Teate mis. Peale kanepi-postituse järelkajasid olen poolel teel astumaks vvn’i “inimesed on lollakad” klubisse. Täitsa tõsiselt. Mõtsin, kas üleüldse sel teemal (taas) blogida, aga kuradile, minu blogi, minu vägi, kirjutan, mida tahan. Sest vaatan, et olen omadega samas punktis, kus Veel Malkovich’ist postituse ilmutamise aegu. Lugege viidatud postitus uuesti läbi. Kommentaarid ka, tingimata. Ja siis lugege kanepipostitust + kommentaare. Ja seejärel küsige endalt, kui mitu korda peaks blogija teie arvates ühte ja sama asja üle rääkima, et lugeja(d) lõpuks aru saaks? Antud juhul konkreetselt sellest, et, nagu Malkovich'i postituses kujundlikult kirjas: 5500sse paluks mitte tulla jutuga “Ahaa, sulle meeldib punane värv? Aga mulle meeldib hoopiski sinine, punane värv on kole, sest (sisesta argimendid või statistika vms), sinine on ilus, sest (sisesta argumendid või statistika vms)." Jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et ma pole kirjutanud “on üldteada fakt, et punane värv on ilus”. Ma kirjutan “mulle meeldib punane värv”. Sulle meeldib sinine? Fain. Aga ole kena, ära tule siia minu blogisse mulle sinist värvi pähe määrima.
Konkreetselt kanepi-postitusest rääkides: kirjeldan omaenda esimest, leebet, tõenäoliselt üliharvaks, ehk lausa ainukeseks jäävat kanepisuitsetamist. Ja selle peale saan kommentaarides narkosurmade statistikat, sarkasmi mu kanepi-kogemuse ettevalmistustöö kohta, hoiatuse, et alko ja narko on “pahad”, tekitavad sõltuvust, jne. Kommentaatorilt, keda olen sada korda palunud mu blogis kommenteerimata jätta, kui ta juhtub eriarvamusel olema. Sest me vaated elule ja asjadele on enamikes küsimustes väga erinevad. Mis on iseenesest jumala ok, inimesed ongi ju erinevad. Aga ei - ikka ei suudeta näppe mu kommentaariumist eemal hoida, ikka on vaja tulla must üle sõitma, omaenda ilmatarkust jagama.
Mul on sellest kõriauguni. Päris-elus lihtsalt väldiksin sääraste inimestega suhtlemist, vesteldes vahetaksin teemat, kui arvamused vääramatult vastuollu tikuksid minema, vms. Blogis olen ses osas võimetu, kuna kommentaar laekub minust sõltumatult, ja siis pean otsustama, mida sellega peale hakata. Kustutada? Ignoreerida? Vastu vaielda? Viimast on mul raske mitte teha, olles iseloomult paras jurakas, ja see siin on lõppude lõpuks minu pind. Miks peab kellegi teise sõna peale jääma à la “alko ja narko on pahad” versus minu väike mõnus kanepi-elamus? Ah? Miks?
Ei hakka postitust ultimaatumiga lõpetama. Üritan kõigest hoolimata säilitada usku, et inimesed pole siiski päris lollakad, ja kui saja esimest korda sama asja üle korrata, saavad lõpuks ehk aru ning tegutsevad vastavalt. Või õigemini, antud kontekstis: jätavad tegutsemata.
Foto: Paul. Vaatan üle veiniklaasi ääre kaugustesse, mõtiskledes inimeste, sh. omaenda veidruste üle. Osariik: Wyoming.
September 24/2023
“My needs are simple and few, thought Valentine. Food. Clothing. A comfortable place to sleep. And no idiots. But of course a world with no idiots would be lonely. If she herself were even allowed there.” ― Orson Scott Card
Ma kirjeldan oma strateegiat pärast seda kui olin mitmeid kordi vihastanud. Kirjutad postituse valmis. Seejärel unustad ära. Ja ei loe kommentaare enne kui järgmine päev ( nime järgi tead keda). Järgmisel päeval vaatad seda juba distantsilt ja vihastamine asemel imestad ja lihtsalt naerad.
ReplyDeleteSaad aru, et suur osa neist räägib lihtsalt oma lugu ja paljud pole ilmselt su teksti isegi lugenud. Sina oled andnud platvormi ja oled meelelahutaja. Aitad inimesi.
Proovi, äkki sobib ka sulle niimoodi.
See on väga asine soovitus. Ainult üks "aga" - see ei sobi minule. Inimesed on erinevad, eks. Mina ei käsitle oma blogi kui "kõik võivad kõike" meelelehutuslikku platvormi, st. ei käsitle seda kui foorumit, kus mistahes mõtteavaldused on teretulnud. Kuid tänan sind soovituse eest, hoolimata sellest, et ma ei hakka seda proovimagi :)
DeleteMa mõtlen pigem sedamoodi, et lugejail võiks niipalju viisakust olla, et mu tekstid läbi lugeda, enne kui miskit omalt poolt ütlema hakkavad. Ja niipalju viisakust, et kommentaariumis minu kui blogi autori soovidega arvestada. Iseäranis, kui ma neid soove olen kümneid ja kümneid kordi korrutanud :)
p.s. Kommentaatoril, kellele mu käesolev postitus on suunatud, on omaenda blogi, väga vahva muuseas, mida ta saab platvormina kasutada nii palju kui kulub ning sel moel, mida süda iganes ihkab.
DeleteNäe, su kommentaar tekitab mus järelkajalisi mõtteid :)
DeleteTäitsa võimalik, et ma olen isekas, aga mulle pole ausalt öeldes pähegi tulnud, et võiksin blogi pidada kellelegi teisele platvormi andmiseks või aitamiseks. Mulle on mu blogi väga isiklik asi, see on MINU privaatne platvorm, aitab MIND ennast, sest kirjutamine kui niisugune pakub mulle rõõmu, avaldamine ka.
Kui ma blogi teiste aitamise eesmärgil peaksin, oleks selle sisu hoopiski teistsugune. Pealegi, tänapäeval on ju igalühel võimalus iseendale oma isiklik platvorm luua, selleks ei pea teiste omi ekspluateerima. (Ekspluateerimise all ei pea ma otse loomulikult silmas keni kommentaariumivestlusi või -väitlusi, juhul muidugi, kui blogi omanik viimasteks rohelise tule annab.) Kuid järjepanu “mulle meeldib punane” postituste sabas kommenteerida “aga mulle meeldib hoopiski sinine” – no ma ei tea. Las ma kirjutan rahus oma punasest. Ei pea tormama kommenteerima, kui punane värv ei meeldi.
Samas, see on _minu_ personaalne blogipidamisfilosoofia. Saan otse loomulikult aru, et on ka teistsuguseid lähenemisi. Aga neid ei maksa tulla minu blogisse rakendama :) Igaühele jäägu õigus otsustada, mismoodi ta blogi toimib. Blogi pole avalik foorum. Blogi on isiku veebipäevik.
Delete… ja veel! (sarikommin omaenda blogis).
Meelelahutamisest ja aitamisest, mida nimetasid. Kommentaaride puhul, millest räägin, seisneb seesinane meelelahutus kirjutajale (st. mulle) vastandumises. Ainus abi, mis sellest tõuseb, on, et kommentaator saab oma ego upitada, end minust targemana, paremana, nutikamana jne tunda. (Mida ta mõnedes teemades ilmselt ongi. Nagu mina olen jälle mõnedes teistes teemades.) Paraku, juhuks kui see seik segaseks on jäänud, pean ma seda blogi siin _iseenda_ ego upitamiseks, mitte lugejate omade :)
las ma nüüd kiusan sind natuke :) kui sa kirjutaksid 100% endale, siis sa keeraksid ju kommentaarid kinni ja /või lisaksid modereerimise/ või kirjutaksid parooli all, onju? Sa tahad saada tagasisidet, aga see ei saa paratamatult olla ainult nn meeldiv (tähenduses, millest sa kirjutasid).
DeleteMa ise olen väga-väga halb kommenteerija, aga kui ma lähtun ise-endast, siis väga sageli on nii, et loed, ja loetu paneb mõtte liikuma. St ma ei kiida heaks/mõista hukka, vaid hakkangi reaalselt kirjutama aiaaugust, mingist sõnast või mõttest, mis tekitas minus assotsiatsiooni, aga mis polnud kirjutajal üldse plaanis.
Kas ma peaksin sellise kommentaari jätma kirjutamata?
Ja loomulikult- me ju kirjutame alati iseeendast. Mina kirjutan samuti sellest, kui hea ja tore ma olen ( või siis kui loll ja kole ja sellele peab alati vastama " ei, see pole nii" :) :)), see on ju loomulik. Miks ma peaksin siis eeldama, et need kes loevad, neelavad minu egotripi alla ja ei hakka mulle rääkima, et sry.. oled tore, AGA, mina olen veel ägedam, ja tead, mul juhtus ükskord hoopis niimoodi... Kas see pole täiesti normaalne ja tavaline suhtlemine?
midaiganes, Ma igatahes väga loodan, et " püsid põskedelt pisarad" :) :), ohkad sügavalt ("hissand, kui lollid nad on ja keegi ei mõista") ja kirjutad usinalt edasi. Hoolimata või hoolides sellest, mida keegi kirjutab või arvab.
Ma hiljem ilmselt pikemalt, aga sa eksid ühes väga olulises asjas, paned mulle sõnad suhu. Ma pole mitte kusagil poole sõnagagi maininud, et kirjutan 100% endale. Kui ma 100% endale kirjutaksin, siis kirjutaksin sahtlisse ju, elementaarne :) Ma kirjutan lugejatele, ega ma ullike pole, et avaldan netis, ja siis ikka kuulutan, et "kirjutan endale".
DeleteKuid sellegipoolest on 5500 MINU personaalne platvorm. Need kaks asjaolu (avaldan tekste, aga blogi pean enda omandiks) ei välista üksteist, või sinu meelest välistavad? Küsin: kas sinu meelest on blogid (kui isiku veebipäevikud) ja üldkasutatavad foorumid võrdväärsed platvormid? Võrdse neti-etiketiga?
OK ma lähen nüüd ja teen teise kohvi, siis vaatame edasi :)
Tagasisidest. Selle kohta olen ma samuti sada korda kuulutanud, et tõesti, ma tahangi AINULT meeldivat tagasisidet. Ja ma ei tee nalja. Tahangi AINULT meeldivaid emotsioone oma blogist. See on ka mu kommentaariumi reeglites kirjas, aga vist liialt ridade vahel, pean selgemini sõnastama.
DeleteLisaks, tagasiside SAAB olla ükses meeldiv, kui need, kes kehva annaksid, jätavad kommenteerimata. Tahan end ümbritseda inimestega, kes mus meeldivaid tundeid tegitavad. Jah, vot sihuke olengi :)
Eelmine kommentaar lühidalt: kui miskit head öelda pole, jäetagu ütlemata, vähemasti minu blogis. (Lähen ja tuunin kommentaariumi reegleid.)
DeleteAga sulle taas aitäh, oled igavesti tore ja tark veebisõber.
... ja veel.
DeleteKirjutad: "...loed, ja loetu paneb mõtte liikuma. St ma ei kiida heaks/mõista hukka, vaid hakkangi reaalselt kirjutama aiaaugust, mingist sõnast või mõttest, mis tekitas minus assotsiatsiooni, aga mis polnud kirjutajal üldse plaanis." Ja küsid: "Kas ma peaksin sellise kommentaari jätma kirjutamata?"
Vastan: Ei, ei peaks, kui su komm on heatahtlik, sõbralik, ja sa mind oma aiaaugu kaudu mingisse lõpmatusse jäneseurgu ei tiri, kuhu ma parasjagu ei soovi (pole aega, ei huvita) sukelduda.
Aga seda ainult juhul, kui su komm on tõepoolest "ei kiida heaks, ei mõista hukka". Kommentaarid(d), mis mu praeguse postituse tingisid, ei olnud sedasorti, ei olnud neutraalsed, aiaaugust rääkivad sõnavõtud. Need rääkisid täpselt samast asjast, mis mina oma postituses.
... samas, jäneseurge on mitmesuguseid, eks, mõnedesse sukeldun rõõmuga. Näide: eelmise postituse all uuris Kylli mu camperi kohta, täiesti postitusest mööda teema ju, aga ma võiksin sellest lõputult rääkida :)
DeleteJäreldus: jäneseurg peab ikkagi kuidagi otsapidi, kasvõi väikest otsa pidi, minu isiku ja/või mu huvidega seostuma, muidu ajan sõrad vastu.
Nonii, kommentaariumi reeglid tuunitud.
ReplyDeleteJa päeva teise kohvi kõrvale ikka veel mõtisklen antud teemal.
Et kas ma olen tõesti enam-vähem ainuke lihtsameelne (või hoopiski ainuke diktaator), kes arvab et võib oma blogi kommentaariumi meeleolu osas soovi avaldada?
Kas enam-vähem kõik teised blogijad on nõus mistahes sorti kommentaatorite/kommentaaride meelevallas olema, kuna kord juba seda teed on läinud, et avalikult oma mõtted kirja panevad, koos avatud kommentaariumiga?
Kas ma olen relikt, väljasureva liigi esindaja, kes netimaailma üleüldse ei sobigi, kuna palun neil, kes minu (veebi)koju külla tulevad, nö. kingad jalast võtta?
Kui ma, nagu KK Veel Malkovichist vol.1 postituse sabas sõnastas, olen oma kommentaatorite pihta kriitiline, ja see pole ok, siis kas see omakorda on ok, kui kommentaatorid minu pihta kriitilised on?
Kumb peaks minu veebipäevikus ruulima - mina või mu lugejad?
Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid… :)
Jep, mina olengi täitsa vastupidine variant - ma kohe tahaks, et inimesed minuga vaidlema hakkaksid ja juhiksid mu tähelepanu, KUI halvasti ma ikka asjadest aru saan :-). Aga seda juhtub harva. Ma muidugi kirjutan ka harva. Ma ei ole enda jaoks nii täpselt sõnastanud, mida blogi minu jaoks tähendab. Aga püüan sinu juures ikka sinu reeglite järgi käia. Sest samas olen endaga kokku leppinud, et kui midagi head ei ole öelda, hoian suu kinni. Ja et kui minu arvamust pole küsitud, ma ei lähe toppima. On paar blogi, mida ma regulaarselt loen ja tahaks kogu aeg peast haarata ... aga sellega piirdungi. Ma olen hea meelega mittevastanduja ja peoplepleaser.
DeleteHmm, ma olen pisut imestunud - ma ei pidanud sind tüübiks, kes vaidlusi otsib ja ootab :) Ses mõttes, et mulle tundub, et väga suures osas me vaated elule ja olule kattuvad, aga ses osas oleme siis nähtavasti jah üsna erinevad.
DeleteSamas, see peast kinni hoidmise tunne on muide tuttav mullegi. Õigemini, olen katse-eksituse meetodil õppinud, et viisakam ning mõistlikum on peast kinni hoida, selmet oma arvamust tutvustama minna.
Ei, mistahes sorti kommentaaride meelevallas muidugi ei ole nõus olema, nt on minul ülimadal taluvus mansplainingu ja lollide soopõhiste üldistuste suhtes. Lihtsalt - igaühel ongi omad piirid, need ei pruugi blogiomaniku piiridega kattuda ja seega ei pruugi kommentaatorid ei õhust ega ka kirjapandud reeglitest alati täpselt seda välja lugeda, mida vaja. Või ei pruugi suuta nendesse piiridesse jääda, mis ette antud. Seega on mõnikord sellised vaidlused ja vastuolud blogisabades paratamatud, nö sissekirjutatud praak.
DeleteOlen oma blogis talunud siiski paaril korral mõnda muidu üsna talumatut kommentaari, kui ma tean, kes selle taga on ja kui mul on kirjutajast kahju - aga neid asju ei pea taluma lõputult. Ja olen läbi sõrmede vaadanud, kui ma kommenteerijaga lihtsalt nõus ei ole, aga ta väljendub viisakalt. Lõpeks on vaidlemine alati vaidluse põhjuste pidev taaselustamine. Nii et ma pahatihti ei viitsi. NB! Kui ma kommentaarile ei vasta, siis enamasti on see siiski sellest, et ma olen nõus JA ei viitsi, mitte sellest, et ma ei ole nõus, AGA ei viitsi!
Lihtsalt, suhtlemises - ja iga blogi on ka suhtlus - ei olegi mingeid garantiisid, ikka satub kellavärgi vahele liiva, see on elu.
Morgiele: aga täpselt. "... neid asju ei pea taluma lõputult".
DeleteMinulgi tuli lõpuks piir ette. Taluvuspiir.
Teemad, mis inimesi VÄGA puudutavad, panevadki nende enesekontrolli tõsiselt proovile. Kavatsustest hoolimata. Ja mina, tuleb välja, võtsin Sinu tuppa astudes kyll saapad ja tormijope ära, aga siis hakkasin hundirattaid tegema, sest loomus nõudis. Võin vabandada, aga võin libastuda teine kord jälle. Aga Sa võid kindel olla: see kõik on parimate kavatsustega.
ReplyDeleteJah, just, nõus, enesekontrolli ja kavatsuste teemal. Ega mul endalgi seda va enesekontrolli alati ja igale poole jagu.
DeleteSinu hundirattad olid ok. Ma tunnen sind, ja su tagamaid, ja su kavatsusi, ja tean, et need on head. Mingit vabandust pole kuskilt otsast tarvis.
Mu arust on täiesti OK omaenda blogis omaenda reegleid kehtestada. Kui blogiomanikku huvitab kaklus, siis pole tal ka oma blogikodus kaklemise vastu midagi, pigem lausa vastupidi. Aga kui blogiomanik eelistab rahulikku ja mõistvat suhtlust, siis nii ongi ja tal on see õigus. "Tan taren ei tapelda!" olen kuulnud ühe sõbra suust ta kodu reegleid peale seda, kui kartulivõtu puhul külla tulnud ja tüli kiskuvad sugulased majast välja olid visatud.
ReplyDeleteIgaühel on omad päästikud, kes mille peale aktiveerub või puudutatuna või haavatuna tunneb, on väga erinev. Aga kui kommenteerija-päästiklause ütleja on teinud seda parimas usus ilma provotseerimata, kogemata ja teadmatusest, siis pole ju hullu ja blogiomanik mõistab. Kui mitte samal sekundil, siis tund-paar hiljem ikka. Kõnealuse provotseerija kohta ei saa seda paraku öelda, et ta ei teaks või et see tuleks kogemata. See ongi tema suhtlusviis - kõigutada tasakaalu, visata kivi üle aia, et äkki läheb kapsa pihta, nii äge. Ja siis paneb liduma. Võibolla tuleb tagasi, võibolla ei tule ka, vahel lihtsalt ei viitsigi oma tekitatud segadust üle vaatama tulla. Ausalt öelda ma olen mitu korda mõelnud, et mul siiamaani on vedanud, et mõni temasugune mulle sarikommenteerijaks pole sattunud. Aga eks ma vist paneks lõpuks ta kommentaarid spämmi minema, oma teises (avalikus) blogis ma olen mõne isikuga seda teinud. Närvid maksavad ka midagi. Purelemist ma ei kannata. Mõnitamist ja halvustamist ka mitte. Minu blogi, minu maailm, minu tõde. Heatahtlikud arvamuseavaldamised on lubatud, tülinorimimine ja provotseerimine mitte. Eriti ebameeldiv on, kui kommentaator tuleb omaenda täiesti teistsuguse elukogemuse, geneetika ja tervise baasilt blogiomanikule moraali lugema ja elamist õpetama, kui seda küsitud ei ole ega üldse soovita.
Nii et. Ma väga loodan, et sa kommentaariumi kinni ei keera, vaid suudad asja kuidagi teistmoodi ära lahendada. Alles mõni aasta tagasi sa ju tegid kommentaarid üldse lahti ja siitkaudu on nii tore vestelda.
Esiteks - armas aeg, KUI hea oli su mõistvat kommentaari lugeda. Ole sa tänatud.
DeleteTeiseks – ei, ei keera üheainsa provotseerija pärast kommentaariumi kinni. See oleks tema seljavõit minu üle. Ja kuna ma ümber põõsa peksmist ei salli, ning mina, sina ja ilmselt ka kõik me väikese blogikogukonna liikmed teavad, kellest räägime, siis: TT oli ka mu eelmise Veel Malkovichist-postituse peamine põhjustaja. Täpselt nagu sa ütled: talle meeldib provotseerida, lausa trollida, ja see pole minu ega sinu subjektiivne hinnang, ta on seda korduvalt ise tunnistanud, erinevates allikates. Mina omakorda olen korduvalt teda palunud, et ärgu tulgu mu blogisse provotseerivate, antagonistlike kommentaaridega. Palumine, nagu näha, pole tulemust tootnud. Tänaseks olen nii kaugel, et ei soovi TT kommentaare oma blogis enam näha. Olgu märgitud, et ka käesoleva postituse alla jättis ta kommentari. Kustutasin selle, kuna see nägi välja niisugune:
:D
Üks emotikon. Kogu moos. Mida ma peaksin sellest välja lugema? Irvitust? Naeratust? Ma põhimõtteliselt ei suhtle üksnes emotikonide keeles, ma suhtlen eelkõige sõnadega.
That said, TT’l endal on väga vahva blogi, naudin mitmeid ta postitusi, matkade omi iseäranis, ja mingit vahkviha mul ta vastu pole. Teinekord oleme mõnedes blogisabades mõnes teemas lausa ühte meelt olnud. Aga siin 5500s ma tema väljaütlemisi enam näha ei soovi. Mitte ühegi postituse all, igaks juhuks. Sest iial ei tea, millal tal provotseerimise tuju peale tuleb. Mu mõõt sai täis.
Niisiis, ehk sa, TT, satud seda siin lugema, ja võtad teadmiseks. Kui ei satu, eks mul siis tuleb uuesti su poole pöörduda, kui tarvis.