Islandil võetud fotosid käisime Meredith'i pool vaatamas. Ja muljeid kuulamas. 'Meie' = reedese kohviklubi naised. Meredith - tekstiilikunstnikuks pööranud keemik, ning  ta abikaasa Steve, bioloogiaprofessor, tegid põhjamaa- tuuri paar kuud tagasi. Mõlemad tunnevad Islandi vastu enamat kui vaid tavalist turistlikku huvi, mistap oli Meredith'i täna vääääga hariv kuulata. Raputas fakte nagu käisest. Mul eurooplasena polnud aimugi, et Island ainus paik, kus Euraasiat ja Põhja Ameerikat lahutav Mid Atlantic Ridge maa peale tuleb. Muusikat olid nad süle ja seljaga kaasa toonud, mõni (folk)lugu Eesti omadele nii sarnane, et laula või kaasa - kui vaid sõnu teaks:)
 Anyway. Vahva kodu, Meredith'i kunstnikuanne lööb välja. Siinses mõistes vana maja. Esiküljega vaatab Orelimägede, tagaküljega Mesilla oru poole. Toredaid detaile täis. Tolles Las Crucese äärelinna elurajoonis on keelatud majade ümbrust omatahtsi ümber kujundada. Kõrbemaastik kuulub säilitamisele viimse kui kaktusekübemeni. Aga see-eest poole kastmismuret. Kohalik taimestik kasvab kastmatagi.
31/05/2013

Rituaalne tomatisöömine:). Seda oleme Pauliga nüüd juba paar aastat teinud, niipea kui esimene me aias valmib. Olgu või pisike nagu püksinööp. Paul ihus noa vahedaks ja poolitas tomati kirurgi täpsusega. Väiksemat sorti viljadega  Husky Cherry Red oli tänavune valik, kaks taime.
31/05/2013

Vaadata nelja planeeti, rüübates ise veini viiendal - enam paremaks minna eriti ei saa, mu meelest:)
Jupiter, Veenus ja Merkuur läänetaevas, Marss idataevas. Pluss supersuur täiskuu (supermoon). Mistap lõime juba teist õhtut truckile hääled sisse ja sõitsime mägede jalamile, vaatemängu nautima. Sedakorda laagripaigaks väiksemat sorti küngas, tipus parasjagu kivine teine. Yarkole tuli küljealune lausa siledaks kraapida, nagu ka pildilt näha. Paraku, pimeda tulles ilmnes, et koerateki kohaga olime väheke mööda pannud. Vaene loom avastas end ühel hetkel otse marabunta'de sõjaväelaagri kõrval. Me, ohmakad, ei saanud mitu aega pihta, miks koer käsule ei allu ja kenasti rahulikult paigal ei lama, muudkui püsti kargab, justkui nõelatud. Kuni esimene sipelgas meile endile säärde kinni hakkas. Kolisime välgukiirusel oma kodinad väheke eemale, said rahu nii sipelgad kui meie. Anyway. Viimasel pildil on kolm planeeti näha ka, Paulil õnnestus nad pildile püüda. Pilt originaalsuuruses, soovi korral saab lähemalt kaeda. Ocotillo-oksad on efektsed igal ajal. Fotokaga välgutades sai neist vahva vaate, kaugel all linnatuled taustaks.
26/05/2013

Orelimägede jalamil, kus eilse õhtu ja öö haku veetsime (Paul, mina ja Yarko) oli õhk pehme nagu siid. Sooja ka peale päikeseloojakut oma 25 kraadi. Tuuletu. Ocotillod õitsevad, uhked punased küünlad. Suur valge veel väljas, kui kuu juba mägede tagant tõusis. Päevalinnud jätkasid laulmist kummalisel kombel ka pimeda tulekul. Loojaku taustal, läänetaevas, sättisid Jupiter, Venus ja Merkuur end kolmekesi uhkelt ritta.
23/05/2013

Meie kodu naiselikuks dekoreeritud "meestetuba" tõi Pauli peale pikka lennureisi (Marshalli saared > Las Cruces) pauguga jet lag'ist välja. Vihjasin juba enne, kui ta palmisaarele sõitma hakkas, et seitse nädalat lahusolekut on küllaldane, et jõuaksin ta hobitoa ümber kujundada. Sadul, ratsmekogu, külmrelvad, maakaardid ning muu mehelik kraam välja, roosa ninnu-nännu asemele. Paul ajas hirmunult silmad suureks. Samas, ega ta mind vist kuigi tõsiselt tookord ei võtnud. Kuid oleks pidanud. Nimelt me Hannesega, Pauli noorema pojaga, tegime päev enne  majaperemehe kojusaabumist nimetet toas seitse ilmaimet. Horisontaalsed pinnad katsime roosa tekstiiliga, roosade kunstrooside kimbud paigutasime vaasidesse, roosad õhupallid riputasime lakke, roosad lipsukesed sidusime mõõgakäepidemete külge, jne. jne. Täielik printsessi- ja/või Barbie efekt andis oodatud reaktsiooni. Pauli nägu, kui ta üle pika aja oma hobituppa astus, oli vaatamist väärt.
P.S. Kogu peen butafooria oli muidugi ühe käeliigutusega eemaldatav. Tänaseks, mil Paul kaks päeva kodus olnud, on tuba taas endine. Mehine.  
22/05/2013

Yarko sai täna 12 aastaseks. Kinkisin talle sünnipäevaks koduse spa-paketi. Pesemine, põllul kuuma tuule käes kuivatamine, sugemine, küüntelõikus. Minu arust viimase peal kingitus. Yarko arvamuses pole ma päris kindel:). Foto on arhiivist, sümboolne. Vaatab mägede poole ja ootab. Homme saabub Paul tagasi koju!
18/05/2013

Vaadata ja mitte aru saada, mis asi see on, mida sa vaatad - väga huvitav psühholoogiline kogemus:). Igapäevane reaalsus on muidu ju tüdimuseni tuttav ja selge nagu vesi. Taevas, maa, majad, inimesed, koer, lill, tool, raamat. Kui tihti näeme midagi, millele me silti külge ei oska riputada? Väääga harva. Aga näe, juhtus minuga viimase kahe päeva jooksul tervelt kaks korda.
Tulen Yarkoga hommikuselt jalutuselt. Maja seinal on RING. Põhjapoolsel seinal. Päike peale ei paista. Midagi muud ringi moodustamas kah pole, puuoksi näiteks. Liig korrapärane pealekauba. Vahin, ja aru ei saa. Nagu ilmutus, jumala eest. Tuppa fotoka järele. Poole tee peal lõi siiski pildi selgeks. Pauli mootorrattal on pisike ümmargune tahavaatepeegel. Eks hommikupäike sõidab sinna teatud kellaajal sisse. Tulemuseks peegeldus seinal - müstiline, hiiglaslik sõõr.
Teise foto juurde. Istun eile õhtul arvuti taga, elutoas. Miksipärast vaatan lae poole. Vbl mõtete kogumiseks, vbl niisama selja sirutamiseks. Ja mida ma näen. Laetala küljes särab tuluke. (Kogu pildil olevat helendavat kobarat näha polnud, üksnes too kõige suurem, punakas). No ei ole võimalik, mõtlen jahmunult. Meil on kodus valvekaamera!? Mitte et ma oleks otseselt arvanud, et Paul mu jälgimiseks kaamera paigaldas:). See mõte tuli meil Pauliga hiljem pähe, tänase Skype'i kõne ajal. Aga no kaamera mis kaamera. Töötab, sest tuluke ju põleb.  Lähen ja seisan tala alla ja vahin, pea kuklas ja suu ammuli. Ikka ei saa aru, millega tegu. Tool ja taskulamp appi, ja müstika hetkega kadunud. Männivaik! Kuumaks kisub, vanad palgid 'higistavad'.
Novot. Seletused täitsa olemas. Samas, see on tõega lahe elamus, kui tunned end mõneks sekundiks justkui teises reaalsuses, saamata aru, millega tegu.
15/05/2013

Need mustad laigud puujuurel - mis te arvate, mis need on? Mkmm, ei ole tõrv. Ega värv. See on tuvisitt. Ah et tuvisitt on üldjuhul valge? Just. Üldjuhul. Aga mitte siis, kui ümberringi puha mooruspuud ja tuvid nonde marjadest toituvad. Mooruspuumarjad värvivad mida iganes, sestap kasutatakse ka naturaalse toiduvärvi valmistamiseks. Tervisele kasulikud pealekauba. Hmm, ja säherduse väärt teabe leidsin ka: /.../ If you had consumed too much alcohol, a small bottle of mulberry juice can help you overcome the effects of it and prevent you from getting a hang over the next day./.../
:)
14/05/2013

Männiallee on parim koht koerajalutamiseks, kuumadel pärastlõunatel. Varjuline. Lähedal, kiviga visata. Meie kodu ja linna taga laiuvate põldude vahel. Puud muidu terved ja kenad, vaid kahe rivi alumised, kokkupuutuvad oksad kuivanud. Liig lähestikku. Siiski on noil jalutuskäikudel üks 'aga'. Nimelt armastavad seda alleed ka nood kümned kassid, kellest ma korduvalt kirjutanud olen. Koerast suuremat välja tegemata aetakse oma kassi-asju. Kui väga lähedale jõuame, ronitakse tüdinud näoga männi alumistele okstele kõõluma. Yarkol muidugi kael kange, ülesvahtimisest. Niipea, kui me möödas oleme, pudeneb kass maapinnale tagasi ja jätkab pooleli jäänud jahti.  Nad püüavad seal sisalikke, vasakut kätt, päikesepoolsel nõlvakul.
13/05/2013

Viimati sadas  77 (!) päeva eest. Kahekümnendal veebruaril. Mul on see kalendris kirjas:). Sealtmaalt alates - mitte tibagi. Aga täna hommikul hakkas vaikselt lubama. Põhja pool läks taevas ühe tumedamaks ja kogu linn hoidis vihmaootuses hinge kinni  - kas tuleb? Või ei tule? Tuli!!  Korralik äikestorm. Müristas nii pool tunnikest, sadas tervelt kaks. Yehaa!!! Nüüd läheb kõrb õide. Õigeks ajaks, ma ütlen. Ses mõttes, et Paul saabub tuleva nädala lõpul. Kuna pea kaks kuud kestnud töömurdmine troopikas nõuab taastumist:), võtab ta kojutuleku-järgse nädala vabaks. Muuhulgas sõidame muidugi ka kaktuseõisi kaema.
11/05/2013

Ocotillod õitsevad. Mägede jalamil, ja siin all linnas ka. Kõrged, üle kahemeetrised põõsad, õitseajal uhkelt punasetipulised. Koolibride lemmikud!
11/05/2013

Meie küla kassid. Muidugi mitte KÕIK kassid. Ülejäänud viisteist või nii lebotavad mujal, muudes mugavates paikades.
10/05/2013

 

Roosipõõsad ajavad sõna otseses mõttes üle ääre, Las Crucese äärelinnas. Ei karda nad kõrbekuuma ega midagi...
10/05/2013

Paul kõmuajakirjanduses...:) Artikkel
09/05/2013

Paul saatis mulle täna kolm fotot. Mine sa nüüd võta kinni, kas esimesel pildil on mingi seos kahe järgmisega?:)
08/05/2013

Ilupildid vol 3.
Aarete Saar. Pauli fotod.
07/05/2013

Ilupildid vol 2.
Vaade Pauli toa aknast. Roi-Namur.
07/05/2013

Ilupildid vol 1.
Tänaõhtune päikeseloojang. Meie kodu juures põllul.
07/05/2013

"Land of The Lost Flip-Flops".
Pauli fotod ja -pealkirjad.
05/05/2013

"Good Morning... Ouch! That sun is far too bright..."
Kohalikest kassidest olen vist korduvalt kirjutanud. Aga nüüd on uus sats hakkamas. Siin kaks tükki, kolmesest pesakonnast, ja küllap kusagil majade vahel samavanuseid veel mitu tegu. Võtab veidi aega, enne kui nad laiemaid tuure tegema hakkavad. Me vastasmajas elav Vietnami veteran, kena vaikne naaber muidu, tema seda aretustööd alustas, nii umbes kaks aastat tagasi. Hakates paari kodutut kassi söötma. Paarist on sujuvalt paarkümmend saanud ja tuleb muudkui juurde, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Veel loomapidamisest. Enamikel naabritel on ka üks või paar tubast kassi, säärast tõulisemat sorti. Koeri meie 'külas' üürilepingu järgi pidada ei tohi. Aga üürilepingutega on see lugu, et need sõlmitakse aastaks, kui üüriline sisse kolib. Säärast peent paberitööd nagu lepingu uuendamine ei pea landlady, vahva kuuekümnendetes proua, kellele see hulgast väikestest vanadest farmerimajadest koosnev kompleks kuulub, ilmselt vajalikuks ette võtta. Nimetet praktika on laiemaltki kombeks, kuuldavasti. Et asi põhineb inimlikkusel ja vastastikkusel usaldusel. Maksad üüri ja tüli ei tekita, siis paberit määrima ei hakata. Ega see pole siin kinnisvara-kuningriik New York. See on mañana-Mehhiko, mis siis et New:). Anyway. Landlady'l endal, ta elab küll paar miili eemal, on seitse koera. Järelikult koera-inimene, eks ole.

Kui me Pauliga Yarko ülekolimise plaani hakkasime pidama, siis teadsime väga hästi, millega riskime. Samas, Paul on siin majas ligi 10 aastat elanud, eeskujulik üürnik, ja mina olen ka juba mitu aastat kinnistusse korralikult panustanud. Ega kõik naabrid oma üüripinda ja selle ümbrust nii korras ei pea. Ühesõnaga, võtsime koera-riski. Kaotada polnud midagi - kui jamaks kisub, eks siis kolime mujale. No, olime Yarkoga nii pool aastat või rohkemgi siin olnud juba, landlady'l ei piuksugi. Yarko vaikne loom kah, ei lõuga, alati rihma otsas küla vahel, junnid korjan kokku, jne. Istume me Pauliga porch'il möödunud suvel, landlady sõidab ette. Miskit kolmandat-neljandat teemat arutama või niisama ilmast rääkima. Lõpuks osutab Paul taga-aia poole, mida me Yarko tarbeks tuunisime, väikese territooriumi-laienduse ja vastava väravaga, ning mainib landlady'le, et ärgu too muretsegu, kõik on teisaldatav. St vajadusel taastame endise välimuse, kui tulevikus kolima hakkame. Ja et Yarko kombeid arvestades pole dog-keeping loodetavasti probleem. Landlady vaatab Paulile ümmarguste silmadega otsa ja küsib muiates: "What dog?". Nii et mitte vaid ühe silma pole ta me ebaseadusliku koerapidamise koha pealt kinni pigistanud, vaid lausa kaks:)

Ühesõnaga. Uutelt üürnikelt oleme kuulnud, et reeglid on endised. No dogs. Mary on meile niisiis erandi teinud. Tõenäoliselt mitmel põhjusel - vastutustundlik koerapidamine, vana loom, välismaalt tulnud:), muster- üürnikud, jne. Lisaks - sellest on hiljem juttu olnud - Yarko on täiega ta südame võitnud. Pole ka ime.
05/05/2013