The Wall postituse all küsib Saara: “Epp, kas pead end pigem (sealpool maakera) sotsiaalselt tavaliseks small talki viljelejaks või oled ameeriklaste jaoks ja eestlastele omaselt otsekohene ja isiklik?”
Hakkasin kommentaariumis vastama, aga kiskus pikale, annab täitsa postituse mõõdu välja. Vastus saab kolmeosaline, sest mu meelest on selles küsimuses mitu erinevat teemat koos.
1. AMEERIKLASED. Täpsemalt ameeriklased ja small talk. See ei ole tegelikult uus teema, mitme teise blogi sabas põhjalikumalt arutlusel olnud. Olen minagi sest paar postitust teinud, siin ja siin. Aga vaatame asja veelkord lähemalt, siinkirjutaja vaatevinklist muidugimõista - mõni teine USAs elav eestlane võib täitsa vabalt teisiti arvata.
Mulle on jäänud mulje, et Eestimaa eestlane (NB! Ma ei pea siin sind silmas, Saara) seob mõisted small talk ja ameeriklane kuidagi… kuidas ma ütlen… halvustavalt kokku. Noh, et kui ameeriklane, järelikult pealiskaudne, küsib “how are you” ja vastust ei ootagi, räägib ilmast, ise samal ajal kella piiludes, et saaks juba vestluskohustusest vabaks. Minu kogemus ütleb muud, kui kasvõi neidsamu kahte viidatud postitust lugeda. Ma nüüd muidugi räigelt üldistan, kasutades sõnu eestlane ja ameeriklane, aga kuna igast indiviidist eraldi rääkida on võimatu, lähen paratamatult üldistuse teed: see, mida eestlane ameeriklase puhul pealiskaudsuseks peab, on minu arvates pigem sõbralikkus. Ameeriklane on parem suhtleja, parem kuulaja, parem tagasiside andja kui eestlane. Ameeriklane otsib kaasinimestega kontakti, tal jagub ka võhivõõra jaoks aega. Kuid ma pole USA suurlinnades elanud, seal ilmselt astutakse üksteisest reeglina lihtsalt läbi, sest elutempo.
2. EESTLASED. Hmm… ma ei ütleks, et eestlane on võõra või poolvõõraga suheldes otsekohene. Veel vähem on ta isiklik. Mu meelest eestlane esmajärjekorras üleüldse väldib suhtlust nendega, keda ta hästi ei tunne. Ma ise olin juba ammu enne USA-eluperioodi koitma hakkamist üsna ebatüüpiline maarjamaalane ses mõttes, et näiteks Tallinnas jalgsi läbi Nõmme linnaosa väikeste tänavate turule jalutades teretasin majaomanikke, kui nad juhtusid aiast väljaspool olema, kõnniteed pühkima vms. Ei jõua kokku lugeda, kui mitu inimest sel moel pahatahtmatult südamerabanduse äärele viisin. Ei tea, äkki on asjad tänaseks muutunud, aga toona oldi küll väga visad “tere” vastu ütlema, silmsidet või paari lisasõna poetamist esines vaid paaril harval korral. Eestlasel on soe süda jah, aga võhivõõra eest on see paksu ning karuse koore all peidus.
Samas, kui nüüd ajalugu arvesse võtta, on Uue Mandri uusasunikust ameeriklasel tundmatutestki kaasinimestest kasu olnud, ühed vallutajad ju kõik. Eestlasele aga, vastupidi, on võõra umbusaldamine ellujäämistaktikaks, turvalisuse tagajaks tollel väikesel maalapil, mis pressitud suurte ja vägevate vahele.
3. MINA. Et kumba sorti siis mina olen, kas small talki viljeleja või otsekohene. Kõige täpsem oleks vist öelda, et minu valik võõraga suheldes on otsekohene small talk. Sest… noh, OK, teen järgnevalt väikese eneseanalüüsi. Reeglina siin blogis omaenda sisemuse kallal sügavalt ei urgitseta, aga vahel harva ju võib.
Vaadake, ma kaldun juba mõnda aega arvama, et minu puhul on tegemist kapi-introverdiga. (Loodan, et see väljend introvertide suhtes lugupidamatult ei kõla.) Sest kui loen nende blogijate poolt kirjapandud mõtteid, kes enda sõnul vähemal või rohkemal määral introvertsed, tahaksin kaheksal juhul kümnest hüüatada “jaa, mul on täpselt samamoodi!” või “jaa, mina tunnen ka nii!”. Kusjuures pealiskaudsel vaatlusel olen sajaprotsendiline ekstravert, enamjagu elust end ka ise selleks pidanud. Kuid samal ajal ei kannata ma inimmasse, vajan olulistes kogustes nö. päris omaenda aega, mu isiklik füüsiline ruum on väga suur, mul on tõsiseid raskusi osaleda vestlustes, mis mind ei huvita või ei puuduta, ma jumaldan vaikust… seda loetelu võiks pikalt jätkata. Paraku ahistasin Nõmmel neidsamuseid majaomanikke, eks, ning praegu, USAs elades lähen siinsest suhtlusstiilist läbi nagu nuga võist, rõõmuga, pingutamata. Niisiis eksisteeriks justkui kaks mina, kes kummalisel kombel omavahel kenasti läbi saavad. Ses mõttes, et introvert ei võitle ekstraverdiga, vaid nad kuidagi sujuvalt põimuvad, lülituvad ühelt teisele viisil, mis mulle ning mu kaaskondsetele suhteliselt kerge hallata. Ma ei tea, äkki sel asjal on psühholoogias (või psühhiaatrias?) lausa mingi nimetus?
Loodetavasti said sa, Saara, oma küsimusele vastuse. Kui ei, küsi julgelt lisa. Ja et minust juttu, panen endast pildi ka, üles võetud Pauli poolt, läinudpühapäevasel pikemal rannikumatkal.
June 22/2021
“There are periods when I am an extrovert and there are periods when I am an introvert. It's a very natural progression, in and out, kinda like the tide.” ― Björk
