MOODSAD AJAD
Reede öösel vastu laupäeva kell neli null kolm ärkasime basseinibaarist kostva kõrvulukustava hawaii rahvamuusika peale. Laul oli iseenesest meeldiv ja rahustav, kui helitugevus ning kellaaeg poleks pisut harjumatud olnud (baar ei ole ööseti avatud). Akendes lõid tuled põlema, rõdudele ilmusid poolpaljad hotellikülalised. Kui üks lugu lõppes ning teine algas, otsustasin hotelli valvelauda helistada, et kas on lootust, et kontsert millaski lõpeb ning saab edasi magada, või tuleb saatusele alistunult kohvipott tulele panna ja päeva alustada. Ma ei tea, olin vist esimene helistaja, sest valvelaud oli üsna imestunud häälega. „Music? In the bar? In the middle of the night? Our apologies Ma’am, we shall look into it right away.“ Pugesime põhku tagasi, puurisime pead patja, üritades und leida. Kui nii umbes kahekümne minuti pärast midagi muutunud polnud (peale esitatavate heliteoste muidugi), võtsin uue kõne. Front desk oli sedakorda veelgi vabandavam. „We are SO sorry Ma’am, our technicians are doing their best, they are having some problems with turning it off.“  Eee... mmm... kui mina viimati muusikakeskusi näppisin, olid neil ON/OFF nupud täitsa olemas. No ja oletame, et nuppu pole. Siis vast aitaks, kui stepsel seinast välja tõmmata? Säärane lihtne lahendus ei tundunud aga hotellitehnikutele miskipärast sobivat. Kuulasime veel head mitut laulu, enne kui vaikus saabus. Ma vist olen ajast maha jäänud, mis tehnikasse puutub.

p.s. Olime umbes tunnikese tukastada saanud, kui kusagil rõdul imik kõrvulukustavalt röökima hakkas. Pidasin plaani uuesti valvelauda helistada, et „Could you please turn the baby off“, aga Paul laitis selle mõtte maha. 
February 20/2018
 Pauli fotod, läinud nädalavahetusest.