Fotol: kuninglik strelitsia ehk paradiisilinnulill.
Paul pildistas Kauai saarel.
December 31/2018
"And now we welcome the new year. Full of things that have never been." ― Rainer Maria Rilke
VÕTAN KOKKU.
Lappasin oma 2018. aasta pildialbumit, et leida seda ühte ja ainumast fotot, mis tänaseks peaaegu läinud aastat kõige paremini iseloomustaks. Tükk tööd oli. Palmipuid ja ookeani on igavene pinutäis. Pole imeks panna – ligi kolm kuud sai Kauail veedetud. Geograafilises mõttes üsnagi laiahaardeline aasta, kusjuures nägin lõpuks ka Ühendriikide idaranniku ära. Album sisaldab muidugi kõvasti ka kanjonipilte, koduaias klõpsitud, ja sõpru ning sugulasi, linde, liblikaid, Lillikest. Üks neist Lilli-piltidest lõpuks väljavalituks osutuski. Miskipärast tunnen, et Paul Lillile ukulelet mängimas on sobivaim illustratsioon teemale „2018“.
Hea aasta oli. Kõike jagus - tervist, armastust, raha, õnne. Mõned vanad armsad lähedased surid, mõned uued armsad lähedased sündisid. Paar uut oskust omandasin, paar vana taaka raputasin maha. Lugesin palju, kirjutasin palju, naersin palju, nutsin täpselt parasjagu, et meeles seisaks, et naerda on parem.
December 28/2018
“It was a year that, like all years, a lot of things happened in.” ― Carrie Fisher, The Princess Diarist
Ta nimelt soovis, et täna, jõuluhommikul, oleks lumi maas. Ja ennäe, lumi ilmutaski end öö jooksul. Lillikene oli kah väga pöördes, eks tal kutsika-ajast need hiiglaslikud lumehanged veel meeles, kus volilt möllata sai. Mina lumest suurt ei hooli, saan ilmagi väga hästi hakkama. Praeguseks on (minu õnneks) enam-vähem sulanud juba.
Ei hakka oma sisuturundaja-annet raiskama ja tootenimesid nimetama, keegi mulle selle eest ei maksa nagunii :-) - ütlen vaid, et ma pole elu sees nii üle mõistuse hästi välja puhanud kui uuel asemel. Iga kulutatud senti väärt, ja neid sente ei kulunud mitte vähe. Aga see selleks. Et ma teenijapiigasid mõistan, tuleneb empiirilisest kogemusest, et Väga Suure Voodi ülestegemine on kunst, mida mul veel mõnda aega õppida tuleb. Ei ole nagu vana sängi puhul (mis ju kah ei tea mis väiksemõõduline polnud), et ühes servas seistes saad aseme enam-vähem kõlblikuks töödeldud, teisel pool käid ainult viimast lihvi andmas. Uus ase nõuab totaalselt teistsugust lähenemist. Hommikune voodi ülestegemine (ümber jalutsi ühte ja teise külge jooksmine, XXL mõõdus tekkide/linade/patjadega zhongleerimine) käib korraliku trenni eest. Kurta pole kah kellelegi, ise ma seda luksust ju taga ajasin. Õnneks on hommikused piinad ammu ununend, kui end õhtul kuninglikul küljealusel õndsalt välja sirutan.
December 25/2018"A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water." - Carl Reiner
KUUSK JA KAPSAD.
No ma räägin, et jõulutundeks pole muud vaja kui neid kahte. Kui kuusk on toas ja maja kapsalõhna paksult täis, siis olgu lund või ärgu olgu, Jõul on kohale jõudnud. Ma siin mixin kahe maa traditsioone – Eesti söögid, Ameerika ajastus, st. pidulik pühadeõhtusöök toimub mitte jõululaubal, vaid esimesel pühal. Siga on külmkapis küpsetuskotis homse ootel, sinepi ja mee ja soola ja pipraga hõõrutud. Ahjaa, ja kapsas käibki mul rohke riivitud porgandiga, pluss lahke käega köömneid ning tibake pruuni suhkrut. Lõhna tunnete?
Pühadepuhuse filmimaratoni raames vaatasime Blue Hawaii’d. Et ennast meeleollu viia või nii. Blue Hawaii on suurelt osalt Kauai saarel filmitud, ja meil vaid veidi üle kahe nädala jäänud järjekordse Kauai komandeeringuni. Issakene, Elvis on ikka nii üle võlli cheesy, et. Aga noh, jõulude ajal ei või filmivalikut ülemäära intellektuaalseks kah ajada, mõjub seedimisele halvasti.
December 24/2018
“There’s no experience quite like cutting your own live Christmas tree out of your neighbor’s yard.”― Dan Florence, Zombies Love Pizza
OREGONI TALVE VÄRVID.
Et ei jääks petlikku muljet, et meie talvel on ainult viiskümmend halli varjundit (nagu paari viimase postituse piltidel) ja ei midagi kirkamat, siis siin on kaks pilti tänasest pealelõunast. Paul kõõlub kanjoniserval, pildistasin me terrassilt.
Mõnusaid, rõõmsaid, rahulikke pühi teispoole ookeani!
December 23/2018
PÖÖRIPÄEVALÕKE,
traditsiooniline. Ja pööripäevasigar. Ja pööripäevakoer.
Tali tuli meile eile kell 2.22 peale lõunat (proovige öelda kiiresti ja mitu korda tali tuli meile eile). Hommikul, kui termomeetrit vaatasin, näitas see 22,2 pügalat. Farenheiti pügalat muidugi.
Koidu ajal olid Merkuur ja Jupiter kenasti kahekesi horisondil kõrvuti, Veenus kaes nende poole alla. Merkuuri saab üleüldse harva näha, kena pühadekingitus.
Õhtul vaatasime Bad Times at the El Royale. Mmm, milline maiuspala, nii visuaalselt kui emotsionaalselt. Natukene tarantinolik mu meelest, samas mitte häirivalt kopeeriv. Cynthia Erivo teeb fan-tas-ti-lise rolli. Film ise transformeerub kriminaalsest psühholoogiliseks kusagil poole peal ja… vabandust, ei hakka rohkem spoilerdama, kuid soovitan kuumalt.
Aga nüüd vaja jõulukaunistused välja otsida. Paul ja Lilli lähevad täna alla kanjonisse puud tooma. Kadakat, ikka kadakat, nagu meil siin Oregoni kodus kombeks.
December 23/2018
"People don't notice whether it's winter or summer when they're happy." ― Anton Chekhov
UUDISEID.
Londonis on Gatwicki lennujaam juba kolmat päeva halvatud.
USA kaitseminister astus täna tagasi.
Mina sain jõulukaardid valmis ja ära saadetud.
Kaartidega jäin sel aastal väheke hilja peale, lõpetasin eile hilisõhtul, postitasin täna hommikul. Kaasmaalastele jõuavad enne jõulupühi kohale, teispoole ookeani loodetavasti vana aasta sees. Me Pauliga ei ela just väga aktiivset seltsielu, aga jõulukaarte saadame igal aastal ligi seitsekümmend. Ja juba... oot las ma arvutan... juba seitsmendat aastat teen kõik need ca 70 kaarti ise. Sai 2012 aastal traditsiooni alustatud, nüüd justkui ei täi pooleli kah jätta. Igal aastal on muidugi erinev disain – kui seda nii peenelt võib nimetada, eks ole. Kujundus, noh. Tekstid on Paulilt. Mu enda vaieldamatu lemmik on siiani 2014 aasta kaart. Või pigem raamat. Aga sedakorda siis jah sedamoodi, nagu kunstlikus valguses tehtud udusevõitu fotodelt näha. Kell kippus kesköö lähedale, kui viimaseid kaarte kokku õmblesin.
Gatwickist ja kaitseministrist kah. Droonid... no mis ma oskan öelda. Viimane kogemus nendega on Kauailt. Istusin õhtuhämaruses rahulikult rannamüüril, imetlesin ookeanilaineid, äkitselt hakkas droon pea kohal pinisema, kuri punane silm mind jõllitamas. Ebameeldiv. Mis USA teemasse puutub, siis kaitseminister James Mattise tagasiastumisega on eemaldatud viimanegi tõke vihast vahutava, poliitiliselt ja juriidiliselt nurkasurutud Trumpi ning muu maailma vahelt. Jääb ainult loota, et ta kuristikku kukkudes Ühendriike endaga kaasa ei kisu ja saame ikka rahulikult jõuluhane süüa, ja – kapsast.
Kapsarindel olen muide väga tubli olnud, panin teise juba mõnda aega tagasi hapnema, nüüd on vaid keetmise vaev. Jõulukapsa lõhn, mmmm... Musta Koera tegin kah, ilma selleta pole pühi. Kuulukse, et nimetatakse ka Kirjuks Koeraks, aga meie peres on Koer kogu aeg must olnud, kuna kakaod pannakse ohtralt. Ikka seda kõige tumedamat, sajaprotsendilist. Ja ei mingeid marmelaaditükke, hoidku jumal. Küpsis, või, kondenspiim, maapähklid, pisike pits brändit, ja koer missugune.
December 20/2018
“CALVIN: This whole Santa Claus thing just doesn't make sense. Why all the secrecy? Why all the mystery? If the guy exists why doesn't he ever show himself and prove it? And if he doesn't exist what's the meaning of all this? HOBBES: I dunno. Isn't this a religious holiday? CALVIN: Yeah, but actually, I've got the same questions about God.” ― Bill Watterson
Paulil on kahenädalane Kauai komandeering kohe lõppemas, ja mind tabas ta äraolekul koristamise/sorteerimise/äraviskamise/taaskasutusse viimise tuhin. Kõige efektiivsem olengi sarnastes tegevustes nimelt siis, kui home alone. Saab katkematult rabada, ei pea pead kammima, riietusele tähelepanu pöörama vms, mida, kui armas mees kodus, ikka ju teha tuleb. Üksinda olles käärin paremaid päevi näinud majapidamistööde-särgil hommikuti käised üles ja enne õhtut neid alla ei rulli. Oi kui palju saab tehtud!
Just lõpetasin köögikappidega. Ma ei saa ühest asjast aru. Me ei ole suured tarbijad. Kes pagan on need asjad me koju toonud, mida nüüd mustadesse kilekottidesse ajasin, et neist moel või teisel lahti saada? Müstika. Praeguseks olen otsaga oma workshopis, kastide viisi tekstiili- ja paberimaterjali tarvis läbi sorteerida, et mida võtta, mida jätta.
Täna pesin aknaid ka. Maja on paras akvaarium, palju klaasi. Sellest hoolimata läheb aknapesu üsna ludinal, mul on head tööriistad. Lilli aitas kah jõudumööda, sebis jalus, pall hambus. Jaa, kas pole kena, et detsembris aknaid pesta saab? Aga töö käigus tabasin end mõttelt, et me järgmine elukoht võiks taas kusagil soojemas kliimas olla. Sest Kesk-Oregoni talved oskavad üllatada, kord rinnakõrguse lumega, kord maanteede musta jääga. Viimane sulab küll päevase päikese käes olematuks, aga mu tänahommikuse poodiminekuplaani lükkas black ice siiski edasi, pärastlõunasse.
Ega Paulil seal Kauail parem pole. Eile olla jube külm olnud, kõigest 21 °C. Vaene mees. Mu teada ei pakkinud ta villaseid sokkegi kaasa. Küll on ikka hea, et ma seekord koju otsustasin jääda.
Foto: aiatiigid hommikul jääs, kanjon udus peidus.
December 12/2018
“Women with clean houses do not have finished books.” ― Joy Held
THE NORMALS STRIKE AGAIN
ehk koeratreening Harmonite moodi.
Koristasin eile köögikappe ja arvuti fotoalbumit. Leidsin fotod käesoleva aasta juunikuust. Arvate, et see, mida Lillikene pilguga puurib, on Oregoni osariigi rahvuslik peakate? Mkmm. Need on hoopiski viis Lilli mänguasja (alumisel fotol Xidega märgistatud), mis ülestikku mu pea peale laotud. Lillil on keelatud neid ise krabada, peab ootama, kuni ükshaaval talle hammaste vahele viskan.
Foto # 1 ja 2 - Paul
Foto # 3 tegin Lilli kutsikapõlves, mänguasjapostituse tarvis.
December 05/2018
“Normal is the cruellest of all insults” ― Mike Snelle
SPACE NEEDLE, SEATTLE.
Me Pauliga tahtsime tegelikult sinna kõrgele lõunat sööma minna, aga selgus, et restoran on renoveerimisel. Taasavatakse paari kuu pärast. Kuna aga juba kohapeal olime, oleks tobe olnud üles minemata jätta, kuigi me turistlemisest muidu suuremat ei hooli. Pilet tundus paras kirves, 75 dollarit kahepeale, aga ei kahetse. (Tehnilistest üksikasjadest loe postituse inglisekeelsest osast.)
Space Needle vaateplatvorm asetseb veidi madalamal kui Tallinna Teletorni oma (Tallinnas 170 meetrit, Seattles 160). Ma enda arvates kardan kõrgust, aga aeglaselt keerlev klaaspõrand, läbi mille paistis maapind seal kusagil kaugel all, ei tekitanud mus üllataval kombel mitte mingeid hirmujudinaid ega jalakrampe. Vastupidi, väga äge oli. Põrand on muide esimene ning ainus sellelaadne maailmas, teeb ümber torni täisringi 45 minutiga. Vaated, mis avanevad, on muidugi fantastilised. Kaskaadide mäeahelik, selle kõrgeim tipp, Mount Rainier (4392 m), Elliott Bay sinakashõbedased veed, sillad, laevad, sadamad, linnasüdame kõrghooned, ja üllatus-üllatus – lugematud katus-aiad. Seattle pealagi oli puha roheline. Ja kõrgustes asuva veinibaari Pinot Grigio oli tasemel.
Lühike ülevaade värskest renoveerimisprojektist:
Olson Kundig Sharpens Seattle’s Space Needle
Vaata seest ja väljast:
Youtube video 2 min 38 sek
............
"THE SPACE NEEDLE is an observation tower in Seattle, Washington, a landmark of the Pacific Northwest and an icon of Seattle. It was built in the Seattle Center for the 1962 World's Fair, which drew over 2.3 million visitors. Being 184 m high and 42 m wide, it is built to withstand winds of up to 320 km/h and earthquakes of up to 9.0 magnitude.
The Space Needle has an observation deck at 160 m and the rotating SkyCity restaurant at 150 m. The downtown Seattle skyline, as well as the Olympic and Cascade Mountains, Mount Rainier, Mount Baker, Elliott Bay and surrounding islands can be viewed from the top of the Needle. Visitors can reach the top of the Space Needle by elevators that travel at 16 km/h. The trip takes 41 seconds.
In September 2017, the restaurant was temporarily closed as part of a US $100 million renovation. The renovation included the installation of a new rotation motor and see-through glass floors in the restaurant, as well as the replacement of the observation deck's wire enclosure with glass panels. In August 2018, it unveiled its latest addition: the world's first and only revolving glass floor, known as "The Loupe." Standing 50 stories above street level, the observation deck's new see-through floor offers 360-degree views of the large city. The floor is powered by 12 motors and is constructed of 10 layers of tightly bonded glass to ensure safety." Source: Wikipedia
December 04/2018
Images:
#1, 2, 3 - Internet
#4, 6, 7 - Paul
“Rincewind tried to scream through gritted teeth. His ankles were already beginning to sweat. 'I'm not going to ride on a magic carpet!' he hissed. 'I'm afraid of grounds!' 'You mean heights,' said Conina. 'And stop being silly.' 'I know what I mean! It's the grounds that kill you!”― Terry Pratchett, Sourcery
SEATTLE.
Veel paar fotot siit ja sealt. Kaks alumist Pauli võetud, ülemised neli minu. Too sürreaalse arhitektuuriga ehitis on MoPOP, popkultuuri muuseum, täielik arhitektuuripärl. Aga kuna me sinna sedakorda sisse ei jõudnud, siis pikemalt praegu juttu ei tee. Hammas on Seattle peale igatahes väga verel. Ma tahan Chihuly aeda minna, ja Jaapani aeda, ja Paul tahab lennundusmuuseumisse, ja mereandide restoranidesse, nii edasi. Plaan on, et kui peale tulevasuvist Eesti-reisi energiat ja ressursse üle peaks olema, teeme Seattles nädalase suurlinnapuhkuse. Ahjaa, ja pildil #2 on venelasest turupagar. Pirukasaba oli kilomeetripikkune, mistap meist jäid kahjuks proovimata.
December 03/2018
Subscribe to:
Posts (Atom)