THE END OF THE WORLD AS WE KNOW IT.
Jep. Te silmad ei valeta. Ning ei, tegemist ei ole reality showga. Või oot, äkki ikkagi on? Anyway, just niimoodi, nagu fotol näha, valitsetakse tänasel päeval Ameerika Ühendriike. Eks ta ole. Ega jäägi muud, kui läbi pisarate naerda sotsiaalmeedias kulutulena levivate kommentaaride üle, mis osutavad, et Donald, kulla mees, sa oled asjast pisut valesti aru saanud. Mitte selle Kim'iga ei pidanud sa kohtuma. Maailm lootis sind hoopiski Kim Jong-un'i seltsis näha.

CNN: Kim Kardashian meets with Trump to discuss prison reform
May 30/2018
Image: Internet
“They'll wait until I'm asleep - or nearly asleep - to strike. That's how they do it; they blur the line between reality and nightmare. They give me bad dreams, and then they make them come true.” ― Alexandra Oliva, The Last One

ARCHITECTURAL DIGEST*.
Ameerika punarind on osav ja võimekas pesapunuja. Küllap mina juba tean. Meil nimelt on ülemise korruse terrassi kandetaladel oma paarkümmend perekonda pesitsemas olnud nende nelja suve jooksul, mis me siin Oregoni kodus elanud oleme. Veatult sümmeetriline pesa ehitatakse raudkindlate reeglite järgi: kõigepealt pannakse paika välisvooderdus, teisisõnu jämedamad kõrred. Seejärel voolitakse niisutatud kõrtest ja mullast kausike, mis omakorda polsterdatakse pehmema, peenekiulisema rohuga. Üks selline meistriteos on keskmisel fotol kenasti näha kah, eelmise aasta pesa, mille alla võtsin.

Aga mõned päevad tagasi asus (tõenäoliselt kogenematu) punarinnapaar me köögiakna kohal vägagi omanäolist arhitektuuri viljelema. Asupaik iseenesest ju oskuslikult valitud, seal on liigikaaslased eelmistelgi aastatel edukalt  pesitsetenud. Rahulik, otsese päikesevalguse ja tuule eest varjatud nurk, vana teleka-antenni jalga saab toestuseks kasutada ja puha. Kuid erinevalt teistest punarinnapaaridest on neil kahel pesapunumisest täiesti originaalne arusaam. Õigemini puudub arusaam üleüldse. Juba paar päeva on armastajad asja kallal vaeva näinud, kuid tulemus sarnaneb pigem harakapesale, turritades igasse suunda laiali, ja pesa all, maapinnal, vedeleb kuhjade viisi kokku ahnitsetud, kuid kasutamata kraami. Mingisugust aiabasseinis kõrte loputamist ja seejärel mullaseks tegemist, et „kausikest“ kujundada, nii nagu kõik korralikud punarinnad teevad, pole mina nende kahe puhul veel tähele pannud. Eks see kajastub ka töötulemuses – fotod 1 ja 3, veenduge ise. Ja võtaks nad siis kogenumatest eeskujugi - kolm-neli tala eemal on kõigi reeglite järgi ehitatud pesa, vanalind haub mune nii et huugab, arvata, et varsti pojad väljas.

Lugesin, et pesa jaoks koguvad materjali mõlemad paarilised, ehitustööga tegeleb siiski põhiliselt emaslind. Hmm. Käsitööannet sel noorel proual nüüd küll ei ole. Kolmandal ehituspäeval, kui õudne pahmakas siduva ainega kinnitamata pesamaterjali tuule käes lehvis ja iga hetk talalt alla ähvardas pudeneda, sai mul hing täis, läksin ja klammerdasin tuustaka alla tükikese kanavõrku. Ise veidi mures, et kas linnud viimaks segamist pahaks ei pane, tööd pooleli ei jäta. Ei jätnud. Õhtuhakul olid taas kohal, kuid ehitusstiil jäi samaks. Kuna nad mul köögis toimetades kogu aeg silma all on, siis arvasin märkavat, et emaslind pööritas innovatiivset ehitusmaterjali nähes üllatunult silmi. Kanavõrk?? Ning võin vaat et vanduda, et isaslind tagus endale uhkelt rusikaga tiivaga rinnale - kallis, sinu jaoks teen mida iganes! Kui tarvis, naelutan kasvõi kanavõrgu pesa toetama!

*Architectural Digest on USAs alates 1920. aastast ilmuv arhitektuuri- ja interjööridisaini ajakiri.
May 30/2018

THE NORMALS STRIKE AGAIN.
Viimasel ajal tõuseb Paul hommikuti enne päikest. Mina vean end kööki kusagil kella kuue paiku, kui piki koridori magamistuppa leviv kohvilõhn ahvatlevam hakkab tunduma kui uni. Pauli teise, minu esimese tassi kohvi joome kanjoniserval, suvehooaeg käimas ju. (Lillit vaimustab säärane elukorraldus muidugi täiega.) Täna hommikul magasin siiski natukene sisse, sest eile sai hilja üleval oldud ja Saturday Night Feverit vaadatud, Travoltaga. Wow, ma ütlen. Olen filmi mingi sada aastat tagasi näinud, tänase pilguga vaadatuna tundub poliitilise ebakorrektsuse tipp - mõnes mõttes värskendav, mõnes mõttes õudne. Aga Bee Gees on ka täna Bee Gees, kõrge ninahääl ja puha. Võrratu. Anyway. Imbun mina siis täna hommikul magamistoast kööki, kohvilõhna peale, eks ole. Paul, esimene doos värskelt jahvatatud ubadest vägijooki juba sees, seisab klassikalises disco-Travolta poosis keset kööki, üks oma kahest pintsakust üll, ning laulab “Ah, ha, ha, ha, stayin' alive, stayin' alive”, võttes kõrgeid, Barry Gibbi väärilisi noote vähimagi pingutuseta. Harmonite pühapäev on alanud.
Youtube: Bee Gees - Stayin' Alive (Saturday Night Fever)
May 27/2018
Image: Internet

THANK YOU!
Ameeriklased on meistrid tänamises. Näiteid? Aga olge lahked. Kaubandusasutused. Laod poes ostud kassalindile, lõppu paned vahepulga (või mis iganes selle vidina nimi on, mis erinevate klientide kaupu lahutab). Sinu selja taga seisja, kes oma järjekorda ootab, et kraami lindile laduda, ütleb sulle „thank you“. Alati. Või oled ostukäruga riiulite vahel, keegi tahab sust mööduda, tõmbad veidi koomale, ja saad järjekordse „thank you“, millele eelneb või järgneb „excuse me“. Excuse me öeldakse reeglina isegi lihtsalt niisama kohakuti sattumise puhul, kui riiulivahe üleüldse kitsaks ei jäägi. Igasugune sõnatu, mühaklik trügimine on absoluutselt välistatud. OK, suurlinnades käib asi tõenäoliselt veidi teisiti, minu kogemused pärinevad keskmiselt või vähem rahvastatud piirkondades elamisest.

Ja ma tõega ei mõista seda Ameerika turistide fenomeni – miks enamik mu praegusi kaasmaalasi väljamaal nii nõmedalt lärmakad ja arrogantsed on? Kodus käituvad ju viisakalt ja tasaselt kui tallekesed. Mul on siiamaani meeles üks ööbimine kusagil Yellowstone'i Rahvuspargi lähistel, campground oli tungil rahvast täis, ootasin hirmuga suuremat sorti melu, ei lootnud sõba silmale saada, aga võta näpust. Sadadest laagrisolijatest hoolimata valitses õhtul ja öösel õnnis vaikus, nii et kõik see mees sai korralikult välja puhata.

Aga tagasi tänamise juurde. Ameeriklased on tänukaardi-hullud. Sõbrad tulevad õhtusöögile, pärast saadavad tänukaardi. Käid kellelgi natukene abiks, jälle kaart postkastis. Koristad garderoobi ja annad endast kasutamata jäänud, aga väga hea hilbu heale tuttavale – taas tuleb tänukaart. Kauailt tõin me landlady'le väikese kingitusekoti troopikakraamiga (Kona kohvi, Hawaii soolad, kokaraamat). Paari päeva pärast sain „Thank you“ kaardi koos kirjeldusega, millise roa ta esimeseks katsetuseks valis ja kuidas kohvi maitses jne. Mnjah, asja võib ka muidugi selle nurga alt vaadata, et puud surevad, kuna ameerklastele meeldib paberil aitäh öelda, aga ma jätan nimetet nurga praegu puutumata. Mõni teine kord. Eks neid elektroonilisi tänamisi laekub kah, aga „päris“ postkaart on siiski hulga populaarsem.

Mitmed head aastad tagasi, kui Looduskalendri rahvusvahelises foorumis veel aktiivselt tegev olin, kurtsid adminnid, et on ameeriklastest foorumiliikmete tänamishullusega püstihädas. Pahatihti said asised postitused tänamistega lausa lämmatatud: „Thank you for posting that awesome /boar/eagle/titmouse photo! Thank you for sharing that 1-second video clip from stork camera! Thank you for telling us what time the eagle left it's nest this morning! Thank you for saying good morning! Thank you for saying thank you!“ Ühesõnaga, adminnid üritasid leida viisakat moodust, kuidas neid thank you'sid vähendada, sest Looduskalendri looduskaameratega seotud foorumi põhieesmärk on anda ornitoloogidele ja muudele spetsialistidele, kel pole mahti arvutis istuda, ülevaadet kaamerate ees toimuvast. Paraku, ameeriklaste viisakus hakkas dokumenteerimist segama. Ma täpselt enam ei mäleta, kuidas see olukord toona lahendati, aga nüüd ise Thank-You-Maal elades on tänamine mulle kõvasti külge hakanud.

Me Pauliga täname teineteist ühtepuhku, päevas tuleb ikka väga mitmeid kordi ette.  Kümne aasta tagusele minule oleks see tõenäoliselt väga veider tundunud. Näiteid jällegi? No see, kes parasjagu söögi on kokanud, saab tänatud igal juhul. Või see, kes koerajalutamise enda peale võtab, plaaniväliselt. Käisin täna hommikul tolmuimejaga garaazhipõranda üle, Paul tänas. Tema korjas aiast tüümiani ja riputas köögi lae alla kuivama, mina tänasin. Ja muud sarnased igapäevased tegevused, mille eest tundub mulle täna täiesti normaalne „thank you for doing this“ öelda. Ma ei mäleta, kui tihti ma Eestis elades inimesi tänasin, lähemaid ja kaugemaid.  Kardetavasti mitte piisavalt tihti.

Tiheda tänamise harjumust analüüsides tundub mulle, et see ei väljendagi vast niipalju tänulik olemist, kuivõrd märkamist. Õhtusöögi valmistamine, garaazhipõranda puhastamine, eralduspulga asetamine kassalindile ei ole ju ometigi miski eriline heategu. Sa teed seda samapalju iseenda kui teise jaoks. Tänamine tähendab jah pigem verbaalset väljendamist, et on märgatud.

Thank you for reading this post.
:-)
May 26/2018
Image: Internet
"He was aware of the value of the word of praise dropped at exactly the right moment; and he would have thought himself extremely stupid to withhold what cost him so little and was productive of such desirable results.” ― Georgette Heyer, Sylvester

HOBUSENÄOGA DIANA, IDIOOT, JA TEISI KOMPLIMENTE.
Blogis, mida jälgin... pidage. Juba ei tea mitmendat postitust alustan nende sõnadega. Mis see muud näitab, kui et on kena peotäis blogisid, mis mulle mõtteainet annavad. Anyway. Hakkame uuesti. Blogis, mida jälgin, oli paar päeva tagasi postitus naiseilu teemal, ühes kommentaaridega. Täpsemalt, juttu oli möödunud nädalavahetuse, vaat et terve käsiloleva aasta kuulsaimast pruudist, Meghan Markle'st. Võeti uljalt ette ilus/inetu skaala ja asuti värsket Sussexi krahvinnat paika panema. Kohtuotsused kõikusid täielikust kaunitarist trailer trashini. Viimase peale kergitasin kulmu, aga andsin andeks. Et vast on kommenteerija seda väljendit kusagilt Hollywoodi filmist kuulnud ja kasutab nüüd igal sobival ning sobimatul juhul, tähendust teadmata. Või siis on tema jaoks kõik ameeriklased trailer trash. See selleks. Loogiline, et ei pääsetud ka Harry ja Williami kaasade, Meghani ja Kate'i võrdlemisest. Et kumb on ilusam. Ja siis see pomm plahvatas – kommentaar, mis mind käesolevat postitust kirjutama tõukas: „Kate'i ilusaks nimetada on ilmne liialdus. Aga noh, ka hobusenäolist Dianat peeti iluduseks“.

Mul, teate, kukkus lõug põlvini. Niipalju kui mina aru saan, on jutuks olevas blogis kommenteerimas enamjaolt naisterahvad, enamjaolt vanuses ca 25 kuni ca 40. Täiskasvanud inimesed. Parimas õitseeas naised. Mõistust peaks juba nagu jaguma, kanget elukibestumust ei tohiks justkui veel olla. Aga sellegipoolest vaatas mulle must valgel vastu väljend „hobusenäoline Diana“ (jutt käib arusaadavalt Williami ja Harry emast, printsess Dianast). Vahemärkus: ma ei pea end mingil moel Ühendkuningriigi esiperekonna fänniks, seda mitte, samas pulma-elevus pakkus muude uudiste mustal taustal (järjekordne ohvriterohke koolitulistamine USAs, Trumpi igapäevased nõmedused jne jne) vägagi teretulnud hingamispausi. Pruut! Peigmees! Ilusad noored armunud inimesed! Nii nunnu ju.

Mulle hirmsasti meeldib (ning olen seda vist siin blogis ennegi kasutanud) üks Madeleine Albright'i ütlus: „There is a special place in Hell for women who don't help other women.“ Seda võib antud kontekstis mugandada näiteks niimoodi: there is a special place in Hell nende naiste jaoks, kes oma suguõdesid retsivad, verbaalselt või muul moel. Ega ma ei ole ise ka sellest patust puhas, kui aus olla. Väljendid nagu „õel mutt“ või „nõme tibi“ on teinekord, õnneks küll mitte tihti, minugi sõnavaras. Kuid kuna loll on see, kes vabandust ei leia, siis osutan, et kasutan antud omadussõnu tulenevalt  persooni isikuomadustest ja/või tegudest, mitte väljanägemisest. Meenub üks USA relvavägivalla-teemaline postitus, kus jõuetus vahkvihas teise inimese (seekord küll meesterahva) küünikust idioodiks tituleerisin. Sest ta mõtleb teistmoodi kui mina. Ja ta mõtteviis on minu arvates ta kaasmaalastele eluohtlik. Aga jätame need mehed praegu, eks ole. 

Mkmm, ma ei ole sugugi seda meelt, et naisinimeste vahel peab sajal juhul sajast valitsema solidaarsus, ja et meie, naised, peaksime sookaaslasi pimesi usaldama ja/või toetama. Näiteks teatud tüüpi suguõed on selgapussitamise meistrid, nende vastu on raske tolerantne olla, kas pole. Aga teise naise välimust avalikult maha teha, olgu siis tegemist Suurbritannia printsessi või naabri Maaliga? Trailer trash?? Hobusenägu??? Siinkohal saab minu mõistus küll otsa. Kuidagi kurvaks teeb. Ma ei tea, võib-olla peaks mahategijatele hoopis kaasa tundma - küll võib kole elada olla, kui seestpoolt nii kole oled. Ja paraku ei aita sel puhul ei meik ega solaarium, ei geelküüned ega tuunitud kulmud. Isegi plastiline kirurgia vist mitte.
Image: Internet
May 22/2018
“Beauty is only skin deep, but ugly goes clean to the bone.” ― Dorothy Parker 
&
“I'm tired of all this nonsense about beauty being only skin-deep. That's deep enough. What do you want, an adorable pancreas?” ― Jean Kerr

Disclaimer: järgneb shokipostitus. Nõrganärvilistel soovitan mitte lugeda. 

See siin olen mina, nagu näete. Deschutese jõe äärsel promenaadil, naaberlinnas Bendis. Et mida ma sellise õndsa näoga seiran? No ei ole kindel, kas te tahate teada. Ah ikka tahate? OK, aga ärge pärast mind süüdistage, ise küsisite. Allapoole kerimine omal vastutusel.

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

Aga palun. Anakonda (esiplaanil) ja kaks püütonit. Rahvale vaatamiseks ja soovi korral ettevaatlikuks katsumiseks välja toodud miskisuguse eksootilite loomade päästmisega tegeleva heategevusliku organisatsiooni poolt, mille nime ma ei mäleta, õigemini ei pannud kõrva taha, sest mu tähelepanu oli arusaadavalt mujal. Kogusid seal annetusi oma tegevuseks. Ussid on salakaubitsejatelt konfiskeeritud. Ja ma ei hakka siinkohal heietama, kuivõrd see loomadele stressi põhjustab, kui päevas kümned või sajad inimesed neid näpivad. Oleks minu teha, ma kaotaks 'petting zood' maa pealt. Aga see on omaette teema. Ühesõnaga, kui teid mu eilse ussi-kogemuse üksikasjad huvitavad, skrollige muudkui allapoole. Pädeb eelnev hoiatus - omal riisikol.

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

Jah. Just. Te silmad ei valeta. Ma silitan Birma püütonit. See konkreetne isend on albiinopüüton. Ja kui te nüüd KOGU tõde teada tahate, siis ande minna veel natuke allapoole. (Skrollimine töötab nii-öelda two in one - esiteks hoiab põnevust üleval, eks ole, ja teiseks ma tõesti ei soovi kedagi shokeerida).

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

-

Oleks keegi mulle läinud reedel öelnud, et laupäeval riputan omale pea kolmemeetrise püütoni kaela, oleks ma ütleja kõva häälega välja naernud. Aga teate, teinekord on elu kummalisem kui väljamõeldis. Ma pole ilmaski paaniline ussikartja olnud, aga üks imelik kiiks on küll – ei kannata roomajaid pildi pealt vaadata. Metsas ussi nähes ei kangestu, küll aga näiteks loodusraamatu lehte keerates, kui fotolt ootamatult madu vastu vaatab. Veider. Samas, ega ma usse just ei armasta kah. Eestist on paarkümmend nastiku-rästiku kogemust, õnneks vaid visuaalset. New Mexicos tutvusin lõgismadudega, seal kõrbes neid ju jagub. Võimsa auraga elukad. No ja Oregoni kodus, kanjoniserval on kah ikka üht koma teist nähtud, nii lõgistajaid kui kahjutuid madusid. Üks ussipoeg ronis läinud suvel lausa tuppa.

Suuremõõdulistst roomajatest aga olen loomaaiaski ringiga mööda käinud, tundusid kuidagi eemaletõukavalt erilised, justkui teisest reaalsusest. Samas on mulle siit-sealt loetust meelde jäänud, et emotsioon, mida madu inimestes tekitab, erineb oluliselt aistingust, mida su käe all või muidu naha vastas olev roomaja pakub. Et ei ole üldse vastikult külm ja libe ja limane. On hoopis soe ja kuiv ja meeldiv.

Eile, Bendis, olime tegelikult teel ühte Deschutese jõepromenaadi ääristavatest kümnetest välikohvikutest, et võtta klaas kohaliku pruulikoja õlut (Paul) ja Oregoni Willamette Valley kuiva valget veini (mina). Maod jäid täitsa juhuslikult teele ette. Vaatasin, kuidas lapsed neid rõõmuga katsuvad ja omale kaela lasevad riputada ja äkki tundsin, et tahan ka. Mkmm, ei olnud nii, et OK, olen jube julge, ületan iseennast vms. Ei mingit “pigistan silmad kinni ja teen ära”, järjekordne linnuke bucket listist või nii. Esiteks, ma ei ole üldse ämbri-nimekirja usku, ja teiseks katsusin ettevaatlikult käega järgi – tõesti, olidki nood hiiglaslikud roomajad soojad ja kuivad. Otsustasin esiti suurima, ca kolme ja poole meetrise anakonda kasuks, aga kui üks vabatahtlikest selle jämeda, vonkleva, tumeda juraka maast lahti vinnas ja lähenes, et looma mulle õlgadele asetada, lõi instinktiivne vastumeelsus välja. Taganesin kiiresti. No... no. Not now, thank you. I might come back later.

Läksime siis ja tegime oma dringid. Soe ilm, peen Bendi rahvas promeneerimas, mõnus. Tagasitee auto juurde viis madudest mööda, ja seekord olin täitsa valmis. Tõsi, endiselt mitte anakonda jaoks, küll aga selle kollase-valgekirju püütoni. Ei hinganud ma isegi sügavalt sisse, ei mingit soorituse-eelset adrenaliinilaksu, ainult õhin, tahtmine uut kogemust saada. Ning kogemus oli… võimas. Suur, saladuslik, rahulik loom su kehale nii usalduslikult lähedal - kusjuures mängu juhib loom, mitte sina, sest madu ei saa füüsiliselt sundida nii- või naasuguseid liigutusi tegema. Tema teeb, mis ja kunas tema tahab. Et olukord püütonile võimalikult meeldiv oleks, soovitati mul teda pea lähedalt toetada, kõik ülejäänud meetrid keerutab ta ise su keha ümber, otsides endale mugavamat asendit.

Võiks arvata, et mao mõõdetult jõulised, vonklevad liigutused on ebameeldivad taluda. Ei, kaugel sellest. Kui nüüd täitsa aus ja avameelne olla, oli kogemus isegi veidike seksuaalse varjundiga. Langesin justkui kergesse transsi, mao liigutused kehal selgesti tunda ja kummaliselt eristatavad - paarisekundilised pigistused üheagselt õrnade silitustega, kui madu endale sobivamat asendit otsis, ise samal ajal mu lõhnaga tutvudes. Mõtlemapanev oli, et nägin sedasama madu veel paari teise inimese kaelas, siis käis ta keel vahetpidamata suust välja (madudel on väga peenike haistmissüsteem, lisaks ninasõõrmetele eristavad nad lõhnu ka keele abil), aga minuga olles oli tal suu kogu aeg suletud, ainult ninaotsaga nuhutas. Ei tea, kas talle ei meeldinud mu lõhn? (Ma küll ei kandnud eile parfüümi, ihugi kreemitan ainult naturaalse kookosõliga.) ....... Jah. Miilustasime nii umbes minutit viis, seejärel laskusin põlvili ning madu roomas kiirustamata, aegamisi mu ümbert maha, murule.

Nüüd olen kõik ära rääkinud. Mkmm, öösel ma madusid unes ei näinud, aga täna Lilliga kanjonis jalutades kangastus küll korral või paaril kõrges rohus suur roomaja. Ega siis fakt, et ma püütoniga lähedases füüsilise kontaktis olen olnud, tähenda seda, et ma teda või temasarnaseid mujal kui rannapromenaadi murul kohata sooviksin. Tänan, ei.
May 19/2018

Fotod: Paul
"Always carry a flagon of whiskey in case of snakebite and furthermore always carry a small snake."― W. C. Fields

KAHEKORDNE VIKERKAAR on sel kevadel me õuel vaat et iganädalane külaline. Ja ikka korralik täislook, mitte mingi jupikene. Pildile on sellist muidugi raske saada, liiga lähedal.

Juba mitu nädalat on päevad väga soojad, nii umbes +25C, vaheldumisi lühikeste, värskendavate vihmahoogude või vaatemänguliste äikesetormidega. Ahjaa, ja paar nädalat tagasi oli vikerkaar otsapidi lausa all kanjonis, otse me maja ees. Peaks labida õlale võtma ja selle kullapoti sealt välja kaevama.

Foto on eilsest õhtust.

May 16/2018
“Sometimes it's important to work for that pot of gold. But other times it's essential to take time off and to make sure that your most important decision in the day simply consists of choosing which color to slide down on the rainbow.”― Douglas Pagels, These Are the Gifts I'd Like to Give to You

MA OLEN ENDA ÜLE NII UHKE!
On ka põhjust, kui oled aastajagu hoogu võtnud, vabandusi otsinud ja leidnud, et miks tegu tehtud ei saa, ja siis lõpuks end kätte võtad ja ära teed - lühema ajaga ja väiksema vaevaga kui kardetud.

Meil on kaks elutoavaipa. Üks suur ja teine väiksem, mõlemad igavesti peen ja kallis Navajo käsitöö. Paul soetas vaibad aastal 10 B.E.*, järelikult on põrandakatted pea kahekümneaastased. Yarko pidas vaipadest vägagi lugu, ja kuigi need elasid Lilli kutsikapõlve kah kenasti üle, hakkavad teised tasapisi siiski viledaks kuluma, suurem iseäranis. Kui mõlemal servad juba lausa hargnema hakkasid, uurisin siinseid vaibaäärestamise teenuse hindu. Selgus, et nii umbes miljon dollarit jard. (Jaa, ma kasutan tolli ja jardi mõõtühikutena juba täiesti sujuvalt. Aga ärge kellelegi rääkige, viimaks võtavad mult veel Eesti kodakondsuse ära. Sest üks õige eestlane ei mõõda tollides ja ei ela välismaal, onju.) Anyway. Äärestamise raha eest saanuks vaat et pool uut vaipa. Aga veel ei tahaks vanadest loobuda, Lillikene alles sihuke noorepoolne, vahel mängib õhtuti toas nii, et põrandakatted rullis. Ühesõnaga, ootaks ostuga aastakese või sedasi. Pealegi, vaibad ju täitsa head veel, vaid servad on üles öelnud.

Ega midagi. Kõigepealt tegin kindlaks, et mu Bernina jõud sedasorti massiivsest õmblustööst üle käib. Käis. Seejärel tuli leida kandimaterjal. Otsustasin tugeva puuvillase paela kasuks (vaibad ise on täisvillased). Ning kuigi tundub pühaduseteotusena Navajo käsitööd õmblusmasina abiga servata, on tegu tänaseks tehtud. Tulemusega olen üle ootuste rahul, kuid arvatagi, et see mingi köögirätiku äärestamine polnud. Vaipadega oli ikka omajagu füüsilist rähklemist juba kandi traageldamisel, neid õmblusmasina talla all liigutada aga pehmelt öeldes peavalu. Aga näe, tehtud sain, kahe päevaga.

*B.E. – Before Epp. Nii märgib Paul aega, mil me veel tutvunud ei olnud.
Foto: väike elutoavaip, kanditud
May 12/2018
“The point is that things can be repaired. That they are even more beautiful for having been repaired.”― Sonali Dev, A Change of Heart

CHICKEEEEEEN!
Lillikene, nagu ma vist juba miljon korda maininud olen, on üks kuldaväärt koer, sõnakuulelik ja kergelt „töödeldav“. Paraku, ma ise olen laisk olnud, paar elementaarset asja ripakile jätnud, näiteks korrektse, surmkindla juurdekutsumise (recall). Surmkindel ses mõttes, et koer tuleb sajal juhul sajast, kui vastava käskluse hüüad. See oskus on koerale muide eluliselt vajalik, eelkõige ta enda turvalisuse huvides.

Novot. Aga mina, laiskloom, olen kummi venitanud ja kanjonikaldal niisama Lilli, Lilliii, Lilliiiiiiiii hõikunud nagu seeneline metsas. Vahel preili suvatseb tulla, vahel mitte - ilmub alles siis, kui tal asjad aetud. Ning kuna Lillikesele pole keegi täpsustanud, kui lähedale ta kutsumise peale peab tulema, jääb ta näole andes kutsujast nii umbes viie kuni kümne meetri kaugusele, vahtides küsivalt otsa, et oli asja ka või. Lilli meil ju sihuke "kaitsevärvi“, mistap on teda maastiku taustal sageli raske, teinekord lausa võimatu märgata. Nii ma siis vahel hüüangi asjatult, Lilli kusagil mu läheduses, seirates mind nagu napakat, et mis sa kisad, inimeseloom, ma ju siinsamas, tulin, sest kutsuti.

Üleeile, kui viimati kirjeldatud situatsioon taas aset leidis - mina juba väheke paanikas, õhtuhämar, koiotid jäppimas, koera pole silma all – ühesõnaga, üleeile tegin otsuse, et viimane aeg on juurdetulekul sarvist haarata. Või kõrvust. Või sabast. Peaasi, et käskluse täitmise korrektseks saaks. Mõeldud, tehtud. Koukisin oma roosteläinud koolitusoskused lagedale (loe: tõin toast paar praetud kanatükki) ning suundusin koos Lilliga majast pisut eemal asuvasse kadakasallu, kus valusalt selgeks sai, et olen ikka vääääga roostes. Sest mis on uue koolituselemendi õpetamise vältimatu alustala? Enne kui koolitama asud, mängi oma peas üksikasjadeni läbi, mismoodi sõnum koerani viia. Aga kus siis mina. Kanatükid taskusse ja padavai metsa poole, endal pole käskluski valmis mõeldud, mida juurdekutsumiseks kasutama hakata. Nagu mõni amatöör.

Väike selgitus neile, kes koerakoolituskauged: esiteks, koera nimest üksi ei piisa, et vettpidavat juurdetulekut tagada. Nimi on igapäevaelus juba piisavalt devalveerunud, st. koer kuuleb seda nagunii kogu aeg. Taustamüra, ühesõnaga. Teiseks, hämmastavalt paljud koeraomanikud näivad arvavat, et koer saab sõnadest aru. Sattusin paar kuud tagasi nägema, kuidas me naaber üritas oma koerale kõrvalkäiku õpetada, korrutades „heel, heel, heel, heel...“ (kõrval), tegemata penile selgeks, millist käitumist oodatakse, kui peremees "heel" ütleb. Tule taevas appi. Koer ei mõika ju inimkeelt. See, et omanikud käsklusi andes reeglina tegevust kirjeldavaid sõnu kasutavad (kõrval, lama, istu, oota jne), see on inimeste endi soov ja suva. Koeral on täitsa ükskõik, kas sa kõrvalkäiku nõudes ütled kõrval, või kuu, või päike, või kass, või allveelaev. Peaasi, et talle on õpetatud, kuidas käsklussõna kõlades käituda. Käskluste inimkeelsed tähendused on koera jaoks absoluutselt tähtsusetud, sest koer seostab häälikuid ja tegevust, semantikast ei tea ta ju tuhkagi. Lühikesed, konkreetsed, kõlavad sõnad on muidugi mugavamad kasutada, nii omaniku kui koera jaoks. Võid pruukida mistahes keelt - saksakeelsed käsklused on koeraomanike hulgas iseäranis populaarsed.  Ühesõnaga, näiteks juurdekutsumise puhul on peaasi koerale selgeks teha, et X-sõna (või heli) kuuldes on tema enda huvides käsilolev tegevus viivitamatult katkestada ja välgukiirusel peremehe manu tormata, kuna seal ootab midagi VÄGA maitsvat, või VÄGA põnevat. Milline see X-sõna on, pole üldse oluline.

Kuid läheme nüüd tagasi sinna kadakametsa, kus ma kenasti ära ootasin, mil Lilli tähelepanu minul oli, kana välja koukisin, hinge tõmbasin, et hüüda – ja siis, suu lahti, pooleks sekundiks tummalt tardusin. Et oot, millist käsklust ma juurdekutsumiseks kasutama hakkan? Aga selle asemel, et käigu pealt millegi asjaliku, inimloogikale sobiliku kasuks otsustada (siia! here! come! vms), tõin kuuldavale spontaanse hüüatuse „CHICKEEEEN!“ Ilmselt tegi mu aju kiire otselülituse kanatükki hoidva käe ja häälepaelte vahel? Lillikene silmas/haistis delikatessi mu peos ning tormas ummisjalu uurima, mida pakutakse.
 
Tänaseks, kaks päeva hiljem, on Lillil asi käpas. Lühemalt, pikemalt ja väga pikalt distantsilt (puhkudel, mil ta mul nägemisulatuses pole), koos korrektse etteistumise ja otsavaatamisega. Käsklus, mis sellel imel sündida laseb, on, võtke heaks või pange pahaks, chicken. Vaat mis juhtub, kui koolitaja õpitundi korralikult läbi ei mõtle ja niisama vana rasva pealt pahmib. Kujutan juba elavalt ette, kuidas ma avalikus kohas kana-käsklust kasutan, ja mis näo kaaskodanikud seda kuuldes teevad.
Image: Internet
May 10/2018
“Outside of a dog, a book is man's best friend. Inside of a dog it's too dark to read.” ― Groucho Marx

Nirvaana

Nirvaana vol 2

(Juhuks kui kellelegi selgusetuks jäi - Lillil on kont hambus)

May 09/2018

LILLI THE CONTORTIONIST.
Kondiväänamise foto tehtud täna varahommikul, kuid põhimõtteliselt ärkab ta iga päev oma köögipuuris sellises (või sarnases) poosis. Kõht ülespidi, saba strateegilisi kehaosi* katmas, esikäpad rinnale tõmmatud, pea... ma tõesti ei tea, kuhu ta oma pea peidab, näha seda igatahes pole. Puur on tegelikult SUUR, aga Lillikene miskipärast pruugib seda tihtipeale põikipidi. Nii jääbki ka sellelt pildilt mulje, justkui  poleks loomal piisavalt magamisruumi. Aga muidu on meil juba mitu päeva lausa suvesoojus, kõik liigub ja loob ja lehvitab.

* Paul muide kasutab Lilli saba-aluse ala kohta väljendit Area 51.
The United States Air Force facility commonly known as Area 51 is a highly classified remote detachment of Edwards Air Force Base, within the Nevada Test and Training Range. The base's current primary purpose is publicly unknown; however, based on historical evidence, it most likely supports the development and testing of experimental aircraft and weapons systems. The intense secrecy surrounding the base has made it the frequent subject of conspiracy theories and a central component to UFO folklore.
May 04/2018

PILDI TEGI PAUL APRILLI ALGUL meie ukselävelt, vaatega alla kanjonisse. Foto põhjal on enam kui selge, miks hulk kesk-oregoonlasi paar kevadist nädalat lakkamatult aevastab, mina kaasa arvatud. Kollakas udusarnane ollus, mis kanjoni põhjas hõljub, on nimelt kadakate õietolm. Ning iga viimane kui puu sellel fotol on kadakas. Jaa, meil ongi nad sihukesed hiiglakõrged.

Western Juniper omab vastuolulist kuulsust. Kui kogu maailma puuliigid eluea pikkuse järgi ritta panna, on “läänekadakas” auväärsel neljandal kohal, vanim elusolev isend ca 3000 aastane, kasvab Californias. Meilgi kõrguvad siin kanjonis mõned aukartustäratavalt iidse väljanägemisega puud. Ja läänekadakast tehtud aiapostid ei vaja vähimatki keemilist töötlust, see puit üldse ei mädanegi. Teisalt, Western Juniperi peetakse Kesk-Oregoni loodusele nuhtluseks, ta vallutab rohumaid, lämmatades kõrrelisi, mis omakorda vähendab pujupüüde peitsusalasid, ja nii edasi. Loodusevärk, kõik omavahel seotud ju. Aga samas, on see siis nüüd inimeste asi arvustada, kus ja mismoodi miski kasvama peaks. Justkui me teaks paremini kui Loodus.

Meil Pauliga pole kadakate vastu midagi, ainult see kevadine aevastamise-aeg on tõesti veidi ebamugav.
May 01/2018
“Trees are corrupting our parks. They should be arrested for loitering. For deciduous trees, add littering and indecent exposure to that list of offenses.”― Bauvard, Some Inspiration for the Overenthusiastic