Mount Shasta, 6:04 AM, day two
Mount Shasta, 6:29 AM, day two
Mount Shasta, 7:25 AM, day one
Mount Shasta, 10:29 AM, day two
Mount Shasta, 11:45 AM, day two
Mount Shasta, 5:03 PM, day two
Mount Shasta, 5:34 PM, day two
MOUNT SHASTA, California. Mäetipp neli tuhat kolmsada kakskümmend kaks meetrit merepinnast.
Lüüa laager üles Mount Shasta külje all, veeta nimelt sellesinatse hiigelvulkaaniga tõtt vahtides mitte paar tundi või päev, vaid lausa mitu päeva – see on meil Pauliga plaanis olnud juba mõnda aega. Oktoobri alguses klappisid kenasti kõik asjaolud, Shasta jäi tee peale ette. Et mis tee? Eks ikka Californiasse, Modestosse, Pauli õepoja pulma. Pulmad olid vahvad, suured, traditsioonilised, tantsisime tallad rakku. Pruut kaunis, söök peen, pidulauad kaetud uhke mõisahoone vanade pargipuude all. Sellist tunnet aga, nagu juunikuisest pulmast, sellist sedakorda ei tekkinud. Eks too
suvealguse pulma-kogemus oligi üdini haruldane, spirituaalne. Aga see selleks. Vaatame Mount Shastat nüüd natukene lähemalt.
Nagu mainisin, oli meil Pauliga kinnisidee Mäega tõtt vahtida. Mitu päeva. Hommikust õhtuni. Öösel ka. Korra siiski vahetasime laagripaika, nihkudes Shastale veel kilomeetrikese lähemale, püsides aga endiselt idaküljel. Kaskaadide vulkaanidest (ja mägedest üleüldse) autoga mööda vuhisedes ei jää ju muud muljet, kui et ’võimas’ ja ’ilus’. Kõrguvad teised tummalt tee kõrval, määratu hunnik kive, mõni rohelusega kaetud, mõni lumega, mõni puhta paljas. Möödasõitjaile Mägi end avama ei vaevu. Küllap seetõttu, et Mäe jaoks on ajal hoopis teine mõõde. Autoaknast imetlejaid pole tema jaoks ilmselt olemaski – niivõrd lühike ajahetk Mäe ajaarvamises, välgusähvatusest miljon korda lühem.
Ega meilgi Pauliga Mäele palju rohkem pakkuda polnud kui paar päeva, aga ta osutus vastutulelikuks. Esimese päeva õhtuks laskis kivistunud maski langeda, näidates pehmemat, kuldset palet. Öösel siidiselt ja sametiselt musta. Varahommikul terashalli. Me polnud esimese päeva hommikul veel kohvigi valmis saanud ja lõket üles, eeldades, et päikesetõusuni jupp aega, kui Mägi oma tippu juba päikesekiirtes leegitas. Järgmisel päeval olime targemad – ning varasemad. No ja pärastlõunati oli Mäel veel igasugu imetrikke varuks, keerutas pilvi, laskis liustikusulamisveed voolama, ning muud säärast. Mulle on nood taevasse vaatavad vulkaanikoonused siin koduses Kaskaadide mäeahelikus algusest peale mõõkvaala meenutanud. Mäetippude mustad laavalaigud vahelduvad lumevalgete jääliustikega, moodustades ähvardavalt ilusaid mustreid, muutes vulkaanikoonused tapjavaala
Orca pea sarnaseks. Vähemalt minu silmis.
Mõõtmatu mets Mäe ümber oli enamjaolt väga vaikne. Kui rähn mitme miili kaugusel puud ründas, kostus see meieni kui kuulipildujavalang. Ühel hommikul tulid koiotid laagri lähedale jäppima. Kõlasid täitsa teistmoodi kui me kodused koiotid, olles madalama hääletooniga, vokaalselt vaoshoitumad. Aga jah, muidu oli mets surmvaikne. Tähistaevast ka paar sõna – me siin Oregoni kodus elame oma arvates valgusreostusest eemal, aga võta näpust. Madrase öötaevas ei kannata Mäe omaga võrdlust, viimane tegi esimesele silmad ette, nii et vähe polnud. Õhtuti lasime laagrilõkkel omasoodu kustuda, veetes veel tunnikese pimeduses, taevasse vahtides. Täherohkuses oli konstellatsioone vaat et võimatu eristada, Linnutee lausa silmipimestav.
Aitäh, Mägi.
Oct 10/2015
