SELLE VÄIKESE KANJONIHARU KALDAD pole teineteisest teab kui kaugel. Meie kõnepruugis Öökullikanjon (Owl Canyon). Nime saanud täiesti praktilisel (öökullilistel) põhjusel.

Üleeile õhtupoolikul kolas Paul väheke laiemalt ringi, meie Lilliga tegime maja lähedal lühikest pissi-tiiru. Ühel hetkel märkas Lilli vastaskaldast alla laskuvat inimkogu. Mõistagi ei tundnud nii kaugelt peremeest ära, mispeale võttis väga valvsa seisaku, tuues vaikselt kuuldavale midagi haugatuste ja mühatuste vahepealset. Vaatas mulle uurivalt otsa, tehes kindlaks, et mina ikka ka märkan, et keegi tundmatu läheneb. Pauli ligemale jõudes hakkas Lilli saba vaikselt küljelt küljele käima. Hing lõpuks rahul, et näe, polegi võõraga tegemist, toetas Lillikene taguotsa maha ning jälgis, kuidas peremees mäest üles rühkis. Lõpuks muidugi ei pidanud vastu, jooksis tervitama.

Väga terve närvikavaga kutsikas, pean uhkusega tunnistama. Neid olukordi on nüüdseks paar tükki juba olnud, kus Lilli kenasti valvuri-ametit täidab. Ei plärtsu haukuda, kuid annab selgelt märku. Veendunud, et pererahvas on olukorra kõrgusel, ei sebi jalus, vaid jätab asja inimeste lahendada.
Feb19/2017