Me, eestlased, oleme harjunud kangeid saare naisi omaenda sünnimaa monopoliks pidama. Aga saari, teate, neid on mujalgi. Nagu ka kangeid naisi. Las ma räägin.
Juba esimesest Kauai-käigust saati ostame, mina ja Paul, lihakraami mitte poest, vaid turult. Kui ma esimest korda Sharleen Andrade-Balmorest leti taga nägin, piltilusat, arvata, et kõige enam kolmekümneaastast väikesekasvulist kaunitari, olin üsna kindel, et tegemist Andrade Slaughterhouse & Cattle Company poolt palgatud müüjaneiuga. Aga võta näpust. Sharleen on hoopiski 45 aastane, (tänaseks) kolme lapse ema, legendaarse Andrade veisefarmi ja tapamaja asutajate järeltulija, perefirma lihatoodetega kaupleva ettevõtte omanik, kellele ükski tootmisprotsessi osa võõras pole. Vaja, läheb ajab loomad karjamaalt teisele. Vaja, seob lihunikupõlle ette, võtab noa kätte. Ja ta näebki täpselt selline välja, nagu Rancher’s Daughter’s Reserve kodulehe fotodel. Ei mingeid nägu silendavaid filtreid, millest loobumine, olgu kõrvalepõikena öeldud, on minu jaoks omaette väärtus ühiskonnas, kus täiskasvanud naised näikse justkui kohustust tundvat end piltidel tõelisest vanusest kümme aastat nooremana näidata. Veel parem, kui kakskümmend. Ning et ennast kiitmast ma eal ei väsi, siis tolle "lill kõrva taga" portreefoto, paar postitust tagasi, riputasingi eelkõige seetõttu vaatamiseks üles, et seal on mu vanus, silmanurkade naerukurrud ja suuümbruse kogemusvaod nii toredasti nähtaval. Aga läheme nüüd Sharleeni juurde tagasi, iseendale õlale patsutamisega jõuan edaspidisteski kirjatükkides tegeleda, onju.
Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Farmindus pole Sharleeni ainuke kirg ning sissetulekuallikas. Ta on profikoolitusega iluteenindaja, juuksur ja kosmeetik, mistap nädalalõpud veedab hoopis teist masti keskkonnas, sellises, kus veistest, nende kasvatamisest ja veristamisest pole juttugi. Ta nimelt pakub pruutidele iluteenuseid. Ja Hawaiil, teate, pruutidest juba puudust ei tule. Tundub, et pool maailma sõidab siiakanti kokku, heitmaks abiellu lõhnavate plumeeriapuude all, taustaks ookeanimüha ning Hawaii rahvamuusika.
Ärgitan: lugege Sharleeni kodukalt ta perekonna ajalugu, see on tõesti põnev, pikitud eksootiliste faktidega. Kuidas Sharleeni vanavanaisa pea ligipääsmatutest mägiorgudest metsistunud hobuseid püüdis ja koolitas, neid enne “õppetükkide” juurde asumist põlvekõrguses ookeanivees jooksutades, et loomadest ülemäärane energia välja lasta. Kuidas ta vanavanavanaisa, andekas käsitöömeister, kolme keele kõneleja (portugali, havai, inglise) sadulaid valmistas. Kuidas veised üleüldse Kauaile sattusid. Ja palju muud.
Ühesõnaga, igakolmapäevane Kukui’ula Farmers Market kuulub lahutamatult mu Kauai-elu juurde. Turgu peetakse hotellist paraja jalutuskäigu kaugusel, samas mitte nii kaugel, et ostetud värsket kraami seljakotis koju ei jaksaks tassida. (Turu-kellaajad kattuvad Pauli tööajaga, autot mul seetõttu noiks puhkudeks võtta pole.) Kui sa saarel kauem aega veedad kui klassikaline seitsme-kaheksapäevane turisminädal, saavad turumüüjad tuttavaks. Sharleeniga sattusime juba mitu aastat tagasi miskipärast otsekohe jutusoonele. Ostan talt hakkliha, teinekord ka veiselihalõike või ribi, neid ma ise ei pruugi, aga Paul enda tarbeks maitsestab ja grillib - me kuurorti territooriumil on siia-sinna üldkasutatavaid gaasigrille puistatud, Ameerika teada-tuntud BBQ maa ju.
Väikesi imelisi õunbanaane ostan noorelt perelt, kel alla aastane poisslaps alati müügipäevadel ühes. Ma ütleks, et tänu põnnile on nende läbimüük parem kui mõnelgi kaupleval naabril, sest too heatujuline, nunnumeetrit põhja põrutav tumedasilmne ja tumedapäine väike inimene tõmbab ostjaid ligi justkui magnetiga. Porgandid soetan ühelt alati väga sätitud matroonilt, värvilises lillemustrilises hõlstis, ehteid küljes kilode kaupa. Tema suurt ei lobise, tundub, justkui lausa väldiks suhtlust, kuid oma vaiksel moel teeb kindlat vahet seitsme päeva turistidel ja püsiklientidel. Minagi kuulun tänaseks nende väljavalitute hulkal, kellele proua oma käega juurviljakuhjast palutud kraami välja otsib, sest no kes teaks paremini kui tema, milline porgand kõige mahlasem ja magusam. Turistid, nemad jäetakse õnnemängu mängima, ise porknaid valima.
Fotol Kauai veised saare idaküljel. Taamal kõrguvat terava tipuga mäge kutsuvad kohalikud King Kong.
-----------
"Wild cattle and Horses are unique part of Hawaiian history. Back in 1793 captain George Vancouver brought in a few head of cattle to King Kamehameha as a gift. As the first herd of cattle had not survived, the captain sent another herd. Then he advised the King to set forth a Kapu or a restriction to leave the animals to roam and multiply. Multiply they did and made a major impact on Hawaii's economy and ecosystem. The cattle flourished in Hawaii's tropical climate and became a huge problem. It roamed at will destroying native crops and was a dangerous nuisance attaching, hurting, and sometimes killing humans. Finally, when the Kapu was lifted and in its wake spawned a rich tradition of Paniolo, Hawaiian cowboy culture that still exists today. The official definition of the Hawaiian word Paniolo is “a person who herds cattle”. In 1832, Hawaiian king Kamehameha III sent for help to California to teach the Hawaiians how to handle the wild cattle and to learn horsemanship. The help came in the form of three Mexican-Spanish vaqueros (cowboys) who taught the Hawaiians roping, herding, breaking and other skills. To this day, the paniolo traditions are still practiced, while remaining firmly rooted in the Mexican vaquero heritage."
October 26/2022
“Strength comes in many guises, Bethan. Knowing yourself, your limitations—knowing what you will and will not do, following your heart—that is strength. Enduring what you endured and still being merciful and hopeful? Also strength.” ― Hillary Monahan, The Hollow Girl
