White House Black Market

 

Veame viie dollari peale kihla – te arvasite pealkirja lugedes, et kirjutan poliitkast? Mkmm. Ei kirjuta. Kuigi ainest oleks küll ja veel ja mõttedki peas valmis, aga neid loetavalt, mõistetavalt kirja panna tundub justkui liiga suur tükk tööd ette võtta. Samamoodi ei taha õiged sõnad mu juurde tulla, et kirjutada minu ja Pauli väga heast sõbrast, kel lõppeva aasta alguses ALS diagnoositi, ta vaprast võitlusest tõvega ning sellest, et pole kahtlustki, kumb ses võitluses alla jääb. Ja üleüldse tunnen, et mu blogimismasin võtab tasapisi selleks aastaks tuure maha, olen mõtetes juba kodus (ja ka blogis) pooleteiseks-kaheks kuuks uksi lukku keeramas, sest Arizona ja Utah kõrbeavarused ootavad, camperi-elu tahab elamist.

Anyway. Pealkirja juurde tagasi. White House Black Market pole poliitika- ega majandusjutt, vaid hoopistükkis rõivabränd, kellelt too kirju seelik, mille koos kahe teisega (kõik hiljuti sekkarist hangitud, kust mujalt) koduaia raagus puu otsa riputasin, et üles pildistada. Ja kui te nüüd küsite, mis neis kolmes seelikus nii erilist on, siis: neil kõigil on TASKUD. Lillelisel ja mustal küljetaskud, sõjaväerohelisel pealeõmmeldud. Jaa, ma nimelt kuulun uhkusega blogijate Taskuklubisse, nende hulka, kelle meelest rõivas ilma taskuteta on puhtakujuline riidematerjali raiskamine. Samasse klubisse kuuluvad minu andmete kohaselt näiteks Morgie ja Lendav, ja kui ma ei eksi, olen kuulnud ka sportrõivaid pruukivaid inimesi nagu Rents ja Frieda taskupuuduse üle oigavat. 

Niisiis, need kolm seelikut väärisid jäädvustamist. Mul on ausalt öeldes üsna korralik seelikukollektsioon tekkinud, enamik mitte mingid odavad hilbud, vaid väärikas rätsepatöö, siidpaeltega palistet siseõmblused ja puha. Mitte, et ma neid täishinna eest ostma kipuks, aga teiselt ringilt mõne dollari eest – iga kell. Mitte, et mul nendega siin kanjonikaldal ülemäära eputada õnnestuks, aga noh, eks me vahel ikka käime inimeste hulgas kah. 

December 22/2020

“People are a lot like magical pockets. They're a lot bigger on the inside than they appear to be on the outside.” ― Roshani Chokshi, Aru Shah and the End of Time

Kolm filmisoovitust

 

Ma kujutan ette, et kui juhtud olema meessoost ameeriklane, kes võtnud naiseks eurooplase, sellise, kelle filmimaitse on nõudlikumast otsast, siis pole sul teps mitte lihtne elu. Aga näe, Paul on nimetet eluraskusega algusest peale hiilgavalt hakkama saanud. Filmid, mida ta meile ühiseks vaatamiseks valib, pälvivad mult enamjaolt heakskiidu, tihtipeale aplausi, ning pole harvad ka korrad, mil teenivad lausa püstijalu ovatsioonid. 

Siin kolm viimatist elamust, jõuluajaks just sobivad: The Grand Seduction (2013, Canada), Wild Mountain Thyme (2020, USA) ja Uncle Frank (2020, USA), kõik kolm nauditava näitlejatöö ja imelise pildikeelega. Mountain Thyme's on küll paar stseeni, mille suhtes ma allergiline olen – üksik raagus puu paljal künkal, niitudel kappav must hobune - aga võimalust Emily Blunti näitlemas näha ei suuda ma puust ning hobusest hoolimata vahele jätta. Ja Christopher Walken teeb tõega muljetavaldava rolli. The Grand Seduction on lihtsalt supertore film, kusjuures pealkiri eksitab, ei ole tegemist otseselt armastuslooga. Ja kui ma kolm nimetet filmi pingeritta peaksin panema, trooniks Uncle Frank esikohal. Sest: Paul Bettany. Ning ta vastasnäitleja, nooruke Sophia Lillis on... noh, peate ise nägema. Näitlejatöö tippklass, ma ütlen.

Siiski möönan, et puhuti olen avatud ka lihtsamale meelelahutusele, jõuluajal iseäranis. Meil Pauliga on pühade paiku kombeks valida mõni semi-vägivaldne film, millel miljon järge, ja kõik järjed ära vaadata. Näiteid? Die Hard loomulikult. Bruce Willis ja jõulud kuuluvad kokku, see on loodusseadus. Robert Ludlumi geniaalsetel krimkadel põhinev Jason Bourne seeria Matt Damoniga. Vana hea Tom Cruise - Mission Impossible, Jack Reacher. John Wick Keanu Reevesiga. Sel aastal mõtsime, et võtame Bondid ette. Viimse kui ühe. Näis, kaua vastu peame, enne kui Bondi-küllastus tekib. 

December 20/2020                                                                               Image: Internet

“The whole of life is just like watching a film. Only it's as though you always get in ten minutes after the big picture has started, and no-one will tell you the plot, so you have to work it out all yourself from the clues.” ― Terry Pratchett, Moving Pictures

Üllatused

 

ESIMENE ÜLLATUS ootas mind postkastis - kutse USA Kodakondsus- ja Immigratsiooniametilt. Tahavad mult Portlandi kontoris sõrmejälgi võtta, standardprotseduur kodakondsuse saamiseks. Andsin taotluse sisse käesoleva aasta alguses, sain korra juba sarnase kutsegi, aga mõni nädal hiljem läks koroona-aplaava lahti ja USCISe (U.S. Citizenship and Immigration Services) töö takerdus. Ma ausalt öelda ei lootnudki selle aastanumbri sees uut appointmenti saada, panin asja enda jaoks kõrvale, ega mul kiiret pole kodakondsusega, alaline elamisluba olemas. Aga näe, kutsuti. Ajastus pole paraku kiita, 31. detsembri hommikul kell 9. Tahaks seda päeva muudmoodi, mõnusamalt veeta, kuid USCISe puhul valiku- ja vingumisvõimalust pole. Antakse käsk, lööd kulpi ja ilmud kohale, või muidu… 

Kuna Portlandi on me kodust ca 3 tundi autosõitu üle Kaskaadide mäeaheliku, mis tõenäoliselt tähendab talviselt kahtlasi teeolusid, mõtlesime välja geniaalse plaani. Läheme trucki ja camperiga, päev enne, koer kaasas, ööbime kusagil suurlinna külje all, ja siis hopsti hommikul vaevata ning valutult ametnikega kohtuma. Muidu peaksime ju poolest ööst tõusma ja pimeduses libedaid, lumiseid, käänulisi mägiteid vallutama, õudne. 

Ühesõnaga, võetakse sõrmejäljed ja tehakse foto (nagu mult neid enne juba miljon korda võetud poleks, eks, ja mind pildistatud), ja siis jääb vaid oodata kutset intervjuule. Selle tarvis pean väheke tudeerima, aga ühiskonnaõpetuse test, mille sooritamist Ühendriikide kodakondsuse saamiseks nõutakse, on lapsemäng. Või vähemalt see versioon, mis kehtib mulle ja teistele, kes enne 1. detsembrit 2020 avalduse sisse andsid. Uuem versioon on väheke tummisem (lingid mõlemale allpool), aga kah mitte midagi ületamatut. No ja oma inglise keele oskuse üle ma ei muretse, sedagi hinnatakse intervjuu käigus.

TEINE ÜLLATUS tabas, kui Walmartist ostlemast tulles kodus kraami lahti pakkisin. Ma üldiselt üritan Walmarti vältida. Nad ei maksa oma töötajatele õiglast palka ja ei kohtle neid kuigi hästi, ja lõviosa kraamist on pärit… üllatus-üllatus… Hiinast. Aga noh, kui palju on tänapäeval neid suurkaupmehi, kelle kraam ei oleks sealtkandist pärit? Anyway. Walmartide ostusaalide väljanägemine ja kaubavalik on muide üsna erinev, olenevalt osariigist ja poe asukohast. Meie oma siin on nö. paremas otsas, puhas, hästi valgustatud, töötajad ei tundu kah ülemäärases depressioonis ja/või stressis olevat. Ühesõnaga, laon mina siis ostud kodus lagedale ja asun paari riidetükki selga proovima, nende hulgas karvasest fliisist megapehmeid dressipükse, kamoflaazh-mustrilisi. Ei naera! Soetasin need camperis lebotamise tarbeks. Tõmban dressikad jalga, keerutan peegli ees – üks säär tundub kuidagi imelik. Sikutan allapoole – ikka imelik, teisest jupp maad lühem. Mõtlen, et äkki on mul vale poos, kehitan end nii ja naa, ikka lühem, kurivaim. Koorin püksid jalast, panen püksisääred kõrvuti, ja mida ma näen. Ongi üks tollijagu pikem kui teine. (Oi, ma mõtlen tollides, järelikult USAs kodunenud, antagu mulle see kodakondsus pikema jututa kätte! Toll on ca 3 cm.) Noh, samas, 12 dollari eest oleks kahte ühepikkust säärt vast palju tahta? 

Ega midagi. Kuna Walmart pole niisama nurga taga, vaid teises linnas, ja püksid ei maksnud varandust, otsustasin neid ise praavitada. Lõikasin ühe sääre lühemaks, asendasin sääreotstes olnud kuuesentimeetrise elastiku kümnesentimeetrisega, mis mul juhuslikult õmblustarvete hulgast võtta oli. Nüüd on püksid ettenähtud pikkusega, lisaks mõlemad sääred lausa ühte mõõtu. Tulevad Portlandi camperi-reisile kaasa, otse loomulikult. Aga ametnike ette pean vist ikka muus riietuses ilmuma kui karvastes kamo-dressides. Oh well… 

-----------

NATURALIZATION TEST: 1) Language test. You must demonstrate an understanding of the English language, including the ability to read, write, and speak basic English. Your ability to speak and understand English will be determined by a USCIS officer during your eligibility interview on Application for Naturalization. For the reading test, you must read out loud one out of three sentences correctly to demonstrate an ability to read in English. For the writing test, you must write one out of the three sentences correctly to demonstrate an ability to write in English.

2) Civics Test. Applicants for naturalization with a filing date before Dec. 1, 2020, will take the 2008 version of the civics test. The USCIS officer will ask you up to 10 questions from the list of 100 civics test questions. You must answer 6 questions correctly to pass the test. Applicants for naturalization with a filing date on or after Dec. 1, 2020 are required to take the 2020 version of the civics test. The USCIS officer will ask you 20 questions from the list of 128 civics test questions. You must answer at least 12 of the 20 questions correctly to pass the test. 

December 14/2020                                                                                Image: Internet

“How ridiculous and how strange to be surprised at anything which happens in life” ― Marcus Aurelius, Meditations

Pealkirjata

 

Kujutage ette, camperi soetamine on mind pannud (taas) ilukirjandust lugema. Olen vist siin-seal maininud, et mingid aastad tagasi kuivas mu fictioni-huvi üsna kokku. Mitte et ma lugenud ei oleks, issand jumal, ärge seda nüüd küll arvake. Lihtsalt riiulisse ja öökapile sigines muud sorti raamatuid. Biograafiaid, aimekirjandust, ajalugu, sekka vähem või rohkem spirituaalset värki, kuna väljamõeldud lood, väljamõeldud elud ei köitnud sel perioodil üldse. Aga näe, nüüd juba mõnda aega, mitu reisi olen taas vanal heal ilukirjanduse rajal tagasi, sest ilukirjandus ja loodus sobivad kuidagi väga orgaaniliselt kokku. Ja meil siin sekkarites on suurepärane, kordan, suurepärane valik kasutet raamatuid saadaval. Pildil viis viimati soetatut, tükihinnaga üks dollar. Need pluss veel paar sarnase kõrgusega virna võtan kaasa, kui aasta alguses lõuna poole lendame sõidame. 

Hm. Vaatan praegu seda fotot, õigemini kanjoni, mis raamatute taustal camperiaknast paistab, ja mõtlen, et Paul ja mina oleme ikka või sees küll. Camper nimelt on pargitud me koduukse ette. Inimesed sõidavad maha sadu miile ja maksavad kena kopika, et säärast vaadet nautida, meie ei pruugiks kodunt lahkudagi, võiks vabalt camperisse magama kolida ja selle väikeses köögis kokata ja ette kujutada, et oleme matkal.

Anyway. Teemalt teisele. Vaktsineerimine. Leidsin eile ajakirjandusest hea vabanduse (vt. linki allpool), millega oma jupp aega tagasi tekkinud otsust "ei lase koroonavaktsiini süstida" suht usutavalt põhjendada. Mitte et ma üleüldse põhjendama peaks, eks, nagu ka seda, et ma ei vaktsineeri end gripi vastu. Igaks juhuks rõhutan, et minu puhul pole mingil juhul tegemist antivaxxeriga. Mul ausalt öeldes puudub vaktsineerimise kui niisuguse suhtes kinnistunud seisukoht. Täitsa selge, et vaktsiinid on vajalikud, aga kellele, millal ja mismoodi, see on minu jaoks suhteliselt hall ala, ning ma olen liiga laisk, et asi endale põhjalikult selgeks teha. Kõige paremini iseloomustab mu seisukohta ehk näide, et kui mul oleks vastsündinu, siis kindlasti laseksin lapsele kaitsesüstid teha, aga mitte kõik korraga (isegi Lilli puhul, kui ta kutsikas oli, valisin nö. pehme vaktsineerimismustri), kusjuures eelnevalt ütleksin laiskusest lahti, uuriksin asja, niipalju kui tavainimese, mitteteadlase mõistus seda võimaldab. Pimesi ma ettekirjutusi ei järgiks. 

Kui nüüd täitsa aus olla, siis... ma kardan vaktsineerimist. Ei, mitte süstlatorget, absoluutselt mitte, vaid fakti, et mingi aine mu kehas omatahtsi toimetab. Hirm on tekkinud ning üha süvenenud sestsaati, kui mul täiskasvanuna tõsist sorti toiduallergia välja lõi. See on võigas ja hirmutav tunne, kui midagi võõrast, süsteemivälist su keha kallal vägivalda tarvitab, ja kõik, mis teha saad, on abitult pealt vaadata ja loota, et nagu eelmisedki atakid, lõpeb seegi õudus millalgi. 

Ahjaa, gripivaktsiinide koha pealt on mul ju kah hea vabandus tegelikult olemas – suur osa neist põhineb munavalgul, minusugusele allergikule tuleks süst teha CDC (Centers for Disease Control and Prevention) ettekirjutuste kohaselt kõrgendatud meditsiinilise järelvalve all, juhuks kui anafülaktilisse shokki langen või midagi. Tänan, ei. Ainult üle minu laiba (no pun intended). Ma võtan pigem riski, et grippi jään (ptüi, ptüi, ptüi), kui et lasen endale midagi sisse süstida, mis, kuigi kaduvväikese tõenäosusega, võib mul muna-allergilist reaktsiooni tekitada. Ja noh, olgu kohe öeldud, et jutuga „need, kes end ei vaktsineeri, sõidavad nende seljas, kes seda teevad“ pole mõtet minu juurde tulla. Viskan viivitamatult ukse taha :) 

CNN: People with a "significant history of allergic reactions" should not be given the Pfizer/BioNTech coronavirus vaccine, UK health authorities said Wednesday, after two health care workers experienced symptoms after receiving a shot the day before. The Medicines and Healthcare products Regulatory Agency issued new advice to health care professionals stating that any person with a significant allergic reaction to a vaccine, medicine or food -- such as previous history of anaphylactoid reaction, or those who have been advised to carry an adrenaline autoinjector -- should not receive the Pfizer/BioNtech vaccine.

CDC: Flu Vaccine and People with Egg Allergies: If you are someone who has more serious reactions to eating eggs or egg-containing foods, like angioedema, respiratory distress, lightheadedness, or recurrent emesis; or who required epinephrine or another emergency medical intervention, you can get any licensed flu vaccine that is otherwise appropriate for your age and health status, but the vaccine should be given in an inpatient or outpatient medical setting (including but not necessarily limited to hospitals, clinics, health departments, and physician offices), under the supervision of a health care provider who is able to recognize and manage severe allergic conditions.

December 10/2020

“Never trust anyone who has not brought a book with them.” ― Lemony Snicket, Horseradish

Ealised eelised

 

Olen Ühendriikide rahvusparkide (National Parks) süsteemi ennegi taevani kiitnud. Aga kiidan veelkord, uue nurga alt. Nimelt vanusega kaasnevate soodustuste nurga. USA kodanikud ja alalised elanikud, kel on õnnestunud 62. eluaastani välja venitada, saavad soovi korral lunastada eluaegse kehtivusega, kõikidesse rahvusparkidesse sissepääsu tagava passi. Ja seda vaid 80 dollari eest. Kuuekümne kahe aastasel inimesel on tõenäoliselt veel jupp eluaega ees. Niisiis diil missugune, arvestades asjaolu, et enamike rahvusparkide (Grand Canyon, Yellowstone, Yosemite jne, kõik 62 parki kirjas siin) ühekordne entrance fee on sõidukile 35 dollarit, jalamehest külastajale 20 dollarit. Tänu Pauli vanusenumbrile on meil nüüd Senior Pass taskus ja oleme oma reisidel puhta või sees. Mõtle, mitu pudelit head veini kokkuhoitud dollarite eest saab osta, et seda kusagil kaljuserval mõõtmatu avaruse kohal jalgu kõlgutades nautida... Fotol mina, Canyonlands rahvuspargis „Titanicut“ tegemas. 

The National Parks and Federal Recreational Lands Senior Pass is your ticket to more than 2,000 federal recreation sites. Each pass covers entrance fees at national parks and national wildlife refuges as well as standard amenity fees (day use fees) at national forests and grasslands. A pass covers entrance, standard amenity fees and day use fees for a driver and all passengers in a personal vehicle at per vehicle fee areas (or up to four adults at sites that charge per person). The National Park Service is primarily funded by Congress through both the annual appropriations cycle as well as some mandatory funds. The National Park System also receives funding through park entrance and user fees, as well as private philanthropy.

December 05/2020

“One of the advantages to getting older, though: while you might not change all that much, you at least got to know yourself. The real you, minus the bullshit and wishful thinking.” ― Edward W. Robertson, The Breakers Series

Läks õnneks!

 

Kui keegi oleks mulle paar nädalat tagasi öelnud, et ostan sisustuskangast veebipoest, naernuks ma ütleja välja. No kohe ikka nii välja, et. Sest kangast, jumal hoidku, peab enne ostmist ometi käega katsuda saama. Aga näe, tänaseks on mul üks elukogemus jälle juures. Las ma räägin. 

Olen nüüd peale vannitubade ja magamistoa ka köögi värvimisega ühel pool. Pintslikäe biitseps kasvas igatahes mehine, kui te vaid näeksite. Ja köök, kujutage ette – köök on kollane. Kahte tooni kollane, mustade aktsentidega köögitehnika ja nõude ja muude vidinate näol. Kusjuures kõige veidram on asjaolu, et olen kollast värvi eluaeg võõrastanud, sellest kauge kaarega mööda käinud, nii garderoobis kui interjööris. Mul on kõigi elatud aastate peale õnnestunud (pigem peaksin vist ütlema “õnnetus olnud”) üksainus kord kollast kanda, nimelt põhikooli lõpukleidi näol. Kärtskollast. Värvi valisid lapsevanemad, tegumoe valis mu ema isklik õmblejaproua, materjaliks… wait for it… krempliin. Või krimpleen. Või mismoodi iganes seda jubedust nimetati. Lähen veel praegugi üle kere kupla, meenutades, mis tunnet kleit ihu vastas tekitas. 

Anyway. Ärgem laskugem nostalgiasse. Tagasi teemasse. Oregoni kodu köök. Ma ei oska seletada, mis uid pani mind köögiseinu kollaseks võõpama, kuid tulemusega olen ülirahul. Paul on ka. Sihuke kahvatumat sorti munarebukollane, kahte tooni, heledam ja tumedam. Täielik kameeleon-värv. Müstiline, kuidas seinad nüüd oma elu elavad, väljanägemist muudavad, olenevalt valgusest ja valgustusest. Ühesõnaga, värvimisega sain ühele poole. Ees seisab suure köögilaua juurde kuuluvate toolide polsterduse ja kattekanga uuendamine. Mul sadulsepatöö kogemust jagub, tööriistad olemas, vaja ainult kangas koju tuua, eks. Kuid väikelinnas, mille külje all elame, säärst luksust nagu kangapood pole. Sõidan mina siis lootusrikkalt väheke suuremasse, naaberlinna, kus valik osutub nadiks. Ega midagi. Autole uuesti hääled sisse, järgmisesse, veel natuke suuremasse linna. Seal paraku sama lugu. Veedan JoAnnis jupp aega, näpin ühte ja näpin teist kangast, no ei inspireeri mitte ükski neist, no ei lähe kokku sellega, mida mu vaimusilm näeb. Heidan meelt. Pagan küll. Peenesse linna Portlandi ju ometi sõitma ei hakka - kolm tundi sinna, kolm tundi tagasi, teadmata, kas sealtki sobivat tekstiili leida õnnestub.

Mistap ei jäänudki muud üle, olin sunnitud veebipoodide uksi kulutama. Kõige olulisemaks kriteeriumiks kujunes peavaluvaba tagastusvõimalus, sest ma tõepoolest ei uskunud, et esimese korraga õnnestub kümnesse tabada. Peale toolikattekanga oli ka uut laudlinariiet tarvis – ma nimelt olen laudlinafriik, see peab olema silmale ilus vaatada ja vastupidav ja praktiline, paksemast kangast, mitte mingi liru, kuna suur söögilaud teenib ka minu kodukontorilauana. 

Kohaks, kust lõpuks ostud tegin, osutus fabric.com. Väljavalitud kaubaga olen 200% rahul, poodi kiidan taevani, alates klienditeenindusest lõpetades kohaletoimetamise kiirusega. Nüüd tuleb vaid käised üles käärida ja toolid ette võtta. Kangas on pildil. Väga kvaliteetne, üsna kallis, kurivaim, ja uhke tootenimega: Artistry Tribal Southwest Chenille Jacquard Shiprock Ebony. Mnjah, Southwest ja New Mexico püsib mul ilmselgelt südames, ega ma muidu poleks säärast valikut teinud… Aga noh, pole hullu, me plaanime tuleva aasta alguses sealkandis kuukene-paar talvituda. Truckile camper turjale ja lõuna poole ajama. Oregoni talv pole Eestimaalt tulnud kliimapagulase meele järele. Kuigi, olgem ausad, sel aastal oleks hilissügise üle patt kurta. Nii kuiv ja soe ja kena on olnud. Kogu majaümbrus õnnestus sügisprahist puhastada, aegsasti enne lume tulekut. Issake, ma olen ikka nii tubli.   

December 02/2020

"The best rooms have something to say about the people who live in them." ― David Hicks