Ausalt, paar päeva tagasi poleks ma säärast postitust kirjutanud. Mõtted oleks tekkinud, väljakirjutamiseni jõudmata, avaldamisest rääkimata. Aga tänaseks on mus ootamatult mingi uus julgus pead tõstnud, pärast seda, kui rusika lauale lõin ja deklareerisin, mismoodi mina oma blogi pidada soovin. Loodetavasti saan kommentaariumi-Cruella imago turjal nüüd hea tükk aega liugu lasta, olles sarikiusaja viimaks minema peksnud, ameeriklase kombel, pesapallikurikaga.
Anyway. Räägiks siis asjast ka, enne kui jutt väga vägivaldseks tüürib. Räägiks noist kahest fotost. Paul pildistas, Idahos, koha nimi Massacre Rocks State Park. (Oih, too nimigi on ju vägivaldne? Aga see pole minu süü, ausõna.) Ühesõnaga, veetsime seal kaks ööd, ühe road tripile minnes, teise tulles. Reisifotosid lapates hakkas mulle esimene pilt kohe silma. Nii kena! Näitab mind nii heast küljest! Milline suurepärane võimalus end eksponeerida - kirjutan miskit Lillikesest või imen pastakast ümmarguse jutu nimetet ööbimiskohast, ja illustreerin pealtnäha süütult selle fotoga, millelt vähemasti mina ei oskaks persooni vanust ega kulumisastet välja lugeda. Teisisõnu, kirjutan nähtamatu tindiga ridade vahele, et tulge nüüd ja vaadake kõik, kui heas vormis ma kuuekümne kahe aastaselt olen. Paraku, Pauli pilte edasi lapates kargas silma tõde. Ma meelega ei kirjuta kibe tõde, sest mis siin kibedat, olen ju oma vanuse/väljanägemisega vägagi rahul, ilusti sina peal. Samas, seesinane alumine ülesvõte humble bragginguks siiski enam hästi ei sobiks, onju. Ja ärge mul nüüd siin hakake stiilis “sa näed ka alumisel hea välja”. Näen, aga see pole postituse point.
Nii et jah, nood fotod tekitasid mus mitmeid mõtteid. Mismoodi ma end näha tahan, ja mismoodi tegelikult välja näen. Lisaks mõtteid geneetika vääramatust mõjust, sest esimene foto annab alust arvata, et mu väline raam pärineb isapoolsest suguvõsast, teisel aga silman täiesti selgelt, äratuntavalt oma ema armsat nägu. Seetõttu on mulle ka mu enda nägu armas. Ja nii harva, kui mul tänases vanuses ja elukorralduses sedasorti mõtted tekivadki, pani too nägu fotol mind hetkeks mõtlema, mismoodi minu laste näod välja näinuks. See oli õnneks säärane õrnalt naeratama panev mõte, pigem uudishimulik kui kurb.
September 30/2023 Fotod: Paul
“Reality leaves a lot to the imagination.” ― John Lennon
Ma avastasin kunagi, et mu vend on väga yhe meie vanaema moodi läinud, uskumatu sarnasus teatava nurga alt ja kindla näoilme juures. Olen seda kyll teistelt kuulnud, aga midagi sellist oma silmaga näha on väga põnev. See kõik tähendab, et me justkui aegadest olenemata muutuks oma esivanemate koopiateks, nö kasvaks neile järele. Piltide vaatamine annab tänapäeval selle võrdlemisvõimaluse, päriselus on võrreldavate inimeste vanusevahed kymneid aastaid, ja inimese mälu kahjuks pole kuigi täpne.
ReplyDeleteJah, just, sarnasus teatava nurga alt, teatava näoilme juures, ja tihtipeale kestab selline uskumatu sarnasus vaid mõne hetke, et siis millalgi jälle uuesti ilmuda.
DeleteNing tõsi, mälu võib petta. Aga samas, sinu näitel, kui oled oma päriselus oma vanaema näinud, kasvõi aastakümneid tagasi, siis näed ehk oma venna sarnasust temaga ka fotomeenutuste toeta? Või noh, vähemasti mul endal on sedasi, st. näen aastakümnete üleseid sarnasusi.
Aga oligi vanaema nägu elusast peast. Pilte temast on väga vähe ja ma pole neid oma 30 aastat näinud. See vanaema suri peale paariaastast koledat voodihaigust 40 a tagasi ja mingi 45 a vana mälestuse elustumine tekitas päris põneva elamuse. Muide, ma ei vaadanud kunagi inimestele otsa, see mälestus on kõrvalt nähtud näost.
Delete"Elusast peast".... võeh, tead, see tekitas mus täiesti off topic mõtte nn. lahtise kirstu fotodest. Loodetavasti ei ole see (Eestis) enam kombeks, aga mäletan, et mu vanemate sugulaste pildialbumites leidus neid küllaga.
DeleteMilline kohatu mõttelõng kenal pühabahommikul, pean kähku millestki muust mõtlema :).
"Elus" ja "elusast peast" on mul endal miskipärast positiivse sisuga sõnad. Sellel on ...palju põhjuseid.
DeleteMeil tehakse viimasel ajal põletusmatuseid rohkem, ju siis on vähem traumeeriv ja inimestele sobib.
"Elusast peast" tähendab minu jaoks ka eelkõige seda, et inimest on reaalis nähtud, mitte ainult pildilt. Ju siis on siinkandis selline kõnepruuk.
Delete/ja ma hoian ennast tagasi ja ei hakka matusekommete ja lahtise kirstu teemadel heietama.../
No sa ei pea end tagasi hoidma, heieta, kui tunned, et tahad - annan rohelise tule :).
DeleteMul endalgi tulid siin meelde siuksed asjad nagu Victoria-aegne? komme surnutega enne matmist nö. poseeritud pilte teha (surnud riietati ja meigiti ja sätiti toe najale istuma) ja National Geographicust lugesin millalgi pikka ja põhjalikku artiklit, et kuidas kusagil maailmanurgas kaevatakse igal aastal surnutepühal sugulased maast välja ja paradeeritakse mööda linnatänavaid, pidulike kehakatetega - kus täpsemalt, ei mäleta. Sel teema ei hakka praegu igaks juhuks googeldama kah, jumal teab, mis pilte ette viskab... :)
ihihii... see on muidugi väga sobiv teemapööre, vanusest ja väljanägemisest matusepiltide manu :)! Aga ma ise muidugi alustasin matustega siin kommentaariumis, nii et jah, andke aga tuld, kui tunne peal.
DeleteLendavale: ma ise kah kasutan väljendit "elusast peast" enamjaolt sellessamas tähenduses, mida sa nimetad. Kaarna kommentaari sabas mainisin matusevärki seetõttu et tegemist oli vanaema ja lapselapsega, minu arusaamist mööda suure vanusevahega.
Delete45 a tagasi oli ta umbes 62 😮 uskumatu, millised numbrid 😀
DeleteVanadest asjadest veel, et eelmine nädal rikkusin tutika saeketi. Lõikasin kodus Pätsu-aegset kuusepuud, milles oli tibla pyssikuul. See asjake polnud aastarõngaste järgi otsustades u 75 aastat päikest näinud. 4 aastat tagasi lõikasin samas 2 korda kuuliga kuusepuusse. Emamõisa kuusemetsas on ENAMUS suuri puid laskemoona jääke täis, puudega majandada tuleb laskepesade, okei, täna juba sammaldunud, ja vett täis pommiaukude vahel. See vanaema oli raua puude sisse mineku ajal juba noor naisinimene ja tema elu oli põhimõtteliselt kole. Aga kirstus oli ta rahulik ja rõõmus.
Jah. Koleda eluga võrreldes on surm tõesti paljudel puhudel parem.
DeleteAga kui sinu kommentaarist eemalduda, taktitundeliselt, ja elu(de)traagika kõrvale jätta, siis:
mäletan, et mu eakamad sugulased kasutasid väljendit "ilus surnu". Mind on see sõnavalik alati... vabandust... itsitama ajanud :)
"Mina olengi sina," ütles mu väike poeg aastat kolmkümmend tagasi. Nii ongi!:)
ReplyDeleteNo eks ta nii ongi - mitme mõttes on su poeg on "uus" sina :). Aga samas, eks temas ole üksjagu ka seda, mida sinus pole. Ikkagi kahe geenikomplekti summa ju.
DeleteHmm, huvitav, mul on täpselt samamoodi! Varem olin pigem isa sarnane, nüüd üha rohkem ja rohkem ema nägu.
ReplyDelete