Nüüd teeb blogi pisukese pausi.
Olen Eestis novembrikuu ja detsembri alguse.
10. detsembril lendan Las Crucesesse tagasi.

KÕIGILE, KES SEDA BLOGI LUGEMA ON KUTSUTUD:
Laupäeval, 4. detsembril on Kreegi tänaval ärasõidu-eelne PIDU!!
Uksed lahti kell 18:00, kinni kui viimane külaline lahkub:)
RSVP mu e-mailile või telefonile; tänud!
Kohtumiseni:)



Fossiile jahtimas, päev enne mu ärasõitu. Picacho mäe ümbruses, Las Crucese lähedal. Läbisime truck'iga mitu miili suht nõudlikku teed (vihmade ajal läbimatu); seejärel orienteerusime kaardi ja kompassi abil piirkonda, kus lootust kivistisi leida.
Ahjaa. Harjutasime tulesüütamist kuiva rohu, kadakakoore ja kompassiluubi ja päikese abil. Mõlemad saime hakkama! Paul läitis ka sigari 'omatehtud' tulega.
Lunch'i võtsime hiigelsuure kadaka varjus, sõna otseses mõttes kivististel istudes. Maastik on seal 'heavy duty desert', nagu P seda nimetab. Piisav hulk joogivett ja müts eluliselt olulised.
Leidudest mõned sai koju toodud, teised niisama pildistatud. Mitmekümne-tonnist kivikamakat juba seljakotti ei topi:)
Siin on veel pilte sellest päevast.
Halloween! 31 oktoober. Meil olid külalised ja kõrvitsa-uuristamine 29ndal. Mehed kokkasid (ja hiljem koristasid) - pajaroog ubadest, juurviljadest ja põdrahakklihast, grill-liha kartulitega. Naised tegelesid kõrvitsatega, lausa saega kallal käisime vahetevahel. Kõrvitsaseemned viisime kokkadele röstida. Lubasin marineeritud kõrvitsat jõuluks Eestist kaasa võtta, nad pole seal säärasest asjast kuulnudki.
Muuhulgas rullisime tol õhtul vaibad kokku; Pauli tuttav peotantsijatest noorpaar andis kiirkursuse ladina-ameerika tantsudest:)
Kaisa & Oskar, my house sitters. Mu algkooli klassiõe tütar oma rootslasest boyfriendiga. Nemad hoidsid maja ning Yarkot. Muru niidetud, lehed riisutud (rehajäljed veel värsked:), toad hiilgavas korras, Kaisa ema keedet seljanka külmkapis. Isegi Yarko kõrv ravitud; see ütles paar päeva enne mu tagasitulekut üles.
Nüüd pöidlad pihku, et K & O on nõus detsembris uuesti sisse kolima.
EDIT: Nad ON nõus. Yehaa!

P.S. Mu naabrionu Endel (82) on Oskarist ja iseäranis Kaisast vaimustatud. Täna rääkis mulle, et üritas ka O'ga ükspäev juttu üles võtta. Oskar olla vastanud; " Miiina olen rooootslane, ma ei oska eeeesti keeeelt".
Nov 02/2010
Tagasi kolmandalt kohtingult Pauliga. (Our third date, nagu me seda kahte kuud omavahel nimetasime:)
Ma ei oska lennukis magada, oma viga; niisiis ca 35 tundi jutti uneta. Aga lennud ise läksid sujuvalt.
Appi!!!!! Tallinnas on on pime, külm ja vihmane! (natuke tüüpilist hala, paluks ära kannatada:) KÜLM on jah. Kui NMs (võhivõõrad) inimesed otsivad silmsidet, et oleks põhjust üksteisele naeratada, siis Eestis seda teadagi naljalt ei juhtu. Pigem on pilgu vältimine nö. hea toon. Tagasi 'maa peale' tulin juba Atlandi ületades. Minu kõrval lennukis istus mühaklik kehvade lauakommetega noorem mees, taanlane, kel käis vaat et üle jõu reisinaabrile isegi tere päevast öelda, pagan teda võtku:)

Veel üks tähelepanek: ameeriklane (nagu ikka, räägin neist osariikidest kus ise olnud olen) pakub poodide kassasabas pea alati kaaskodanikule võimalust endast mööda minna. Et palun, maksa enne mind, mul pole kiire, võin oodata. Kummaline, kas pole?:) Meil Selverites ja Prismades pannakse võimalusel auru juurde, et eesolijast ostukäruga mööda trügida.

...Ja ikka ja jälle liikluse juurde tagasi. Sealkandis on reguleerimata ristmikul manöövrile eesõigus juhil, kes esimesena ristmikuni jõudnud. Usutavasti kujutame kõik ette, mis meil Eestis toimuks, kui nö. 'esimese õigus' kehtiks. Seal töötab see aga tänu liiklusviisakusele hiilgavalt. Nad ootavad isegi minusuguse jobu järel kannatlikult. Mul see parema käe reegel sees, seisin mitut puhku autoga paigal nagu tohlakas ja pidasin ristteel liiklust kinni:)