27 päeva kestis me Eesti-reis. Sellest tervelt 13 tarvitasime Terje  külalislahkust. Ta linna- ja maakodus, öösel ja päeval, hilja ja vara, perenaise kodus olles ja omapäi. Suitsulest, praetud pardimaks ning seenekaste värskelt nopitud seentest on vaid murdosa noist lugematutest hüvedest, mida Terje meie peale paista lasi. Lisaks laenasime toredate diskussioonide tarvis vahetevahel Terje tütreid ja väimeest. Lapselast ka, nelja-aastast. Viimane ilmus kord John Belushina, (must pintsak, päikeseprillid ja kaabu),  kord Supermanina. Anyway. Meenub üks hommikutest, mil Terje oma suvekodus viibis ja Tallinna-elamine meie päralt oli. Me jõime Pauliga parasjagu köögilaua taga kohvi, kui väimees tuli Terjet otsima. „Terje who?“ küsisime silmi suureks ajades, arusaamatust teeseldes. „It’s Kannikese street’s Bed and Breakfast here.“ No, ma mõtlen et me peame omale siin New Mexicos siva nö. suvila soetama. Sest kui Terje külla tuleb, oleks viisakas samaga vastata ja elumaja külalise käsutusse ja kasutusse jätta...:) Nali naljaks. Terje oli meie reisi tugisambaks.

18/09/2013