DELFIINIDEST olen ju kuulnud/lugenud  küll ja veel. Nende ilust ja intelligentsist. Viisist, mismoodi nad meie, inimestega käituvad, meid kannatlikult tolereerides, avatumaid ja peenetundelisemaid inimloomi vahel lausa delfiini-maailma sisse piiluda lubades. No aga see kõik on paljas teooria, kuniks oma silmaga näinud pole.

Läinud nädalavahetusel veetsime terve päeva vee peal, 40 inimest kandva katamaraaniga (üks sarnane on näha fotol nr. 2). Ookean on ikka hoopis miskit muud kui Balti meri. Ma pole merehaigeks jääja tüüp ega kõva lainetuse kartja, kuid pühapäeval olid sõrmenukid reelingu pigistamisest valged. Mõni moment tundus ikka väga hirmus! Katamaraan on õnneks kindel alus, ja meeskond sattus  ülimalt hoolitsev, professionaalne ja vastutustundlik. Kruiisi nimeks Na Pali Coast Tour, teenusepakkujaks firma nimega Blue Dolphin. Hind soolasevõitu, samas iga kulutet senti väärt. Na Pali rannikust kirjutan eraldi, nüüd aga delfiinidest.

Kapten lubas, et tõenäoliselt tulevad delfiinid aluse ligi vallatlema. Minu esimene mõte oli, et ok, ok, müügiargumendina kõlbab küll. Kuid mu küünilisus sai kõrvalopsu. Kui esimene hõbedane selg veest vilksatas, kõõlusin parasjagu katamaraani vöörireelingu najal. Seejärel ilmus teine, kolmas - ja kohal nad olidki. Seitse delfiini. Kapten jättis aluse seisma, veetsime lainetel hulpides kõva pooltunni nonde imeliste olendite mängu jälgides. Kusjuures valdav osa vallatlustest oli ilmselgelt show meie, pealtvaatajate tarvis. Terve ookean valla – mis asja delfiinidel just meie käeulatuses oma akrobaatikanumbreid esitada, veealuseid ja veepealseid? Lisaks, niipea kui kapten mootori taas käima tõmbas, oli delfiinidel selge, et show is over, ujusid meiega veel natuke maad kaasa, kuni aluse käik aeglane oli, seejärel sukeldusid, kadusid veesügavustesse.

Teate, kui esimene delfiin mu varvaste alt nähtavale ilmus, tuli mul kananahk ihule. Ei, ei ajanud kiljuma, näpuga näitama, ahhetama ega ohhetama. Võttis hoopistükkis täiesti vaikeks, justkui jalust nõrgaks. Võimas emotsioon. Väga selge tunnetus, et ükspuha kui hästi inimsugu endast arvaks, evolutsiooniredelil oleme delfiinidest tükk maad allpool. On neist äärmiselt kena, et nad meid, kohmakaid kahejalgseid, tolereerivad.

Mul on paar sõpra, kes Hawaiil delfiinide seltsis ujunud. Mitte mingitel kommertslikel delfiinituuridel, vaid nö. metsikult, delfiinide kehtestatud etiketti järgides. Räägivad imelisi lugusid. Rõhutavad iseäranis (juba eespool nimetet) tõika, et delfiinid on intelligentsilt ning empaatiavõimelt inimestest peajagu üle. Ja et inimene, olles mängima kutsutud, tunnetab nende üleolekut ülima selgusega. Sest nimelt delfiinid on kutsuja pool, või ära ütleja - inimesel selles asjas otsustusõigus puudub. On vaid soov kutsutud saada.

Pauli ja minu fotod.
July 19/2017
“Never trust a species that grins all the time. It’s up to something.”― Terry Pratchett, Pyramids