LILLI ON ÜKS ÄRAÜTLEMATA HEA KUTSIKAS.
AUTOS vaikne kui sukk, magab kogu sõiduaja rahulikult oma puuris. Ka pikemad otsad. Yarko (rahu tema põrmule!) oli autos häälekas. Ilmselgelt minu koolitusviga, ei saanud õigel ajal soovimatule käitumisele jaole. Nüüd olen targem. Esimestest sõitudest alates edastasime Lillikesele selge sõnumi: inimeste auto, inimeste reeglid. Sõidetakse nii kaua ja nii kaugele kui inimestel tarvis ning tahtmist. Koer sõna sekka ei ütle. Kui poodi vms läheme ja Lilli ootama jätame, ei pööra me autost lahkudes ega ka tagasi tulles talle vähimatki tähelepanu. Ei mingit nunnutamist stiilis 'ole nüüd hea tüdruk, oota ilusti' või 'näe olemegi tagasi, oh sa vaene loom, pidid nii kaua ootama'. Mkmm. See 'südametu' süsteem töötab muide hiilgavalt. Kutsikal oli paari korraga selge, et inimesed lähevad ning tulevad omasoodu, autos ootamine on koerale normaalne tegevus, mitte miskit erakorralist. Sõidu ajal sama lugu - me ei räägi Lilliga. Vaid vahel harva vaatab üks või teine meist üle õla, kusjuures alati avaneb sama vaatepilt - Lilli põõnab puuris, kord ühes, kord teises asendis. Minu arust kukub ta jalalt juba enne, kui ma puuriukse kinni pannagi jõuan. Autopuur on praegu veel väga avar talle, aga pehme tekk ja kaisupadi teevad olemise mugavaks.
ÖÖSETI meil justkui koera polekski. Köögis valitseb vaikus. Teinekord siiski kostab summutatud madistamist, kui Lilli küljealust iseenda parema äranägemise järgi kohendab või 'ööloomi' tuuseldab (neid on tal köögipuuris kaks tükki).
HOMMIKUD Lilliga on kah täiesti stressivabad. Me harjutasime teda jällegi algusest peale rutiiniga, et inimeste vajadused täidetakse eelkõige, alles seejärel koera omad. Kui ärkame, ei raba me esimese asjana koera puurist. Ringutame, haigutame, kaeme ilma, keedame kohvi - Lilli aeleb sel ajal uniselt oma asemel, ilmutamata vähimaidki kärsituse märke. Peale paari esimest kohvilonksu järgneb muidugi puurist väljalaskmine ning hommikune tervitusrituaal. (Vahel harva, kui selgelt näha, et koeral kibe pissihäda, võib kohvikeetmine natukene oodata kah). Meil Pauliga on kombeks hommikune kohvijoomine pikaks venitada, alla kanjonisse vahtides, maast ja ilmast arutades. Lilli on selleks ajaks hommikusöögi kätte saanud, rahulolev, tegeleb oma mänguasjadega.
HAMBAD on Lillil praegu nõelteravad. Titehambad. Iga hetk peaksid vahetuma hakkama. Selles eas kutsikate omanike katmata kehaosad on reeglina üsna räsitud. Minu ja Pauli käte pealt ei oskaks aga keegi ennustada, et meil noor koer kodus. Eks Lillikeselgi juhtub neid kihvavääratusi, kuid suures plaanis on ta aru saanud, et lõugade kontrollimatu kasutamine pole meie majas lubatud. Õrnalt närida võib. Verd lasta ei tohi. Kutsikate vahel, kes mänguliselt jõudu katsuvad, kehtivad tegelikult samad reeglid. Pesakonnas üksteist ribadeks ei tõmmata. Antakse märku ja saadakse aru, kus piir jookseb.
LILLI KIITMISEGA võiksin veel pikalt jätkata, aga tänaseks vast aitab?:-) Jätan teiseks korraks ka midagi. Ja lähen panen paljukiidetud looma ööunele.
---------
IN THAT POST, I'M BRAGGING ABOUT LILLI. Paul and I are blessed with the best puppy ever! :-)
Feb22/2017
