Kõigepealt postituse kasutusjuhend. Tegemist tuleb polariseeriva teemaga. Tean raudpoltkidlalt, et mõnigi lugeja arvab asjast totaalselt teisiti. Samas, kuna ise olen sel teemal kaasblogijate kommentaariumeis sõna võtnud, siis selle konkreetse postituse puhul oleks aus ja õiglane 5500 karme kommentaariumi-köidikuid korraks lõdvendada. Niisiis, kui sa tunned, et tahad miskit öelda, tee seda kartuseta, et sulle turja kargan :) Igaks juhuks lisan, et mu postitus on arvamus, mitte lõpliku tõe kuulutus, mistap lepiks ehk sedamoodi kokku, et ärme hakka erinevuste puhul üksteisest tankiga üle sõitma ja käsi väänama. “Aga mina arvan nii” on teretulnud, kuid las igaühele jääda õigus ja vabadus omaenda vaatenurgale, eks.
------------
Mulle tundub, et meie, naised, võtame mõnigi kord vabatahtlikult ohvrirolli, mõnel puhul lausa naudime seda. See on relv, ja üksiti ka kilp, mis kaitseb. Ning ei, ma ei ole kuldlusikas suus sündinud ullike, kellele mehed eluaeg uksi avanud, keda kätel kandnud. Mind on kätel kantud viimased 13 aastat, aga neile eelnenud 50 jooksul on juhtunud… igasugust. Nii omal nahal kogetut kui kõrvalt nähtut. Sellegipoolest tunnen üha tugevamini, et järeljätmatult naiste õigusetuse trummi tagudes saeme oksa, millel istume. Ühest küljest, jaa, kirjutan alla notsu märkusele kaamose juures: “… vahel tuleb kõigest väest joosta, et ühe paiga peal püsida." See käis küll hoopis teise teema kohta, juttu oli ajaloosündmustest, möödunu rahule jätmisest versus vana asja lakkamatust ülessoojendamisest, aga sobib siinsesse konteksti väga hästi mu meelest. Et ühest küljest, jah, naised peaksid soopõhisest ahistamisest lakkamatult kõnelema. Niipea kui vaiki jääme, toimub tagasilangus. Aga teisest küljest – ja nüüd ma ilma igasuguse irooniata kasutan sedasama Kaja Kallase “vinguge vähem, siis saab elu parem” pommi – äkki saakski parem, kui igast võimalikus ning võimatus olukorras soolise diskrimineerimise kaarti taskust ei tõmmataks?
Illustreerin näitega teisest vallast. Hiljaaegu sattus mulle pihku raamat “The End of Race Politics: Arguments for a Colorblind America”. Autor, Coleman Hughes, on mustanahaline. Goodreads'i kokkuvõte ütleb muuhulgas: “Through careful argument, Hughes dismantles harmful beliefs about race, proving that reverse racism will not atone for past wrongs and showing why race-based policies will lead only to the illusion of racial equity. Hughes argues for a return to the ideals that inspired the American Civil Rights movement, showing how our departure from the colorblind ideal has ushered in a new era of fear, paranoia, and resentment marked by draconian interpersonal etiquette, failed corporate diversity and inclusion efforts, and poisonous race-based policies that hurt the very people they intend to help.”
Mu meelest võib sellesinatse rassilise võrdõiguslikkuse vaatenurga üsnagi üks-ühele soolise võrdõiguslikkuse teemasse üle kanda. Hughes räägib neorassismist, suhteliselt värskest tendentsist, nii valitsuse- kui rohujuure tasandil, mille puhul absoluutselt iga eluaspekti käsitletakse läbi inimeste nahavärvi, tehes sellega rassilisele võrdõiguslikkusele karuteene. Ja siinkohal tõmbangi paralleeli: sarnaste vahenditega võideldakse praegusajal ka soolise võrdõiguslikkuse eest. Nagu Hughesi, häirib mindki viis, kuidas… ütleme, kasvõi viimase viiekümne aasta edusammude ja arengute suhtes justkui pimedad ollakse. Seesama kollektiivne alateadvus, mis Kallase väitel majandust mõjutab, mängib rolli ju ka muudel elualadel. Soolist ebavõrdsust igast praost tikutulega taga otsida, progress märkamata, märkimata jätta… ma pole sugugi kindel, et säärane stiil eesmärki teenib. Aga jah, nagu juba mainisin, sama hästi võib ju tegemist olla tolle paigaljooksu-fenomeniga. Edasi ei jõua, aga vähemasti ei liigu tagurpidi tagasi.
Rentsilt just ilmus hästi äge postitus, äratas hulga mõtteid. Selliseid: mulle tunduvad soorolle ning (kodust) töökoormust puudutavad sõnavõtud üsnagi linnaelu-kesksed, à la pagana mehed, maanduvad töölt tulles teleka ette, neile peab meelde tuletama, et prügikast vaja tühjendada ja poest piima osta; laste kooli ja trenni ja arstile sõidutamine on miskipärast by default naiste töö, ja nii edasi. Järgnev jutt tõenäoliselt ärritab linnafeministe, kuid mina näen lähedalt hoopis teistsuguseid elukorraldusi, kui seda on paaride omad, kelle tööriistadeks arvutid, kelle majapidamiskohustused seisnevad prügi väljaviimises, pesu ning sööginõude masinasse torkamises ja sealt hiljem väljavõtmises; äärmisel juhul muruniitmises, kui tegemist mitte korteri, vaid eramajaga. Ma ja Paul end maainimesteks ei liigita (kirjutasin paar kuud tagasi, kuidas meie kodutöid jagame), aga me naabruskond koosneb puha farmeriperedest. Ja neil, teate, on soorollidega hoopistükkis teine suhe kui linnainimestel. Neil ongi meestetööd ja naistetööd, võtke heaks või pange pahaks.
Pisut üldistan nüüd, aga: farmerinaised reeglina ei oota meestelt prügikastil ja külmkapil silma peal hoidmist. Ei pea end diskrimineerituks, kui mees hilisõhtul põllult või karjamaalt tulles teleka ees õllekest libistab, samal ajal kui naine köögis “orjab”, õhtusööki valmistades. Muidugi pole nainegi päev otsa käed rüpes istunud, tal on needsamad eelpoolmainitud prügikast ja poeskäik ja laste trennid jne. Aga maainimese terve mõistus ütleb, et kui mees varahommikust ööhakuni ilmaolude meelevallas füüsilist tööd rüganud, ei ole temast pliidi ääres seisjat ega järgmise päeva poenimekirja koostajat. Muidugi, võitlev feminist küsiks siinkohal, miks mees kodus ei kokka ja naine põldu ei künna – tänapäeval tehnika ju puha olmas, ei pea ise adra taga käima ega midagi. Vastus: leidub neidki peresid, kus naine töötab põllul või laudas, mees sõidutab lapsi trenni. Kuid tehnikast, ka kõige vingemast, hoolimata vajavad paljud farmitööd siiski füüsilist jõudu. Pealegi, ega naised köögis ketis pole, neil on omad huvi- ja hobiasjad ajada. Mäletate, millalgi kirjutasin oma üleaedsest prouast, kirglikust maratonijooksjast? (“Üleaedne” tähendab kohalikus kontekstis, et naabrite maja asub meie omast pea miili kaugusel.) Tõsi, kohtab majapidamisi, kus põhjusel või teisel, näiteks partneri puudumine või partneri laiskus/hoolimatus/mölaklus/alkoholism/puue, on kõik tööd üheainsa inimese õlul - kusjuures see inimene pole tingimata naissoost – aga praegu räägin kodutööde jagamisest, ei kaldu teemast kõrvale.
Ühesõnaga, mis ma öelda tahan: ääretult palju sõltub ju kontekstist, elustiilist. Naiste koduse töökoormuse üle kurtvad sõnavõtud, mis mulle silma hakanud, on tihtipeale, et mitte öelda enamjaolt, linnaelu elajate poolt kirjutet. Nois tingimustes on nn. prügikastiteemaline vingumine täitsa õigustatud. Miksipärst laiendatakse seda rahulolematust aga kogu naissoole, olgu nad kontoritöötajad või farmerid, kusjuures viimastelt reeglina arvamust ei küsita, nad ju nagunii nähtamatud-kuuldamatud, kusagil metsade-põldude vahel peidus. Kas keegi nende naiste käest on uurinud, kuidas nemad soorollidesse suhtuvad? Kas ka nende meelest on soorollid saadanast? Kas nad eelistavad sõnnikut visata ja metsa langetada või lapsi kooli sõidutada ja perele lõunat keeta?
Pealegi, kui paarissuhtes hakatakse näpuga järge ajama, kes kui mitu korda prügi välja viis… no ma ei tea. Kui naisena tunned, et kodutööde koormus hakkab tasakaalust välja minema, anna asjast oma mehele konkreetselt teada, jeerum küll. Kui sul on tugev vastumeelsus traditsiooniliste soorollide osas, tee see oma mehele selgeks. Kui talle ühe korraga külge ei jää, korruta seni, kuni jääb. Pardon my French, kuid mulle miskipärast tundub, et nois asjus tuginevad naised tihtipeale passiivagressivsetele meetoditele – rääkimise asemel rabavad muudkui ise, lootuses, et mees märkab. Üldjuhul ei märka, ja mõni naine lausa naudib rabamist (loe: märtrirolli). Ning mis me meestest räägime - kõik naisedki ei märka. Teil pole ühtegi naistuttavat, sõbrannat, sugulast, kes rahumeeli, suisa mõnuga teiste seljas sõidab? Töökollektiivis, või matkal näiteks? Mul küll on. Samas, äkki ma elan mingis imelikus, omaenda väljamõeldud reaalsuses, ja naisšovinism, teinekord lausa misandria ongi sajal juhul sajast õigustatud?
Poliitikutest. Tollesama Kaja Kallase teema, nii minu kui Indigoaalase juures kirjutatu tuules. Ma ei tea, ehk mängib riikidevaheline erinevus rolli, aga ma USA-s küll süstemaatilist naispoliitikute ahistamist ei näe. Või ei taha näha, seegi ju võimalik. Kusjuures ma ei ürita väita, ei kuna mina ei näe, järelikult pole probleemi olemas. Kui nüüd statistikat hakkaks lauale lööma, siis jah, meespoliitikud on enamuses, aga koheldakse mõlemat sugu mu meelest küll suures plaanis ühtmoodi, nii valijate kui meedia poolt. Meil siin Oregoni osariigis näiteks on kuberneriks naine, demokraat Tina Kotek. Ei puutu asjasse, kuid ta on avalikult gay. Eelmine kuberner, samuti naissoost, Kate Brown, on avalikult biseksuaal. Kohalikud trumpistid sõidavad ringi, bumper sticker sõnumiga “F#ck Tina Kotek” auto kaitseraual, aga sealsamas kõrval ilutseb kleeps “F#ck Joe Biden”, mistap sõidukiomanikke võib kõiges muus, aga mitte soolises diskrimineerimises süüdistada. Jep, ma tõesti ei saa parimagi tahtmise juures väita, et eelkõige ja justnimelt naispoliitikud meil siin mõnitamise ja/või tagakiusamise ohvriks langeksid, olgu siis põhjusega või põhjusetult.
Ai, nüüd sai ikka väga pikk jutt juba. Tõmban joone alla.
March 02/2024 Image: Internet
“It may be a man's world, but men are easily controlled by women.” ― Ashly Lorenzana
Huvitav lugemine.
ReplyDeleteMidagi asjalikku lisaks öelda mul ei ole. :)
Kõigepealt on ärritav ja vale juba "me, naised". Ei ole, kurat, naised on erinevad ja mis puutub ohvrirolli.. kas sa tõesti arvad, et mehed seda ei võta? Oi kuidas võtavad, see on mõnel mehel lausa külgelöömisstrateegia. "Minu naine ei mõista mind..." mis see muud on, kui ohvriroll. Teiseks, kolmandaks ja üheksakümne kaheksandaks, üldistamine imeb sajaga.
ReplyDeleteLisaks - me oleme mehega sellised poolenisti maainimesed, otse talupidamist ei ole aga toimetamist krundil jagub. Kle, ma ei oleks temaga kokku kolinud, kui ma poleks enne kümne aasta jooksul veenduda jõudnud, et ta päriselt ka kokkab ja koristab ja peseb nõusid ja ta ei arvagi, et tal peaks selle peale till küljest kukkuma! Muidugi teen ma ise süüa rohkem - KUI ma olen kodus, mitte tööl ja KUI tal on parajasti õues mingi suurem asi käsil. Aga teisalt võtan ma ise ka vahel sae või labida kätte ja hoian neid kohe mitu tundi järjest ja siis on ikka päris normaalne tuppa tulles mingi eine eest leida.
Viimaseks, see, et mehel on õigus õhtul diivanil õltsi libistada, samal ajal, kui naine rabamist jätkab, on tobe, loll ja ebapraktiline (välja arvatud juhul, kui naine on eelnevalt mehe töötundide ajal ise seal diivanil lesinud). Kuidas saab paarisuhet elus hoida, kui seal diivanil kordagi kõrvuti ei istuta? Kui mõlemad päeval tööd teevad, olgugi üks puuraidur ja teine, ma ei tea, lasteaiakasvataja, siis õhtul on ka mõlemal võrdselt õigus puhata ja võrdselt kohustus kodust nipetnäpet teha.
Ma vaidlema ei hakka, sest lubasin pühalikult, et selle postituse sabas on mu kommentaariumireeglid erandlikud :) - üksainus märkus. Kui ma ütlen "me, naised võtame mõnigi kord ohvrirolli", siis ei tähenda see "mehed EI võta ohvrirolli". Võtavad küll. Kuid üks ei välista teist.
DeleteAga ses osas on sul õigus, et tollest lausest võib üldistamist välja lugeda, väite laiendamist KOGU naissoole. See polnud mu eesmärk. Oleksin pidanud kirjutama "mõnigi kord võtavad MÕNED naised ohvrirolli."
... lisan veel seda, et kui naisi kaitsvat perekonnaseadusandlust võrrelda, on USA Eestist üksjagu ees. Sellest oleme ennegi siin-seal juttu teinud, Rentsi juures vist, ja Kanada Anu juures.
DeleteEi hakka pikalt ja põhjalikult, aga näiteks: pensionärist mehe exnais(t)el on õigus teatud protsendile mehe pensionist, ja samal ajal on samasugune õigus sama mehega parasjagu abielus oleval naisel. Kusjuures ühegi osapoole summasid ei võeta teiste arvelt.
Kodustele, (ametlikult) mittetöötavatele naistele on lahutuse korral õigus osale mehe varadest seadusega tagatud.
Jne.
Morgie, veel: meil sinuga on vägagi sarnane majapidamine – me kah üksnes pooleldi maainimesed, aga valdused suured, korraspidamine nõuab palju energiat ja aega. Ja minagi teen saetöid jms, ja kui peale pikka päeva tuppa tulen, pole Paul külmkapi kõrvale nälga surnud, vastupidi, ta on ka minu söögivajadustega arvestanud. Ning enne me abiellumist oli vesiselge, et mees on vaat et parem majapidaja kui mina :) – tal on abikoka paberid, ja elamist hoiab korras nii et vähe pole.
DeleteAga postituses räägin siinse piirkonna suurtest väikefarmidest, naised on enamjaolt kodused. Otse loomulikult ma ei arva, et neil päeval megalt aega diivanil külitada (vastukaaluks mehe õhtusele külitamisele), aga farmielu ei soosi säärast võrdsust, et mõlemad tegelevad koduse nippenäppega ja igal õhtul istuvad üksteise embuses diivanil. Suvisel perioodil on mehed masinatega tihtipeale ka ööpimedas põllul, naine on selleks ajaks lapsed magama pannud ja tubaste toimetustega ühele poole saanud, väsimus ja uni murrab ta maha, ja nii see mees seal diivanil üksi oma õllega ongi.
Ühesõnaga, mu point on selles, et elustiile on erinevaid, me ei pruugiks üldistada, kõiki peresid ja peresiseseid dünaamikaid ühe lauaga lüüa.
Vaata, kui mina, Morgie, võtan mõnikord ohvrirolli, siis ma teen seda ainuisikuliselt ja tervet naissugu enda rolli toetamiseks värbamata. Kui ma vahel mõne asjaga hakkama ei saa, siis ma ei aja seda selle kaela, et oih, ma olen ju naine. Kui ma vahel harva midagi saavutan, siis ma ka ei kavatsegi pisendada seda väitega, et noo, kallikesed, ma olen ju naiinneee.... Isegi mitte seda, et ma sünnitasin ju kaks last, sest ma olen ju naine - mkm, egas siis need naised, kellel lapsi pole, pole seetõttu kuidagi vähem naised! Seega - ma keeldun osalemast kampaanias "meie, naised". Ja sama tobe on näiteks söögitegemisoskusega mehe poolt pisendada oma oskusi väitega, et ta teeb hästi süüa, SEST ta on ju mees. Ei, ta teeb hästi süüa, sest ta teeb hästi süüa, seda ei anna ajada ei soo, tähtkuju, rassi ega sünniaasta kaela.
DeleteSee "alimendid täiskasvanud eksile", see ei kehti ju ainult ühesuunaliselt? Kui naine on rikkam, siis maksab tema mehele/meestele, kas pole nii? Kui ei, siis on küll jamasti. Ja kas õigus eksi sissetulekutele säilib ka pärast uuesti abiellumist või kaob see siis ära?
DeleteJah, see kehtib kahesuunaliselt. Ma ausalt öelda ei tea, kas õigus eksi sissetulekule kehtib ka peale abiellumist, ja seadustes praegu ei viitsi tuhnida. Pakun puusalt, et ei kehti.
DeleteNoh, see ainuisikuliselt versus kogu naissugu kaasates... minu postitus põhineb, õigemini sai alguse Kallase postitusest, millele oponeeriti (ja täie õigusega, sest arvamusi ongi erinevaid) väidetega "kogu naissoole tehakse liiga". Teisisõnu: minu üldistused tulenevad teiste üldistustest.
DeleteJa noh, veelkord - me tõesti ei pea vaidlema. Minu arvamus on postituses, sinu oma kommentaarides; täitsa vabalt võime ju sõbralikult eriarvamustele jääda, me ei pea püüdma teineteist veenda. Või peavad KÕIK naised, ei, kõik inimesed ühtmoodi mõtlema? Ei pea ju!
Morgie, nüüd sul ehk jääb mulje, et ma ütsin „ärme vaidle“, samal ajal ise ikka vaidlen edasi – aga tead, ülde mitte vaidluse võtmes jäin pikemalt mõtlema su fraasi „kodune nipe-näpe“ üle. Lause oli sul selline: „Kui mõlemad päeval tööd teevad, olgugi üks puuraidur ja teine, ma ei tea, lasteaiakasvataja, siis õhtul on ka mõlemal võrdselt õigus puhata ja võrdselt kohustus kodust nipetnäpet teha."
DeleteMa natuke selgitan seda farminduse asja siin meie kandis.
Esiteks. Kuigi ameeriklastel on sihuke tore ütlemine: „Behind every successful farmer is a wife who works in town“, on enamus minu lähikonna farmerinaisi kodused. NB!! Jumala eest, paluks mitte lugeda „on kodused prouad, kel nagunii muud teha pole kui meest ja lapsi teenindada“. "Kodused" tähendab, et nende õlul on farmi raamatupidamine ja tubased-aiased toimetused, ja laste, juhul kui paaril neid on, logistika. Lastega_tegelema_on pereisad enam kui altid, ma vist kusagil kirjutasin, et siinkandis tunduvad beebid rohkem meeste hooleks olema :), nemad kannavad neid traksidega või linaga rinnal, nemad söödavad avalikus kohas pudelist, lähevad vetsu mähkmeid vahetama. Anyway. Kokkuvõtvalt: mehed teevad farmitöid, naised teevad majatöid, nii suures plaanis. Nagu vanasti, noh. Traditsioonilised soorollid, tulenevalt puhtpraktilisest mõtlemisest - meeste füüsis peab põllu- ja karjatööle paremini vastu.
Teiseks. Farmipere „kodune nipe-näpe“ ja korteris elava kontrorirahva pere oma erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Farmirahva nippe-näppe näide: veekraan. Suveperioodil peab farmer põldude kastmisvee lahti-kinni keeramiseks teinekord miili-kaks maha sõitma, sama palju tagasi. Igal hilisõhtul ja igal varahommikul, kastmine käib reeglina öösel. Või: mullikad murravad öösel elektrikarjuse katki, pääsevad naabri valdustesse, hommikul on tarvis veised koju tagasi ajada + aed parandada.
Mehe ja naise võrdse panustamise kriteeriumid on maaelu puhul (ja ma ei pea siin silmas minu või sinu sorti maaelu) hoopis teised kui linnaelu puhul.
ÜLESKUTSE!! kui mu lugejate hulgas peaks olema maainimesi, põlluharijaid-karjakasvatajaid, olge julged naised, võtke sõna, mismoodi teil kodus need asjad käivad. Ega ma ju kah viimse detailini oma naabrite elukorraldustest tea, aga siin elatud 10 aasta jooksul olen üht-teist siiski lähedalt näinud, piisavalt, et farmerite igapäevast aimu saada. Pealegi, mõned neist peredest on me head sõbrad, seda enam imbub nö. siseteavet.
Ja kui ma ütlen „farm“, ei pea ma silmas paari põllulapikest ja kümmet lehmakest, mkmm. Meil on siin suured väikefarmid. Sööda- ja seemneviljakasvatus, lihaveised. Ouch, mismoodi ma nüüd võrdõiguslikkuse teemalt põllumajandusele sattusin? Vanaks vist jäänud, lobisema hakanud :)
Aga kui nüüd kodutööde jaurust kaugemale tulla, siis äkki sa oskad seletada, kui palju on tõtt taga twitteris kohatud väidetel -
ReplyDeleteet naised nii mõneski Ameerika osariigis liiga hästi ilma mehe osaluseta kodulaenu ei saa
et naine ilma mehe nõusolekuta mõnes kandis ei või osta ega müüa kinnisvara ega muud suuremat (seda on tõesti raske uskuda, aga)
ja lõpuks kõik abordiõigusega seonduv
Esiteks, kõike abordiõigusega seonduvat ei hakka ma üldse puutuma, see on lai ja lõputu teema, ma olen seda siin blogis mõnda nurka pidi käsitlenud, ja see värk siin USAs sakib täiega, osariigiti muidugi, sest osariigid on riigid riigis.
DeleteAga mis puudutab neid twitteri väiteid, siis, noh, seal võidakse väita mida iganes :) Kodulaenu ja kinnisvara teemal - et NAINE ei saa üht või teist teha MEHE osaluseta või nõusolekuta, st. seadused on soolisele kuuluvusele üles ehitet, see ei vasta küll absoluutselt tõele, kui mind nüüd päris pimeduse ja teadmatusega löödud pole. Suures plaanis on asi nagu Eestiski (jällegi, osariigiti muidugi erinev) - kinnisvara, laenud jms suuremad tehingud võivad, kui seadus seda nõuab, kooseluPARTNERI nõusolekut ja/või osalust vajada. Vt. abielu ajal vs abielueelselt omandatud vara jms. See käib siin, nagu Eestiski, mõlemat pidi - naine mehe nõusolekut, mees naise. Paulil näiteks on olnud tehinguid, kus minu allkiri/nõusolek vajalik.
Pidev jooks annab lootust, et me ei kuku tagasi....
ReplyDeleteJust.
Aastaid tagasi, kui oma ametis alustasin, oli täiesti tavaline, et suhtlemisel mind eirati, probleemidega pöörduti ennem minu kõrval seisva suvalise meesterahva poole, sest no naine ju, mida see ka teab. See on muutunud, aga kas kadunud? Ei. Alles eelmisel nädalal kogesin, kuidas minu kirjutatud teksti lugev mees mõjus vastaspoolelele veenvalt, samas kui ma olin sõna-sõnalt sama teksti kuu aega esitanud ja vaidlus ei saanud otsa (ma tegin selle liigutuse eksperimendina ja sain kahjuks oma kahtlusele kinnitust) Tegu oli nn "arenenud riigis" töötavate härrasmeestega. Ja teine juhus eelmisest nädalast - kirjeldasin väga üldsõnaliselt oma tööd ja sain naiselt kommentaariks "nii mehelik!". Ma ei kurda, ei vingu, lihtsalt nendin fakti.
Inimene keda kunagi sõbraks pidasin küsis mult kord "ega sa ometi feminist pole?"
Ikka olen. Feminist olen, feminats ei ole. Ma tahan maailma, kus pole probleemi kui naine tahab olla puhvseelikuga perenaine või toruluksepp või kui mees tahab olla täiskohaga lapsehoidja või kaevur.
Paraku sellise maailmani jõudmiseks tuleb feminismikaarti veel kaua lauale visata.
"Ma tahan maailma, kus pole probleemi kui naine tahab olla puhvseelikuga perenaine või toruluksepp või kui mees tahab olla täiskohaga lapsehoidja või kaevur."
DeleteMa tahan kaaaa sellist maailma!! Kuid mulle tundub, et puhvseelikuga perenaistele kiputakse praegusajal pisut põlastavalt vaatama, ja see ei meeldi mulle. Rõhk sõnal "mulle". Annan endale aru, et minu meeldimised või mittemeeldimised ei pöörita maailma, ega jäta seda ka seisma :) Samas ei näe ma, et feminismikaart naisi ses puhvseeliku-asjas kuidagimoodi aitaks...
(OT: Rentsi roosa puhvseelik on võrratu, minge vaadake!)
"Samas ei näe ma, et feminismikaart naisi ses puhvseeliku-asjas kuidagimoodi aitaks..."
DeletePeaks ometi aitama, feminism pole ju ometi "PIV is always rape", feminism on "ole kes tahad, sugu ei piira õigusi ega püga kohustusi".
Ideaalis, jaa, peaks aitama. Kuid mulle tundub, et kohati, mõnedel puhkudel (et mitte jälle üldistada) piirab küll. Kusjuures paradoksaalsel kombel mitte niivõrd meeste, vaid justnimelt naiste õigusi, ette kirjutades, mismoodi üks õige naine tänapäeval elama ja olema peab; vihjates või lausa otse osutades, et traditsioonilised soorollid on saadanast, olgu nad teatud elualadel ja elustiili puhul kasvõi põhjendatud (needsamad farmeriperekonnad, eks).
DeleteAga veelkod rõhutan, et see on MINU isiklik arvamus ja vaatenurk; postituse kirjutasin, kuna tahtsin seda välja öelda. See pole ju mingi lõplik tõde, arvamusi on (ning peabki olema) erinevaid.
Ma olen laias laastus nõus. Tõsi ta on, vaatame olusid ja ärme, nui neljaks, ajame lõputut võrdsust taga. Farmis see vist päris ei päde (suures majapidamises on ju nagunii abilised), aga kui harilik kontori/linnarahvas tahab prügikasti ja nõudepesu (loe: masinasse paneku) pärast pilli lõhki ajada - siis on hea lahendus koristaja. Las tema teeb elamise korda ja siis saab ise pärast tööd mõnusasti veniklaasiga diivanil hängida. Leidub tänapäeval ka meeskoristajaid, kui sookvoot muret teeb. Edasi: me naised, tundus mulle ka veidi liigüldistavana, aga olen absoluutselt nõus, et ohvrirolli meeldib OSADELE naistele hirmsasti võtta. Näiteks käia välja saamatu, vaese ja abivajaja üksikema kaart. Kuna ma ametlikult olen alati üksikema olnud, siis ajab see mul isiklikust vaatenurgast alati harja punaseks. Ole ohver, kui soovid, aga ära üldista ja väida, et üksikema PEAB ilmtingimata vaene, õnnetu ja saamatu olema. Ma ise ei oska paraku eriti ei naiste ega meeste töid, süüa muidugi oskan teha ja üksjagu ka armastan seda protsessi. Seega on mul hea meel, kui mu kaaslane oskab rohkemaid asju, kui mina, osad neist nn. meeste tööd. Eelmine nädalavhetus pani lühtri lakke :-). Samas ei ole ma kunagi arvanud, et mees peaks majapidamises ringi jooksma haamer käes ja naelad hamamste vahel. Mu eelmisele mehele näiteks ei meeldinud üldse midagi teha, ei meeste ega naiste töid, talle meeldis lugeda, kirjutada, arvutimänge mängida ja telekat vaadata - kah võimalik ja see ei olnud sugugi meie lahkumineku põhjuseks. Kuni meil teineteise + lastega tegemist oli, oli kõik korras. Ühesõnaga, mis ma selle segase ja hüpliku kommentaariga siis tahtsingi öelda: esiteks on see nii hea teema, et ei saa jätta kommenteerimata ja teiseks tahtsin öelda peamiselt sedasama, mida sinagi: kui hakkame pilli lõhki ajama ja üle piiri lähme, pööravad need meie endi poolsed nõuded viimaks meie vastu. Või tahtsid sa üldse seda öelda?
ReplyDelete"..kui hakkame pilli lõhki ajama ja üle piiri lähme, pööravad need meie endi poolsed nõuded viimaks meie vastu."
DeleteNo JUST seda ma tahtsingi öelda!! Ainult, et mul läks selleks tervet eepost tarvis ja ikka jäi osa mõtet lugejale segaseks, aga sina, näe, võtsid selle elegantselt ning üheainsa lausega kokku.
Hahaa, eks see ole mu amet - kõneleja pikast jutust mõte välja tuua ja kuulajale arusaadavalt edastada :-)
Delete"Näiteks käia välja saamatu, vaese ja abivajaja üksikema kaart. Kuna ma ametlikult olen alati üksikema olnud, siis ajab see mul isiklikust vaatenurgast alati harja punaseks. Ole ohver, kui soovid, aga ära üldista ja väida, et üksikema PEAB ilmtingimata vaene, õnnetu ja saamatu olema."
DeleteMulle tundub selle põhjal, mis inimesed neti peal räägivad, et Eestis loob ja liigub ja lehvitab ka mõtteviis, et "õige saare naine peab ülal joodiku mehe ja neli last" ja kui on juba ainult neli last, on kerge elu. Et hea toon on mõelda "ma pole mingi nõrguke, et toetust vajaks" ja see on üks põhjus, miks meil elatisrahadega nii närune lugu on, et suur osa lihtsalt ei saagi laste kasvatamiseks mingit elatist või saab miinimumi v alla selle.
pmst ei ole ka see hea, kui naistel on krooniliselt vähem raha ja võimalusi, sest "me oleme nii tugevad, me kannatame kõik välja, polegi meil raha vaja".
Lähedaste turvavõrk aitab osal üksikemadel ellu jääda ka ilma igasuguse elatiseta, aga kõigil sellist turvavõrku pole, lapsed tuleb neil üles kasvatada ometi ja kohtukäimine pole kõigile jõukohane.
Mul on tuttav, kelle mees ei toetanud pärast lahkuminekut (mil laps oli veel üsna väike) lapse üleskasvatamist kopikagi , tuues argumendiks, et "aga äkki sa kulutad seda enda peale ka". Õuduste õudus, eks - lapse ema, kes päevast päeva lapse vajadustega tegeleb ja kelle rahateenimise võimalused on lapse kõrvalt ikkagi mõnevõrra piiratumad kui ilma lapseta (ja paraku ka piiratumad kui lastega meestel, nagu uuringud ütlevad) kulutab natuke elatist ka enda peale.
kusjuures kohati pidi see "olen tugev naine" toetama ka seda, et naised lepivad peksasaamisega. "ma olen tugev, ma kannatan välja, ega ma mingi ohver ei ole, hoopis mees on nõrk ega suuda oma emotsioone kontrollida".
Deletelühidalt, mõnikord on ikkagi adekvaatne otsustada, et "olen halvemusse jäänud" v "mulle on tehtud ülekohut", sest täiesti objektiivselt ongi, ja kõvanaisekultuur takistab seda otsust teha.
"Kõvanaisekultuur" - jah. Ja MÕNEDEL PUHKUDEL feminism (või see, mida parasjagu feminismina defineeritakse) just sedasama kõvanaisekultuuri promobki.
Delete… ja veel, sellelesamale “kõvanaise” sunnile ehk vastanduvadki needsamad noored tradwife-elustiili viljelejad, kellele ma millalgi (Marca juures?) viitasin, ja keda ka Rents oma Tehanu postituses välja toob. Mulle kui vanemale naisele tundub seesinane trend märgilisena - teatud osa uuest põlvkonnast miskipärast ei võta feministlikke ideaale omaks. Miks?
Delete"“kõvanaise” sunnile ehk vastanduvadki needsamad noored tradwife-elustiili viljelejad" ...
DeleteEestis mitte tingimata, sest siin on selline elustiil, et naine tegeleks _ainult_ kodumajandamisega, saanud väga vähe aega ja/või väheste jaoks eksisteerida, nii et Rentsi kirjeldatud naised, kes ei suudaks koristavat-küpsetavat meest austada, teevad suure tõenäosusega ka majapidamisest väljas tööd.
tglt kehtib see, et vanasti ei saanud täisjõus naine talumajapidamistes ainult maja ja lastega tegelda, ka laiemalt. nagu ma ka Rentsi pool mainisin, tuumperekond on ajas ja ruumis suht väikese ulatusega nähtus. Kodused-tubased tööd olid peamiselt nende teha, kes väljas (enam) ei jaksanud, vanadele ja vigastele, ning samuti ei kuulunud asja juurde teenijaskonda pidava linnakodanluse puhtusstandardid (mis olid ka ise enne kunstvalgustuse tulekut vähem karmid).
Elatisrahadega on Eestis närune lugu seetõttu, et (ja ma võtan täie teadmisega vastutuse oma sõnade eest), OSAD Eesti mehed on lihtviisiiselt mölakad, pean silmas peamiselt 45+ vanuses tüüpe. Sest, olen täheldanud, oma ihusilmaga näinud, et Eesti mehel tekivad sageli pärast lahkuminekut endise naise kõrval ka endised lapsed. Kuidas see võimalik saab olla, tuleb neilt küsida. Seevastu vanas Euroopas sellist asja ei esine; pärast eksist lahkuminekut ja enne praeguse kaaslasega tutvumist deitisin nii mõnegi lahutatud mehega, kellel olid lapsed - ja kõik nad hoolisid oma lastest ja täitsid isakohustusi. Ja praegu olen suhtes viie lapse isaga, lahutatud. Kaks on veel alaealised ja käivad üle nädala.Tema tõmabs endale lahutusega küll väga lühikese tiku, if you ask me. Miks, pole minu otsustada. Aga kohustusi, nii rahalisi, kui muid, täidab rõõmuga. Noorema põlvkonna mehed tulevad vist Eestis ka juba teistsugused (tahaks loota vähemalt). Kõvanaisekultuur on sama õudne või veel õudsam, kui enese ohvristamine. Samas, kes endale peksa laseb anda, on alati ohver. Oma varasema kommentaariga ei tahtnud ma sugugi seda öelda, et elatist ei tohi nõuda vm, vastupidi, suisa peab, aga seda kõik saab teha ka ilma end halisevaks ohvriks muutmata. Alati võib advokaadi vahendusel suhelda. Ja veel üks põhjus, miks osa naisi elatist ei nõua: nende emad on neid kasvatanud põhimõtetga "kus su uhkus on"? Jällegi, väga vale, mis f*cking uhkus. Kahekesi tegime selle lapse ju. Mina oma poja bioloogiliselt isalt ka midagi ei küsinud, peamiselt sellepärast, et mul ei olnud vaja ja sellest lähtuvalt ei viitsinud, aga kui ta otsustas ise, et ta tahab panustada, siis muidugi võtsin kõik heal meelel vastu. Ja nüüd lähen tradwife'i googeldama, sest see temin on mulle täitsa võõras.
ReplyDeletema arvan, et igal pool ja alati on inimesi, kes on nii mölakad, nagu neil on võimalik olla. See ongi koht, kus on oluline, millised on _õigused_. Kuni kõik on õnnelikud, toredad inimesed ja saavad hästi läbi, polegi ju õigusi vaja. Oleks kõik inimesed head ja konfliktide konstruktiivse lahendamise ja hea läbisaamise peal väljas, poleks meil seadusi üldse vaja.
Deletenii et see on just koht, kus ma arvan,. et viga pole isegi mitte _mõnedes_ meestes, vaid süsteemis, kus see, kes tahab niiviisi mölakas olla, saab seda pea takistamatult
Mis ma oskan öelda, Epp, nii asjaliku jutuga on raske mitte nõus olla.
ReplyDeleteAga kuna ma kannatan ka verbaalse kõhulahtisuse all, siis lisan oma kaks senti siia.
"..kui hakkame pilli lõhki ajama ja üle piiri lähme, pööravad need meie endi poolsed nõuded viimaks meie vastu." mõte oli mu meelest su postituses loud and clear ja Pilleke peegeldas seda ka kenasti.
Mulle tundub, et kogu temaatikas on kaks probleemi - esiteks ootused kooselus oma partnerile ilma selge kommunikatsioonita ja teiseks igasugu radikaalsed seisukohad, mis mitte ei aita, vaid õõnestavad kogu naisõiguslust.
Ehk siis nii mehed kui naised ootavad/eeldavad miskit oma romantiliselt kaaslaselt, mingi ideaal või ka lihtsalt idee, mida keegi võiks teha ja kuidas olla. Aga miskipärast seda ei kommunikeerita teisele poolele. Ja kui siis teine pool neid vaikides seatud ootusi ei täida, tekivadki probleemid suhtes.
Häda on ka selles, et tihtipeale on ootused ebarealistlikud. No kasvõi näiteks seesama "mitu korda keegi prügiämbrit välja viis sel nädalal" ja muu säärane ebatervislik juuksekarva lõhki ajamine. Oodata, et partner su soove su silmist loeks ja neid laitmatult täidaks, ning panustaks kooselusse täpselt 50% (või ka rohkem) on mu meelest suht kindel retsept pettumiseks. Tegemist ei ole ju ärisuhte, vaid peresuhtega. Eeldab natuke teistmoodi lähenemist.
Radikaalsusest - feminismi sildi all on tehtud igasugu tobedusi. Kõige tobedam on meeste süüdistamine kõigis maailma hädades, mis sageli feminatside julgest laamendamisest õhkub. Selleks, et naised saaksid ühiskonnas rohkem progresseeruda, on meil vaja ju kõigi toetust, nii naiste kui meeste kui mitte-binaarsete. Tümitamise asemel võiks nagu rohkem katsuda asjalikku ja abiks olevat ühisosa leida. Ehk siis nagu Pilleke ütles, meie nõuded hakkavad meie endi vastu töötama.
küsimus: kui palju te olete tegelikult näinud konkreetselt _meeste_ süüdistamist maailma hädades ja just feministlikust aspektist?
Deletema olen ohtralt näinud patriarhaadi süüdistamist ja vahel ka kohtades, kus minu arust ei ole tegemist patriarhaadiga, vaid just toksilise "kõvanaisekultuuriga", mille juuri ma kahtlustan osalt siinses sõjajärgses meestepuuduses ("mehed on ilu pärast, neid niigi vähe, hakka siis neilt veel midagi nõudma"). Aga patriarhaadi süüdistamine ei ole sama, mis meeste süüdistamine. Ühes korralikus patriarhaadis ei ole esiteks üldse kõik mehed võimu juures, vaid ainult, ee, patriarhid (alustades sellest, et mida patriarhaalsem süsteem, seda ebavõrdsemad on mehed omavahel seal just naissuhete koha pealt - vt islamimaailma!) ja teiseks ei põlista seda sugugi ainult mehed üksi, vaid naised ka.
Selle viimase koha pealt võiks tglt vahet teha, kas mõni konkreetne feminist vaatab viltu, ee, puhvseelikuga perenaistele või hoopis mõne konkreetse puhvseelikuga perenaise ideoloogiale, mis väidab, et ainult selline elustiil on naisele moraalne.
Hm, hea küsimus. Mõtlesin järele. Mina võin küll öelda, et olen kohanud konkreetselt_meeste_süüdistamist kõigis maailma hädades. Kas just feministlikust aspektist, see on juba teine küsimus. Kui tingimata vastama peab, siis vastaksin, et tihtipeale mitte sellest aspektist, pigem… kibestumusest? omaenda kommunikatsioonioskuste puudujääkide tulemusena? (viimasega viitan Akadeemiku kommentaarile.)
DeleteMis puhvseelikuga perenaise ja feministi ideoloogiatesse puutub, siis siin mu meelest pada sõimab katelt. Feministlik ideoloogia (radikaalne selline) on ju samuti aldis ette kirjutama, millist elustiili naised peaksid viljelema.
"Oodata, et partner su soove su silmist loeks ja neid laitmatult täidaks, ning panustaks kooselusse täpselt 50% (või ka rohkem) on mu meelest suht kindel retsept pettumiseks." Ma olen NII nõus sellega.
Deletemnjah, ma olen näinud "kõik mehed on sead" suhtumist eelkõige just neilt, kes deklareerivad "mina küll feminist ei ole" - naistelt, kellele meeldib sooessentsialism, mis sõidab enamikule feminismivooludele vastukarva.
Deleteaga neid voolusid on muidugi palju ja feminismi alla mahub jube palju erinevat, v.a siis need konkreetsed "mina küll feminist ei ole"-tegelased. või mine tea nendegi kohta, sest mõnel sellisel deklareerijal on küll vaateid, mis sobivad mõne feminismivoolu/-lainega.
Jah, ma mõtlen alati sama, kui "feminism" kirjutan - et tegelikult on see ju laia lauaga lööv termin, üldistav, peaksin täpsustama, aga samas olen liig laisk ja pealiskaudne, et seda teha... ja kui aus olla, ega ma feminismi kui terviku alal teab mis asjatundja kah pole.
DeleteAga selle "kõik mehed on sead" asjaga on mul enamjaolt vastupidine kogemus - et too deklaratsioon ja enda feministiks pidamine ja/või nimetamine käivad käsikäes. Enamjaolt. mitte alati. Et kui mehi halvustad, järelikult oledki "feminist". (Kui ma nüüd su kommentaarist ikka õigesti aru sain.)
kas tradwife'id - just subkultuurina, kes end sellise terminiga nimetavad - ei ole väga tugevalt just ühismeedia trend? no umbes nagu cottagecore või dark academia vms. kus oma elu näidatakse läbi insta- või tiktoki akna mingi esteetilise ideaali kehastusena ja luige kõhu all olev lestadega siblmine jääb raami taha peitu.
ReplyDeletenoorte hulgas levikut selgitaks just see ühismeedia-aspekt, igal veebiesteetikal on oma järgijaskond olemas ja paljud neist proovivad täie innuga ka kogu oma elu selle järgi disainida, mõnel üksikul läheb õnneks ka. ma ise olen veebi peal näinud neid, kes on cottagecore'is põrunud, sest tuleb välja, et maamajapidamine on päriselus karmim kui valge puuvillase kleidiga lendlemine, pärg peas.
Ja minugipoolest, las inimesed eksperimenteerivad, kuidas nad muidu leiaks, mis neile sobib. Peaasi, et kedagi ei sunnita.
Kui USA elatissüsteemid on nii head, nagu Epp kirjeldab, siis on ilmselt soovi korral ka loobumine rahalises mõttes lihtsam, erinevalt Eestist, kus inimesel, kes kunagi ise raha pole teeninud, oleks raske maj. sõltuvusest välja pääseda. Aga igal pool omad head ja vead, Eestis on jälle tunduvalt kergem günekoloogilist abi saada, kui naine peaks otsustama, et ta viiendat või kaheksandat last ikkagi enam ei taha v tervis ei luba.
üks Eesti eelis mingist elustiilist taganemisel on kindlasti ka siinne väiksem kogukondlikkus (millel on muidugi omad miinused ka olemas). pean silmas seda, et kui keegi on nt koguduses, mis nõuab liikmetelt teatud elustiili, siis elustiilist taganemine tähendaks sageli kogukonnast väljaheitmist. Siin on selline asi suht erandlik ja eksisteerib ainult üksikute sektide puhul, enamasti inimesi üksteise kodune elu ei huvita.
DeleteJälgin juutuubis üht Eestisse kolinud pakistanlast, kes ütleb, et tema arust on Eesti suurim eelis see, et siin saab ennast kujundada nagu ise tahad, perfect place to reinvent yourself. (medali teine pool on see, et peab olema valmis palju rohkem üksindust välja kannatama kui kogukondlikuma eluviisiga maades.)
Ega need USA elatissüsteemid nüüd ideaalsed kah pole, kuid jah, mitmes aspektis Eestist ees. Aga mis tervishoidu (mh günekoloogilist abi) puudutab, siis siin jääb USA pikalt maha. St. maha jäävad need, kel majanduslikud võimalused kasinad. Samas... nii ja naa. Isiklikult tunnen paari vähese sissetulekuga inimest, kel toetusprogrammid aitavad paremat (ja soodsamat) arstiabi saada kui nö. keskklassi sissetulekuga kodanikel.
DeleteMis nüüd seda pakistanlase lõiku puudutab, siis: ma ei tea, mumst on ka Ühendriigid koht, kuhu tullakse end reinventima. Kuid see on tõsi muidugi, et kogukonnatunne on siin tugevam kui näiteks Eestis, introvertide tõotatud maal .
Ahjaa, ja cottagecore... no selleks on tõesti üksjagu enamat vaja kui IG kontot ja valget puuvillast kleiti :)
... ja sellega, et tradwife-trend toidab end tänu ühismeediale, olen nõus. Ja ka sellega, et peab vabadus olema eksperimenteerida, ning et kõik ei sobi kõigile, ei peagi sobima. Las olla tradwife'd ja kõvanaised, las inimesed teevad ise oma valikuid, ilma sotsiaalse surveta ühelt või teiselt poolt.
Deletemulle tundub sellest pakistanlasest, et ta on enne USAs elanud (selline rahvusvaheliselt töötav-liikuv IT-mees), kuigi ma pole leidnud momenti, kus ta selle otse välja ütleks. st mulle tundub, et ta ei võrdle Eestit mitte Pakistani, vaid USA või mingi muu lääneriigiga.
Deletea mis tradwiferysse puutub, siis mul on mulje, et seda kritiseeritaksegi suuresti samamoodi nagu muid insta-trende. et jätab ebarealistliku ettekujutuse ja salgab raskused maha. Ja teiseks samamoodi nagu kristlikku fundamentalismi laiemalt - kui sinna käib jutt, et kõik muu eluviis on naistele patune.
DeleteMulle viskas internet aga vahepeal miskipärast (mingil sama müstilisel põhjusel, nagu vahepeal vistrikupigistamise videoid, mida ma ausõna pole otsinud) ette USA mustade trad-meeme ja koomikseid. Seal ei kasutatud küll trad-sõna, sest tundub, et "tradina" defineerivad end seal eelkõige valged, kes tahavd ilusaid aaria rassist lapsukesi saada ja kasvatada. Aga muidu tundus küll väga sarnane - oma idealiseeritud soorollide projektsioon minevikku, mida pole kunagi olnud, et saaks seda pärandiks või traditsiooniliseks nimetada.
Seal kordus potentsiaalsete partnerite kohta pidevalt mõiste "high value", andes mõista, et nii meestel kui naistel on selge ühemõtteline hierarhia, kus üks high value teenib ära teise high value. Meeste high value paistis peamiselt olevat jõukuses (kuigi neid joonistati ka väga muskulatuursena, nii et vbla ka ohtrast testosteroonist kõnelevas välimuses) ja naiste oma paistis peamiselt seisnevat abielueelses neitsilikkuses ja oma keha kinnikatmises. Mulle torkas seal silma kaubanduslik alatoon suhetest rääkimisel ja see mõjus õõvastavalt. "naine, kata end kinni ja püsi neitsilik, siis ostad selle süütu kehaga endale high value mehe."
sellises süsteemis on üksikema automaatselt kahtlane element, kui ta just lesk ei ole - kui mees on maha jätnud, siis järelikult ei olnud naine piisavalt high value, et oma high value meest hoida, või siis võttis algusest peale kesise väärtusega mehe, mis räägib omakorda halba tema enda väärtusest, või siis on lausa ilma abiellumata lapsed saanud, uih.
Deleteinsta trend, mis "jätab ebarealistliku ettekujutuse ja salgab raskused maha."
DeleteMul tuli kohe ka van life trend meelde, et issand kui romantiline, instas pildid a la lebotan matkabussi voodil, tagauksed lahti, silmapiiril päike ookeani loojumas... aga reaalsus on, et (juhul kui reisid partneriga) olete nädalate kaupa ratastel konservikarpi kokku surutud, legaalsete parkimis-ööbimiskohtade leidmisega pole just lihtne, pesemisvõimalused kasinad, rutiin, ilmastik jne jne. Ma tean, millest räägin :), kusjuures meie matkasõiduk on tükk maad suurem ja rohkemate mugavustega kui kesknime van.
Tradwiferyst veel niipalju, et jah, omaette huvitav fenomen, aga seda ei saa ühtegi pidi samasse patta panna nende farmerinaiste eludega ja oludega, kellest mu postitus räägib. Neil pole aega ega energiat instas ilutseda :)
tõtt-öelda ma imestasingi, et sa tradwife'id üldse jutuks võtsid, sest just nimelt, su kirjeldatud farminaised elavad päris elu, mitte ei tee propagandat.
DeleteJust, päriselu, mitte propaganda.
DeleteJutuks võtsin seetõttu (kopeerin osa oma ülalpool olevast kommentaari):
" ...“kõvanaise” sunnile ehk vastanduvadki noored tradwife-elustiili viljelejad. /.../ Mulle kui vanemale naisele tundub seesinane trend märgilisena - teatud osa uuest põlvkonnast miskipärast ei võta feministlikke ideaale omaks."
Teisisõnu - pakun, et tradwife'd näevad muuhulgas farmerinaisi oma eeskujudena. Aga võin ka eksida.
Kevad, kiired ajad, isegi kõiki komme ei jõua korralikult lugeda.
ReplyDeleteNauditav teema ja imeline kommentaarium.
P.s. "kõvanaisekultuur" tuleneb tugevast ohvrisyydistamise traditsioonist, mis jätab vägivallatseja absoluutselt vaatest välja. Sest muidu oled ise järgmine. Keskendume parem sellele, keda on hea ohutu töödelda, ja maandame niimoodi oma ebaõiglustunnet.
P p.s. Ma ei kuulu absoluutselt yhtegi kogukonda ja seetõttu saan juba aastaid igasigu asju kõrvaltvaataja pilguga hinnata ning saan arvestada oma majapidamise vajadustega, mitte sellega, millist rollisooritust kogukond minult ootab. Selle käigus saan ma endale lubada väga palju ebatavaliseks peetavaid naudinguid. Hea kerge on, ma jätkan. Aga, AGA. Inimeste keskel tekitas see väga palju justnimelt soopõhist kiusamist, nii et "sinna tagasi" ei lähe ma enam isegi mitte surema. Siiriösli.
Lihtsalt ei sanaud jätta kopimata väljavõtet Ekspressi artiklist: "Ma tahaks ka sellist asja (meest ja last), aga Eesti vennad tahavad naisega pooleks asju maksta, see on räige turn off, enam ma sellist nalja ei teeks.“ Lihtsalt pahvatasin valju häälega naerma. Nii ilusti ja ausalt inimene ütleb ära, mis teda turoffib :-. Mõtlesin muidu ka, et ehk räägib minus ehk gerondikadedus, sest noh 50+ mutile ei tahaks keegi olemasolemise eest raha anda. Aga ei, tõesti, ka 30 aastat tagasi, kui oleksin pikkade jalgadega rinnaka tšikina ilmselt kvalifitseerunud, poleks see vist ikka minu teetass olnud. Kusjuures summad, millest nad rääkisid ei olnud ka teab mis müstilised.
ReplyDeleteMa kahtlustan, et see lugu on pigem mainekujunduslik karikatuur linnarahva lõbustamiseks, sest eesti (maarahva ajaloo kontekstis ja) traditsioonis puhtalt kodune, ylalpeetav naine oli nagu, et "mis tal viga on, et tööd teha ei saa?" :)
DeleteSest mehed olid metsas, sõjas v purjus ja kodune elu + riigimaksud (oleneb sajandist, + koha rent) naiste kanda, maamajapidamine OLIGI tänases mõistes rendipinnal tegutsev pereettevõte. Md, minu kandis on selliseid majapidamisi ikka veel ja sellepärast ongi imelik lugeda, kuidas ajaloo jooksul alati ellu jääma ja maja pidama pidanud naistest äkki on abitud ylalpeetavad saanud. :0
DeleteJust, kevad, kiired ajad, ma jälle omalt poolt, näe, ei jõua vastamiseni :)
DeletePilleke, tead, ma sekundi jagu olin segaduses, et MIS täpselt see turn off tol daamil oli – kas see, et mees nõudis, et naine poole kinni maksaks (kooner) või see, et mees ei lasknud (kõva)naisel kogu arvet maksta, või... Alles sinu täiendus loksutas asjad paika :)
Aga turn offist teise külje pealt, mehe vaatenurgast. Kui ma valmistusin lendama esimesele kohtingule Pauliga, andsin teada, et maksan oma lennud (round trip) ise, ja pakkusin, et ka oma osa hotelli- ja söögiarvetest (ette oli teada, et läheme road tripile ja majutust vaja). Paul vastas, et ta hotelli ja söögid jne maksaks hea meelega ise, kui ma nõus olen. Ja hiljem tunnistas, et oleksin ma oma raiunud, st. nõudnud fifty-fifty kogu kolme nädalat USA pinnal, oleks see TALLE turn off olnud, tema silmis oleksin ma „kõvanaine“ olnud. (Mitte, et ta tradwife tüüpi partnerit otsinuks, juba kolmandas meilis, mis me peale tutvumist vahetasime, andis teada, et „ei karda tugevaid naisi“) :)
See oli nüüd klassikaline "kontekstist väljas", oleks sa kogu artiklit lugenud, ei oleks seda tekkinud. See lause lihtsalt kõlas mu kõrvus nii naljakalt, ma kujutasin ette, kuidas meetriste küüntega tšikk, kustjuuksed peas ja ripsmed nagu hambaharjad neid plaksutades selle blaseerunud toonil kuuldavale toob. Ja ei saanud jätta jagamata :-)..Aga nüüd harilike inimeste konteksti: nagu igal pool, pole ka kulude jagamisel vaja pilli lõhki ajada. Minumeelest oli sinu pakkumine igati normaalne ja ka Pauli vastupakkumine. Ja see, et sa ei hakanud raudselt 50:50 nõudma. Ise käituksin ka nii. Mul pole probleemiks kanda kuludest suuremat ega väiksemat osa, sõltub olukorrast. Kui ma kohtamas käisin, siin vahepeal, siis hoidsin vahel silma peal, et ma liiga tibinaks ei läheks, ja ise ka maksaks. Üks tüüp, kellega "käisime" umbes 3 kuud (oli teada, et see on nimelt selline väike vahepala ja sobibs mõlemale), suhtus minusse veidi nagu oma teismelistesse tütardesse, aga see oli kuidagi nii nunnu, et ma ei tundnud end kuidagimkoodi pisendatuna (ja katsu sa 1.82 pisendada, eksole). Näiteks (kui ma olin kuskil maksta tahtnud): "Lase nüüd olla, mina olen ametnik, sina vabakutseline. Pealegi, sa hakkad varsti kolima. Tead üldse, palju kolimine maksab?" Vastavalt siis EU ametnik ja vabakutseline olime, aga kumbki neist pole maailma vähemkindlustatuim osa.
Delete