Halloween!

 


Tale of Tales, minu ja Pauli selle sügise Halloweeni-film. Soovitan soojalt. Võiks lausa öelda, et kuumalt. Allpool lingid paarile arvustusele.

The Guardian: It may be inspired by 17th-century Italian fairytales, but Matteo Garrone’s dreamlike circus of sex, violence and magic is definitely not one for the children. This lustily fantastical English-language feature from the Italian writer-director Matteo Garrone is described on screen as being “loosely based on The Tale of Tales by Giambattista Basile”, the Neapolitan writer whose 17th-century fairytales inspired Charles Perrault, the Brothers Grimm, Hans Christian Andersen and more. Bawdy romping, meaty heart-munching and toothy creature-feature fare are all on the menu in this sprawling collage of fables.

Filmcomment: Love and family are astonishing letdowns for all concerned. With a focus on corporeal gore and psychological realism, Tale of Tales attempts to re-Grimmify the fairy tale, rather than fracture or deconstruct it. The result is a film that doesn’t wink at the viewer as much as stare aghast at the self-interested evil that humans do.

Wikipedia: Tale of Tales is a 2015 European fantasy horror film co-written, directed and co-produced by Matteo Garrone and starring Salma Hayek, Vincent Cassel, Toby Jones, and John C. Reilly. An Italian-led production with co-producers in France and the United Kingdom, Tale of Tales is Garrone's only English-language film. It competed for the Palme d'Or at the 2015 Cannes Film Festival.  It is a screen adaptation based on collections of tales by Italian poet and courtier Giambattista Basile: Pentamerone or Lo cunto de li cunti (Tale of Tales, or Entertainment for Little Ones), which contains the earliest versions of famous fables like Rapunzel, Sleeping Beauty and Cinderella. The three tales are La Cerva Fatata (The Enchanted Doe), La Pulce (The Flea), La Vecchia Scorticata (The Flayed Old Lady), which have been freely adapted with elements of other tales by Giambattista Basile as well as a touch of artistic license. 

October 31/2022                                                                                   Image: Internet 

“Halloween colors, less or more, are pumpkin, witch, and bloody gore.” --- “You must mean orange, black, and red.” --- “Indeed, that’s what I said.” ― Richelle E. Goodrich, Being Bold: Quotes, Poetry, & Motivations for Every Day of the Year

Kerge kere geenid


K von B kirjutas geenidest ja kehakaalust. (Tunnistan, et nägin sama postitust enne lukkuminekut ka ta teises blogis, seal oli pisut rohkem infot ja pilti, täitsa neutraalset mu meelest. Miks see parooli alla läks, jääb mõistatuseks, aga noh, õigupoolest pole vähimalgi määral minu asi, miks. ) Võin Katarina geenijutule kahe käega alla kirjutada. Jättes siinkohal kõrvale selle osa inimkonnast, kel end paksemaks või kõhnemaks muundada õnnestub, ütlen minagi, et kehakaal on kõvasti geenides kinni. Sel teemal olen korduvalt ka sõna võtnud, kurtes oma kerguse üle. Tõsi, mõni aeg tagasi kujunes mul korraks välja „shokolaadivöö“, mis tänaseks on suures osas kadunud, jumal tänatud. Kui see erakordne episood välja arvata, olen eluaeg ilma vähimagi pingutuse või sihipärase tegevuseta kahekümnendate eluaastate mõõtudes püsinud. Vähe sellest, mu tegevus on olnud vastassuunaline – niikaua kui end mäletan, olen üritanud kaalus juurde võtta. Paraku, kuigi söön meestega võrdsetes kogustes, ja mitte salateid, vaid ikka kartulit ja pastat ja võid jms, ning mingit sporti kui niisugust ei harrasta (ok, mul on üsna aktiivne eluviis, aga igasugu jõusaalid-sumbad-crossfitid-fitbitid käivad must kauge kaarega mööda), pole söömisest kehakaalu tõstmisel abi olnud. Ilmselt tänu vanusele ja sellega seotud hormonaalse tasakaalu nihkumisele pole ma tänaseks küll enam kondibukett, aga mingi viis kilokest lisaksin kerele hea meelega, nahk saaks pringim, rõivavalik rikkalikum, ja nii edasi. Kuid kus sa sellega. Sissesöödud kalorid kaovad kui musta auku. 

Üks kõnekas juhtum mu varastest kahekümnendatest. Resideerusin tol ajal veel vanematekodus, vene aeg, omaette elamine oli vaid helesinine unistus. Segasin murelike sugulaste soovitusel („Epp on meil nii kõhnake!“) kokku väidetavalt kaalu tõstva mögina searasvast, hapukoorest, suhkrust ja kakaost. Purki hoidsin külmkapis, et sealt iga päev paar lusikatäit manustada. Ühtäkki hakkas tunduma, et purgi sisu väheneb kiiremini, kui oodata võinuks. Ja kujutage ette, mis mõningase jäljeajamise tagajärjel selgus. Minu armas väike ümar ema, kel alailma magusaneelud peal, käis purgist salamisi endalegi ammutamas. Tulemus? Ema peal imesegu töötas. Minu peal, kes ma oma isale sarnaselt piitsavars olin, ei töötanud. Tänaseni võtan seda juhtumit kui teaduslikult vettpidavat tõestust, et kehakaal on enamjaolt geenides kinni.  

Eelmise postituse tuules: et te ei arvaks, et ma veebist ainult õudukaid vaatan, lehvitan hoopis teist sorti hiljutist leidu. Saage tuttavaks: Gardiner Brothers. Kaks venda, tantsijad/koreograafid, mõlemad mitmekordsed iiri tantsu maailmameistrid, muuhulgas ka ilmakuulsas Riverdance trupis kaasa teinud. Kaks mu lemmik-klippi, lühikest, umbes  kaheminutilist, vana hea dzhiig väga värskes kastmes: siin ja siin.

October 28/2022                                                                                             Foto: Paul

“I placed some of the DNA on the ends of my fingers and rubbed them together. The stuff was sticky. It began to dissolve on my skin. 'It's melting - like cotton candy.'--- 'Sure. That's the sugar in the DNA,' Smith said. 'Would it taste sweet?' --- 'No. DNA is an acid, and it's got salts in it. Actually, I've never tasted it.' --- Later, I got some dried calf DNA. I placed a bit of the fluff on my tongue. It melted into a gluey ooze that stuck to the roof of my mouth in a blob. The blob felt slippery on my tongue, and the taste of pure DNA appeared. It had a soft taste, unsweet, rather bland, with a touch of acid and a hint of salt. Perhaps like the earth's primordial sea. It faded away.”― Richard Preston's biographical essay on Craig Venter, "The Genome Warrior"

Uus hobi



Nägin siin hiljuti unes, et öötaevas oli üleni kaetud Elon Muski satelliitidega. Üleni. Ilus oli, kuid pahaendeline. Tunne ei petnud. Seda, mida järgmiseks näidati, pole mu unedes esinenud lapsepõlvest saati. Tuumaseen. Hiiglaslik. Seenekübarale kirjutatud kahesõnaline kirillitsas lause, mida kahjuks (või õnneks) ärgates ei mäletanud. Imelik, kirjafonti mäletan, sõnumit ennast mitte. Loe siis veel uudiseid, ma ütlen. Parem mitte teada, mis maailmas sünnib. 

Uuest hobist kah. Nagu tuumaohust vähe oleks (aga äkitsi just sellesamuse ohu tõttu?), sattusin juutuubis lühikeste, alla veerandtunniste sci-fi õudusfilmide otsa. Üle mõistuse kvaliteetseid asju on ses vallas tehtud, tuleb välja. Otse loomulikult olen väga valiv, mingil tulnukatega splatter-sopal ei kliki. Psühholoogilist õudust antagu mulle, psühholoogilist, kulla sõbrad. Veidike verd võib näidata, aga üksnes veidike. Panen postituse lõppu lingid kahele värskele lemmikule, pluss lühikirjeldused/spoilerid. (Au)hinnatud, väga heal tasemel filmitööd mu meelest. Aga kel õuduka-närvi pole, ärge igaks juhuks üldse vaatama hakakegi. Või kui vaatate, siis omal vastutusel, mitte minu soovitusel, eks. 

------------

The Tunnel, 12 minutes. In an overpopulated future, a family returning from a day at the beach have to travel through a tunnel that serves a deadly second purpose. Based off a classic short story by Alice Glaser, The Tunnel was the recipient of the 'Méliès d'argent' awarded to Europe's top genre films." Originally titled Tunnelen, it is directed by acclaimed Norwegian filmmaker André Øvredal. Read more: 

Curve, 9 minutes. Tim Egan’s short film Curve taps into base, instinctive fears with a narrative always headed for doom. Less than 10 minutes long and with only one actor and setting, the film is an excellent exercise in horror and an example of minimalist filmmaking. Read more:

October 27/2022                                                                          Image: Internet

“You know why horror-movie characters always get killed? Because they've never seen horror movies. They don't know how it works. Right? But we do. So no one go into the basement alone. No one go screaming off into the woods alone. No one has any sex.” ― Carrie Vaughn, Kitty's House of Horrors

Beauty and the Beef

 


Me, eestlased, oleme harjunud kangeid saare naisi omaenda sünnimaa monopoliks pidama. Aga saari, teate, neid on mujalgi. Nagu ka kangeid naisi. Las ma räägin.

Juba esimesest Kauai-käigust saati ostame, mina ja Paul, lihakraami mitte poest, vaid turult. Kui ma esimest korda Sharleen Andrade-Balmorest leti taga nägin, piltilusat, arvata, et kõige enam kolmekümneaastast väikesekasvulist kaunitari, olin üsna kindel, et tegemist Andrade Slaughterhouse & Cattle Company poolt palgatud müüjaneiuga. Aga võta näpust. Sharleen on hoopiski 45 aastane, (tänaseks) kolme lapse ema, legendaarse Andrade veisefarmi ja tapamaja asutajate järeltulija, perefirma lihatoodetega kaupleva ettevõtte omanik, kellele ükski tootmisprotsessi osa võõras pole. Vaja, läheb ajab loomad karjamaalt teisele. Vaja, seob lihunikupõlle ette, võtab noa kätte. Ja ta näebki täpselt selline välja, nagu Rancher’s Daughter’s Reserve kodulehe fotodel. Ei mingeid nägu silendavaid filtreid, millest loobumine, olgu kõrvalepõikena öeldud, on minu jaoks omaette väärtus ühiskonnas, kus täiskasvanud naised näikse justkui kohustust tundvat end piltidel tõelisest vanusest kümme aastat nooremana näidata. Veel parem, kui kakskümmend. Ning et ennast kiitmast ma eal ei väsi, siis tolle "lill kõrva taga" portreefoto, paar postitust tagasi, riputasingi eelkõige seetõttu vaatamiseks üles, et seal on mu vanus, silmanurkade naerukurrud ja suuümbruse kogemusvaod nii toredasti nähtaval. Aga läheme nüüd Sharleeni juurde tagasi, iseendale õlale patsutamisega jõuan edaspidisteski kirjatükkides tegeleda, onju.     

Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Farmindus pole Sharleeni ainuke kirg ning sissetulekuallikas. Ta on profikoolitusega iluteenindaja, juuksur ja kosmeetik, mistap nädalalõpud veedab hoopis teist masti keskkonnas, sellises, kus veistest, nende kasvatamisest ja veristamisest pole juttugi. Ta nimelt pakub pruutidele iluteenuseid. Ja Hawaiil, teate, pruutidest juba puudust ei tule. Tundub, et pool maailma sõidab siiakanti kokku, heitmaks abiellu lõhnavate plumeeriapuude all, taustaks ookeanimüha ning Hawaii rahvamuusika. 

Ärgitan: lugege Sharleeni kodukalt ta perekonna ajalugu, see on tõesti põnev, pikitud eksootiliste faktidega. Kuidas Sharleeni vanavanaisa pea ligipääsmatutest mägiorgudest metsistunud hobuseid püüdis ja koolitas, neid enne “õppetükkide” juurde asumist põlvekõrguses ookeanivees jooksutades, et loomadest ülemäärane energia välja lasta. Kuidas ta vanavanavanaisa, andekas käsitöömeister, kolme keele kõneleja (portugali, havai, inglise) sadulaid valmistas. Kuidas veised üleüldse Kauaile sattusid. Ja palju muud. 

Ühesõnaga, igakolmapäevane Kukui’ula Farmers Market kuulub lahutamatult mu Kauai-elu juurde. Turgu peetakse hotellist paraja jalutuskäigu kaugusel, samas mitte nii kaugel, et ostetud värsket kraami seljakotis koju ei jaksaks tassida. (Turu-kellaajad kattuvad Pauli tööajaga, autot mul seetõttu noiks puhkudeks võtta pole.) Kui sa saarel kauem aega veedad kui klassikaline seitsme-kaheksapäevane turisminädal, saavad turumüüjad tuttavaks. Sharleeniga sattusime juba mitu aastat tagasi miskipärast otsekohe jutusoonele. Ostan talt hakkliha, teinekord ka veiselihalõike või ribi, neid ma ise ei pruugi, aga Paul enda tarbeks maitsestab ja grillib - me kuurorti territooriumil on siia-sinna üldkasutatavaid gaasigrille puistatud, Ameerika teada-tuntud BBQ maa ju.

Väikesi imelisi õunbanaane ostan noorelt perelt, kel alla aastane poisslaps alati müügipäevadel ühes. Ma ütleks, et tänu põnnile on nende läbimüük parem kui mõnelgi kaupleval naabril, sest too heatujuline, nunnumeetrit põhja põrutav tumedasilmne ja tumedapäine väike inimene tõmbab ostjaid ligi justkui magnetiga. Porgandid soetan ühelt alati väga sätitud matroonilt, värvilises lillemustrilises hõlstis, ehteid küljes kilode kaupa. Tema suurt ei lobise, tundub, justkui lausa väldiks suhtlust, kuid oma vaiksel moel teeb kindlat vahet seitsme päeva turistidel ja püsiklientidel. Minagi kuulun tänaseks nende väljavalitute hulkal, kellele proua oma käega juurviljakuhjast palutud kraami välja otsib, sest no kes teaks paremini kui tema, milline porgand kõige mahlasem ja magusam. Turistid, nemad jäetakse õnnemängu mängima, ise porknaid valima. 

Fotol Kauai veised saare idaküljel. Taamal kõrguvat terava tipuga mäge kutsuvad kohalikud King Kong.

-----------

"Wild cattle and Horses are unique part of Hawaiian history. Back in 1793 captain George Vancouver brought in a few head of cattle to King Kamehameha as a gift. As the first herd of cattle had not survived, the captain sent another herd. Then he advised the King to set forth a Kapu or a restriction to leave the animals to roam and multiply. Multiply they did and made a major impact on Hawaii's economy and ecosystem. The cattle flourished in Hawaii's tropical climate and became a huge problem. It roamed at will destroying native crops and was a dangerous nuisance attaching, hurting, and sometimes killing humans. Finally, when the Kapu was lifted and in its wake spawned a rich tradition of Paniolo, Hawaiian cowboy culture that still exists today. The official definition of the Hawaiian word Paniolo is “a person who herds cattle”. In 1832, Hawaiian king Kamehameha III sent for help to California to teach the Hawaiians how to handle the wild cattle and to learn horsemanship. The help came in the form of three Mexican-Spanish vaqueros (cowboys) who taught the Hawaiians roping, herding, breaking and other skills. To this day, the paniolo traditions are still practiced, while remaining firmly rooted in the Mexican vaquero heritage."  

October 26/2022 

“Strength comes in many guises, Bethan. Knowing yourself, your limitations—knowing what you will and will not do, following your heart—that is strength. Enduring what you endured and still being merciful and hopeful? Also strength.” ― Hillary Monahan, The Hollow Girl                             

Nähtavusest, veelkord


Sai siin hiljuti 50+ naiste nähtamatusest ja nähtavusest loetud, mitmest allikast. Teema algatanud artikli autor kurtis just nimelt selle esimese, nähtamatuse üle. Ma ei hakka vana (no pun intended) asja uuesti üles võtma, rohkem kui ühe blogija postituses ja kommentaariumis sai see risti-põiki läbi arutatud, aga eile juhtus üks tore pealiskaudne kohtumine, mis mu jaoks tolle „50+ ja elu läbi“ teemaga seostub. Mõtlesin, et jagan siingi.

Läksime Pauliga pühapäeval rannabaari pealelõunasele dringile. Ettekandjaks juhtus umbes minuealine naine, ja nagu siin Kauail kombeks, jagus juttu kauemaks kui vaid tellimuse esitamiseks. Küsimused-vastused. Ettekandja, et kust tulete, kauaks saarele jääte, ja meie, et kust pärit, kaua Kauail elanud (ilmselge oli, et tegemist polnud kohalikku päritolu prouaga). Ja mis selgus. USA idarannikul sündinud, kasvanud ja elanud, neli last sünnitanud, suureks kasvatanud, maailma laiali saatnud, otsustas naine peale pikki, põhiliselt emaks oldud aastaid „to find out who I am“ (rõhk sõnal „mina“). Tuli Kauaile puhkust veetma, armus saaresse, sõitis mandrile tagasi vaid selleks, et senises kodus asjad kokku pakkida, elamine likvideerida, ühe otsa pilet osta ning troopikaparadiisis uut elukorraldust proovida. Just nimelt proovida, kuna õnnestumises polnud kindel. Aga näe, julget pealehakkamist jagus, 50+ ei hirmutanud, kedagi teist ta oma „nähtamatuses“ süüdistama ei kippunud. Tänaseks on proua saarel pea aasta elamispinda üürinud, auto ostnud, töökoha kindlustanud (ma ei hakanud uurima, ons baaritöö ainuke sissetulek või lisandub sellele muudki). Ja nähtamatusest rääkides – ta nägi vägagi nähtav välja. Hästi lõigatud hall poisipea, kadestamisväärne rüht, kütkestav, enesekindel naeratus, soe hääletoon. Ei märkigi kibestumisest, enesehaletsusest, „miks keegi mulle enam uksi ei ava“ suhtumisest. Täitsa kindel, et talle avatakse uksi vasakult ja paremalt, ja kui ei avata, siis temalt juba kurtmist ei kuule, ta on täiesti võimeline selle va ukse ise lahti tegema. Nii värskendav kohtumine, mis sest, et põgus. Elu ju enamjaolt põgusatest kohtumistest koosnebki, mu meelest.  

October 24/2022                                                                                                      

“Change the way you look at things and the things you look at change.” ― Wayne W. Dyer

Pandeemia

 

Hoiatus: järgneb kiun. 

“Dolphins can go without air longer than people under 30 or so can go without holding their phone. It's like a security blanket”, lugesin hiljuti internetiavarustest. Esiteks, ma ei ütleks, et “under 30" tingimata tõele vastab. Mu meelest võiks seda numbrit oluliselt suurendada. Ja teiseks, tegelikult pole ju üldse minu asigi, mida teised inimesed oma nutitelefonidega teevad. Samas, keegi ei saa mind keelata nähtu-kogetu kohta arvamust avaldamast, jah?

Asi selles, et üldiselt elan oma elu vägagi eraklikult. Kodu kanjoniserval, metsaelukad seltsiks, ja nii edasi. Mistap siin, Kauail, uudistan suurisilmi, mismoodi minu maailmast väljaspool asjad käivad. Ja käivad nad niimoodi: lõviosa inimestest on mistahes olukorras nägupidi oma nutiseadmetes. Igapäevastel ookeaniäärsetel jalutuskäikudel kohtab paarikümne kuni paarisaja vastutulija hulgas vaid vähesel määral kodanikke, kes ekraani külge kleebitud ei ole. Ülejäänud on. Paljudel lisaks ka klapid kõrvas. Jaa, ma räägin paradiisisaare promenaadidest, kus palmipuud kohisevad, lained mühisevad, troopikalinnud laulavad ja õiteilu vohab. Aga nuti-inimesed, nemad ei näe seda, ega kuule. Sest nad on oma Seadmes sügavalt sees. Ning ega siis ainult tänaval. Ka poes, restoranis, turul püsib nutitelefon kramplikult peos, et sellele vahetpidamata pilku heita. Selgitage mulle, olge kenad, mida paganat nad sealt vaatavad? Marsruuti? Sooduskoode? Menüüd? (Jumal tänatud, koroona-aegne pabermenüüde kadumine oli ajutine, nüüd on need tagasi. Ma ei tea kuidas teie, aga mina ei lähe restorani-baari-kohvikusse telefoni näppima, ma lähen sinna sööma-jooma-mõnusalt aega veetma. Ah et puud surevad, sest Epp eelistab pabermenüüd? Noh, õnneks on nutiseadmete tootmine ja utiliseerimine seevastu ülimalt keskkonnasäästlik, eks.)

Kus ma olingi? Ahjaa. Avalikes kohtades ilmekalt avalduv nutisõltuvus on mu meelest nii sürreaalne, nii düstoopiline, et ma ei suuda oma mõtteid sest teemast lahti kiskuda. Siis sedasi nüüd ongi või? Ja jääbki? See kõik on normaalne, ja hoopiski mina olen imelik, ajast maha jäänud? Ei, tegemist pole retoorilise küsimuse ega sarkasmiga. Täiesti teadlikult arvestan võimalusega, et elan mingis teises, tänaseks kõrvaletõugatud reaalsuses. Sellegipoolest paneb kukalt kratsima, et miks, issand jumal, need nutisõltlased oma vaevaga teenitud dollareid lennukipiletitele ja hotellitubadele kulutavad? Kodus, mandril, oleks ju palju odavam maailmast irduda? Ei? Või äkki tõeline maailm ongi nimelt seal, ekraani taga, ja mina oma eelarvamuste ja vanamoodsusega jään sellest ilma? 

Aga noh, nagu alguses öeldud, see ei peaks üleüldse minu asi olema, mis teised teevad, seniks kuni nad mind ei sega ega ohusta. Või oot, mõnikord tegelikult segavad ja ohustavad, või vähemasti teevad mu elu ebamugavaks, kui pean kõnniteelt või matkarajalt kõrvale astuma, et kokkupõrget vältida, sest seadmes ajupidi sees olija ju kedagi ega midagi väljaspool helendavat ekraani ei märka. Õudne, ma ütlen. Mõni aasta tagasi, mil enam-vähem samal teemal kirjutasin, oli asi veel suhteliselt normaalne, elik ekraani külge keevitatuid ei kohanud säärasel määral nagu täna. Jah, ma ei tea, pean end kuidagi sel teemal maha rahustama, endale aru andma, et olen väljasurev liik, et muutustele kätt ette ega jalga taha ei pane. Kuid vähemasti sain nüüd väheke vahutatud, end välja elatud, mõneks ajaks ehk jälle kergem olla. Pealegi, tundub, et ma pole ses asjas päris üksi. Klari just hiljuti kirjutas, kuidas Placebo laivil "inimesed olidki päriselt kohal ja kuulasid päriselt muusikat", selmet kogu kontserdi kestel nutti õhus hoida, misjuhul "bändi ei näegi, vaid tuleb imetleda eesseisjate telefone ülestõstetud kätes". Ja kui ma ei eksi, kurtis Marca mõnda aega tagasi sellesama fenomeni üle...

Fotol Paul. Õisi nuusutamas, mitte pildistamas. Tõe huvides lisan, et peale nuusutamist tegi õitest pilti ka. 

October 21/2022                                                                                          

“A smartphone is an e-toy designed for the lonely inner child hidden in each and everyone of us.” ― Saurabh Sharma

Lained

 

Eelmise postituse kommentaariumis nõuti ookeani näha. Aga olge lahked, siin ta on. Mitte, et laineid oleks lihtne pildile saada. Paari nutitelefoniga klõpsatud fotoga on pea võimatu näidata, mis rannakaljudel seistes tegelikult silme ees. Ahjaa, seda ka, et juba kaks-kolm Kauail käiku tagasi jätkus meil mõistlikkust soetada paksu vilttallaga jalanõud, milleta oleks ligulibedatel laavakividel üpriski võimatu turnida. Sinikaid tekiks ilmselt üksjagu, kui mitte miskit hullematki. 


Et siis lained, jah. Ühest küljest - mida kõrgemad ja võimsamad, seda uhkem, eks. Teisalt, kui võtad aega rannakaljudel istuda, hakkad ka väiksemat mõõdet märkama. Kasvõi see kivimoodustis nonde kolme foto keskpaigas. Kena lame laavapind tekitab lausa uiu, et läheks seisaks seal väheke. Aga siis viskab laine end mürinal üle nendesamade kivide, mida väisata plaanisid, ja mõte ei tundu enam eriti ahvatlev. Taganev ookean jätab endast maha kümned miniatuursed kosed kaljukülgedel, ning mõneks ajaks jääb kivipind taas petlikult vaguraks. Seejärel algab kogu tsükkel otsast peale. Sa võid ühte ja sama paika tundide kaupa jälgida, ükski laine ei sarnane eelmisele, ookean ei dubleeri ühtegi üleviset, iga järgnev etüüd on omanäoline, kordumatu. Pole ime, et päev venib pikemaks, kui plaanitud.  

October 20/2022                                                                                          Fotod: Paul

“The waves broke and spread their waters swiftly over the shore. One after another they massed themselves and fell; the spray tossed itself back with the energy of their fall. The waves were steeped deep-blue save for a pattern of diamond-pointed light on their backs which rippled as the backs of great horses ripple with muscles as they move. The waves fell; withdrew and fell again, like the thud of a great beast stamping.” ― Virginia Woolf, The Waves

Püstloodis


Mitte, et ma enda kannatusi kristallkuuli omadega võrdleks - tema kõõlub praegu kitsal rajal kuristiku ja mäekülje vahel kusagil Himaalajates, aga jah, nagu eelmises postituses mainisin, nädalavahetusel sai pisut ronitud. Meil nimelt on see eelis, et Paul suhtleb töö tõttu tihedalt kohalikega, ja neilt tilgub infot kõikvõimalike kaunite kohtade kohta (küll see eesti keel on ikka imelik!), mida turistid ei ummista. 

Ühesõnaga, läinud laupäeval võtsime seljakotid selga, otsustasime uurida Kauai kirderannikut. Parim paik hiigellainete imetlemiseks, tekitatud tuulte poolt, mida siinmail kutsutakse juba iidsetest aegadest nimega Trade Winds, kaubalaevade taganttõukaja. Lained pettumust ei valmistanud. Küll aga pani kukalt kratsima viis, mismoodi neile ligi pääses. Veeäärsetele laavakaljudele viiv paarisajameetrine rada tundus ülevalt vaadates väga… kuis nüüd öeldagi… püstloodne. Juurikane. Kohati väga mudane (loe: väga libe). Siin ja seal olid puude külge küll nöörijupid seotud, aga mis otstarvet need täitsid, jäi vähemasti meile selgusetuks. Väljanägemine oli köiehakatistel selline, et isegi minusugune kergekaallane end nende meelevalda ei riskinud usaldada, puujuurikad tundusid kindlama panusena.  

Ega midagi. Alla me igatahes saime, suurem osa teekonnast tagumikuküüdil, ja pärast mitut rannal veedetud tundi ning pudelit Sauvignon Blanc'i läks ülesroniminegi üllatavalt sujuvalt. Teada-tuntud mägironijate tõde ju, et laskumine on mitu korda nõudlikum kui tõus. Kuid juurikad ning muda polnud sugugi kõik, mida rada meile pakkus. Nimelt oli teekond kogu ulatuses täis pikitud kiilsaba-tormilinnu urge. Jah, lugesite õigesti, justnimelt urge. Suleliste poolt poolt kaevatud koopaid. 

Wedge-tailed shearwater on Hawaiil kaitsealune. Ja kaitstakse tegudega, mitte üksnes sõnadega. Hotellid tasuvad pesitsuspaikadest väljapoole eksinud linnupoegadest/noorlindudest teatamise eest ööbimis-, restoranid söögikupongidega, Pauli töökohas (Pacific Missile Range Facility), mida Wikipedia märgib tormilindude ühe lemmik-pesitsuspaigana, on määratul õuealal spetsiaalne öövalgustus, et linde lennul mitte teelt eksitada. Matkajate koerad, juhul kui keegi üleüldse tuleb mõttele oma peni Kauai hullumeelsetele radadele kaasa tarida, peavad rihma otsas olema, rihmastamata looma omanikest teatamise eest pakutakse vaevatasu. (Mille vastu mul, muidu paadunud koerasõbral, pole kõige vähematki. Sest mis me siin lindude ründamisest räägime, ka ma ise ei taha kitsal, libedal, mudasel mäeküljerajal vaimustunult hüpleva elukaga kohtuda, olgu ta siledal maal nii "nunnu" kui tahes.)

Ühesõnaga, linnu-urud. Tegin ettevaatlikult mõned pildid ka, linnukesi ei paistnud see karvavõrdki häirivat, haudusid oma ainukest muna, pokkerinägu ees. Tormilinnud heidavad paari eeldatavalt kogu eluks. Urg kaevatakse ühiste jõududega, hautakse ning järeltulijaid toidetakse kordamööda, ja kui pesitsus miskipärast ebaõnnestub, jääb see ainukeseks katseks antud aastal. Paraku, "lastetus” lööb enamikel juhtudel kiilu elukaaslaste vahele, misjärel leitakse uued partnerid. Pesitsuste õnnestumise korral naaseb paar aga samasse urgu igal hooajal. Kiilsaba-tormilinnud kaaperdavad teinekord ka mustlaik-tormilindude urge, viimatinimetatute  pesitsusperiood algab varem kui kiilsabade oma. Kui mustlaigud juhtuvad pesitsusega hilja peale jääma, viskavad kiilsabad mustlaigupojad julmalt urust välja või nokivad surnuks. Kiilsabad hauvad 50 päeva, koorunud pojukesed lahkuvad urgudest ca 110 päeva vanusena. 

P.S. Oma lemmik-camopükse ma tänu punases mudas sisalduvale värvipigmendile enam täiesti puhtaks ei saanudki. Aga noh, oma viga, kes käskis heledavõitu säärekatteid tundmatu topograafiaga matkale jalga ajada. Kahjuks ei lohuta mind mu õnnetuses ka Kauai punast mulda ülistavad kirjutised:

"Don’t be alarmed if your clothes get stained by Kauai’s infamous red dirt. Consider it an island souvenir from your Hawaii vacation on the Garden Isle, where the deep red dirt covers roadways, sidewalks, buildings and cars; it even makes its way into the ocean and rivers during heavy rainfall. Why so red? The answer lies in the fact that Kauai is the oldest of the Hawaiian Islands; like a fine wine, Kauai’s foundation of rusted volcanic rock aged over time (millions of years) until it transformed into the dirt we see today. The red color comes from the large amount of iron oxide present in the land. Not only is it everywhere, it’s darn stubborn, too."

October 19/2022             

“Maturity is when you no longer get the urge to make snow angels in mud season” ― Josh Stern

Kaks pilti


Paar läinud nädalavahetusel tehtud fotot kukkusid mu arvates nii hästi välja, et pean neid blogis tuulutama, teistelegi näitama. NB! Ärge jätke kohustuslikku plumeeriaõit tähelepanuta, Paul suskas selle mu prillisanga taha. Ja kui keegi peaks huvi tundma, miks püksitagumik mudane on, siis noile ookeaniäärsetele kaljudele hiigelsuuri laineid imetlema pääses üksnes enam-vähem püstloodset rada pidi. Alla sai taguotsa peal sõidetud, tagasi üles tuli end enam-vähem kätejõul tõmmata, puujuurte külge klammerdudes. Aga sellest täpsemalt mõnes järgmistest postitustest.

October 18/2022                                                                                   Fotod: Paul

“Vanity is becoming a nuisance, I can see why women give it up, eventually. But I'm not ready for that yet.” ― Margaret Atwood, Cat's Eye

Vaade rõdult vol. 2


Pean end leplikuks ja tagasihoidlikuks kliendiks. Eluaeg olen pidanud. Tõestuseks olgu fakt, et teenindajaile/teenusepakkujaile minu poolt esitet pretensioone võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ma ei tee skandaali isegi siis, kui restoranilauda tellitud klaasi veini tuleb pool tundi oodata, ja prantsuse sibulasupp, millele olen ekstra palunud krutoone mitte peale raputada (sest muna-allergia), tõstetakse mu ette teine pool tunnikest hiljem, kõneks olnud krutoonid rõõmsalt kausis hulpimas. Täpselt nii juhtus eelmise Kauail-käigu ajal. Sõin kuulekalt ära ka näiteks tulisoolase riisi, mida aastake tagasi ühes Sacramento peenes restoranis kanarinna kõrvale serveeriti. Ja nii edasi. Juba paar aastat tõotan iseendale ses vallas täiskasvanulikumaks saada. Et ei tõmba küüru selga ega kõrvu peadligi, vaid astun enda eest välja. Ei oskagi öelda, mis mu tagasihoidlikkust tagant tõukab... teinekord lausa mõtlen, et ehk püüd end iga hinna eest kena inimesena näidata, meele järele olla? 

Novot. Asi selles, et kuurort, kus resideerume, ei hinda me aastatepikkust klienditruudust ja Pauli Ambassador Elite staatust sedakorda vääriliselt. Vaade rõdult vol. 1 postitus peatub teemal pikemalt. Noh, lõpuks anti palumise peale jah natukene parem elamine, aga üsna ruttu sai meil naabrite rõdude vahtimisest ja perekondlike jõujoonte jälgimisest villand. Mistap läksin ja palusin, et tehtagu veel üks upgrade, kuna soovime vaadet ja suhtelist vaikust. Möödus paar päeva, hotelli poolt tuli sõnum: kahjuks pole hetkel võimalik. No tore, ootame natuke. Mitu päeva möödas, ei kõssugi. Uuesti retseptsiooni ust kraapima. Ei, ikka pole võimalik. Sihukeses passiivagressiivses vormis, naeratades, “we are terribly sorry, missis Harmon”, aga selgelt aru saada, et niipea kui selja keeran, pööritatakse tüütu kliendi peale silmi. Mul paraku sõnnilikult pikad juhtmed, noogutasin mõistvalt, naeratasin lahkelt, ja selleks päevaks jäi asi nii. Aga järgmisel hakkas “mõistev klient” minus hääbuma, pead tõstis tunne, et tegelikult tehakse meile ülekohut, sõidetakse asjaolu turjal, et ei ma ega Paul pole tüübid, kes nö. jala maha paneks, enne klienditeenindaja juurest ei lahkuks, kui lubadus paremat elamist saada käes. Sest esiteks, me maksame selle eest, ja teiseks oleme kuldklientidena kõikvõimalikud boonused ammuilma pikalt välja teeninud.

Ühesõnaga. Järjekordne käik vastuvõtulauda. Sedakorda ma ei naeratanud. Või noh, laialt ei naeratanud. Ja järjekordse "we are terribly sorry" peale ei lahkunud. Selle asemel palusin kohtumist kuurordi majutusteenuse mänendzheriga. Kes, arvatagi, oli hetkel kättesaamatu, “in the meeting.” Olgu peale, ega asjaga nii kiiret kah pole. Palusin, et mulle Boss Lady mulle helistaks, kui “koosolekult” vabaneb. Lubati sõnum edasi anda. Ja kujutge ette, tunnikese pärast saingi kõne. Olin teksti peas ette valmistanud, sõbraliku, kuid vastuvaidlemist välistava. Ettekandmine õnnestus suurepäraselt, ning tänaseks on meil uus Vaade. Selline, nagu piltidelt näha. Ei mingeid mingeid hommikul kell neli vastasrõdul showd alustavaid Perekondi. Meil polegi nüüd säärast asja nagu vastasrõdu, on hoopiski vaade horisondini, ookean ja vikerkaared ja päikeseloojakud. Oh happy days… 

October 17/2022

“If you want everyone to like you never stand up for anything including yourself.” ― Christine E. Szymanski

Jälle käisime kõrgel


Algatuseks paar aerofotot veebist, et läinud nädalavahetuse ettevõtmise mastaapidest aimu anda. Waimea Canyon, hellitusnimega Grand Canyon of the Pacific, on pea kilomeetrisügavune pruunikaspunane haav Kauai saare lopsakas, ererohelises ihus. Meie matkatud Waimea Canyon Trail lõpeb loodusliku basseiniga, millest läbivoolav kristallselge, mäestikukülm vesi kaks- ja poolsada meetrit allpool kohisedes kaljudele langeb, nimeks Waipo’o Falls. Nooled näitavad, kus me ära käisime. 

Plaan oli esimesed paar pikemat jalgsimatka kergemalt võtta, aegamisi sisse elada, lasta keredel troopikakliimaga harjuda. Aga noh, inimene mõtleb, jumal juhib, eks. Waimea Canyon Trail ei olnud teps mitte "moderate" või “moderately challenging”, nagu mitmed allikad lubasid, vaid hea mitu kraadi kangem. Ütleksin, et isegi kangem kui läinudaastane Kalepa Ridge Trail, me siiani kõige nõudlikum matk Kauail (siin on sellest ettevõtmisest kolm postitust), mis võttis küll pea kogu distantsi ulatuses põlved võdisema, kuid järske tõuse-langusi oli tunduvalt vähem.

Oojaa, Waimea kanjon pakkus jalalihastele ning kopsudele üksjagu rohkem tööd, kui oodata oskasime. Üles-alla mööda mäekülgi, mudaseid ja libedaid, hoolimata asjaolust, et eelnev nädal oli vihmavaene. Asi selles, et suur osa rajast kulges tiheda troopikataimestiku varjus, kuhu päike ei pääse öist niiskust kuivatama. Liigirikas, õitelõhnaline, linnulaululine troopikamets vaheldus metsiku ingveri padrikutega (Kahili ginger), ühest sellisest ma ülemisel pildil läbi murrangi. Raja pikkus, kui numbreid vaatada, iseenesest miskit kontimurdvat ju polnud, vähem kui 7 kilomeetrit. Aga seitsmel kilomeetril enam-vähem siledal maapinnal ja seitsmel kilomeetril mudastel mäekülgedel on vaks vahet, uskuge mind. 


Raja kõrgeimas tipus, vahetult enne Waipo'o joa alguspunkti suunas laskumist. Sealsamas nautisime ka lõunaeinet. Oleksime justkui ette aimanud, et tegemist tuleb vägagi sportliku üritusega, sest sedakorda me miskipärast veini matkale kaasa ei võtnud. Vesi, apelsinimahl (kiire energia!) ja röstbiifivõileivad. Vaade? Noh, vaadake ise. Taamal näeb ookeani kah, piltidel sulab küll taevaga ühte, aga seal ta on.
  

Sellest basseinist algab Waipo'o joa pikem, 250 meetrine osa. Justkui loodud matkajate jalgade jahutamiseks, enne, kui saapapaelad taas kinni nööritakse, et neidsamu mõrvarlikke üles-alla mäekülgi mööda raja alguspunkti tagasi kooberdada roomata kulgeda. Õnneks jätkus meil Pauliga oidu end õhtul kuurordi kuumas mullibasseinis turgutada, tõrvikute ja taevatähtede valgel, vastasel juhul oleks pühapäevane lihasvalu ilmselt veelgi hullem olnud. 

Lühike artikkel toredate fotodega: Canyon Trail to Waipoo Falls

"Waimea Canyon, also known as the Grand Canyon of the Pacific, is a large canyon, approximately 16 kilometers long and up to 900 meters deep, located on the western side of Kauaʻi in the Hawaiian Islands of the United States. Waimea is Hawaiian for "reddish water", a reference to the erosion of the canyon's red soil. The canyon was formed by a deep incision of the Waimea River arising from the extreme rainfall on the island's central peak, Mount Waiʻaleʻale, among the wettest places on earth."

October 12/2022

“Hiking is not escapism; it's realism. The people who choose to spend time outdoors are not running away from anything; we are returning to where we belong.” ― Jennifer Pharr Davis, The Pursuit of Endurance

Copycat

 

Mul valmis nädalavahetusel (peas) postitus pealkirjaga “Inimesed on ilusad ja head”. Täna hommikul aga avastasin, et SSP on säärase tiitliga loo juba avaldanud. Öelge veel, et ideed pole õhus.

Ühesõnaga, linnukesi olen minagi peos või karbis elule turgutanud, ilus ja hea inimene nagu ma olen, eks. Kuid seekord ei taha ma iseennast kiita, vaid hotellipersonali. Täpsemalt Agnest, väikest armsat poeprouat, kellest tegin pikemalt juttu siin, seoses üleskruvitud veinihinna ja faktiga, et omaenda kuurordi marketist me veini enam ei osta. Aga! Paar päeva tagasi helises toatelefon, liini teises otsas – üllatus, üllatus – Agnes. Teatades, et poodi on tulnud partii mõistliku hinnaga valget veini. Appikene. Koloa Landing Resort majutab korraga… las ma mõtlen… vähemalt tuhandet külalist? Väga umbkaudne pakkumine. Tõenäoliselt rohkemgi. Ja ca tuhande inimesega suhtleval teenindajal jagub meelespidamist, aega ning tahtmist kahele neist teada anda, et soovitud joogikraam ilmus riiulile, varud kahanevad kiiresti, tulge ja ostke. Inimesed on ilusad ja head, ma ütlen.

Paraku, ilus lugu lõppes pisut vähem ilusasti, sest täpsemal uurimisel selgus, et mõistliku hinnaga pole mitte Sauvignon Blanc, vaid Riesling, ja seda veinisorti ei pruugiks ma siis kah, kui peale makstaks. Põhjus? Õudsed mälestused nõuka-ajast, kui ausalt üles tunnistada. Ainuüksi Rieslingi aroom ajab südame pahaks.  

October 11/2022                                                                                        Foto: Paul

“When you stop expecting people to be perfect, you can like them for who they are.” ― Donald Miller, A Million Miles in a Thousand Years: What I Learned While Editing My Life

Tantsud tähtedega

 


Müstika, kuidas kaks normidest kõrvalekaldujat, mina ja Paul, tuhandete kilomeetrite kauguselt teineteist üles leidsime. Liiatigi, et need kõrvalekalded meil nii sarnased sattusid. Ei mäleta, et kumbki oleks kohtumispaigaks olnud tutvumiskeskkonnas märkinud, et on täiesti normaalne hotellirõdul vaalahääli teha. Või sealsamas rõdul, rahva silma all, veidraid tantsuliigutusi sooritada. Näiteks selliseid

See tantsimine on meil suht uus hobi siin Kauail, tekkinud põhjusel, et näen rõdult Pauli tööle minemas ja sealt tulemas. Mina pole süüdi, Paul alustas. Esialgu lehvitasime niisama, viisakalt, vaoshoitult, aga siis ühel hommikul lisas paar ebatraditsioonilist tantsusammu. Noh, ma tantsisin vastu, miks ka mitte - aoaeg, pime veel, tähed taevas, ümberringi ei hingelistki, terve kuurort magas. Paraku, kui hilisel pealelõunal veinikesega kolmanda korruse rõdul istusin, Pauli kojujõudmist oodates, arendas abikaasa mu vaatevälja ilmudes hommikust repertuaari edasi, hoolimata päevavalgusest ja faktist, et publikut kah omajagu. Aga kus ma siis alla sain jääda. Kargasin püsti, imiteerisin Pauli koreograafiat. Misjärel läheduses olijate tähelepanu koondus meile kahele muidugi. Ei oska öelda, mis mõtted publiku peas liikusid, aga tänaseks oleme lavakrambist üle saanud, rituaalne töölemineku/töölttuleku tants toimub igal hommikul ning õhtul. Jajah. Nagu eespool viidatud vaalahäälte postituses märkisin, not normal is our normal.

Foto: Paul. Ei, tegemist pole mingi veidra hübriidpalmiga. Palmipuu tüvi sattus end peitma teise puu (Cook Pine) taha. Paik on Brennecke's Beach, me hotellist jalutuskäigu kaugusel. 

October 04/2022

“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche

Polihale, jälle

 


Mina ja Paul oleme Polihale rannal juba vanad kalad. Kaks aastat tagasi postitasin sest paradiislikust paigast mõned netist näpatud ülevaatlikud pildid, õhust võetud, Hawaii saarestiku pikimat liivaranda kogu selle majesteetlikus ilus näitavad, ning möödunud aastal kirjutasin nii: „Polihale rannal oleme ennegi käinud. Imeline. Turistivaba. Viimast suurelt osalt ilmselt seetõttu, et sealt, kus lõpeb asfalt, tuleb Polihalesse jõudmiseks läbida veel kaheksa lisakilomeetrit augulist, kitsast, käänulist, Kauai kuulsa punase mullaga kaetud teed. Jumala eest, ärgu see tee kunagi asfaltkatet nähku! 27 kilomeetrit turistidest ummistamata rannailu on iga kogetud löök-auku väärt.“ Jah, turistidevaba rand on Kauail kulda väärt. Meie end turistideks ei pea, mkmm. Me elame siin. Pisteliselt, aga elame. 

Ühesõnaga, seegi kord olime Polihalel Pauli töökaaslastega, natuke pealt kümnene kamp. Seegi kord sai grillitud ja ujutud ja loojangut ning tähistaevast nauditud. Me kaks jäime paar tunnikest kauemakski kui ülejäänud raketirahvas. Öö tundus liig mõnus, et lahkuda. Noorkuu istus Skorpioni kukil, valgustades juba üksjagu, kaugemal virvendasid ühtlaste vahemaadega rannaliivale pikitult lõkked, lõhnas grill-liha ja plumeeriaõite järele. Ookean uneles, vaid haruharva mõnda suuremat lainet liivale heites. Huvitav, et pimeduses kostub lainemüha hoopis teistsugusena kui päevavalges... Polihalele tulevad kohalikud tervet nädalavahetust veetma, peredega. Plaan on seekordse saareloleku jooksul vähemasti korra veel sinnakanti sattuda, kahekesi. Ehk jääme rannale öösekski.

Esimesel fotol minu pisike siluett all paremas nurgas, lisaks kohalike truckid ja hiigelsuured kaljud. Teisel pildil loojangueelsed Väga Suured Lained, kolmandal Paul sigariga, neljandal mina veinitopsiga. 

October 03/2022

“The sun is setting in a burnt orange sky; the cliffs are black silhouettes; the sea, liquid silver.” ― Laura Treacy Bentley, The Silver Tattoo