Piinlik

Kirjutasin eelmises postituses Édith Piafi eesnime valesti. Alles eile hilisõhtul märkasin, parandasin, pärast ei tulnud mitu tundi und. Jube piinlik.

Käisime laupäeval linna peal, riietusin põhimõttel „astun mugavustsoonist välja“. Panin selga asjad, milles end 110% enesekindlalt ei tundnud. Vaateaknal oma peegelpilti nähes juhtus see, mis juhtuma pidi. Hakkas piinlik.

Ma olen ilmselgelt ajast maha jäänud. Ei teadnud, et on olemas selline uudisteportaal nagu Uued Uudised (ei hakka linkima, googeldage omal vastutusel). Mis ma oskan öelda. Et USAs leidub uskujaid, et Hillary Clinton pidas pizzarestorani sildi all lasteporno urgast, selle üle ma ei imesta. USA on suur maa, haridus haritus faktid paraku kõigini ei jõua. Aga et Eesti sama teed läheb, et Eestil on nüüd Uute Uudiste näol oma pisike kodukootud Breitbart News, et eestlastele on võimalik sisendada, et must on valge - vot see tuleb mulle üllatusena. Ja mul on piinlik.

Lillil kestab kevadine karvaajamisaeg. Kas teie teate, mis värvi kasukaga saksa lambakoer ajab kõige hullemini karva? Mina paar aastat tagasi veel ei teadnud. Tänaseks tean. Sooblivärvi saksa lambakoer. Nagu Lilli. Kammin mina teda siin iga päev meeleheitlikult, et see õudus rutem läbi saaks ja ma ei peaks kaks korda päevas tolmuimejat käima lööma, et põrandal lokkavast karvavõsast läbi murda. Paar päeva tagasi hakkan märkama, et koer muudkui nakitseb oma alakõhu kallal. Uurin lähemalt – nahk puha punane ja ärritunud. Ja mis selgub. Kuna olen enne Lillit vaid isaseid koeri pidanud, jätsin teda kammides tähelepanuta sugudevahelised anatoomilised erinevused. Teisisõnu - olen Lillikest sugedes liiga karmi kätt kasutanud, eirates asjaolu, et emase koera kõhualune on õrnem kui isastel. Nüüd on mul Lilli ees väga piinlik.
April 29/2019
Fotol: Lilli teeb õuekennelis hommikusöögi-järgset uinakut. 
"There is one thing that has disappeared, not just from the U.S. but from the entire world, is the idea of ever being embarrassed by anything." ― Fran Lebowitz

The answers are easy if you have the right questions vol. 1

Iga endast lugupidav blogija teeb aeg-ajalt väikese küsimuste-vastuste ringi, eks ole. Ma ei tea, kust teised kirjutavad inimesed neile sobivad küsimustikud leiavad, minu maitse jaoks on enamik ettesattunuist ülemäära personaalsed, või triviaalsed, või eksistentsiaalsed. (Tubli, Epp, kolm võõrsõna ühes lauses!) Mistõttu otsustasin internetist inspiratsiooni ammutades (loe: ideid varastades) koostada nimelt mulle meelepärase küsitluse. Siin see on. 

Kui sa lifti kinnijäänuna oleksid sunnitud liftikõlaritest mitu tundi ühte ja sama lugu kuulama, mis lugu see oleks?
Praktilise valikuna võiks kõne alla tulla näiteks Deep Purple, Get Me Outta Here. Aga kui millegi pehmema, vähem kõrvadele hakkava kasuks otsustada, siis Lighthouse Family, High. Lugu iseenesest pole üldse minu maitse, küll aga omab märgilist tähendust. Mängis raadios Eestimaa külmal, pimedal, sombusel sügishommikul täpselt sellel hetkel, mil astusin esimese sammu teel, mis mind lõpuks teispoole ookeani elama viis. (Hmm, sai kuidagi väga poeetiline. Aga las ta jääda.)

Kas oleksid nõus omama mõtete lugemise oskust tingimusel, et sa ei saa seda oskust enam eluilmaski välja lülitada?
Ei! Ja veelkord ei! Ma ei taha teada, mis teiste inimeste peades toimub. Mul on küllalt tegemist enda omagagi. 

Kui kõik loomad oleksid kodustatud ja kassisuurused, millise neist endale lemmikloomaks valiksid?
Kassimõõtu T Rex oleks äge? Kui seda ei saa, siis väike jääkaru, palun. 

Sind on surma mõistetud. Mida soovid hukkamiseelseks viimaseks eineks?
Omakeedetud läätse-juurviljasupp peekoniga. Eeldades, et nad mul vanglas kokata lubavad.

Kui sul tuleks loobuda ühest oma viiest meelest (nägemine, haistmine, kuulmine, maitsmine, kompimine), millest loobuksid?
Hea meelega mitte ühestki. Aga kui ühest peaks, loobuksin maitsmismeelest.

Kui saaksid ajas rännata, kas väisaksid minevikku või tulevikku?
Läheksin minevikku. Kusjuures üsna veidral põhjusel, võttes arvesse mu religioonivõõristust. Ma nimelt läheks ja vaataks oma silmaga, mis värk selle Jeesusega siis ikkagi oli, et see isegi 2000 aastat hiljem inimesed kahte leeri jagab - nendeks, kes usuvad, ja nendeks, kes ei usu.

Kumma valiksid – täiusliku fotomälu või 40 IQ lisapunkti?
Ma võtaks fotomälu, sellega annab väga palju ära teha. 

Sulle pakutakse üleöö omandatavat pillimänguoskust. Millise muusikariista kasuks otsustad?
Trummid. Või harf. 

Sinu kõige eriskummalisem tegu?
Meilivahetus Londonis asuva National Gallery’ga. Et teha üllatuskingitus lähedasele inimesele, nuiasin välja eksklusiivse juurdepääsu ühele kuulsale Leonardo da Vinci maalile, mis sel ajal muuseumisaalis üleüldse väljas polnudki, oli hoopiski tagatoas restaureerimisel. Kinnisest uksest sisse murdma tõukas mind teadmine, et kingituse saaja eluunistuseks oli toda maali oma silmaga näha, eluaega aga nappis. 

Kui sa oleksid juurvili, siis milline nimelt?
Issake. Ingver? Ingverijuured on nii huvitava kujuga. Ei, oot, mitte ingver. Sibul! Seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.

Sind on ainsa Maa elanikuna valitud äsjamaabunud tulnukatele lühikest tervitussõnumit edastama. Mida ütled?
Kohelge meid õrnalt. Me oleme naiivsed ja haavatavad. 

Sul on võimalus muuta olematuks üks ajaloosündmus. Millise valid?
Oi, neid võiks palju nimetada. Aga võtame südame lähedalt – eestlaste Siberisse küüditamine.

Sul on rahakotis 10 dollarit ja toidupoes viibimiseks viis minutit. Mida ostukorvi viskad?
Paki riisi, paki musti ube, pundi värsket koriandrit, kohvikoore. 

Millist sõna või väljendit kasutad liiga tihti?
Homme. 

Kumma valiksid – vee all hingamise oskuse või lennuvõime?
Vee all hingamise. Lennuvõime mul juba on. Tõsi, pean seda ka ärkvelolekus harjutama, unes õnnestub juba väga hästi. 

Kui oleksid inimkeha ja loomapeaga olend, millise looma pea valiksid?
Kas lindu võib? Jah? Sel juhul öökull. Nad on võimelised oma pead pöörama 270 kraadi. Väga praktiline.

Mis on vanim sinu valduses olev asi?
Mu vanaema sõrmkübar.

Kui ranged olid sinu vanemad, skaalal 1-10?
11. 

Kui sa oleksid paar jalanõusid, siis mis sorti?
Eelistaksin olla paar korralikult sissekantud matkasaapaid.

Kui saaksid ühe surnud muusiku elule äratada, kelle valiksid?
Te ootate nüüd, et ma ütlen Freddie Mercury, onju. Kahjuks pean pettumuse valmistama. Mu valik on Édith Piaf. Viibisin korra unes ta kontserdil, oli ülivõimas, tahaks ärkvel olles sama emotsiooni kogeda. 

Kõige naeruväärsem valeväide, millesse oled uskunud?
Et fliismaterjali tehakse piimakilest, mis jahtunud piimasupi pinnale tekib. Jäin uskuma küll vaid sekundi murdosaks, aga sedagi oli liiga palju, arvestades, et olin mitte viie, vaid kahekümne viie aastane. 

Kõige tobedam viis, kuidas end vigastanud oled?
Lõikasin Amy Winehouse taktis tantsuliigutusi tehes ja samal ajal suurte teravate õmbluskääridega kanga kallal olles korraliku tüki liha sõrme küljest ära. 

Millal sa viimati täiest kõrist karjusid?
Möödunud suvel, kui mu koer koiotikarja keskele ülbama jooksis.

Kõige nõmedam moetrend?
Oeh, ma tõesti ei ole kursis uuemate trendidega. Äkki joogapüksid, kantuna igal pool ja igas olukorras?

Nimeta midagi, mida paljudele tundub meeldivat, mida sina aga jälestad.
Selfid, mis on silmi kitsetallelikult suureks, näonahka kooljalikult läbikumavaks muutva filtriga üle käidud. Õõvastav.

Mida sa ei karda, kuigi võiks?
Verd. Usse. Ämblikke. Vanadust.

Mida sa kardad, kuigi ei pruugiks?
Kõrgust. Libedust. Külma. Rumalust. 

Sul on võimalus õhtustada ühe maailmakuulsusega. Kelle valid?
Eee… mmm… see on keeruline küsimus. Ma esimese hooga vastaks, et Donald Trumpi. Et saaksin talle üle laua klaasitäis punast veini näkku visata. Aga sedasi vastata ei oleks täiskasvanulik, jätaks minust halva mulje. No võtan siis mõne noist Kuu peal käinud meestest, Buzz Aldrin näiteks. Mind on ammu huvitanud, mida nad mõtlevad, kui Maalt Kuu poole vaatavad.

Laul, mida igal juhul pead kaasa laulma?
Midagi Bee Gees repertuaarist. Laulda tuleb mõistagi Barry Gibb’i häält imiteerides.

Kumma valid - veeta 365 üksikasjadeni identset päeva, või kaotada üks aasta oma elust?
365 identset päeva. Aga see peab olema väga hea päev.

Kumma valid - saada teada kõik universumi saladused, või näha ette iga sinu poolt tehtava valiku ja otsuse tulemust?
Loomulikult universumi saladused. Mu huvi universumi vastu on kordades suurem kui huvi iseenda vastu.

The answers are easy if you have the right questions vol. 2
April 28/2019
Fotol: minu matkasaapad Kauai rabas.  
ps. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma seda küsimustikku laenata, võtke julgelt. 
"Answers do not matter so much as questions, said the Good Fairy. A good question is very hard to answer. The better the question the harder the answer. There is no answer at all to a very good question." ― Flann O'Brien, At Swim-Two-Birds

Olme

Issver, ma olen nii tegus olnud paaril viimasel päeval. Aiatiigid, need on nüüd puhtad, vesi vahetatud, kuldkalad harvendatud, üleliigsed taas naabritele jagatud. Tiigid olid sel kevadel ikka väga jubedad, vesi ei paistnud läbigi. Läinud sügisel, kui veepinnalt langenud lehti ja muud mudru oleks pidanud roobitsema, olime ju Kauail. Ja kui neid kuramuse lehti kohe ära ei korja, langevad nad põhja, moodustades mõnusa ligase kihi, muutes vee pruunikaks. Mitte et ma nuriseks. Meil on igavesti tore rock garden. Aga see konkreetne aiaarhitekt, kes asja kümmekond aastat tagasi disainis, pole vist ise ilmaski oma loomingut hooldama pidanud. Lehtpuud otse tiigikaldal, ja veel paar taolist ebapraktilist apsakat. 
Vaesed kalad pidid tiigipuhastusprotsessi käigus üksjagu stressi taluma, õnneks kaotasime vaid paar pisemat sorti isendit, puhaku nad rahus. Kõik suured kuldkalad on elu ja tervise juures, korralikult kraamitud residentsiga silmnähtavalt rahul. Pidid ainult ühe öö plastkonteineris veetma, ja püüda oli neid tegelikult lihtne - tegime seda alles siis, kui tiik veest peaaegu tühjaks oli lastud, üksnes pesukausisuurune veesilm põhja jäänud.

Trimmisin fotol näha olevaid dekoratiivjalakaid. Meie Pauliga kutsume neid Hat Trees, muu rahvas ütleb Camperdown Elm. Mütsipuude kontrolli all hoidmisega on igal aastal tükk tegu, nad mitmekordistavad oma võrasid suve jooksul, no ja siis tuleb sügis ja lehed langevad ja… vt. postituse esimene lõik. Ebamugav töö, puud on täpselt nii kõrged, et ilma treppredelita tehtud ei saa, aga redelit on raske, kui mitte võimatu tiigiäärsel kallakul püsti panna, väiksema puu juures iseäranis.

Uue hapukapsateo panime hakkama. Tegelikult võtab see vähe aega, mitte üle pooleteise tunnikese koos ettevalmistuse ja järelkoristusega, aga miskipärast lükkasin tegu muudkui edasi, kuigi kapsad olid ostetud. Nüüd on need igatahes purgis. Paul tampis, nagu alati. Ikkagi meestetöö, tööriistaks värvist puhastatud pesapallikurikas.

Tõrjusin umbrohtu. Planeedile kahjulikul moel, pritsides häbenedes Surmavat Vedelikku. Ma tõesti parema meelega jätaks selle töö vahele, aga paar suuremat spetsiifilist platsi maja ümber vaja puhtad hoida, parkimise jne tarvis. Ühest pritsimiskorrast kevadel üldiselt piisab, kuid kas ka sel aastal, pole kindel. Lumerohke talv koos vihmase kevadega on umbrohu täitsa hulluks ajanud. Aga mõnusalt soojad ilmad on lõpuks tulnud ja jäänud.
April 25/2019
Pilt tehtud eile pealelõunal.
"In the spring, at the end of the day, you should smell like dirt."― Margaret Atwood, Bluebeard's Egg

"There is nothing essentially evil about the Easter bunny"

Jõulud ja lihavõtted äratavad mus alati pisukese protestivaimu. Vanusega õnneks tolerants kasvab, üha kergem on ristiusku inimestega suheldes hoiduda osutamast talve- ja kevadpühade paganlikele juurtele ning tõsiasjale, et valgus sai igal aastal pimeduse üle võidu ka BC. Ja et munad ja jänesed esinesid loomismüütides ammu enne, kui Kristuse lugu müüma hakkas.

Munadest. Sel aastal ma mune ei värvinud. Pilt on tehtud ajal, mil me veel New Mexicos elasime. Sibulakoortega värvimine on ameeriklaste silmis täielik mustkunst, sain kuhjaga komplimente. Söömise rõõm jäi muidugi teistele, sest mina ja munad, me ei sobi kokku. 

Jänestest. Kas teile ei tundu, et lihavõttejänes näeb ohtlik välja? Võiks öelda, et isegi verejanuline? Pean silmas neid jänesekostüümis lastelõbustajaid kaubanduskeskustes ja linnaparkides jne. Hea mitu korda olen sattunud stseenile, kus vanemad üritavad lapsukest pildistamise tarvis jänesele sülle suruda, lapsuke võitleb hüsteeriliselt röökides vastu. Jänes on ootel, hangunult naeratades, esihambad giljotiinina välkumas. Jube. Siinkohal annan punkti kristlastele, kes oma järeltulijaid kinnisilmi Easter bunny haardesse ei usalda: “Should Christian parents allow their children to participate in traditional activities that refer to the Easter bunny? This is a question both parents and church leaders struggle with. There is nothing essentially evil about the Easter bunny. What is important is our focus. If our focus is on Christ and not the Easter bunny, our children will understand that, like Santa Claus, the Easter bunny is merely a symbol.” Link.
April 21/2019
"Easter is the only time of year when it is safe to put all your eggs in one basket."― Unknown

Notre-Dame

Oodatud katarsist ei järgnenud, kui 1994. aasta oktoobrikuus Jumalaema kirikus küünla süütasin. Ei oska tänaseni täpselt öelda, miks. Katedraal ei tundunud sedavõrd hingematvalt hiiglaslik, kui selle arvasin olevat? Esmeralda ja Quasimodo ei jalutanud mulle käsikäes kiriku-uksel vastu? Pakun, et asi oli siiski selles, et minu puhul on tegemist väga kehva turistiga. Kohustuslike vaatamisväärsuste väisamisest enam sobib mulle off the beaten path uitamine. Suurlinnade kõrvaltänavad, kohalike poolt rahvastatud restoranid, katedraalide asemel väikesed nurgatagused kirikud, ja nii edasi. Aga kastikeses nimega Notre-Dame on linnuke igatahes kirjas, ning loomulikult ei taha ma öelda, et ehitis ning selle aura võimsad, ilusad polnud. Olid küll. Vägagi.

Kui põlengu-uudised eile tulema hakkasid, jäid mu emotsioonid kusagile skaala keskmesse, sotsiaalmeediasse äranutetud näoga selfide postitamise ja „mingi kirik põleb? keda huvitab? ikka juhtub“ vahepeale. Mul on pariislastest, prantslastest südamest kahju. Kuid kummalisel kombel olin eile kurb ning rõõmus ühtaegu. Kurb, sest Notre-Dame puhul on vaieldamatult tegemist palju enama kui pühakojaga. Jumalaema kirik kõrgub ülalpool inimeste poolt mahamärgitud religioosseid jõujooni, ta on sümbol, maamärk, arhitektuuripärl. No ja kuidas saab sellise hindamatu kultuuri- ja ajalooväärtuse hävingut nähes rõõmus olla, küsite? Palun väga, niimoodi: poliitiliselt ja ökoloogiliselt tuleohtlikul ajajärgul (no pun intended), mil isegi lähestikku elavate inimeste maailmavaated tunduvad põrkuvat, näitas Notre-Dame põleng kujukalt, et ollakse võimelised ka ühes taktis hingama. Et inimkond siiski teadvustab, et on olemas midagi suuremat, olulisemat, püsivamat kui igapäevased poliitilised nääklused või omaenda tuulekoja remont.

Otsustasime Pauliga, et juhul kui prantslased katedraali taastamiseks rahvusvahelise korjanduse algatavad, annetame meiegi, sümboolse summa. Otsusele järgnes pikk, põhjalik arutelu teemal, kas annetaksime ka siis, kui tegemist oleks mõnele teisele, mitteläänelikule kultuuriruumile olulise ehitisega. No näiteks Taj Mahal või Egiptuse püramiidid, kui paar väga lapsikut näidet tuua. Mitte et kumbki neist väga kergelt tuld võtaks, püramiidid iseäranis, aga saate aru küll, mida silmas pean. Vastus oli, et jah, annetaksime. Sest meie jaoks pole küsimus  kultuuriruumis, veel vähem religioonis. Küsimus on tundes, et oleme osa millestki kestvamast, olgu meiepoolne osa kasvõi liivatera suurune.

Pariisi reis oli muide mu esimene välisreis üldse, ma polnud enne Soomeski käinud. Laevaga Travemündesse, sealt bussiga Pariisi. Meie laev väljus Tallinna sadamast kuus tundi peale Estonia põhjaminekut. Öö läbi märatsenud torm ei näidanud vaibumise märkigi, uudistesaated kerisid hukkunute arvu halastamatult ülespoole. Mälu on sellest laevasõidust enamjao ära blokkinud, üks asi siiski selgelt meeles. Paar esimest tundi tundsin sõna otseses mõttes surmahirmu, aga ühel hetkel enam ei jaksanud karta. Täiesti ükskõik hakkas, kõigest. Laev viskles, numbrid suurenesid, aga mingeid emotsioone ei kaasnenud. Pariisis olles tundus Estonia laevahukk halva unenäona. Shokk saabus Tallinnasse naastes.

Hmm. Kusagil peaksid olema ka fotod, millel poseerin Notre-Dame ees ja sees. Otsisin, ei leidnud. Arvata, et on Eestisse maha jäänud kallisasjade kastis, selles, mis siiani toredate inimeste juures hoiul. Suvel, kui külla tulen, tegelen. Aga ülalolev pilt sobib samuti postitust illustreerima, võetud sellesama reisi ajal, kusagil Pariisi kõrvaltänaval. Fotolt on näha, et Universum saatis mulle juba 1994. aastal selge märgi, et 18 aastat hiljem abiellun ameeriklasega ja kolin USAsse. Vaadake ise - mul on kauboisaapad jalas. Olgu öeldud, et tänasel päeval ei saaks mind relva ähvarduselgi cowboy bootse kandma, aga toona ilmselt leidsin need trendika väljanägemise lahutamatu koostisosa olevat, kombineerituna umbes viis kilo kaalunud nahktagiga. Olid ajad.
April 18/2019
"The fear of death is why we build cathedrals, have children, declare war, and watch cat videos online at three a.m." ― Caitlin Doughty, Smoke Gets in Your Eyes: And Other Lessons from the Crematory

First World problems

Probleem #1: kodulähedased second handid on liiga hea kaubavalikuga.
Olen endale antud lubadusest kinni pidanud: iga kord, kui uue riidetüki soetan, tuleb mõnel olemasoleval hilbul garderoobist kaduda. Sedamoodi on asi kenasti kontrolli all püsinud. Aga viimasel ajal olen sekkarites NII väärt kraamile sattunud, et kipun libastuma. Näiteks see pildil olev seelik. Siidi ja puuvilla segu, peen kraam. Fotol pole hästi näha, aga seelik pole kummiga, vaid ilusa kitsa värvliga. Väga kena rätsepatöö. Firmat ei mäleta, mingi New-York-something-or-another. Mul nimelt on sihuke kiiks, et lõikan või harutan iga viimse kui sildi riiete küljest ära, nii brändinimed kui pesujuhised. Teinekord on selleks tõesti ka põhjust, silt hõõrub selga või vöökohta vms, aga suures plaanis on see siiski üks mu mitmetest veidrustest, see sildivaenamine. Mkmm, ärge nüüd arvake, et hakkan kõiki oma hälbeid siin letti laduma. Mis? Kuidas palun? Rahvas nõuab? OK, OK, teen ühe paljastuse veel. Aga ainult ühe. Vannis olles meeldib mulle varvastega Frida Kahlo laineid teha. Mis imeasjad on Frida Kahlo lained, küsite? Vaadake filmi, saate teada.
See selleks. Et siis liiga hea kraam sekkarites, jah. Näiteks need mustad Converse tennised. Tuttuued. Ma ausalt öelda enam ei mäletagi, millal viimati „päris“ poest midagi selgapandavat ostsin, "päris“ poed tunduvad jube igavad. Neis rõivakauplustes, kus mul instinkt tõuseb, on paraku hinnad, mida ma pole kehakatete eest nõus välja käima, isegi kui summad kergel käel tagataskust võtta oleks. Viimasel ajal on mind second handides ka hea jalanõuõnn saatnud, kusjuures soetatud riide/kingakraam on praktiliselt tuttuus, enamik ilma nähtava kandmismärgita, kulumisest rääkimata. Ühesõnaga, ihupesuosakonnad on ainuke põhjus pärispoode väisata.

Probleem #2: kodulähedased second handid on liiga soodsate hindadega. Läheme konkreetseks: pildil olev seelik maksis $5.99, tennised $4.99. No ma räägin ju, ahvatlus missugune. Kusjuures kogu see soodne ilu läheb vastuollu mu põhimõttega, millega postitust alustasin – garderoob suhteliselt hõredana hoida. Muidugi, kõige lihtsam oleks sekkarid külastamata jätta, onju. Aga inimene on teadagi nõrk. Enda auks pean ütlema, et ma siiski üritan, ning kui nähtamatu, kuid vastupandamatu jõud mind ikkagi sekkariuksest sisse on suutnud rebida, rakendan järgmist tehnikat: passin ostukärusse kuhjatud hilpe proovikabiinis mõnuga ja aegamööda selga, aga kassasse lähen ainult nendega, mis mult kümne punkti skaalal üksteist punkti saavad. Proovikabiinid, olgu öeldud, pole mingid kardinatagused poolpimedad pisikese peegliga uberikud, kaugel sellest. Ruumi ja valgustust jagub rohkemgi kui mõnes keskmiselt kenas kaubamajas.

Probleem #3: kodulähedastest second händidest olen viimasel ajal ainult mustvalgeid asju soetanud. Jaa, see on mingi anomaalia. Kui hakkad teatud värvi (või värvigammas) riideid leidma, kestab leidmine jupp aega. Või mine tea, äkki on asi leidjas. Juba paar kuud hakkavad just musta-valgekirjud asjad silma, kuigi see pole mu eelistatuim värvivalik. Jutuks olnud seelik näiteks. Puu peal polnudki teine tea mis apetiitne, aga proovisin selga – vaieldamatult 11 punkti. Siinkohal meenub hea sõbranna sõnakasutus me Euroopa linnatuuride rõivajahtidelt: „ripub hästi, aga istub halvasti“. Tõlge: poes puu peal näeb asi isuäratav välja, proovikabiinis osutub sobimatuks. Tolle mustvalge seelikuga oli vastupidi. Rippus halvasti, aga istub hästi.

PS. Hoolimata kõrgest punktireitingust on seelikul siiski üks puudus. Seda tuleb triikida, sest voldid, noh. Kes mind vähegi tunneb, teab, kuidas ma triikimisse suhtun. Kuid nagu öeldud, istus teine nii hästi, et olen nõus triikrauda liigutama, hambad ristis.   
April 16/2019
"The best thing you can wear is self confidence." ― Auliq Ice

Issand, sa näed ja sa ei mürista!

Tõnis Lukas rääkis mõnda aega tagasi mugavuspagulastest (ka mina kuulun definitsiooni järgi nende hulka). Täna astus EKRE Jaak Madisoni isikus sammu kaugemale, tuues mängu termini mugavusabordid. Madison: "Ma ei poolda aborte, mis on tehtud lihtsalt mugavusest." Loe intervjuud.

UPDATE:
Esialgu tundus, et piirdun väga lühikese postitusega, aga isegi aiatöö, mis muidu närvi rahustab, ei aidanud seekord. Paar mõtet veel.

Esiteks. Kuidas on saanud riigitüüri lähedusse (mees)poliitik, kes kasutab sõnu abort ja mugavus ühes lauses? Las ma ütlen teile, kuidas. Valijad on tema ja ta partei poolt hääletanud. Sealhulgas naissoost valijad.

Teiseks. Mugavusest rääkides. Jaak-poiss on ilmselt bioloogiatundidest puudunud. Põhjus, miks naine soovimatult rasedaks jääb, on enamjaolt mehe mugavuses. Nii et mugavusabortide asemel tuleks Jaagul mugavusseksi ärakeelamisele mõelda, ning alustada nimelt omaenda sookaaslastest.

Kolmandaks. Meil siis USAs, kus Piibliga vehkivad abordivastaseid jagub iga nurga peale, on naiste õiguste eest seisjatel käibel ütlus: kui mehed oleksid võimelised rasestuma, oleks igas Walmartis kõrgetasemeline, tasuta drive-through abordikliinik.

Neljandaks. Abordivastastele on nii tüüpiline, et uut elu peetakse pühaks ja puutumatuks, tähtsaks ja kaitsmist vajavaks seni, kuni see naisekehas varjul. Selles staadiumis on inim-alge lausa riikliku tähtsusega, jaagud on loote heaolust enam kui huvitet. Pruugib aga lapsukesel vaid sündida, ja otsekohe löövad riigiisad oma käed vastu pükse puhtaks - nende töö on tehtud, järjekordne maksumaksja on ilmale tulnud. Edasi vaadaku kodanikud juba ise, kas ja kuidas järeltulija toidetud ja koolitatud saab.

Viiendaks. “Maa tuleb täita lastega” on loosungina muidugi väga rahvuslik ja lennukas. Aga Jaak, sa  suuremast pildist, emakese maa katastroofilisest ülerahvastatusest pole kuulnud? (World Population Clock.) Kui kogu maailm, kaasa arvatud Maarjamaa, pigistab probleemi ees silma kinni, siis kust ja kuidas sinu arvates kõik need täna sündivad lapsed tulevikus toitu, peavarju, puhast õhku saavad? Vaevalt, et Eestil õnnestub müüride ja kaitsekraavidega ümbritsetud, klaaskupliga kaetud rikkaks, sõltumatuks linnriigiks areneda. Eesti asub teadupärast samal planeedil riikidega, kus juba praegu nälgitakse, ja see ei ole teab mis suur planeet. (Lepime kokku, et seda, kas planeet on lame või kerakujuline, siinkohal lahkama ei hakka.) OK, osa väljaspool nälgijaist sureb sealsamal maal, kus sündis, aga teine osa võtab toidupalukese lootuses rände ette. Kui mitte järgmisel kümnendil, siis ülejärgmisel. Juhul muidugi, kui Maa siis veel üldse elamiskõlblikuks osutub. Jaak, kulla mees, abordi keelustamine on immigrandiprobleemiga otseses seoses.

Kuuendaks, seitsmendaks, kaheksandaks… Järgmise postituse teen rõhutatult apoliitilise, ausõna :-)
Aprill 15/2019 
Image: Internet 
 "If men could become pregnant - or be legally raped, or understand the unsubtle differences between 'yes' and 'no', I am certain you would soon see them change their tune about abortion."― Christina Engela, Blachart: Galaxii Series Book 1

You have the right to remain silent

Kenad blogivad inimesed on parasjagu hädas mitte-nii-kenade kommentaatoritega. Paraku pole tegemist ajutise, vaid kroonilise hädaga. Minu arvamus on, et personaalse blogi kommentaarium EI PEA kommenteerijatele piiramatut sõnavabadust garanteerima. Käisin siin-seal seda arvamust avaldamas, ja et mitte blogisabades salamisi sahistajaks jääda, riputan oma kommentaarid siia üles, tibake toimetatult.

--- Võtan riski ja ütlen, et mu meelest on blogijatel endal kah käsi mängus sellessinatses situatsioonis, et kommentaatorid arvustavad nende riietust või lajatavad, et kuule, sa elad valesti. Minu tähelepanekut mööda tegelevad blogijad liiga palju eneseõigustamisega. Mu meelest on „panen selga, mida tahan“ või „elan, kuidas tahan“ niivõrd elementaarsed tõed, et neid ei pruugiks vahetpidamata üle korrata, ei postitustes, ei kommentaaridele vastates. Eneseõigustamine annab kommentaatoritele märgi, et blogijad on avalik omand, kelle retuuside või eluvalikute kallal igaüks keelt võib teritada. Mu arvates on enam kui OK, kui blogija oma kommentaariumi modereerib, tsenseerib, trollide komme kustutab jne. Kui aga blogija hakkab ennast õigustama, annab ta trollile priske kondi närida, vabatahtlikult.

--- Mu meelest on laias laastus KAHTE SORTI blogijaid. 1. Blogijad, kelle jaoks blogi on veebikodu - külalised teretulnud, aga välisjalanõud tuleb ukse taha jätta, käituda tuleb viisakalt, vastasel korral visatakse uksest välja. 2. Blogijad, kelle jaoks blogi on linnaväljak – kõik on oodatud kaasa rääkima, väike kakelung isegi soovitav, paneb vere käima, muuhulgas teenib ka klikke. Troll-kommentaatorite või pahatahtlike (elu)stiilinõustajate arvates aga kehtib jahiluba mõlemat sorti blogides. Äkki peaksid blogijad, kel pole tahtmist kommentaariumis sõdida, selgesõnalisemad ja/või karmikäelisemad olema? Nimelt seda pidasingi silmas, kui ütlesin, et mulle tundub, et blogijad tegelevad ülearuse eneseõigustamisega. Ma ei tea, mina küll ei hakkaks ülbe, noriva külalise küsimata nõuandeid kuulama või temaga vaidlema. Ma viskaksin ta pikema jututa ukse taha. Aga kui (blogi)uks kõigile alati lahti on ja blogiomanik tundub sõnavahetust nautivat, siis ei saa ju kogu süüd külaliste peale panna, või?

--- Tegelikult on pall blogijate nurgas – neile kommentaatoritele, kes veebikodu ja linnaväljaku vahel vahet ei tee, tuleks selgesõnaliselt osutada, kummaga tegemist. Esialgu viisakalt, ja kui aru ei saada, siis sisendusjõulisemalt, ning kui muu ei aita, siis blokkida. Ükski blogija pole SUNNITUD omaenda kommentaariumis lollide või hullude või pahatahtlikega vaidlema. Kui vaidleb, on see blogija enda vaba valik.

--- Ja et mu mõtteviis veelgi rohkem puust ja punane oleks: üks korralekutsumisest nördinud kommentaator kirjutab: “Ma saan väga hästi aru ja nägin selgelt, et tekitasite ringkaitse – meil, blogijatel on õigus ja sina (lugeja) ole vait, eriti vait ole siis, kui midagi ei meeldi.”  Tubli! Sa oled asjast õigesti aru saanud. TÄPSELT nii ongi. Kirjutajal, st. meil, blogijatel, on õigus kirjutada. Sinul kui lugejal on õigus lugeda. Kõik ülejäänu on kokkuleppe küsimus. Näiteks kui kirjutajale ei meeldi, et lugeja tuleb ütlema, mis talle ei meeldi, on kirjutajal õigus lugeja suu kinni panna, moel või teisel. Samas, lugejale jääb õigus mitte lugeda, kui üks või teine blogi või blogija ärritust tekitab. Kirjutajal pole õigust lugejat lugema sundida. Kui lugejale aga miski või keski NII jubedalt pinda käib, et kohe kuidagi vaiki ei saa olla, on tal  õigus omaenda blogi või mõni muu väljund avada ja seal arvamust avaldada (soovitavalt vihakõnet vältides, aga see on juba teine teema). Ma TÕESTI ei saa aru, mis siin nii keerulist on? :-)

UPDATE: 
---Tuli veel üks mõte teema kohta, seekord mitte blogija, vaid lugeja mätta otsast. Olen usin kommentaaride lugeja, kuna neis blogides, mis mulle meele järele, töötavad postitused ja kommentaarid enamjaolt hirmus hästi koos. Meeldivad inimesed arukalt mõtteid avaldamas, isegi kui ühte meelt ei olda. Ja siis äkki satub mingi nõme, õel, pealekauba kirjaoskamatu kommentaar ette. Ei hakka salgama – minul kui lugejal rikub see lugemiselamust, sest kogemuspõhiselt ootan oma lemmikblogidest meeldivaid emotsioone, mitte mingit näkku visatud süljelärakat. Piltlikult: kõnnid mööda kena metsateed, nuusutad mahedat kevadõhku, ja äkki avastad, et oled koerasita sisse astunud. Järgmisel korral, kui sama rada kasutad, vahid juba eos kahtlustavalt jalge ette, et koledus ei korduks. Ühesõnaga, minu meelest on täiesti OK, kui blogija oma kommentaariumi puhtana hoiab (loe: modereerib, tsenseerib), kuna see teenib nii blogija kui lugejate huve. Mõistlikke, heatahtlikke lugejaid pean silmas. Trollide huvid mind ei huvita.
April 12/2019 
Image: Internet 
"Observing and commenting, it is a piece of cake. Experiencing and sharing, that is a piece of work."― Toba Beta, My Ancestor Was an Ancient Astronaut

A day of good news

Esiteks, nad pildistasid Musta Auku. Kas pole äge? Ma vaatan parema meelega kümme korda päevas musta augu pilti kui üks kord Donald Trumpi või Mart/Martin Helme oma. Oih, vabandust, libastusin. Püüan edaspidi pealkirja piires püsida. Et siis jah, heade uudiste päev: kas teie teadsite, et Troonide Mängu dothraki keel põhineb osalt ka eesti keelel? Dothraki looja, lingvist David Peterson andis sarja kaheksanda hooaja eel intervjuu, kus rääkis, et kasutas inspiratsiooniallikatena eesti, vene, türgi ja suahiili keelt. Mulle kui värskele Game of Thrones fännile täiesti jalustrabav uudis. Põhjus, miks ma Troone vaatan, on kirjas siin. Ei hakka üle kordama, muidu satun taas poliitilise sajatamise libedale teele.

Ühesõnaga, me Pauliga oleme juba kuuenda Game of Thrones hooaja kallal. Uneaega on viimastel nädalatel napiks jäänud, mõistlikud plaanid stiilis “täna õhtul vaatame vaid ühe osa” kipuvad regulaarselt lörri minema.  Ja uskuge või mitte, mulle hakkas tolles dothraki keeles algusest peale miskit kõrva. Valetaksin, kui ütleksin, et tabasin samasusi eesti keelega. Mkmm. Ei tulnud uneski selle peale, et mu emakeel on Petersonile inspiratsiooniallikaks. Aga tabasin midagi…eee… õhkõrnalt tuttavat, arvates, et põhjuseks on kõikide nn. kunstkeelte mõningane sarnasus. Pakkusin Paulile, et õpime hoopis koos dothrakit, selle asemel et tema eesti keele oskuse kallal vaeva näha, aga ta polnud miskipärast nõus :-)
April 10/2019
Foto on illustreeriv, internetist. 
"There is no bad time for good news." ― Stephen King, Cujo

Väike nunnu natsiriik

Võib-olla polekski mul Eesti uudiseid nii õudne lugeda, kui nö. sündmuskohal viibiksin, kohapeal elaksin. Sest näiteks siinmail inimesed ju jätkuvalt söövad, magavad, töötavad, õpivad, armastavad, lõbutsevad, puhkavad, leiutavad, luuletavad jne hoolimata faktist, et Trump Valget Maja saastab. Kujutan ette, et põhimõtteliselt sama toimib ka Eestis - Kolmikliit või mitte, life goes on.

Aga ma kinnitan teile, et distantsilt on Eesti sündmusi jube jälgida. JUBE. Jaa, tean, tean, tegelikult ei ole jälgimine üldse tervislik. Liiatigi et kaabupoiste sõnul on uudised fake nagunii. Jep, järjekordne Trumpi arsenalist laenatud sõnarelv – muudkui raiu, et tegemist on libauudistega, meedia on saatanast, ja isegi kui su jutt on kaamerasse või helilindile püütakse, võid ajakirjanikke süüdistada sõnadeväänamises, kontekstist välja rebimises, poliitilises kallutatuses. Kuramuse leheNEEGRID, liberaalide tallalakkujad. Kui järele mõelda, siis kirjaoskus kui selline on üleüldse ülehinnatud. RAHVALE peaks piisama kõnetoolist või kantslist edastatavast suulisest informatsioonist ja/või juhistest.

Niisiis, ma kohe ei teagi, kas peaksin Postimeest uskuma. Äkki on libauudis? Aga ajaleht näe kirjutab, et Helmed ütlesid, et kui nad "tankid kätte saavad", hakkavad kultuuriministeeriumi, haridusministeeriumi ning sotsiaalministeeriumi eelarveid kärpima, ja et vabanemaks "lillast agendast", tahtsid nad "kangesti ka haridusministeeriumit enda kätte", aga ei õnnestunud, kuid sellegipoolest "mingisugust liberaalset edasimarssi Eesti koolides selle valitsuse ajal tulla ei saa".

Peale artikli lugemist istungi nüüd arvuti taga, silmad uskumatusest suured, ning vaatan klaasistunud pilgul aknast välja, silme ees kujutluspilt, kuidas minu Eestit lammutatakse. Jaa, MINU Eestit. Mis siis, et elan teispool ookeani. Eesti on ka MINU maa. Ja mis kõige hämmastavam - seda Eestit, mida mina tunnen ja tean ja armsaks pean, lõhuvad mitte venelased, hiinlased ega immigrandid, vaid kohalikud Maarjamaa mehed. Mis ma muud oskan öelda kui soovitada, et kasutage nüüd veel juhust, käige tihedasti teatris ja kinos ja ostke raamatuid kokku, enne kui EKRE tankiroomikud veerama paneb ja kultuurikraanid kinni keerab. Sest, nagu ütles Martin Helme: "Võim tähendab raha ja inimeste liigutamise võimalust ja me kavatseme seda kasutada"
April 07/2019
Image: Internet 
"There is a cult of ignorance in the United States, and there has always been. The strain of anti-intellectualism has been a constant thread winding its way through our political and cultural life, nurtured by the false notion that democracy means that 'my ignorance is just as good as your knowledge." ― Issac Asimov

Tehtud!

Kolmikliit plaanib "perekonna mõiste täpse defineerimise mehe ja naise liiduna" rahvahääletusele panna. Ammu oleks aeg. Nagu iga õige eestlane teab, lahendaks kõlvatu kooseluseaduse tühistamine absoluutselt kõik Eesti riigi ees ja sees olevad probleemid. Kindlustaks Eesti rahva püsimajäämise. Viiks meid viie rikkama riigi hulka. Ja nii edasi. Majandusliku ja poliitilise õitsengu retsept on väga lihtne: kaabud pähe, homod kappi, naised kööki.

April 05/2019
Image: Internet
"This is why homophobia is a terrible evil: it disguises itself as concern while it is inherently hate."― Tyler Oakley, Binge

Kohv koore ja koeraga

Kujutage ette, Lilli juba kaks aastat ja viis kuud vana. Alles ju oli kutsikas?? Eile sain lõpuks hea pildi ta lemmikasendist, me kutsume seda lendamiseks („Lilli is flying“). Fotol on Lillikene oma köögipuuris, seal veedab ta ööd ja home alone tunnid. Õuekennelisse me teda omapead ei jäta. Ei, ei ole paranoilised, lihtsalt ettevaatlikud. Kahjuks koeri varastatakse, ja Lilli on superkoer.

Superkoer sõna otseses mõttes. Temaga on NII kerge koos elada. Laske ma näiteks räägin teile meie hommikutest. Ärkame, Paul ja mina. Tuiame kööki. Oleme suhteliselt varased, üle seitsme ei maga. Kardin eest, kohvivesi tulele. Selles staadiumis ei tee Lilli reeglina veel silmigi lahti, alles ubade jahvatamine paneb veidikene liigutama. Me joome presskannukohvi, Paul vahukoorega või võiga (öäkk!), mina paari tilga agaavisiirupi ja kohvikoorega, mida siinmail kutsutakse Half-and-Half. Ühesõnaga, kohvikeetmisrituaali ajal on Lilli poolärkvel, vait kui sukk, küll aga hoiab meil silma peal. Ta teab täpselt, et ENNE kui kohvi kruusidesse valatakse, ei juhtu MITTE MIDAGI. Sealt edasi on kaks võimalust. Esimene: inimesed võtavad köögis paar kohvilonksu, et veri käima saada, lasevad looma puurist vallale, tervitavad, viivad õue lühikesele pissitiirule (enamjaolt teeb seda perenaine), toovad tuppa tagasi, istuvad elutoas tugitoolides, vahtides üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele, ühes käes kohvitass, teine käsi vaba koeraga mängimiseks.

Teine võimalus: inimesed keedavad kohvi, valavad tassidesse, jätavad koera puuri, lähevad elutuppa, tõenäoliselt istuvad seal oma kohvitassidega ja vahivad üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele (täpselt ei tea, sest köögipuurist elutuppa ei näe). Sel puhul tuleb koeral viisakas, vaikne ja vagane olla, kuna elu on näidanud, et kiunumine või muul moel kannatamatuse ülesnäitamine ainult pikendab puurisolekut. Lõpuks tulevad inimesed kööki, lasevad looma puurist vallale, tervitavad, viivad õue lühikesele pissitiirule, toovad tuppa tagasi, istuvad elutoas, vahtides üle kanjoni Rahvuslikele Rohumaadele, ühes käes kohvitass, teine käsi vaba koeraga mängimiseks.
Tegelikult on kolmas võimalus kah, kui hommikud juba soojemad. Sel juhul keedetakse kohvi, valatakse termostassidesse, võetakse paar lonksu, et veri käima saada, lastakse loom vallale ja minnakse kolmekesi kanjoniäärele uitama, koos kohvitermostega muidugi. Tõenäoliselt on nimelt see Lillikese lemmikviis varahommiku veetmiseks.

Ühesõnaga, kui koera seedekulgla eriolukorrad välja arvata (ja neid juhtub väga, väga harva), käib meie majas elu inimeste, mitte koera päevakava järgi. Ja kui nüüd täitsa aus olla, toimib süsteem mitte seetõttu, et Lilli on superkoer, vaid seetõttu, et meie Pauliga oleme nõudlikud (kuid õiglased ja armastavad) koeraomanikud. Mulle käib üle mõistuse kurtmine stiilis „ma ei tea, milles asi, mu koer ei tee seda või teist“. Loomulikult ei tee, kui sa pole teda õpetanud ja suunanud ja lased tal endale pähe istuda. Koerad võtavad suurima heameelega karjajuhi postitsiooni üle, kui sina selle vabatahtlikult käest annad.

Aga räägime nüüd õhtutest ka. Lasknud Lillikese kusagil seitsme paiku õuekennelist tuppa, mängime temaga natuke, sellele järgneb miilustamine: Lilli lamab mõnust vidukil silmadega elutoa põrandal, mina või Paul pakume silitamisteenust. Kella kaheksa paiku või veidi hiljem, vastavalt sellele, millal meil Pauliga plaanis koeravaba õhtut veetma hakata, ütlen võlusõna "crate time", mille peale Lilli suundub heal meelel, vastu vaidlemata köögipuuri. Maius, puuriuks kinni, uneaeg ja öörahu hommikuse kohvini. Teinekord läheb ja seisab Lillikene varasemalgi kellaajal puuris, lootuses maitsvat ampsu saada. Seda käitumist ma üldiselt ignoreerin, sest lõppude lõpuks olen mina see, kes majapidamises niite tõmbab, mitte koer, eks ole.

Tähelepanelik lugeja on juba taibanud, et olen täiega puuri-usku. Puur pakub uskumatut vabadust nii omanikule kui koerale. Ah et mis mõttes koerale vabadust pakub, küsite? Väga lihtne. Puurisolek on märk sellest, et olukord on inimeste kontrolli all, järelikult võib koer end täielikult lõdvaks lasta, ei pea muretsema, mis, kus, kes toimub. Kui puuri algusest peale kui turvalist ja mõnusat paika presenteerida, kujuneb see koera jaoks lemmikkohaks, mõnusaks koopaks, kindluseks. No vaadake või ülalolevat fotot. Säärase kaitsetu asendi võtab koer ainult juhul, kui ta on täielikult lõdvestunud, kindel oma turvalisuses. Igaks juhuks lisan, et Lilli ei ole veidralt krõnksus seetõttu, et puur väike oleks. Puur on SUUR. Lillil lihtsalt on juba pisikesest peale sihuke kondiväänamise komme.

Arusaadavalt ei tähenda kogu see puurijutt, et Lilli elu möödubki trellide taga. Lilli elu, et te teaksite, möödub kanjonis ja metsas ja kadakavälul, sekka ka suurlinnades. Puur ja õuekennel on kohad, kus ta veedab eelnimetet ürituste vahele jäävad puhketunnid. Noh, onju meil superkoer? :-)
April 04/2019
"Dogs have given us their absolute all. We are the center of their universe. We are the focus of their love and faith and trust. They serve us in return for scraps. It is without a doubt the best deal man has ever made."― Roger Caras

Paul ja Lilli meie eesõues

Misasja, te ei näe Pauli ja Lillit? Aga vaadake ometi hoolega. See tume täpike all kanjonipõhjas on Paul, istub matkatoolis oja kaldal, suitsetab sigarit, rüüpab õlut. Lilli on kohe tema kõrval. Pildistasin me maja eest nädalajagu tagasi, tänaseks on lumi läinud.

Ning jaa, me loeme kõike seda, mis pildi peale jääb, oma eesõueks. Te peaksite Lillikese sõimu kuulma, kui keegi julgeb kanjoni teisel kaldal Rahvuslikele Rohumaadele jalutama tulla, koeraga või ilma. Rohumaad on Riigi omad, sinna me rendiõigus ei laiene, kuid Lilli pole rendilepinguga kursis. Kusjuures ma täitsa ausalt tunnistan, et ka meie Pauliga maname ette „kes seal kõnnib“ näod ja haarame binoklid, kui haruharva kedagi teisel kaldal nägema juhtume. Reeglina on tegemist jooksjate või koeraomanikega või ratsutajatega. Aga ükskord, kujutage ette, jalutas üks paarike rohumaadel oma KITSE. Ei, me ei näinud seda unes. Jah, me olime täiesti kained. Meesterahvas, naisterahvas, ja ontlikult oheliku otsas kõndiv kits. Samas, koerana koheldud kitse kannatab veel kuidagiviisi ära, aga Rohumaadele eksivad püssimehed tõstavad meil vererõhu lakke. Ei hakka siin ameeriklaste relvafetishil pikemalt peatuma, milleks mõnusat hommikut rikkuda, eks ole – aga ega me naljapärast „NO HUNTING, PRIVATE PROPERTY“ silte kanjoniäärele välja pannud. Ja ikka leidub mõni ullike, kes tukiga alla kanjonisse koperdab. Noil puhkudel aitavad tugevad häälepaelad.

Anyway. Nagu öeldud, praeguseks pole ka põhjapoolsetel kanjonikülgedel enam lumeraasugi. Jumal tänatud. Ei hakka salgama, et igatsesin Kauai järele nii mis hirmus, kui siin mitu nädalat hangesid pidin vahtima. Tegelikult oleks patt nuriseda, veetsime saarel ju hea osa jaanuari ja veebruari, aga no ma kohe üldse ei tahaks talvega enam tegemist teha. Täna hommikul näiteks on olemine juba mõnus, kuigi hetkel sajab. Aga soe on, ja õhk maguskirbest kadakalõhnast paks. Kadakatest rääkides, nendest suurtest siis, puukõrgustest. Käisime eile kanjonis pikemal tiirul. Seekordne lumi on täitsa uskumatut murdmistööd teinud. Meil saab ülehomme viis aastat siin elatud, aga sellist laastamist pole veel näinud. Vanad kõrged puud pooleks, langenud okstest rääkimata. Mõneti rahustav – järelikult tänavune Kesk-Oregoni talv ikkagi OLI eriline. Loodetavasti saame nüüd mõned aastad jälle polaarkliimata hakkama.
April 02/2019 
“Pray don't talk to me about the weather, Mr. Worthing. Whenever people talk to me about the weather, I always feel quite certain that they mean something else. And that makes me quite nervous.” ― Oscar Wilde