Anticrepuscular rays! Uhke ja kummaline vaatepilt üleeile õhtul päikeseloojangul, kui Yarkoga põldudele jalutama läksin. Muidu poleks ju taevakiirtes nii kummalist midagi, uhkemaidki nähtud (God's Fingers on rahvapärane nimetus), aga needsinatsed hiigelkiired olid, üllatus-üllatus, idataevas. Otse loojuva päikese VASTAS. Justkui oleks kaks päikest korraga silmapiiri taha laskumas. Kusjuures lääne pool - päike üldjuhul loojub läände, eksju?:) - olid kiired hulga kahvatumad. Justkui idataeva hale, ähmane peegelpilt. Hakka või oma mõistuses kahtlema, et mis ilmakaarde see päike ikkagi looja läheb:)

Seepeale võtsin kätte ja kirjutasin Eestisse, atmosfäärinähtuste asjatundjale Jüri Kamenik'ule, ta on ilm.ee's tegev. Olen talt paaril korral enne ka nõu saanud, ükskord oli Kreegi maja kohal haruldane, tornaado-toru sarnane rullpilv, jne. Ühesõnaga, Jüri mulle teada andiski, et tegu oli 'videvikuvastaste kiirtega', nii tema selle eesti keelde pani.
Ta kirjutab: "/.../Vahel harva näivad kiired koonduvat madalal asuva (enamasti loojuva) päikese vastas- ehk antisolaarsesse punkti. Siis nimetakse nähtust videvikuvastasteks kiirteks (anticrepuscular rays). /.../ Kiiri tekitavat pilve ei pruugi üldse näha, see võib-olla silmapiiri taga, luues olukorra, et päike on küll loojunud, ent horisondi tagant ulatub teatud kõrgusele taevavõlvil salapärane kiirtevihk. Sellise olukorra teeb võimalikuks Maa kumerus."

Mastaapidest saab aimu, kui kiirtevihku mägedega võrralda (fotol too tagumine, ähmasem silueti-rivi. Esimene on puud). Ja mind on järjekordse uhke vaatepildiga õnnistatud. Ja kaamera kaasasolekuga kah, seekord:)
28/06/2012

Sellel suvel Eestisse ei saa- see on nüüdseks selge. Minu elamisloa taotlus on endiselt 'initial review' seisus, mis maakeeli tähendab, et mu dokumente pole veel mitte lappamagi hakatud:) . Ja ilma elamisloata riigist välja sõita ei saa. Õigemini siis saab küll, aga tagasi enam ei lasta:)
Ega siin mingit üllatust pole. Keskmiselt kuus kuud läheb väidetavalt taotluse sisseandmisest (minu puhul veebr. algus) 'vaibale kutsumiseni', st. intervjuuni, kuhu me abikaasadena ilmuma peame. Sõrmejäljed on mul antud, nii et mis muud kui istume ja ootame. Kuid jah, isegi kui hommepäev intervjuu-kutse saaksime, ei tuleks suvisest Eesti reisist miskit välja. Kutsest intervjuuni läheb ca 3 nädalat, intervjuust Green Card'ini vähemalt samapalju. Eks tuleb Zen'i panna...:) Ja asjadel omasoodu voolata lasta.

Paul komandeeritakse tõenäoliselt mitmeks nädalaks lõunamere saarele, palmi alla raketti ehitama. Augustis plaanime road-trippi põhja poole, Idahosse, läbi müstilise ja maalilise Utah'.
Sel nädalalõpul Santa Fe'sse, ooperisse. Bizet' Pearl Fishers. Ööbimisega suhteliselt peenes Las Palomas hotellis. Hmm...hotellile nime panijad ei tea tõenäoliselt tuikeste elust tuhkagi. Verejanulised tiivulised, kaklevad meie sükomooripuude otsas paremate magamiskohtade pärast. Suled lendavad, tiivalaksud võtavad kõrvad lukku.

Kiire nädal! Paulie antakse ridamisi rakette ette ja mina olen jännis oma töötähtaegadega. Aga. Elu saab ikka nauditud! Õhtuti vein ja tähistaevas. Või väike väljasõit veiniga. Või kokkamine, ikka veiniga...:)
28/06/2012

Jaanipäeva tähistasime Suure Pauguga. Paul vajutas raketi stardinuppu kell 1:30 am kohaliku aja järgi. Parasjagu siis, kui Eestis jaanilõkkeid süüdata üritati...oh et pagan võtaks seda vihma!!! Vanajumal on lätlane tõenäoliselt. Või mehhiklane...:) Ühesõnaga, P saatis raketiga head soovid Eesti poole teele, no ja nii muuseas kogus lennumasin Päikeselt data't kah muidugi.
Õhtul tegime lõkke ja jõime õlut ja ladusime üksteise otsa Eesti ja eestlaste teemalisi tooste. Päris Jaanipäeva tunne tuli mul südamesse, kui hämaraks kiskus ja lõke praksus...siis läksid silmad korraks märjaks, jah.
Aga lõke ise oli meil mitmetähenduslik ja -tunnetuslik. Põletasime nimelt meid kenasti teeninud higistamistelgi sõrestiku, pajupuust. See tuleb alati kas ära põletada või siis tükkideks murda ja loodusesse laiali puistata. Sweat lodge'i 'luustik' on palju näinud ja kuulnud, vaja austusega kohelda. Tegime algatuseks väikese tseremoonia ka, sage'i nuts ja sweet grass'i palmik on esimesel pildil näha. Öö saabudes suitsetas Paul sigarit, pärast tukkus väheke võrkkiiges. Meie Yarkoga hoidsime sel ajal tuld üleval. Mõnus Jaan oli...olgugi et olime tõenäoliselt ainukesed, kes Las Cruceses seda püha pidasid:)
26/06/2012

Mesilla Park'i väikese algkooli staadion on meie maja juurest kiviga visata. Ei noh, pigem siis juba käbiga visata:). Suured männikäbid on head sealtsamast käepärast võtta, Yarkole vette loopimiseks, kui kooli staadion kenaks väikeseks järveks transformeerub. Suvevaheajal ca kaks korda nädalas. Yarko siis muidugi või sees, jookseb end hingetuks käbide järele. Inimestel samuti hea vees paljajalu solberdada. Kena puhas. Jalgpallimuru ju põhjaks. Kui kodu poole astuma hakkame, jääb Yarko ikka vette kõhutama, käbi hambus. Ei liiguta end enne, kui me nägemisulatusest peaaegu väljas juba. Meelelahutus missugune! Meiegi Pauliga võtame üldjuhul veemõnudest viimast, st. võtame jääga veini 'järve' äärde kaasa. Kui Paul just poole ööni teisel pool mägesid rakette ei ehita. Nagu täna. Laupäevaks on launch plaanitud. Kenasti Eesti jaanitulede ajaks, meie aja järgi keskpäeval.

Ma saadan siitpoolt palju sooja ja kuiva, et teil jaaniõhtu kena oleks. Me teeme ka lauba tuld, nagu õigele pool-Eesti perele kohane. Ja mitte niisama ei aja hagu alla, vaid põletame austavalt ära oma taga-aia sweat lodge'i pajupuust raamistiku. Vana ja peetud teine juba, vajadusel teeme uue.
22/06/2012

Keila SOS lastekülas sealsetele jõmmidele väheke pildistamisest rääkimas käisin möödunud suvel. See oli täiesti omaette kogemus. Lapsed vanuses 6-12 aastat, osad neist tasased ja viisakad, osad säärased Tootsi-tüüpi ja hullemadki:). Kolmel korral käsin, tore oli. Mul, ja ma arvan et lastel ka. Ühe korra võtsin Yarko kah kaasa. See tegi pildistamisele muidugi kiire lõpu:), taheti koerustükke näha. Eks me siis näitasime.
Aga millest ma tahtsin rääkida oli see, et lapsed oskavad uskumatult lahedalt maailma vaadata. Mõnedki pildid olid lausa suurepärasel tasemel. Huvitav, et just nooremate omad. Üle-kümnesed üritasid juba nii-või naasuguseid nähtud eeskujusid (fotosid) järgida, viie-kuueaastased aga ei hoolinud reeglitest ja tulemus oli jahmatavalt värske.
Eelmises postituses sai siinsest kaameraklubist räägitud. Nad kehutavad liikmeid erinevaid esitlusi tegema. Võtsin siis minagi härjal sarvist ja (SOS laste nõusolekul) panin nende fotodest slaidishow kokku. Aplausi osaliseks sai; tore oli seda ette valmistada ja ette kanda. Parimate välis-eestluse traditsioonide kohaselt ei jätnud ma muidugi juhust kasutamata ja pühendasin esitluse esimesed minutid Eesti tutvustamisele ja promomisele. Et ikka rohelus ja säästlik eluviis ja e-valimised ja Skype jne jne:)
Silueti-teemaga haakus ka üks minu võetud varjupilt sealtsamast Keila lastekülast.
22/06/2012

Siluett oli juunikuu teema, kohalikus fotoklubis. Märksõnad antakse aasta alguses teada, ning kord kuus kogunevad klubiliikmed üksteise pilte vaatama. Hästi põnev on teiste fotosid kaeda, avarust annab isiklikule foto-mõtlemisele igal juhul. Laon siia ritta enda esitet pildid sellel kuul. Kaadrite arvu ei piirata, mul läheb reeglina 3-4 pilti välja. Sedakorda sai kuidagi rohkem, ei raatsinud harvendada.
Klubiliikmeid miskit 80, aktiivseid 30 ringis. Mõnus seltskond, põhiliselt meievanused inimesed. Enamik omab vääääga peenikest tehnikat ja teadmisi. Mul ja Paulil on täitsa tavalised 'seebikad', digifotonduse teoorias oleme kah üsna tumedad, sellegipoolest pean enesekiituse korras ütlema, et profid, kes klubi veavad, patsutavad meile alatihti tunnustavalt õlale. Anyway, siin need pildid on.
22/06/2012

Thrift store'i visiit oli mul täna plaanis. (Paar päeva tagasi siinsamas kodu lähedal avati, uus ja huvitav). Selle asemel aga avastasin end hoopis freeway'l, teel El Paso suunas, lähim võimalus kodu poole pöörata (niipalju kui mul hetkel aimu oli) ca paarikümne miili kaugusel.
Kuid hakkame algusest. Paul läks oma Martial Art'si trenni (jajah, ta on juba niipalju toibunud möödunud nädalavahetusest:) ja mina seadsin suuna thrift-store'i poole. Ilm veel mõnusalt jahe, tuju hea, keeran muudkui rooli, endale mõttes õlale patsutades, et küll ma ikka olen osav juba, liiklen linnas ilma kaardita. Järgmisel hetkel saan aru, et asun paraku valel tänaval. Ei noh, mis siis ikka, tark nagu ma olen, pikalt mõtlemata pööran teise (arvatavalt õigesse) suunda ja uhan edasi. Aga. Mõne minuti järel avastan end ühesuunalisest, üles kiirteele viivast sõidukoridorist. Ees viidad kirjaga South>El Paso ja North>Deming. Instinktiivselt keeran El Paso poole - tuttav nimi ikkagi, maandutud ja õhku tõustud sealt ju küll ja küll:) Ning paar sekundit hiljem olengi freewayl nimega Interstate 25, rekkad uhamas ees ja taga ja minimaalne sõidukiirus seega paika pandud. Ole sa nii loll või arg kui tahes. Jalad võttis võdisema, appikene. Meelde tulid ajalehelood 80nestest vanaprouadest, kes Prantsus-ja Saksamaa kiirteedel vastassuunas sõite sooritavad. Vahel ennast, vahel teisi teise ilma saates:) Nii et see variant - otsekohe ots ringi pöörata - kõne alla ei tulnud:) Samuti ei tohi kiirteel teepervele seisma jääda, et oleks Paulile helistanud või nii, et appi, appi, ma ei saa kodu poole tagasi:). Aga koju tahtsin hirmsasti!!! Ja muidugi enne ka second-hand poodi.
Ega midagi. Uppujat päästab teadagi kes. Esimese paanika järele hakkas mõte tööle. Suutsin meie väikest trucki rekkade- ja ka päris tuulest hoolimata teel hoida, ja kaalusin oma pääsemisvõimalusi. Teadsin kindlapeale, et üks tagasipööre on ca 30 miili (48 km) Las Crucesest, me oleme seal shoppamas käinud. Bensu oli ka piisavalt. Sestap sai sellest mu Plaan. Minu õnneks aga selgus, et üks ülesõit/tagasipööre on lausa poole lühema maa peal. Mesquite, 17 miili (27 km) Crucesest. Sain kenasti õiges kohas freeway'lt maha ja uuesti tagasi peale sõidetud, ja sellega oli suurem mure murtud. Rekkad ei tundunud ka enam nii kohutavad, kui tee juba kodu suunas viis:) Aga thrift-store'is käisin ikkagi ära, yehaa!!! Mis sest et pea 60 kilomeetrise ringiga:)
17/06/2012
p.s. Foto on illustreeriv, läinud aastalõpu road-tripist, kusagil Californias. Aga nood neetud üle(s)sõidud on kenasti näha:)
EDIT: El Pasost tagasi pöörata oleks ka viimane võimalus olnud lähemal ajal koju tagasi saada:) Sealt jookseb USA/Mehhiko piir. Kohe teisel pool piiri on kurikuulus Juarez, narkosõja pealinn.

Oh mis uhke pilvede vaatemäng täna õhtul, Yarko jalutuskäigu ajal. Ümberringi sajab, meil mitte tilkagi, tont võtku.
16/06/2012

Koolibri imepisike pesa on otse meie eesukse kohal (X alumisel pildil). Ei lase nad end autode ja inimeste tulekutest/minekutest häirida, hauvad hoolega. Pesa näeb välja nagu imetilluke veinipeeker. Mõõtkavast saab aimu, kui võrrelda pesa ja puulehti. Too zoomitud, esimene pilt pole just kõige teravam, aga mu fotokas ei võta paremat välja. Hummingbird on siiski näha, onju.
Oo, ja siit koorub veel üks lugu - paari päeva tagune. Ajasime naabri vanaprouaga taga-aias juttu, kui hummingbird äkitselt lausa mu jalge ette maandus(kukkus). Lamas seal ja hingeldas, instinktiivselt kummardusin ja võtsin ta pihku. Kaalu polnud ollagi, imetilluke ja pehme, läkiv-roheline, kurgualune kreemikas. Ei jõudnud veel mõelda, mis edasi teha, kui ta järsku vurinal lendu pani. Vaatasin siin netis ringi - ka linnud saavad kuumarabandusi ja kannatavad vedelikupuuduse all, vast oli see miskit säärast? Igatahes äralend oli kiire ja kõhkluseta.
16/06/2012

KUULUTUS:
Annan uuele hoolivale omanikule tasuta ära oma eestikeelse raamatukogu. Paraku kahel mandril korraga elada ei saa:). Kogu üle Atlandi transportimine maksaks aga terve väikese varanduse.
Minu pool Kreegi tänaval käinud teavad, millisest hulgast ja valikust jutt käib. Kes on huvitet, või teab kedagi kes on, andke pln mulle meili peale märku. Põhimõte - kes ees see mees. Samas jätan endale vabaduse uute võimalike omanike vahel valida:). Ainus tingimus on, et mu endise naabri garaazhist tuleb ära transportida terve kogu. Valiku võib saaja juba hiljem ise teha.
14/06/2012
p.s. Foto on illustreeriv, 2007 aasta juunist, kui Saku lähedalt põllult ca 800 köidet leidsin. Uskumatu, aga tõsi. Nutt tuli peale, nii jube vaatepilt oli. Helistasin kohapealt politseisse, taaskasutuskeskusesse ja Reporteri saatesse, mitte keegi ei tundnud asja vastu vähimatki huvi. Vihm oli kohe-kohe peale tulemas...Mis siis ikka, laadisin raamatud Jeep'i, maast laeni sai täis. Yarko litsusin lapiti raamatute vahele:). Tulin ta'ga jäljetrennist, kui toda uskumatut lasu kõrge heina sees vedelemas nägin). Sõna otseses mõttes maast leitud raamatutele leidus õnneks kohe uus asine omanik:)

Judy, Pauli eksabikaasa ja poegade ema, on mõneks nädalaks New Mexicos käimas. Sestap võtsime ette peenemas restoranis kambakesi õhtust süüa. Restoraniomanik, 5ondates blond proua, andis sealsamas, ülemisel terrassil, parasjagu kontserti. Leebema rocki klassika, väga hea hääl ja tunnetus. Kontsert kontserdiks, meie õhtu oli mõnus, sõime ja jõime. Judy on massöör ja terapeut. Uhkete hallide juuste ja sügavate naeruste silmadega. Nad rääkisid kõige võimatumaid lugusid Hannese (noorema poja, pildil) lapsepõlvest. Muuhulgas sellest, kuidas ta kaheaastasena kirikus esimeses reas vanemate süles istudes papile 'No!!!' näkku röökis (endal suusamask peas nagu pangaröövlil), kui papp tuurid üles kiskus ja kogudust valjul häälel utsitama hakkas:).
Ettekandja oli meil ka tore. Usin tütarlaps, iga kord kui pakutavast toidust või joogist keeldusid, oli tal küsimus hakkamas: "Are you sure?". No, järgmised paar päeva veetsime 'Are you sure'i" tähe all. Kõlbab kasutada igal elujuhtumil:)
13/05/2012

Paul on nüüd black belt Jaapani võitluskunstis Bujinkan'is, möödunud laupäevast alates. Neile, kes teemakauged - must vöö on kõrgeim võimalik aste. Muidugi on siin veel igasugu finessid lisaks, aga suures plaanis jah on black belt see, mille poole iga idamaiste võitluskunstidega tegeleja pürib. Musta vöö testiks valmistumine oli siin mõni aeg tagasi jutuks ka, ja ära Paul selle tegi. Võimas saavutus igatahes, wow. Robby, 24 aastane üliõpilane, hiiglapikk punase peaga tore noormees, võistlustantsija muuseas, oli teine testitav.

Test ise kestis 6 (kuus!!!!) tundi. Hommikul vara üldfüüsiline - jooks, push ups & sit ups, kõik aja peale. Siis hakkas tõsisem töö pihta. Testijaiks kolm musta vööd: Jocelin, Daniel ja Dom. Armu ei antud. Algatuseks harjutused uki'dega (trennikaaslased), siis Robby ja Paul omavahel. Seejärel teooriat. Ja peale keskpäeva, kui päike pea kohal lõõskas ning kuuma oli 33 kraadi varjus (õnneks puhus korralik briis mägedest), tuli mõlemal mehel kolme testijaga, blackbelt'iga, võidelda. Igaühega kaks minutit. Kokku kuus minutit. See on igavik. I-ga-vik, ma ütlen teile. Nii testitavatele kui ka Robby pruudile Ariel'ile ja mulle, kes me oma surmväsinud meeste (kohati lootusetuid) pingutustele kaasa elasime. Meie siiski puude all varjus, nemad aga keset platsi praadida. Mul olid silmad kohati märjad, pean tunnistama. Mehed, Paul muidugi eriti (vanusevahe!!) olid nonde kuue minuti järel sõna otseses mõttes poolsurnud. Seejärel laoti veel koorem teooriat selga, pidid õpetajate ees seisma ja igasugu Martial Art'si värki üles ütlema. Seda, mis vaimset poolt puudutab. Mis on kõneksoleval alal sama tähtis kui füüsiline pool. No, siinkohal muidugi tuleb vahemärkus teha, et kogu see piin oli nende oma vaba valik - musta vööd tahta ma mõtlen. Aga ikkagi.
Kätte nad selle mõlemad said, aaahhhh...super.

Kuid Paul ei häbene tunnistada, et ta pole NII haige ja vaevatud olnud elu seeski, nagu ta blackbelt test'i järel on. Ka mitte nooruses, kui vahel baarikaklusi sai peetud:) Mitmel päeval polnud ta ihul ega ihu sees kohta, mis ei oleks valutanud. Täna, teisipäeval, hakkab juba inimese mõõtu välja andma:) Õnneks ühtegi suuremat vigastust pole, ei tal ega Robby'l. Musta vöö tasemele jõudes muidugi ei tohigi olla. Testijad ja testitavad piisavalt tasemel juba. Teavad, mis teevad.
Ja mina - ma olen oma mehe üle väääääga uhke!!!
Mõned FOTOD lisaks, seletused all.
12/06/2012

Liiklus, vol issand ise teab mitmes juba:). Ühesõnaga. Ükspäev, kodutänaval, olen mina autode-rivis esimene, ja vastu sõidab tuletõrjeauto, sireeniga. (Foto on illustreeriv). Võtan viisakalt väheke paremale, teeääre poole, vähendan väheke kiirust, tuletõrjeauto kimab omas suunas edasi. Seejärel vaatan küljepeeglisse, tahapoole - ja mis ma näen. Kõik teised juhid on oma autod peaaegu et põõsasse tõmmanud tuletõrjeauto möödumise ajaks, ja peaaaegu peatuma jäänud. Või siis tigusammul liikuma. Ma ei tunne siinseid eeskirju nii hästi, et teaks, kas seadus sedasi ette näeb - aga täitsa kena oli seda vaadata ausalt öelda.

Ja veel. Kõik väiksemad tänavad on siin kaherealised, st rida ühes, teine teises suunas, keskel kollaste eraldusjoonte vahel nö. pööramisrada. Möödasõite kui niisuguseid kõrvaltänavatel ei sooritata. Kohe üldse mitte. Küsisin Paulilt, möödasõit pole keelatud, aga seda ei peeta viisakaks. Mul tuleb meelde meie Lootuse puiestee, kus kiirusepiirang oli vist ...mmmm...30 km tunnis kui ma ei eksi. Kui seal 30ga sõitsid, kimas praktiliselt igaüks sust mööda.
Ohjah.
12/06/2012

"You gotta be tough when you're stupid" ütleb Paul vahetevahel, peamiselt enda kohta:) No, sedakorda võib toda väljendit vabalt minu puhul pruukida. Asi oli nii. Avastasime ühel oma hike'idest uhke ocotillo-tihniku (foto 1.) Sai seal pilti tehtud ja peesitatud. Käisin välja mõtte, et kena oleks toda ilu täisõies näha - kui iga graatsilise varre otsas tulipunane õitekobar. Sest rumalgi saab aru, et põõsad pole veel õide puhkenud, eks ole; oksatipud alles toorelt kollakad. Et tuleme tuleval nädalal tagasi ja pildistame. Mõeldud, tehtud. Paul ei hakanud ka tookord lähemalt asja uurima. Nädalakese möödudes olime samas paigas tagasi. Aga muffigi- varreotsad ikka kollased!! (foto 2) Kuidas siis nii, ei saanud mina aru - all linnas õitsesid Ocotillod juba nädalate eest (foto 3). OK et siinne ocotillo'mets' on sadu meetreid kõrgemal, aga no nii külm kah pole, et säärast vahet õitsemisajas tekitada. Tõmbasin suu mossi ja teatasin, et mina tahan punaste tippudega metsa näha. Et muudkui tuleme tuleval nädal jälle. Paul, tark mees, otsustas aga asja lähemalt uurida. Ja ennäe, põõsad siingi ära õitsenud! Lausa seemnekojadki valmimas, noodsamad kollased, mida puhkemata õiteks pidasin (fotod 4 ja 5).
Mnjaa. Eestikeelne vaste tollele alguses mainit tsitaadile võiks olla "Kel pea ei jaga, sel jagavad jalad". Hea, et me kolmandat korda üles ronima ei hakanud...:)
06/06/2012

BLT (Bacon, Lettuce, Tomato Sandwich) on Pauli leivanumber ja minu üllatuseks pole tegu ameeriklaste, vaid hoopiski brittide kulinaarse leiutisega. Esimese ilmasõja eelne, Wikipediaski ära märgitud, wow. Hakkasime üles mägedesse minema, Paul asjatas köögis nonde võileibadega ja hõikas mind vaikelu vaatama. Pudelid, appikene, need on niisama butafooriaks, et mida ma eelistaksin juua:). Väikese punase Dalarna hobuse - minu lapsepõlve-kallisasi - sättis Paul ka võileibade vahele miskipärast. Võtsin fotoka, et pilti teha, aga see, kurivaim, oli (jälle!!) video peale nihkunud, sedasi sündis filmijupp poolvalmis BLT'dest. Taustaks mängis tol hetkel Dan Hicks & His Hot Licks' I scare myself. Väga scary tõesti. Kogu see hunnik peekonit ja Jägermeister:) Viimatinimetatu ja muud kangemad joogid jäid loomulikult koju kappi. Võileivad aga viisid kuuvalgel keele alla, vein aitas kaasa.
Märkuseks niipalju, et majoneesi asemel kasutame sinepi, pipra ja soolaga segatud hapukoort. Minu muna-allergia pärast, majonees ju puha munavärk.
05/06/2012

Heakorrastustöö oli eilse väljasõidu eesmärk. Paar nädalat tagasi mahajäetud kruusateel sõites, kõrbes, sattusime kellegi poolt maha jäetud Halloweeni-atribuutikale. Must kostüüm, kuradimask, sarvedega parukas ja muu säärane. Õllepudelid ümberringi, terved ja kildudeks. Kole! Nõme! Lubamatu reostus loodus-ilu keskel! Eile võtsimegi sama tee uuesti rataste alla, prügikotid ja kindad kaasas, ning miniatuurne TEEME ÄRA sai teoks.

Aga. Ega siis ilusat laubaõhtut niisama raisku saand lasta. Kuu kah peaaegu täis ja puha. Niisiis, prügikottidele lisaks olid ka vein, võileivad, toolid ja koer kaasas. Kõik klappis kuidagi eriti hästi sel õhtul, vast seetõttu, et ühiskonnale meelepärase teo tegime? Ühesõnaga, lasksime ocotillopõõsastel veiniklaasides peegelduda ja suurel kuul heledalt peale paista. (See veiniklaasi-peegelduse trikk tundub meil juba klassikaks kujunevat). Valge aja ja pimeduse piiril jalutasime koera, klaasid näpus. Jäime ocotillode vahele seisma, igavikulisi teemasid arutama. Kõõlusime seal kahekesi (püstijalu!) oma tunnikese, kujutage ette. Yarko väsis lõpuks ringinuuskimisest ära, viskas külili, aru saades, et juttu jätkub kauemaks.

Pärast, kui kuu juba hele oli, istusime toolides, vastastiku, vahetades iga veerandtunni järel kohti, et kordamööda mägesid/kuud ja orgu/linnatulesid näha. Sooja oli T-särgi jagu, tuuletu. Ega enam palju paremaks minna ei saa, sedaviisi tundus.
4/06/2012

Roadrunner vol 2!!!!! Paar postitust tagasi sajatasin siin, et mul kaamerat kaasas polnud, kui roadrunner sisalikuga poseeris. Aga! Täna taga-aias istudes kuulsime taas toda ilmeksimatult äratuntavat, ülbet röögatust. Ja sekund hiljem lendas RR maja ees kasvava sükomooripuu otsa istuma, yehaa! Ülejäänud linnurahvas läks muidugi koledasti ähmi täis. Kardetud kiskja on kohal! (RR rüüstab linnupesi). Tormsin tuppa fotoka järele, ja kuigi pilt pole väga efektne - punkariharja RR püsti ajanud seekord - on siiski parem kui mitte midagi. Yarkogi vahib imelindu, suu ammuli.
Väheke üle minutine VIDEO ka.
01/06/2012

Kell 6 õhtul on varjus +33C. Termomeetrit muideks pole vaja vaadatagi. Elutoa säärast vaatepilti nähes saab rumal ka aru, et PALAV on:)
01/06/2012

'Minu mehed':) ja päikeseloojang. Sadulamägi on teisel pildil hästi näha, sadulakujuline, mõni ime et säärane nimi pandud. Toda mäeahelikku kutsutakse Doña Ana's. Mäed tunduvad muidugi naeruväärselt väikesed piltidel, sedasi kaugemal olles. Me sõidame üsna tihedasti õhtuti linnast välja, avarust sisse hingama. Peale kelle seitset õhtul on õhk juba mõnus ka, jahedam. Ja üle mõistuse vaikne on kõrbes, kaugemadki (öö)linnuhääled kuulda.
01/06/2012

Kohalikku autojuhiluba pean hakkama taotlema, appikene. See ei pidavat siin üldse keeruline olema, teed väikese teooriatesti (küsimused võetakse su'ga enne läbi) ja sõidueksami, oma autoga. Eks me näe. Linnas sõidan igatahes suht vabalt juba üsna paljudel marsruutidel, st. kaarti ei lähe enam kaugeltki nii palju tarvis kui mõned kuud tagasi. Hiigla laiad sõiduteed ja hiiglasuured ristmikud (mitte radade arvult, aga üldistelt mastaapidelt, maad siin ju volilt käes) enam võdinat ei tekita. Täitsa kodune tunne on liigelda:)
01/06/2012

Mäed 'plahvatasid' sedamoodi, kui eile õhtul Yarkoga põlluvahel jalutasin. Tuleb meelde Gennadi aastate tagune kommentaar, et kõige hämmastavamaid erinevusi näed looduses ühte ja sama kohta (metsateed, niitu, merd vms) päev päeva järel ühest ja samast kohast vaadeldes. Tõsi ta on. Mäed, mis meie jalutusrajale kätte paistavad, pole täna kunagi samad mis eile, ja homme on neil kindlapeale taas mingi üllatus varuks...
01/06/2012