Suviselt, suvaliselt

 

Mõnikord tunnetan oma vanust ikka üsna teravalt. Kedagi teist peale iseenda kahjuks süüdistada pole, keegi ei käsi ju sopameedias sobramas käia. Aga näe, ikka käin. Ja sealt see tunne tulebki, et olen relikt. Väljasurev liik. Näide: Kanye West and braless wife Bianca Censori look confused as they get locked out of their Tesla Cybertruck following cinema date. Ausalt, nagu kusagilt teiselt planeedilt pärineks see pealkiri ja fotod. Või oot, äkki on vastupidi? Hoopiski mina pärinen teiselt planeedilt? Aga noh, murega segatud kaastunne tekib ju, kui näed, et teine pingutab ninast vere välja, et originaalne (loe: alasti ) olla, ja siis, pagan võtaks, veab Muski imetehnika alt, passid nagu nõme lihtsurelik oma tõrkuva küberauto kõrval, kusjuures su meeskaaslane ei taipa muud teha, kui kapuutsi sügavamale pähe tõmmata, selle asemel et oma kuulsate titaanhammastega ukselukk lahti närida või midagi. Aga tegelikult, teate, kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, hakkan Bianca stiili osas tasapisi üles soojenema, sest see on ikka nii camp, et. Mine tea, oleks mul temaga sarnane keha ning sünniaasta, ehk loobuksin minagi end rõivastega katmast? Ja no kui keegi selle cybertrucki mulle niisama, täitsa tasuta maja ette veeretaks, ega ära ei ütleks, hoolimata asjaolust, et mul puudub sügavam usaldus Muski sõidukite vastu. Mu vana hea fosiilkütust põletav Chevrolet truck tundub tükk maad lollikindlam valik, uksed käivad igatahes kinni-lahti ilma mingi müstilise äpita.

Vahel vaatan Bill Maherit. Ta on sihuke... kuidas seda öeldagi... vanainimeste Louis C.K.? Mitte, et ma Billi jumaldaksin või miskit, tal on tõuse ja mõõnu, kuid külalised tihtipeale põnevad ja nii. Anyway. Hiljuti tunnistas Maher oma silmakirjalikkust: promob keskonnasäästlikku elustiili, samal ajal reisimiseks eralennukeid rentides. Vabanduseks tõi, et kuna on oluliselt panustanud planeedi säästmisse/päästmisse, võib private jettide näol dividende välja võtta. Ah et konkreetselt millise panuse andnud? Vaat sellise: pole ühtegi järglast tootnud. Ma selle peale muidugi kohe rõõmsalt käsi hõõruma, et minu poolest võib prügisorteerimine ja recycling nüüd jääda kus seda ning teist, minagi olen ju maailma päästmiseks täpselt samamoodi panustanud. Kusjuures jällegi, kui sarkasm kõrvale jätte, näen siin tõetera – ja paluks lapsevanemail mind mitte võlla tõmmata - fakt ju, et maailm on ülerahvastatud. (Olgu lisatud, et prügi ma siiani siiski sorteerin. Kas sellest ka kasu, st. kas kogu kupatust lõpuks siiski ühte auku ei aeta ja traktoriga tasaseks ei sõideta, selle kohta mul andmed puuduvad.)

Taaskasutusest rääkides, spordivõtmes. Ega Reet Aus pole ainuke, kelle disainitud olümpiarõivad rahva hambus ribadeks rebiti. Juhtub ka kuulsamate moeloojatega. Ralph Lauren on aastaid USA tiimi riietanud, paari päeva tagune Pariisi avatseremoonia outfit aga, luitunud teksa/kiivakiskuva pintsaku kombinatsioon, kriitikute silmis armu ei leidnud. Ralph Lauren Ripped To Shreds For U.S. Outfits At Olympics Opening Ceremony. Tea, kas Reet ja Ralph leppisid omavahel denimi kasutamise osas kokku või mis? Samas, postituse alguse juurde tagasi tulles, vanuse-teema juurde. Ma õnneks suudan end siiani veel kõrvalt vaadata, iseenda üle muiata, kui brave new world mind järjekordselt silmi pööritama paneb, olgu siis põhjuseks Bianca olematud kehakatted või igavad, luitunud, kuid taaskasutuse pühast oreoolist ümbritsetud teksad. Vot kui ise enam aru ei saa, et väljasurev liik oled, et maailm ei liigu ilmtingimata suunas, mis sulle meeldiks, vaid valib trajektoori sinust sõltumatult – vot siis on juba pahasti. 

July 29/2024                                                                        Image: Internet 

"I think they all went too far. Their jeans got too low, their tops got too see-through. Personally, I think that sexy is keeping yourself mysterious. I'm really an old-fashioned girl, and I think I'm totally sexy." ―  Stevie Nicks

Las Cruces, here we come!

 

Lood sedaviisi, et Paulil ja mul on tänase päeva seisuga kaks kodu üheaegselt. Üks Oregonis, teine New Mexicos. Teisisõnu, peale pikavõitu otsinguid on meil Las Cuceses elamine lõpuks olemas. Kogu koduleidmise eesliinitöö langes Pauli õlgadele, ta parasjagu seal komandeeringus. Mina siit põhja poolt võitlesin tagalas, pidades virtuaalset majajahti. Tänaseks tean enam-vähem kõiki LC rendiagente nimepidi :)

Esialgu, jah, rendime, kuid kui kannad kinnitatud saavad, ning pisut hinge tõmmatud, hakkame kinnisvara soetamise plaaniga ringi vaatama. Aga see selleks, räägime käesolevast hetkest, ehk siis säärasest põnevast olukorrast, kus ma kolin majja, mida pole oma ihusilmaga näha ega käega katsuda saanud. Paul seevastu on, ja no eks fotod-videod ütlevad kah miskit. Orelimäed igatahes paistavad me taga-aiast kenasti kätte. Ja hinna-kvaliteedi suhe tundub paigas olevat. Väga kõrget renti ei taha ju maksta, väga odavas kohas (loe: kehva kvaliteediga majas) aga ei taha kah elada, olgu või ajutselt.

No ja mis siis muud nüüd kui tegudele. Esialgu ettevalmistused, igat sorti bürokraatia, end Oregonist lahtirakendamine, ja siis vastupidine protsess New Mexicos. Nende kahe vahel muidugimõista kogu majapidamise ühest kohast teise toimetamine, läbi mitme osariigi. Saab tegus augustikuu olema, seda ma ütlen. Kolimisreis on plaanitud septembri algusesse. 

July 24/2024                                                   Pildil: Las Cruces; foto võtsin veebist. 

“It’s only after you’ve stepped outside your comfort zone that you begin to change, grow, and transform.” ― Roy T. Bennett

Question of the day

 

Teate, ma pikalt pigem ei hakka. Kuluks päevi, et USA praegust poliitilist olukorda asiselt kokku võtta. Sestap ei tule sellest asine postitus, pigem emotsiooniplahvatus. Ja olgu öeldud, et ma pole Kamala Harrise fänn, kuid ta on sada, tuhat, kümme tuhat korda parem riigijuhikandidaat kui zombie-Joe. Trumpist rääkimata. 

Anyway. Tõenäoliselt saab Demokraatliku Partei, kuhu minagi kuulun, presidendikandidaadiks praegune asepresident Harris. Ametlikuks tehakse asi augusti teises pooles. Vabariiklased (Trumpi partei) on sündmuste ootamatu pöörde, Bideni lavalt taandumise tõttu tõsiselt paanikas. Sest papa Joe olnuks kerge vastane. Puhu peale, ja kukub pikali. Aga nüüd? Käre naesterahvas! Endine California peaprokurör!! Mistap republikaanid kraabivad hoogsalt igast nurgast pori kokku, et Harrist sellega loopida, muuhulgas süüdistavad teda... wait for it... lastetuses. Kamala ja teised temasarnased ei sobivat riigitüüri manu, sest pole järeltulijaid tootnud. Tuli välja, et Trumpi asepresidendikandidaat JD Vance nimetas Kamalat paar aastat tagasi lausa “kassimutiks”; teate küll, need veidrad lastetud vanaprouad, kes kassikarja toidavad, eks. 

Selle peale lajatas üks mu Texases elav sõber, vägev, poliitiliselt aktiivne naine täna oma blogis: “Here’s my question of the day: JD Vance has taken to calling Kamala Harris “the cat lady,” and wonders why she’s never been pregnant. No President of the United States has ever given birth. I’m wondering why it’s suddenly an issue.”

Ausalt, ma prindin selle tsitaadi välja ja riputan nähtavale kohale, külmkapi uksele näiteks.

Trump may regret choosing JD Vance as his running mate

July 23/2024                                                                                   Image: Internet 

“I just think it's so important not to take yourself too seriously.” ― Kamala Harris

They tried to make me go to rehab, but I said "no, no, no"

 

Järjekordne kergemat sorti suvepostitus. Või noh, alustan mitte nii väga kergelt, hüppan korraks ATH vankrile jälle. Kuna selleteemalisi kirjutisi ilmus ikka hulganisti, kommentaare veelgi hulgem, siis kahjuks ma ei mäleta enam, kus ja kes mainis (Maarja?), et ATH sümptomite hulka kuulub näiteks ka ühte teatud muusikapalasse või filmiklippi „kinnijäämine“. Et käiad ühte ning sama asja lõputult, maniakaalselt. Aga palun väga, olge lahked, nii ka mina. Kogu oma täiskasvanuea. Näiteid? Olin mingi kakskümmend kolm-neli vist, mul oli Walkman (ei itsita siin!), sõltuvuslooks Don Henley „The Boys of Summer“. Halloo, mis ma just ütlesin? Ei itsita!! Hilisemast ajast, Jeep'i roolis, Yarkoga koeraüritustele sõites Deep Purple, Ted the Mechanic, volüüm põhja keeratud. Siiani jumaldan selle introt. Värskeim sõltuvus? Gotye “Somebody That I Used to Know” + CDK Dance Company. Ja ärge küsige, mitu korda toda hüpnotiseerivat esitust vaadanud olen, ma nagunii üles ei tunnista.

------------

thisiscolossal.com: "CDK Dancers Deliver a Mesmerizing ’70s Inspired Performance to Gotye’s Iconic 2010s Hit. If you were anywhere near a radio in the early 2010s, odds are you’re familiar with Gotye’s “Somebody That I Used to Know.” Then ballad rose to popularity as it topped international charts and won awards, and today, the complicated love song boasts more than 1.6 billion streams on Spotify alone. Over a decade after its release, CDK Company revisited the hit, choreographing a dance performance that’s just as iconic as the track’s original stop-motion music video."

July 19/2024

“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche

Mustriliselt

Täiesti suvaline suvepostitus tuleb täna, Eputamispostitus, kui soovite. Oli meil siin allpool juttu mu mustriarmastusest, eks. Aga olge lahked, võtsin kätte, tegin paar pilti, ettenäitamiseks. Selgitused pildiallkirjades. Ahjaa, seda ka veel, et kõik see kraam pärineb sekkarist, originaalis XL või XXL suuruses. No ma ju räägin, minusugustele kribalatele ei raatsita vingeid mustreid raisata, mistap olen sunnitud kogukamate prouade nina eest eest hilpe ära napsama, seejärel enda jaoks parajaks õmblema. 

"Rasedakleidi" lõikega tuunika, napilt põlvikattev, pikad varrukad, otstest kroogitud. Väike püstkaelus. Taskud!! Kannan mustade, läbipaistmatute retuusidega. Suvel tennised, talvel tanksaapad. 

Õhulisest kortsukangast maksikleit, paabulindude ja roosidega. Muidu oleks ehk pisut imal mu jaoks, aga ketsid päästavad.

 

Täislinased, laiade säärtega püksid, natuke pikemad kui kolmveerandpikkusega. Taskutega. Juurde musta värvi tanktop ja ketsid, teinekord ka musta värvi beanie. Üleüldse, beanie-mütse kannan teinekord ka suveajal, mul on neid säärast õhemat sorti kah. Annab, vähemasti mu enda meelest, outfitile... kuidas öeldagi... karakterit? 

 Varrukateta, kehasse töödeldud maksikleit, "vanatädi vaibiga" muster. Must-valgete Converse ketsidega läheb üle mõistuse hästi kokku. 

Siidsegune, vähekese spandexiga pidulikumat sorti maksikleit. Seitsmekümnendate stiilis muster ja lõige. Avar V-kaelus, rinnaosa tihkelt ümber keha, seelikuosa diagonaalkangast. Pikad varrukad, pealmine varrukaõmblus kogu käsivarre ulatuses avatud, varrukaotsad kroogitud. Soojal ajal tennised, külmal tanksaapad. 

July 18/2024

“You can think clearly only with your clothes on.” ― Margaret Atwood, The Handmaid’s Tale

Soliidselt

Mul oli enne road-tripile suundumist kindlalt kavas Indigoaalase üleskutse vastu võtta (“… vastutasuks ootan ma nüüd teilt kõigilt samasuguseid postitusi :) Jagatagu häid ideid ja inspiratsiooni, ja eriti seda, kuidas riideid pildistada"). Lausa idee olemas, kuidas pildistada: omaenda peegeldusi aknaklaasidel. Noh, inimene plaanib, jumal juhib, nagu öeldakse. Kõik see kena plaan lendas vastu taevast, niipea kui blogimaailmast lahkusin, teele asusin. Kõik muu tundus tähtsam kui iseenda hilpude presenteerimine. NB! See pole torge nende suguõdede suunal, kes mu äraolekul moepostitustega tegelesid. Vaimustusin muuhulgas Kertu kelmikast rebasejakist ja Katarina elegantsest pearätik-päikeseprillid kombinatsioonist à la Grace Kelly/Jackie Kennedy. Paraku, jah, mul endal läks reisiriiete pildistamisega nagu läks. Ehk järgmistel tuuridel olen tublim. Kaks pilti siiski, trucki kõrvalistmelt. Põhimõtteliselt ketsipildid, aga lisaks on alumisel näha mu road-trippide raudvara, haaremipüksid, ja ülemisel üks uuem sekkarileid, teksalõikega, puuvilla/spandexi segu. Ülevõlli lilleline-liblikane pole küll otseselt mu maitse, aga noh, sihukesed hea tuju püksid, võtke heaks või pange pahaks. Lillelisus viib kenasti ning sujuvalt postituse peapõhjuse, soliidsuse juurde. Mitte, et ma seda iseendalt küsiks, kõrvalseisjad aga ehk küll: kas 60+ naesterahval sobib sääraseid säärekatteid kanda? Ehk peaks soliiiiidsem olema?

Meenutuseks: soliidsuse teema tõstatus eelmise postituse all, kui ATH pealt sai korraks sujuvalt õpetajate riietusele hüpatud, ja märkisin, et vanasti minu õpetajaks õppimise ajal eeldati, et klassi ees seisja näeb soliidne välja. Mul isiklikult puudub aga soliidsusega sügavam suhe. Surfasin eile sõnastikes, et mida siis täpsemalt see va soliidsus tähendab. EKSS ütleb: kindel ja tõhus, korralik, usaldusväärne, esinduslik, väärikas; põhjalik. Inglisekeelset tõlget otsides leidsin muuhulgas well established, respectable. Ei hakka teemat laiaks ja lõhki ajama, võtame ainuüksi riietuse, väljanägemise. Mina küll ühest vastust anda ei oska, mis nimelt on soliidne seljariie, jalanõu, peakate. Esiti tuli pähe, et äkki soliidne = klassikaline, aga ei, see pole vist päris see. Veel sõnu, mis minu peas soliidse väljanägemisega seostuvad: ohutu, fantaasiavaba, tuim. Hm. Nagu näha, mul pole soliidsuse kohta kuigipalju head öelda. Muidugi, mu elustiil on eluaeg säärane olnud, et soliidsust pole tarvis läinud, matused välja arvata. Ja ehk veel mõned sündmused, ühe käe sõrmedel üles loetavad, tänaseks ajaloohõlma vajunud. 

Mustritest, pükstefotole viidates. Esiteks. Vaatan, et mu riietumisharjumused käivad siinsele mainstreamile vastu. Enamik naisi kasutab minu tähelepanekute järgi kombintsiooni ühevärviline bottom (püksid, seelik) + kirju top (pluus, kampsik, pusa, mis iganes). Mul vastupidi. Pea kõik mu bottomid on mustrilised, üks kreisim kui teine, kamo ja muu säärane, olgu tegu talve- või suvegarderoobiga. Topid aga, need on enamjaolt musta värvi.  Teiseks. Teate, mis suurusnumbritele kõige ägedamaid mustreid pakutakse, mu teise ringi poodide kogemuse põhjal? XXL ja XXXL. Jep. Jumala tõsi. Minusuguseid kiitsakaid arvatakse pisikesi, aravõitu lillekesi-ruudukesi-triibukesi-täpikesi eelistavat, samas kui kogukamatele naistele pakutakse oivalisi, lennukate ornamentidega kaetud kangaid. Mistap tihtipeale ostan mitu numbrit suurema asja, õmblen parajaks. Just eile leidsin sekkarituuril Nike’i talvepüksid, vateeritud, kuhu kolm mind sisse mahuks. Muster? Massiivsed, kirevavärvilised lilled mustal põhjal, no nii äge, et vesi tuleb suhu. Kavatsen õmblused üles harutada, talveseeliku õmmelda, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis New Mexicos seda va talveseelikut kuigipalju vaja ei lähe ju? Aga no poodi kah ei saanud jätta säärast varandust (tervelt kolme dollari võrra kergendasin kukrut).

 

Aga jah, rääkige nüüd kaasa, aidake soliidsust defineerida. Ja mismoodi teie garderoobis soliidsusega lood. Mul näiteks pole mitte ühtegi, no mitte ainumastki nö. soliidset jakki/pintsakut. Ma ei suuda ega oska säärast asja kanda, see oleks nagu sadul sea seljas. On paar kleiti-seelikut, mida vastavas kontekstis võiks soliidsena kirjeldada, aga ma ei paku neile seda konteksti. Näiteks ei kanna kleite ilmaski kingadega, ikka ketside või tanksaabastega. Mul ei olegi kingi. Või oot, üks paar suvekingi siiski, aga need on säendsed gladiaatorisandaalid, soliidseks ei liigitu. Kampsikute ja muude üleriietega sama. Mõni võiks hea tahtmise korral ehk soliidsuse-sildi külgegi saada, aga kui paaritan neid beanie-mütside ja kamopükstega, haihtub soliidsus kus seda ning teist. Mine võta kinni, millist puudujääki, mis sorti ebakindlust riietusega kompenseerin, aga mul peab väljanägemisel alati mingi… eee… kiiks juures olema. Et poleks nagu kõigil, noh. Et näe, kui julge, kui eristuv ma olen. Iseenesest nõme, onju. Lapsik kuidagi. Justkui enesekindlusest puudu. Teisalt võib ju ka nii vaadata, et enesekindlust oi kui palju, üldse ei hooli, mida teised arvavad. Mine võta kinni, kumbapidi need asjad mul peas käivad. Ise eelistaksin muidugi viimatinimetet varianti.

   

Aa, aga äkki saab soliidsust enesekindlusega siduda? Ärimaailm jne, kõik kontrolli all, kõik kulgeb soovitud suunas? Mänguruumi (loe: ebaõnnestumisvõimalust) pole? Heakskiit tagatud, halvakspanu välditud? Jep, riietuse teemat võiks pikalt ja laialt psühholoogilisest aspektist lahata, aga mul jooksis mõte kokku siinkohal. Lähen teen ühe kohvi endale. Ja sedajärgi garderoobis väikese harvenduse, sest uut kraami on juurde tulnud, järelikult peab millestki loobuma, riidekapp pole kummist, vähemasti minu oma mitte. 

 

July 10/2024

“You never realize how much of your background is sewn into the lining of your clothes.” ― Tom Wolfe