Üks paljudest aspektidest, mis mulle siin Ühendriikides meeldib, on… kuidas seda nüüd lühidalt ja arusaadavalt sõnastadagi… pretensioonitus? Ühendriiklaste hulgas kohtab nõudlikkust mu meelest tükk maad vähem kui eurooplaste seas, vähemasti minu kogemuste põhjal. Tõsi, pretensioonitust võib ju ka näiteks matslikkuseks või millekski sarnaseks nimetada, kõik sõltub vaatajast ja vaatenurgast. Kuid mulle see niinimetatud pretensioonitus istub, ja iseäranis häid näiteid sellest leiab muidugi reisides.
Me seekordne, kolmenädalane road trip käis läbi kolme Northwest osariigi – Idaho, Wyoming, Montana. Las ma näitan teile paari noist lihvimata pärlitest, mis teele sattusid. Esimesed kaks pilti on tehtud Glen’s Ferry nimelises linnakeses, Idahos. Oli pealelõunane aeg, ning meil Pauliga isutas klaasikese veini järele. Linna lühikese, kesist gastronoomilist valikut pakkuva peatänava ääres teatas silt madala puithoone kohal “Coffee. Wine.” Bingo! Parkisime camperi (see on esimesel pildil kenasti näha kah), jätsime Lillikese ta autopuuri uinakut tegema, ja suundusime toda kohvi-veini urgu lähemalt uurima. Uksest sisse astudes vaatas vastu purgiõlle külmik, mesine poster ühel kolmest, näpujälgedest tikitud klaasustest. Seinal ilutses topis, isahirvepea, sarved ja puha. Teenindajat esialgu ei kusagil. Letitagune nägi välja justkui kesise sissetulekuga eraisiku köök. Poolküürakas külmkapp, mõned vanunud munarestid risti-rästi otsa laotud, paar kahtlase väljanägemisega köögirätikut tööpinnal vedelemas, mõrane tass jahtuva kohviga, ajaleht kõrval - you get the picture. Tagaruum oli veelgi… eee… karakteersem. Jukebox, kulunud kattega piljardilaud, depressiivne valgustus. Aga! Pikk jutt lühikeseks – tolles kohvi-veinibaaris sain maitsta elu parimat Primitivot (Idaho, 2018).
USAs elades olen põhiliselt valgele veinile üle läinud, aga Eestis pruukisin enamjaolt punast, ning Primitivo oli toona üks lemmikutest. Lisan igaks juhuks, et kui ütlen parimat, siis ei maksa arvata, et ma mingi veini-ekspert olen, kõik maitstu tilgapealt meelde jätan. Veini “headus” sõltub minu puhul üksjagu ka asjaoludest. Et kus ja millal ja kelle seltsis. Anyway, see Primitivo tundus mulle antud hetkel elu parim. Tume, tummine, vürtsine. Pika jalaga. (Te ikka teate, mis on veini jalg? Ei? Uurige järele.) Algul mõtsime, et võtame kumbki klaasi, aga klaasi/pudeli hinnavõrdlus kallutas viimase kasuks. Nelikümmend kaks dollarit. Ja kui te nüüd arvate, et ainult loll käib kirjeldet urkas veinipudeli eest nii palju raha välja, siis vaadake uuesti postituste esimest lõiku, pretensioonituse kohta. Maja madalusest ja letitaguse väljanägemisest hoolimata oli veinide valik vaimustav. Esialgu oli plaan, et istume peatänava äärsetes korvtoolides vaid ühe klaasi jagu, aga jook maitses nii hea, nii hea, ja aina paremaks läks, mistap camperi juurde tagasi jalutades loksus Primitivo pudeli põhjas vaid tilgake. (USAs tohib väikese promilliga rooli istuda.)
Need pildid on samuti veiniteemalised. Et taas pretensioonituse versus pretensioonikusega alustada: too kolmandal fotol olev hoone näib, vastupidi, üliväga pretensioonikas. No ikka nii õõvastavalt pretensioonikas, et. Mingi jube pseudo…. ma ei teagi, misasi. Samas, arhitektuurilist horrorit ignoreerides - tegemist Glen's Ferry külje all asuva Y Knot veinimõisa peahoonega, restorani sissekäiguga. Y Knot on üks noist tuhandeist Ühendriikide farmidest, õllepruulikodadest, veinimõisadest, kes meiesugustele automatkajatele ööbimisplatse pakuvad. Süsteemi nimi Harvest Hosts. Ööbimise eest ei küsita sentigi, kuid etikett näeb ette, et matkajad kulutavad pererahva juures mõningase summa raha, pakutavaid tooteid kohapeal tarbides või kaasa ostes. Soovitatavalt ca 25-30 dollari jagu, rohkemat raisata ei keela muidugi keegi. Ühesõnaga. Vaadake neid pilte ja küsige endalt, kas peale pikka, väsitavat, teel veedetud päeva võib õdusamat ööbimiskohta leida? Sõna otseses mõttes kesk viinamarjapõõsaid, restoran ning veinikelder käeulatuses. Ma räägin, pärlid, noh, millele USAs ringi reisides satud.
September 26/2023
“Spilling a glass of wine is the adult equivalent of letting go of a balloon.”- Anonymous
Viinamarjad ja marjaviinad 🤩 Selline igavese suve maa teeb melanhoolselt kadedaks, sest meil siin on ...jõhvikad.
ReplyDeleteTorniga maja trepi kõrval tundub mingi astmeline peenar rajamisel olevat. Arhitektuuriliselt on majake naljakas mdg.
Sulle lohutuseks - Idaho tegelikult ei ole igavese suve maa. Tõsi, suved, on neil seal kuumad, samas talved on pikad ja külmad ja paksu lumega. Aga imekombel kasvatavad oma viinamarju õues, see on tõsi, ja saavad kena saaki. Idaho loodus on muide üldpildilt Eesti omale vägagi sarnane, kui mägesid mitte vaadata. Ma millalgi panen sellest sarnasusest pilte, ja juttu ka.
DeleteMingid astmed on seal trepi kõrval jah, aga ühtegi taime ma ei näinud. Äkki tõesti alles rajamisel.
Lahedad ja ehtsad kogemused. Lihtsates kohtades on tihti oma võlu ning kui õigesti otsida või lihtsalt näkkab, võid sattuda tõeliste pärlite otsa.
ReplyDeleteJust. Ja nende nn. lihtsate kohtadega on nii, et enamjaolt näkkab, otsima üldse ei peagi. Neil on imeline omadus rändajale/reisijale teele ette jääda.
DeleteKõks kaas-Primitivolastele. Meil on täpselt sama eelistus. Aga Itaalia di Manduria on meie peres veel erilise au sees. Nii et kui järgmisel korral Eestisse tulete, siis teame, millega teid kostitada.
ReplyDeleteHaa, no näed, mis välja tuleb! Mis muud, kõlistame siis Primitivo-klaase kokku!
DeleteManduria Primitivo, ütleb Google, olla jah parim. Ega ma tegelikult sellest marjasordist suurt miskit enne postituse kirjutamist teadnudki, peale selle, et Primitivo lihtsalt maitseb väga hea. Näiteks kasvõi säärane veinisõbrale elementaarne fakt, et Primitivo ja Zinfandel on üks ja seesama sort, oli mulle uudiseks. Mida kõike blogi pidades ei õpi, eks.
See Primitivo artikkel oli huvitav :) Ja fakt, et Zinfandel ja Primitivo on üks sama viinamarjasort oli mulle ka uueks teadmiseks.
DeleteNeed viimased pildid meenutavad korda, kui kesk-Bulgaarias ööseks kämpingusse suundusime :). Viimased kilomeetrid olid sellise võsa vahel, et mul olid juba tehtud plaan B ja C, mida kolme lapsega edasi peale hakkame, sest kuidagi ei tundunud, et seal kuskil lubatud kämping võiks olla. Ja oli! Basseiniga! Imehea köögi ja olematu hinnaga veiniga. Siiamaani tundub uskumatu.
ReplyDeleteKujutan ette. Kolme lapsega rännates on säärased lootusetuna tunduvad võsavahed ilmselt üsna hirmutavad... :)
Delete