SÕNA 'SÕBER' omab eestlase ja ameeriklase jaoks erinevat tähendust, olen märganud. Kusjuures eestlane tundub arvavat, et jänki kasutab toda lähedussuhet märgistavat sõna pealiskaudsemalt kui maarjamaalane. Mina arvan, et niimoodi arvata on omakorda pealiskaudne.
Võtame või lingvistilse vaatenurga. Sõnastikud ei sätesta, kui avameelselt või kui pikka aega pead olema suhelnud, et kedagi sõbraks nimetada. (Facebooki teemat ma siinkohal ei käsitleks. Viis, kuis seal sõna 'sõber' pruugitakse, käib üle minu mõistuse.
Või võtame geograafilise vaatenurga. Eestimaal on kasina paari tunni küsimus riigi ühest äärest teise sõita, näiteks kodumaa teise otsa kolinud lapsepõlvesõbraga silmast silma suhtlemiseks. Ühendriikides kohtad vaevalt kedagi, kes sünnilinna ja/või osariiki pidama jäänud. Elukohta vahetatakse reeglina mitmeid kordi, vastavalt töö/peresuhete arengutele. Suuremate osariikide puhul tähendab isegi naaberosariiki kolimine seda, et ühe päevaga vanasse kodukohta tagasi ei jõua. Rääkimata tuhandetest miilidest ida-ning lääneranniku, põhja- ja lõunaosariikide vahel. Sestap on suhete hoidmine komplitseeritud. Internet muidugi aitab suuresti, samas ei asenda reaalset inimestevahelist läbikäimist.
Ühesõnaga. Meil sai vaid paar kuud Oregonis elatud, kui Las Crucese rahvas hakkas pommitama küsimusega à la "kas uusi sõpru leitud?" Mul oli (eestlasena) kange kiusatus vastata, et
come on, ega siis paari kuuga sõprust välja kujune. Häid tuttavaid tekib küll, aga no sõber - see on keegi, kellega vaat et koos mähkmetest välja kasvatud, või siis paar puuda soola koos ära söödud, või midagi sarnast.
Tasapisi tuli teadmine, et 'sõber' on siinmail hulga laiem mõiste kui minu sünnimaal. Sõbraks võid soovi korral nimetada eluaegset hingesugulast, kellega paksust-vedelast läbi käidud, aga ka lihtsalt meeldivat inimest, kellega vaid paaril korral aega veedetud, kuid kohe hea klapp tekkinud. Mulle ei tundub, et ameeriklane paneks imeks (vast isegi pahaks?), kui süüdistaksin teda pealiskaudsuses, kuna ta lööb sõbra-sildi külge rohkematele kaaskodanikele kui samas situatsioonis olev eestlane seda teeks.
Aga nüüd paari sõnaga paarist toredast paarist, keda me Pauliga oma Oregoni sõpradeks võime nimetada, vaat et isegi Eesti mõistes sõpradeks, või vähemasti sinnakanti. Eks neid tekib juurde, kõigest 10 kuud uues kodus elatud ju.
CAMILLE ja FRANK. Me
landlady ja tema abikaasa, meievanune 'teisel ringil' olev paar. Mõlemad tegelevad hammastega. Frank on tohter, ravib noori põlisameeriklasi (miks nende hambad hullult ravimist vajavad, on omaette teema, vast võtan teinekord ette), Camille ametilt hambahügieenik. Käime üksteisel üsna tihti külas. Jagame maailmavaadet ja huumorisoont. Ülimalt vahva paar. Camille sai läinud aasta lõpus esmakordselt vanaemaks.
SABRIA ja JERIN. Elavad meie naabruses, varastes kolmekümnendates tore noor pere kolmeaastase pojaga. Sabrina töötab massöörina, Jerin peab ökofarmi. Neilt ostame suvel rohelist kraami ja kanamune. Sabria on justkui elav entsüklopeedia - diskuteerib,valab sind faktidega üle mistahes teemal. Räägib tõsiselt Madrase linnapeaks kandideerimisest. Ma kujutan ette, et temasugune meer lööks platsi vanadest korrupantidest ja bürokraatidest puhtaks ning tegeleks asjadega, mida kogukonnale hädapäraselt vaja. Poja räägib neil lisaks inglise keelele ka viipekeelt. Meie küsimuse peale, et mistarvis, puuet ju pole? vastasid vanemad (nemad lapsele viipekeelt õpetasid) et esiteks aitas see poisil end juba varakult paremini väljendada, teiseks on rahvusvaheline suhtlusvahend eluks ajaks võtta. Sabria ja Jerin ise õppisid viipekeelt koolis võõrkeelena, siin paljudes õppeasutustes see võimalus.
THERESA ja RICHARD. Nendega saime tuttavaks Ameerika Punase Risti kaudu, vabatahtlike kursustel. Kohe haakis! Richard on erruläinud politseinik, Theresa pensionil olev finantsnõustaja. Taas 'teise ringi' paar. Mõlematel eelmistest kooseludest mitu last pluss lugematul hulgal lapselapsi. Richardi politsei-lugusid võib tundide viisi kuulata, muheda huumori kastmes nagu ta neid serveerib. Mõlemad hindavad kõrgelt head sööki ja jooki ja kokkavad arvestataval tasemel.
Ma ütleks, et ükski neist kolmest paarist pole nö. tüüpilised ameeriklased (seda pole ka me Las Crucese tutvusringkond). Elik ei vasta tüüpilise eurooplase ettekujutusele tüüpilisest ameeriklaset: kiirtoit, ilulõikused, religioon, padupatriotism,
small talk ning muu säärane. Hakka või kahtlema, kas neid 'tüüpilisi' olemas ongi...
Foto: Mina ja maalitud sõbrad Tehachapi teatrimaja seinal:) Tehachapi, California, November 2013.
Feb01/2015
----------
FRIENDS: Above I'm talking about three wonderful couples, our new friends in Oregon. Also about different ways how Estonians and Americans use the word
'friend'. In Estonia, you don't usually call someone 'a friend' unless you have known that person really closely for years. It's easy to keep the old friendships up there, even if your friend had been moving to Southern Estonia for instance. So what! It's only 3,5 hours drive from one side of the country to another anyway.
United States, on the other hand, is huuuuge as we all know. Even moving to the other state is often like moving to another planet. Not speaking of distances between East and West Coast and such. So when you are moving, you kind of
have to build up new relationships - in case you are at least somewhat social person. Anyway. Americans call 'friends' what we in Estonia would call 'good aquaintances'. But! No matter what labels are used, it's people who matter, not definitions.
Photo: Me and my painted friends:). Theatre House in Tehachapi, CA
Feb01/2015