Kes rääkis kliima soojenemisest?
Meil siin Las Crucese kandis oli maapind täna igatahes valge:)
Vägisi kisub kevadeks kätte. Täna oli +19 C varjus ja aiatööd päikese käes liig palav teha juba. Vara, liiga vara! Lootma peab, et ööd püsivad külmad, muidu hakkab kogu see vähane roheline kraam siin kõrbes pungi välja ajama, ja saab külmast võetud. Sest veebruar reeglina pakasega ehmatamata ei jäta. Õues lõhnab nagu Eestis kevadõhtul. Õigemini peaaegu nagu Eestis kevadõhtul. Midagi on õhus vähem ja midagi on rohkem. 5500 miili vahet ikkagi. Mille Kirsti sel reedel lennates ületab ja kaksteistkümmend päeva meid oma kohalviibimisega rõõmustab. Paul kohtab teist eestlast oma elus! :)
22/01/2013
Yarkol uus sõbranna, Hera. Pauli noorema poja koer, kolmeaastane steriliseeritud emane. Segast tõugu tore loom. Hea iseloomuga, omanikku kiindunud, kuulekas, koolitatud. Uskumatu on see, et teadupärast koer-agressiivne Yako, kes isegi emastega läbi pole saanud (elu armastus Lonni ja hilisem hea sõbranna Bitsu välja arvata) on Heraga uskumatult rahulik ja kannatlik. Ma ei oska seda muu kui Y vanuse arvele panna. Igatahes veedavad nad koos mõnusalt aega. Yarko miilustaks ja mängiks rohkemgi, aga Hera on üsna reserveeritud, hoiab pigem peremehe ligi.
Ilmast ka. Mina sellest Mehhiko talvest aru ei saaa. Paar päeva tagasi olid miinuskraadid isegi päeval, nüüd on kaks päeva +15 C pidanud, varjus. Täna oli aias päikese käes kohvi juues liig kuumgi. Kevadelõhna kõik kohad täis ja linnud puha lolliks läinud:). Jep, kui kalendrisse vaatad, siis märts käega katsuda ja see on juba suisa suur suvi siin.
20/01/2013
8. jaanuar! Meie esimene pulma-aastapäev. Oleme Pauliga kokku leppinud, et läheme igal aastal sel ajal kahekesi loodusesse, mis iganes maailmanurgas me ka ei viibiks, ning uuendame oma abielutõotused. Nädalavahetuse soe ja päikeseline päev oli, kui paar päeva tagasi Orelimägedesse, tseremoonia-paika sõitsime. Hõõgvein ja Yarko kaasas:). Ülemisel pildil seisamegi täpselt selles kohas, kus meid möödunud jaanuaris paari pandi.
Vast passib siin veidi pikemalt abielu üle veel filosofeerida:)
Abielutõotuse uuendamisest. Enne siiamaile kolimist pidasin seda kummaliseks kombeks. Nüüdseks olen arvamuses kannapöörde teinud. Selles on sügav iva sees, tõotuste uuendamises siis, mis usas väga levinud. Tihtipeale tehakse vaat et suurem pidu kui pulm ise oli. Meie eelistasime muidugi kahekesiolekut. Iva aga, jah, on selles, et algus peab alati meeles olema. Siis on hea kindel pidepunkt olemas. Et miks ja millise inimesega sa paari heitsid. Ja mida te teineteisele lubasite. Elu käigus kipuvad need asjad vahel ununema, onju.
Vanusest. Mulle tundub, et meie eas inimestel on suhteliselt kerge abieluga ilusal moel toime tulla. Üht, teist ja kolmandat nähtud, nüüd tead juba üsna täpselt, mida oma (abi)elult tahad, ja mida mitte.
Abielu, nagu tänaseks aru olen saanud, tuleb elada iga päev, mitte sel omasoodu lohiseda lasta. Sest mis ei kasva, see kahaneb. Inimesed ja suhted ja olukorrad muutuvad ju lakkamatult. Kui end vahetpidamata ei kohanda, oled varsti rongilt maas. Paulil on selle kohta väike lingvistiline teooria kah. Väljend "I'm working on my marriage" näitab, et abieluga on asjad viltu, et sa seisad juba väljaspool seda, kuigi üritad asja parandada. Palju paremini kõlab "I'm working in my marriage". Eesti keeles ei sobi sõna 'töötamine' antud konteksti just kõige paremini - kesse ikka jaksab vahetpidamata tööd vihtuda:). Aga mõte on selles, et hoiad ja ehitad suhet iga päev, mitte ei oota, kuni see kusagilt logisema hakkab, et siis asja parandama asuda.
Väga, väga õnnelik aasta on meil Pauliga olnud. Mesinädalad mesikuudeks üle läinud. Tänaseks siis juba mesiaastateks:)
08/01/2012
Üleval mägedes saab päikesepaistet ja soojust nautida. Siin all Mesilla orus on hulga tuulisem ja külmem. Mis muud kui truckile hääled sisse, mäkke vaadet nautima, hõõgveini pruukima ja lumeingleid tegema. Yarko kaasa. Sellega on see lugu, et ta pole autosõidul ruigamise kommet unarusse jätnud. Kes Eestis sattus minu ja Yarkoga Jeep'is kaas-sõitma, teab, millest ma räägin. Ruig oli kõva, pehmelt öeldes. Siinpool ookeani on see veelgi valjem. Kahel põhjusel. Esiteks on vana loom kõrvust praktiliselt kurt, teiseks asub koerapuur truck'i eraldatud tagaosas, nii et pole võimalik ka parima tahtmise korral koera sõidu ajal vaigistada. Olgem ausad, ega vaigistamisüritused ka siis tulemusi ei andnud, kui ta minuga ühes autoruumis oli:). Too läinud-jõulune nädalane roadtrip muidugi välja arvata, kus meil elektririhm kasutusel oli ja seetõttu autos ka õnnis vaikus valitses.
Ühesõnaga, Yarko pardal olles teeb väike truck sõidu ajal kõva häält. Meil on selle kohta omad siseringi naljad välja kujunenud. Ajame tagantpoolt kostva sound'i vana auto süüks. "There's still that squeak behind, I thought I'd fixed it?", näiteks. Või (hommikuti, kui Yarko elu-ja magamisruume lahutava barjääri tagant märku annab, et pissihäda vms) "Who let the truck in?".
06/01/2013
Loodusjõud Las Cruceses möllamas! Õhtupoolikuks kogenud lumekiht oli juba nii paks, et saime vaevata maha undersized lumememmega. Homme on koolid ja ametiasutused jne kinni ja Paul saab sisse magada. Sest sõjaväebaasis, mille servakesel ta oma teadusrakette ehitab, on ekstreemsete ilmastikuolude tõttu red alert. Oops...white alert.
03/01/2013
Et mitte loomakaitse küüsi sattuda (pärast Massacre Peak'i postitust, kus sai deklareeritud, et veame vana koera mägedesse seni, kuni ta jalad vähegi kannavad) - anyway, et mitte loomakaitse küüsi sattuda, olgu siinkohal postitet kaks fotot Yarko jõudehetkest. Eakohasest sellisest. Koduaias, päikesepaistel. Ööseti on nüüd ikka head mitu kraadi miinust olnud, niisiis jätan ta hommikuti 'väikesesse' aeda. Hommikupäikese soojendada, villased tekid külje all ja puha. Pärastlõunaks veeretab päike end ka maja teise otsa, nn. Yarko-aeda. Külmadest öödest hoolimata on võõrasemad täies õies. Öösel jäätub vesi potialusel, aga see ei tundu taimedele kuidagimoodi halvasti mõjuvat, ime küll.
03/01/2013
Meile kolmele saabus 2013 sedamoodi, nagu piltidel näha. Orelimägede jalamil, lõkke, veini ja (peaaegu) täiskuuga. Kui kodust pärastlõunal välja sõitsime, olid mäetipud lumest hõbedased. Kummaline suur pilv istus mägedel nagu müts peas, nii enne kui pärast päikeseloojangut. Ogalised ocotillo-põõsad on talvel raagus ja Las Crucese tuled paistsid alt orust toredasti kätte. Nagu ka tunde enne keskööd alanud ilutulestik, siin ja seal üle kogu linna. Nagu ka politseiautode vilkurid. Jahivad siinmail joodikuid samal moel kui Eestis. Uueaastaöö reeglina saagirikas...
Anyway, õhtu oli üsna jahe seal üleval, nii nulli ringis, lõke kulus marjaks. Yarkole sai kah paksem küljealune kaasa võetud. Tal olid tihedad töötunnid, vaja laagri ümber patrullida, sest koiotid jäppisid üsna järeljätmatult. Kui Y siinmail veel algaja oli, panin ta reegline rihma, lõkke ümber istumise ajaks. Et mine tea mis tal pähe tuleb, aja siis pimedas mööda kõrbe taga. Nüüd on näha, et loomal aru peas, hoiab tule ja meie lähedusse, soe ja safe.
Alumisel pildil pole mitte gaasipilv Universumi-sügavustes või ilutulestikuplahvatus. Mkmm. See on meie lõkkease, õhtu lõpul. Korralike kodanikena matsime söed loomulikult liiva ja kiviklibu alla, enne lahkumist (kõrbes pole ju lõkke kustutamiseks vett kusagilt võtta).
Aasta algas hästi.
01/01/2013
Subscribe to:
Posts (Atom)