KES SEE KOERA SABA IKKA KERGITAB,
kui mitte perenaine. Ma olen nii uhke Lillikese üle. NII uhke! Ta nimelt tegi meiega Seattle linnareisi kaasa. Kujutage nüüd ette, et olete kasinasti kaheaastane koer, kogu elu kaljude ja kadakate vahel veetnud, mõned korrad küll paari väiksemat sorti linna tänavatel jalutanud ja kohvikus külitanud, aga kõrghoonetest, liftidest, rahvamassidest, lugematutest autodest, miljonitest kummalistest lõhnadest ja helidest ei tea te mitte kui midagi. Ning siis ühel ilusal õhtupoolikul, peale mitmetunnist autosõitu tõstavad omanikud teid eelnimetatute keskele, ette hoiatamata. Teil peavad tõesti terasest närvid olema, et kõige sellega toime tulla.
Ning Lillikesel, nagu selgub, ON terasest närvid. Teen väikese põike koerakoolitusmaailma ja tunnistan ausalt, et pole Lilli sotsialiseerimisega väga pühendunult tegelenud. Enne kutsika võtmist sirvisin vastavateemalisi allikaid, kuna Yarko titepõlvest oli oma 16 aastat möödas, tarkus puha meelest läinud. Yarko puhul sotsialiseerisin vaese looma vaat et ribadeks (trammid, bussid, rongid, inimesed, restoranid, pangad, jalgratturid, jalgpallurid, lapsed, vanurid, vihmavarjud, ratastoolid, kübarad, habemed), Lillikese ühiskonnakõlbulikuks muutmisele lähenesin aga teistmoodi. Sest Lillit koju tuues olin 16 aasta vanem (loe: laisem) kui Yarkot võttes. Pealegi, me kodu siin Oregonis asub suhteliselt in the middle of nowhere. Rahvarohketesse kohtadesse jõudmiseks tuleb arvestatav hulk miile maha sõita. Seevastu Yarkoga elasin ca kaheksa aastat (nii kaua kestis me aktiivne treeningu- ja võistlusperiood) sõna otseses mõttes koeraelu. Iga vaba hetke täitsid trenniplatsid, jäljepõllud, koolitusseminarid, muu teemakohane. Tõsi küll, ega mind keegi ega miski muu ei sundinud kui omaenda sportlikud ambitsioonid, kõik oli ju rangelt vabatahtlik. Kuid mõte, et peaksin säärase elukorralduse juurde tagasi pöörduma, ajab mul tänasel päeval judinad ihule.
Niisiis tegin plaani, et uue kutsika ühiskonnakõlblikuks tuunimine, kui tegemist terve närvikava ja tasakaalus instinktidega loomaga (mida ma vastutustundlikult kasvatajalt võetud kutsika puhul eeldasin) ei pruugi kogu mu isiklikku elu pausile panna. Leidsin oma vaatenurgale ka toetajaid.
Meagan Karnes: More Harm than Good: 3 Reasons Why I Never Socialize my Puppies. Mõned väljavõtted:
- "Puppies are young and impressionable. And sometimes, drawing focus to scary things and “pushing” the issue can actually make those scary things even more scary. Accidents happen, people step on young puppy’s toes, other dogs get too rough and puppies stumble and fall off of things. And at a young and tender age, they are quite impressionable. So extensive socialization can very easily end up doing more harm than good."
- "Genetics matter. A lot of social issues (or lack thereof) are genetically inherited. Social dogs are social dogs. It’s the anti-social ones you need to work on (if that’s your goal)."
- "When our dogs regularly get rewarded by their environment, they learn to hold value in many things that aren’t you. And when they do that, those things are built to compete directly with you for your dog’s attention."
Jep, eks paljud koolitajad tõmbaksid MK muidugi rattale sääraste ketserlike seisukohtade väljendamise eest. Kuid tema pole ainuke, kes liig agara sotsialiseerimise eest hoiatab. Neid kogenud treenereid ja kasvatajaid on küllaga. Tõsi ta on - kutsikat lugematute väliste teguritega tutvustades jäetakse pahatihti tähelepanuta see kõige olulisem: side peremehe ja koera vahel. Koera tingimusteta usaldus peremehe vastu. Juba puhtfüüsiliselt ei saa noort looma absoluutselt kõigi ettetulevate olukordadega, häältega, pindadega, lõhnadega, miljoni muu asjaga tutvustada. Päevas on siiski ainult 24 tundi, inimesel tarvis ju ka töötada ja magada ja kaaskodanikega suhelda. Mida aga teha saab, on anda kutsikale teadmine, et peremehega koos on igal pool ja alati turvaline, muretseda pole tarvis.
Appikene, kuidagi pikaks kiskus see didaktiline osa. Tuleme nüüd Lillikese hotellielu juurde tagasi, onju. Seattle's elasime kesklinnas, hotellituba neljandal korrusel. Mul oli esiti tõsine mure, kuidas pissilkäikudega saab, iseäranis hommikuti, kui tal asjaga kiire. Toast mööda pikka koridori liftini – Lilli pole ju lifti uneski näinud, rääkimata sellega sõitmisest - seejärel läbi suure fuajee, ustest välja, üle tänava, kus asjaajamiseks nii umbes taskurätiku suurune muruplats. Ja arvake, kas Lillikesel oli probleeme? Mitte kõige vähematki. Peale esimest käiku oli asi selge. Lilli suur, imelihtsalt lahti/kokku volditav metallpuur oli meil kaasas, selle lõime hotellitoas üles, seal veetis ta ööd ja suurema osa päeva-ajast, sest konsulaati ja linna peale turistlema me teda kaasa ei võtnud. Küll aga tegime kolmekesi pikki õhtuseid jalutuskäike. Ma ei tea, Lillikene on eelmises elus ilmselt suurlinnakoer olnud. Laveeris liiklussuminas ja rahvamassis nagu kala vees.
Ahjaa, hotelli-etiketist ka natuke. Enne koeraga lifti sisenemist küsisin seesolijatelt alati luba. Kõigile ei pruugi ju meeldida ohtliku väljanägemisega (ehkki ontliku käitumisega) loomaga koos ahtakeses, suletud ruumis viibida. Lillikene nimelt armastab kõiki inimesi. Kui keegi temaga silmsideme loob, jõllitab Lilli väga intensiivselt vastu. Teda tundmata võib vabalt arvata, et järgmine samm on kõri kallale kargamine, kuigi tegelikult, kui ma vaid lubaks, oleks järgmine samm hoopiski otsavaataja surnuks lakkumine. Suurest armastusest.
Lilli pälvis kuhjaga komplimente nii hotellis kui tänaval, välimuse ja käitumise teemal. Neid “wow, such a well trained dog” märkusi oli küll väheke kummaline kuulata, kuna minu jaoks asetseb latt Yarko kõrgusel. Lillit pole ma ju õieti treeninudki. See, et koer käsu peale istub, lamab ja enam-vähem soliidselt rihma otsas kõnnib, on minu jaoks kaugel “well trained” tiitlist. Vot kui ma paneks Lilli hotelli ette lamama, rihmata, ise nägemisulatusest välja läheksin, ja ta sealt poole tunni jooksul ei liiguks – vot siis oleks “well trained”. Niisiis, arenguruumi on. Siinkohal pean muidugi silmas ennast, mitte Lillit. Tema on tublimast tublim.
Mina olen see, kes võiks oma koolituskogemustelt tolmu maha kloppida, loomale paar trikki lisaks õpetada.
November 22/2018
Photo: Lilli The Marriott Mascot.
Marriott Hotel, Seattle
"We are alone,
absolutely alone on this chance planet: and, amid all the forms of life
that surround us, not one, excepting the dog, has made an alliance with
us." ― Maurice Maeterlinck
