NO PANEME SIIS VEEL MÕNED KAEVAMISPILDID, värsked, tänased, kuna kevadtööde aeg on käes. Lilli ja mina asjatame aias hommikust õhtuni, ilmad kah nii mõnusalt soojad ja puha. Ega Lillikene tegelikult hull kaevaja ei ole, kuigi pildivalikust võib selline mulje jääda. Tal on alati vaid üks auk korraga töös, aga siis põhjalikult. Ja ta ei kaeva niisama tühja, vaid selleks, et tennispalli auku kukutada - mida sügavamasse auku, seda lõbusam – ja siis jälle välja õngitseda. Mõtestatud tegevus, ühesõnaga.
 
Aiatöödega on aga sedasi, et teatud osa neist on võimalik koos Lilliga teha, teisi jälle mitte. Ta otseselt reha küljes enam ei ripu nagu kutsikast peast, aga jalus kooberdab küll oma pallide, pulkade ja muu kraamiga. Nii et kui on ikka tahtmine tükk koristustööd efektiivselt tehtud saada, panen looma õuekennelisse kinni.

Täna oli märgilise tähtsusega päev, õpetasin Lilli muruniitmise ajal püsilamama. Ilma rihmata ja puha. Ta muidu kippus masinaga kaasa jooksma, ja seda ma ei kannata. Esiteks, niiduki alt võib kivi lennata ja koerale viga teha, ja teiseks, kompulsiivne käitumine nagu niiduki või käru või muu sellisega kaasajooksmine ei ole hea toon. Ühesõnaga, niitsin esialgu lühikeste juppide kaupa, siis jätsin niiduki seisma, premeerisin palliga. Vaatan imestusega, et mida kõrgem on ärriti, seda lihtsam tundub Lillil olevat passiivset keskendumist nõudvaid käsklusi täita (lama, paigal, oota jne). Panen niisama püsilamama, hakkab nihelema. Aga kui muru niidan ta nina ees, lamab nagu kulda. Hmm, mul muide hakkavad osad spetsiifilised koeratreenimis-terminid meelest minema. Eks sellest ole hea hulk aastaid ka juba, kui viimati trenniplatsil olin, Yarkoga.

Annan endale aru, et Lillikese näol läheb kuldaväärt materjal kaduma, puhtalt minu nüüdse leige suhtumise tõttu koerasporti. Sest Lilliga teeks IPO* ära nigu niuhti. Aga mu spordivedru on ikka totaalselt maha käinud. Ei taha mõeldagi, et peaksin õhtud ja nädalavahetused trenniplatsidel ja jäljepõldudel veetma. Üheks suureks showstopperiks on muidugi ka siinsed vahemaad. Poolteist tundi autosõitu koeraspordiklubisse, poolteist tundi tagasi – tänan, ei. Lillikene peab oma kanjonikoera karjääriga leppima. Mitte et ta kurdaks...

*IPO on jälje-, kuulekuse- ja kaitseosast koosnev rahvusvaheliselt tunnustatud koerasport. Yarkoga jõudsin (peale aastatepikkust treenimist) IPO kõrgeima, kolmanda astme tiitlini. 
April 22/2018