Mission accomplished



Nädal aega jooksin ilmaga võidu. Võitsin! Nagu ilmateade lubas, läks üleeile külmaks – no ikka vastikult külmaks, päeval mingi miinus viis Celsiust pluss vinge tuul – aga minul olid selleks ajaks camperi “välitööd” juba tehtud. Justkui tellitult eelnes külmale frondile suvine tuulevaikne soojus, aerosoolvärvidega töötamiseks ideaalne.

Ei hakka salgamagi, et peale mitmepäevast treppredelil üles-alla turnimist (vt eelmise postituse fotot) on jalalihased jube valusad, kael kah kange. Aga noh, Sõnni värk, jonni ei jätnud, kuna eesmärk seatud, et suuremad välised tuunimistööd saagu enne talve tehtud, eks kevadel jõuab üle lakkuda ja pisemaid värviparandusi teha. Sõna oteses mõttes minutipealt panin projektile punkti, viimased meetrid kaitsekilet eemaldasin kohalejõudnud tormiga võidu.

Nalja sai kah, minu kulul. Kolmanda või neljanda värvimispäeva pealelõunal tõusis kerge tuuleke, pidin hirmus hoolikas olema, et aerosoolvärv mujale ei satuks kui selleks ettenähtud kohtadesse. Töötasin nelja värviga: valge, must, punane, hõbe. Camperiga polekski veel väga hullu olnud, käid vea valgega üle, onju, pole väga nõudlik pind, aga kui truckile mõni neist neljast peale pritsib? Parem mitte mõeldagi. OK, olen mina parasjagu toas lõunaeinet võtmas või midagi, kui Paul teatab, et truck on puha hõbedase värviga koos. Mul kukkus kahvel käest, kargasin püsti, valmis õue tormama, et katastroofi ulatusest aimu saada. Paul nautis mõnuga mu meeleheidet, enne kui suvatses täpsustada, et jah, truck on üleni hõbedane. Kas ma tõesti ei mäleta, mis värvi sõiduriista me soetasime?
Julmur.

Eile esitlesime camperit naabritele. Meil on sihuke mõnus kaheksane kamp välja kujunenud, vähemasti korra kuus käime koos, neli enam-vähem samas vanuses paari. Seekordse ürituse nimi oli Garage Party. Garaazh on meil soe ja suur ja valgusküllane, suhteliselt korras kah, mis muud kui  jõulutuled riiulite külge, Pauli tööpinkidele linad peale, muusika mängima, ja - tuld! Plaanisime suured garaazhiuksed avali hoida, et külalised saaksid strateegiliselt kanjoniservale pargitud camperit imetleda, aga nii kuramuse külm oli, et pidu toimus kinniste ustega. Kuna ma olin nädalasest redelil rabelemisest üsna kurnatud, tellisin ühelt naabriproualt maisileiva (cornbread) ja teiselt magustoidu, peene nimega Swedish Cream (jube hea, maitseb nagu vaniljega magustatud ja tarretatud hapukoor, puuviljad peal), minu poolt oli ahjupotitäis kanarooga (Southwestern Chicken & Rice Skillet). Lisaks kena veinivalik, nii külakosti kui pererahva sahvri varusid.

Naabrid on muide kõik vanad RV hundid, kuid nende ratastel majad on hea tükk maad massiivsemad kui meie oma. Paul ja mina oleme rohkem sihukesed in the middle of nowhere reisijad ja ööbijad, naabrirahvas aga peatub paikades, kus saab end voolu- ja veevõrku lülitada, tsivilisatsaiooni hüvesid nautida, ei pea RV veepaagi suuruse ja akude võimsusega arvestama. Meie camperilgi on väiksusest hoolimata kõik samaväärsed ühendused olemas, eks teinekord proovime siis peenemat elu kah, vahelduseks.

Ahjaa, üks asi veel. Kosmiliselt mugavast kodusest voodimadratsist ära hellitatuna (pean lugejale pettumuse valmistama - ei ole kõikide Maarjamaa blogijate lemmikmadrats Napsie :-) soetasime sarnase luksususe ka camperisse. Kallis oli, kurivaim, aga mugavus maksab. Ja no ma ütlen täitsa ausalt, et need ajad, mil olin nõus telgis mingisuguse kõva ja kõhna küljealuse peal öid veetma, on möödas. OK, teen väikese möönduse: magan telgis, kui keegi minu jaoks sinna king size Dream Cloud madratsi paigaldab, täpselt sellise, nagu kodusängis.

Foto tehtud möödunud nädalal. Tänaseks on eesõue “mütsipuudele” vaid mõned kasinad lehed alles jäänud.
October 30/2019
“I love deadlines. I love the whooshing noise they make as they go by.” ― Douglas Adams, The Salmon of Doubt

Suur maalritöö



Ei ole aega blogida.
Foto: Paul.
October 22/2019
“Sometimes you have to go a little crazy before you can find sanity.” ― Tawny Lara

Ostsime maja



Naaberosariik Washington oli sügistormi täpselt ajastanud, nimelt eilseks, mil me Pauliga, Lilli kaasas, oma truck camperi järele sõitsime. Tehing tehtud, raha makstud, camper eelmiste omanike lahke abiga trucki turjale laaditud, alustasime vastutuules mitmesajamiilist tagasiteed. Tegelikult polnudki teab mis hullu, truck talus kogukat kandamit stoiliselt. Ja no ega me niisama pimesi pahminud kah, kõikvõimalikud (tasa)kaalukalkulatsioonid olid enne tehtud, põhjalikult. Ma ei hakka teid üksikasjadega kurnama, aga USAs ülipopulaarne truck + camper kombinatsioon on paras raketiteadus, kui pole plaanis vedrusid sirgeks vajutada või rehve üle kuumendada vms. Camperil on „kuiv“ ja „märg“ kaal, sõltuvalt sellest, kas kütte- ja veesüsteemid täidetud, ning kalkulatsioonidele tuleb loomulikult lisada ka kogu kaasasveetav kraam (söök, riided, koer ja nii edasi). Meie läksime kindla peale välja, suure kandejõuga truck pluss suhteliselt vähe kaaluv camper.
Täitsa uskumatu, mis kõik on võimalik ahtakese pinna peale ära mahutada, nii et astumiseruumi ka ikka jääb. Interjööri nägemiseks varuge vähemalt paar nädalat kannatust - homsest käärime varrukad üles ja tuunime uut elamist oma maitse ja käe järele. Kui valmis saab, esitlen.

Ahjaa, Lillikest tahtsin kõvasti kiita, eilse pika reisipäevaga seoses. Kuna oli kahtlus, et samal õhtul äkki koju tagasi ei jõuagi, võtsime looma kaasa. Ta veetis nurisemata kümme sõidutundi oma autopuuris, ja veel tunnikest paar pealekauba, selle aja, mil camperi pealelaadimisega tegelesime. Kuna see oli meile Pauliga esmakordne kogemus, kulus rohkem aega ja närvi kui asi tegelikult väärt. Müüjad, tore noorepoolne paar kahe pubeka-eas pojaga olid äraütlemata suureks abiks. Lilli, nagu öeldud, konutas kogu selle aja truckis, vaatas pealt, kuidas pererahva kaks suurt puudlit ringi saalisid. Kuueaastane isane käis Lillikese akna all serenaanaadi laulmas, üheksa-aastane emane majakoer (täpne koerandustermin on 'resident bitch') vaatas sellele tegevusele aga vägagi viltu. Arusaadav.

Koju jõudsime hilisõhtul, surmväsinud. Mis ei takistanud meid veini lahti korkimast, et autokastis asuvas uues elutoas mõnuleda, välisuks lahti, Lilli kurnatult diivani ees lebamas, öökullid all kanjonis märulit tegemas. Oojaa. Ma täitsa elavalt kujutan ette, kuidas me oma maja kuhugi USA inimtühjadesse avarustesse sõidutame, et sinna X ajaks ankrusse jääda, sest noh, miks ka mitte, kui kõik mugavused olemas. Oot, äkki peaks lausa Instagrami konto tegema? „Unistuste töö: noor abielupaar teenib leiba eksootilistes kohtades reisimisega.“ Ma kasvataks juuksed pikaks ja värviks blondiks ja laseks istmikuimplantaadid panna, Paul rähkleks mõned kuud 24/7 jõusaalis, ja kui me seejärel käsikäes türkiissinistesse lainetesse jookseksime, petaksid selja tagant võetud pildid äkki vaataja ära? Ah et pole lootustki? Oh well. Tühja selle Instagrami ja lainetega. Me läheme siis näiteks hoopis talvisesse Death Valleysse, kus tilkagi vett ei ole, nii et püksid võib rahulikult jalga jätta ja mütsi pähe, juuksevärvi- ja pikkust varjama. Korra oleme käinud ka, aga tookord oli Lilli asemel Yarko kaasas, ning truck camperi asemel telk.
  
Üks asi tuli veel meelde. Kui teile tundub, et truck + camper ei ole teab mis pilku paitav kombinatsioon, on teil õigus. Esteetilisest aspektist vaadatuna on lugematu arv elegantsemaid sõiduriistu. Kuid asja ilu, kulla inimesed, seisneb praktilisuses. Selles, et võid oma neljarattaveoga ja kõrge kõhualusega sõita sinna, kuhu enamik kodanikke ei pääse, nautides samal ajal kodusele elamisele ligilähedasi mõnusid. Aga et te ei arvaks, et ma mingi printsess herneteral olen, lisan ühe varasema ülesvõtte, kus me Pauliga Arizona kõrbes kaktuste keskel ööbime, ilma telgita ja puha. Koer pildil on Yarko. Teine foto on tehtud eilsel kojusõidul, bensiinijaamas, kusagil Washingtoni osariigis.
October 19/2019
“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro

Columbus Day Is Dying



DISCLAIMER: Kui mu mälu ei peta, kopeerin juba mitmendat aastat Kolumbusepäeva puhul (mis tänavu langes 14. oktoobrile) ühte oma vana postitust. Tookord sai kõik ära öeldud, midagi uut justkui lisada pole. Siiski, allpool viidatud artikkel "Columbus Day is Dying" on täitsa värske. Aga siit tuleb see vana lugemine:

"Once again, it's time to celebrate Columbus Day. Yet, the stunning truth is: If Christopher Columbus were alive today, he would be put on trial for crimes against humanity. Columbus' reign of terror, as documented by noted historians, was so bloody, his legacy so unspeakably cruel, that Columbus makes a modern villain like Saddam Hussein look like a pale codfish."

Tänane riigipüha, Columbus Day, on kohalike vabamõtlejate sõnul niisiis rohkem kui küsitava väärtusega. HuffPost võtab meresõitjast massimõrvari koleteod lühidalt kokku. Mina igatahes ahmisin teksti, silmad suured - ei mäleta, kas algkooli ajalootunnis magasin, puudusin, või ülistati vastikut ja verejanulist senjoor Kristoferi ka toonastes N Liidu ajalooõpikutes. No põhimõtteliselt muidugi olin teadlik, et indiaanlasi koheldi hullemini kui karielajaid, kuid mu peas ei seostunud see otseselt Kolumbuse isikuga. Ühesõnga, Columbus Day asemel võiks hoopistükkis Bartolomé Day'd tähistada, arvavad ajudega kodanikud siinmail. Hispaanlast Bartolomé de las Casas't, XV saj. vaimulikku ja õpetlast, loetakse anti-imperialismi ja anti-rassismi isaks. Tema pidas põlisameeriklasi inimesteks, mitte loomadeks. Üritas (tulutult) kaasaegsete silmi avada, olles ühe meretreti Kolumbusega kaasa teinud ja kolonisaatorite poolt korda saadetud õudustele tunnistajaks olnud. Aga Kolumbusepäev, olgu märgitud, sai 1934. aastal USA riigipühaks katoliikliku organisatsiooni lobitöö tulemusena. On riigipüha siiani. 

Columbus Day Is Dying: Many places no longer celebrate the man responsible for the murder of millions of Native Americans.
October 14/2019
Image: Internet
 
“In 1492, the natives discovered they were indians, discovered they lived in America, discovered they were naked, discovered that the Sin existed, discovered they owed allegiance to a King and Kingdom from another world and a God from another sky, and that this God had invented the guilty and the dress, and had sent to be burnt alive who worships the Sun the Moon the Earth and the Rain that wets it.” ― Eduardo Galeano, Los hijos de los días

Issand kui imelik!



Oletame, et teil on mitte just üleliia tihti esinev eesnimi, nagu minul. Ja oletame, et te olete oma sünnimaalt ära kolinud, seitsme maa ja mere taha, kus inimesed te nime peale lausa kulmu kergitavad ja kolm korda üle küsivad, sest midagi nii imelikku pole nad enne kuulnud. Ja nüüd oletame, et teil on plaanis teha suuremat sorti ost, ning te tutvute erinevate tootjatega ja pakutava valikuga. Järgmiseks oletame, et peale põhjalikku eeltööd on teil valik enam-vähem tehtud, aga kuna ost lööb rahakotti mitte just väikese augu, süvenete igaks juhuks ka tootjafirmade ajalukku. Ja lõpuks oletame, et Company Info lingile klikkides kargab teile näkku teie enda nimi, seesama imelik ja haruldane, mille peale kohalikud kulme kergitavad ja kolm korda üle küsivad. Ja seda nime kannab ei keegi muu kui kompanii asutaja – tõsi küll, mitte ees-, vaid perekonnanimena. Mis tunne teil oleks? Minul igatahes kukkus lõug põlvini, ripub teine seal siiamaani. Aga las ma räägin kogu loo algusest peale.

Läinud nädala veetsime mõlemad, mina ja Paul, peadpidi arvutis, sest nüüd, kus meil truck õue peal (vt eelmist postitust), on aeg truck camper hankida. Meie, ullikesed, muidugi arvasime, et asi see ära pole, valik on lai, küll me midagi sobivat leiame, nii hinna kui tehniliste näitajate poolest (kaal, mõõdud jne). Aga kus sa sellega. Valik on liiga lai. Firmasid, mis truck campereid toodavad, on mustmiljon. OK, praakisime pooled välja, jätsime üksnes pikka aega tegutsenud või need, mille  renomee laitmatu. Paraku igaüks neist toodab head hulka mudeleid. Noh, võttis aega mis võttis, igatahes lõpuks jäi sõelale vaid kaks tootjat ning kümmekond mudelit.

Novot. Teen siis mina omale täna hommikul kohvi #2 ja asun põhjalikumalt nende kahe firma ajaloo kallale, samal ajal kui Paul tegeleb tehniliste üksikasjade väljaselgitamisega. Lähen tootja kodulehele, klikin Company Info, ja loen: „A Premium Truck Camper Manufacturer Since 1969. To succeed in our mission, we apply the corporate standard established by Erdman Epp, founder of Adventurer Truck Campers.“ Erdman Epp? Epp?? EPP???????

Teate, ma üldiselt ei usu oomenitesse, jalutan tuima näoga redeli alt läbi, musta kassi ei karda ja nii edasi. Aga kui ma enne veel kahtlesin, kas soetada Adventurer camper või teise sõelalejäänu, X firma oma, siis praeguseks on üsna tõenäoline, et meie trucki turjal saab istuma just nimelt Adventurer. Sest mis mõtet on vastu punnida, kui lausa näpuga näidatakse. Nüüd jääb ainult see õige isend üles leida, õige hinnaga, õigest kohast, sest noh, ühe sobiva avastasime esimese hooga Floridast, aga sinna justkui natuke kauge järele sõita, või mis.

Fotod on internetist, illustreerivad. Me pole veel otsustanud, millist konkreetset Adventureri mudelit valida, tõenäoliselt meie oma nii fancy välja nägema ei saa nagu too, mis esimesel pildil, tuled ja viled ja puha. See on uuem väljalase, meie soetame peetu.
 
Erdman Epp
October 13/2019
“I've often noticed that when coincidences start happening they go on happening in the most extraordinary way. I dare say it's some natural law that we haven't found out.”
― Agatha Christie

Silverado



Disclaimer: postitus sisaldab tehnilisi üksikasju ja mõningast kogust pähe raputatud tuhka.

Veel paar aastat tagasi, kui kliima-teema nii torkiv ei olnud, poleks hiljuti hangitud sõiduriist minus vähimatki põhjendamisvajadust tekitanud. Tänaseks on olud pisut muutunud, paraku. Mkmm, ma ei pea silmas teistele selgitamist, et miks just see masin ja miks nii suur ja nii edasi, vaid eelkõige ikka iseendale. Taaskasutanud ja prügi sorteerinud ja kilekotte vältinud olen juba aastaid, ökoloogilise jalajälje suuruse teadlik jälgimine on lausa mu teiseks loomuseks kujunenud, aga nüüd äkki sihuke planeeti saastav kolakas istumise all, liiatigi diiselmootoriga. Mis toimub? Suurushullustus tabanud? Millegi tagasihoidlikuma ja ökonoomsemaga ei kõlba punktist A punkti B liikuda? Las ma põhjendan, ennekõike iseendale, ning saate teiegi telgitagustest aimu.

Esimeseks, kõige olulisemaks tõukeks massiivse mootorsõiduki hankimiseks (teise ringi oma loomulikult, me pole miljonärid) oli, et sõiduk peab jaksama truck camperit turjal kanda. Sellist tillukese maja moodi asja, magamistoa, köögi, elutoa ja vannitoaga, millega hakkame mööda kodumaa avarusi ringi tuuritama, muretsemata ööbimiskohtade ja asfalteeritud teedevõrgu olemasolu üle.

Teiseks elame me enam-vähem in the middle of nowhere. Tuleb talvel meeter-poolteist lund maha, on omaenda mure, kuidas poodi pääseme, sest meie teejuppi vald puhtaks ei lükka. Paar eelmist talve on lumevangis oleku kogemuse andnud. Ei ole tore. Naabrid, kenad inimesed, pakuvad küll vajadusel küüti, kui meie muidu võrratu Chrysler Town&Country end paksust lumest läbi ei murra, aga ainult naabrite peale loota ei tundu turvaline.

Kolmandaks, uuema aja diiselmootorid ei saasta vanadega võrreldes ligilähedaseltki, ka kütusekulu on sedasorti masina kohta üllatavalt väike. Näide: paar päeva tagasi tegime pikema treti, sisaldas nii linnaliikust kui highwayd, koju jõudes näitas mõõdik päeva keskmiseks kütusekuluks 12 L/100km. Ja loomulikult ei mingit diislihaisu, ning mootor nurrub nii vaikselt, et.

Neljandaks... hmm. Ega rohkem põhjuseid tegelikult polegi. Ei mina ega Paul kuulu nende hulka, kel oleks Suurt Autot enesehinnangu upitamiseks tarvis. Ost sai tehtud üksnes praktilistel kaalutlustel. Mis nüüd Planeeti puudutab, siis jah, nagu juba alguses mainisin, mõningased süümekad on küll. Kuid järelikult siiski mitte nii suured, et tükk tegemata oleks jäänud.  

Ma tõtt-öelda ei teagi, mis säärase sõidukitüübi eestikeelne nimetus võiks olla. Ei ole ta auto, ei ole ta dzhiip. Väike veoauto? Ameeriklane ütleb pickup truck. Igatahes kõige massiivsem sõiduriist, mida mina roolinud olen. Samas, salongis istudes ja rooli keerates pole üldsegi veoauto tunnet, pigem justkui peenemat sorti pereauto kõikvõimalike kellade-viledega, alates soojenduse ja mäluga istmetest kuni tagurdamiskaamerani. Nuppe ja seadeid nagu lennukis, ajab minusugusel lihtsal inimesel vaat et juhtme kokku. Ja seda mitu aastat vanal mudelil. Uuemad pickup truckid on lausa kosmoselaevad - lappasime enda oma välja valides värskemate aastakäikude katalooge kah, oleme trendidega kursis.

Eilse päeva veetsime Kaskaadide eelmägedes järskudel, olematu kattega kõrvalteedel nelivedu testides. Probleeme polnud. Ühesõnaga, järgmine samm on truck camper soetada. Eks ma siis näitan pilte, kui veoautol maja kukil on.

Fotod: Paul. Ülemisel pildil kadakate vahelt piiluv lumise tipuga mägi on Mount Jefferson.

For the record:
2013 Chevrolet Silverado 3500HD
Crew Cab LTZ 4WD Long Box
Engine: Duramax 6.6L Turbo Diesel V8

Transmission: 6-Speed Automatic
Fuel Tank: 36.0 gal/136 L
Exterior: Silver Ice Metallic
Interior: Ebony 
October 06/2019
“We pass a woman shaking her head and slapping at the steering wheel with her hands. Only after we’ve passed her do I figure out that she was probably dancing to music.” ― Nicola Yoon, Everything, Everything

Kiiremini, kõrgemale, kaugemale



Kõik blogijad (OK, see oli väike kirjanduslik liialdus) kirjutavad rahvastepallist. Siit tuleb minu kaks senti.

Ma pole Eesti Ekspressi artiklit lugenud. Ei raatsinud maksta. Artiklis käsitletud Kanada teadlaste rahvastepalli-uurimusega viisin end kurssi välisajakirjanduse põhjal. Kiire ülevaade: maailmas, kaasa arvatud blogimaailmas, on moodustunud suures plaanis kaks võistkonda arvamust. Ühed leiavad, et rahvastepall on igavesti vahva sportmäng, ning kõik, kes kiunuvad, et palliga vastu vahtimist saada on ebameeldiv, on lumehelbekesed. Teised meenutavad rahvastepalliga sisustatud kehalise kasvatuse tunde õudusega, lisades, et see mäng edendab koolikiusamist. Minul isiklikult on rahvastepalli kui kooliprogrammi kohustusliku osa kohta väga sügavale juurdunud (loe: palliga pähe kinni taotud) arvamus, aga hakkame algusest.

Ühest küljest on mu meelest tegemist puhtakujulise esimese maailma probleemiga. Maamunal leidub küllalt paiku (kaasa arvatud Ameerika Ühendriigid), kus lapsed peavad mitte palli, vaid kuulide eest kõrvale põiklema. Kuid antud juhul räägime (ja räägib ka Ekspress) ju kuulivabast kasvukeskkonnast, eks ole.
Teisalt, olles kogu kooliaja rahvastepalli kirglikult vihanud, olen valmis ära kägistama igaühe, kes soovitab, et rahvastepalli reeglite jõhkruse üle nurisejad kasvatagu endale selgroog, elu ongi üks lakkamatu palliga nätaki näkku saamine, parem siis juba varakult, kooliprogrammi raames harjutama hakata.

Ekspressi artikli viimane tasuta loetav lause kõlas enam-vähem sedaviisi: „Lapsed said palliga näkku, lähedalt, otse kümnesse, eks tundlikumad nutsid kah selle pärast“. Tundlikumad??? Ma ei teadnudki, et palliga lähedalt näkku saades ei pilguta normaalne inimene silmagi, üksnes „tundlikumad“ poetavad pisara. Ja mul polnud tõtt-öelda õrna aimugi, et õpilased rahvastepalli siiani sundkorras mängivad. Arvasin, et see piinamisviis vajus unustuse hõlma koos vene ajaga, mil mina koolis käisin. Lisan igaks juhuks, et kanadalaste uurimistöö ainest, dodgeball'i, mängitakse pehme palliga, sihukesega, mis silma siniseks ei löö. Tuleb välja, et Eestist on see uuendus mööda läinud, ja otse loomulikult polnud mingit pehmopallitamist ka minu kooliajal, mäng käis ikka jalgpalli või võrkpalliga.

Ma ei olnud üleüldse sportlik tüüp. Väikest kasvu ja kleenuke, ülehoolitsevate vanemate astmahaige laps. Ausalt öelda ei mäleta, mismoodi ma oma kehkahinded kätte sain. Arvata, et olen võikad mälestused kuulitõukest ja lõuatõmbamisest ja muust säärasest ära blokkinud. Joosta ja hüpata mulle meeldis. Suusatada oleks ilmselt kah meeldinud, kui seda va suusavarustust poleks pidanud läbi jääkülmade talvehommikute koolimaja tassima, ja pärast koju tagasi. Vähe sellest. Keskkooli lõpp ei tähendanud piinadest pääsemist. Ma nimelt käisin ülikoolis säendsel huvitaval ajal, mil semestrilõpu eksamitele pääsemine (mistahes aines) sõltus sellest, kas sul oli kehalise kasvatuse arvestus sooritatud või mitte. Minu kursuse kehalise õppejõud oli värskelt TSIKi lõpetanud ilus, ülbe noor naine, kes lõbustas end faktiga, et enamike filoloogiat tudeerivate sookaaslaste kehalised võimed jäid tema omadele kõvasti alla. Jällegi, mul on neist õudustest suhteliselt udused mälestused, jumal tänatud. Küll meenub aga selgelt üks tuisune, pime talveõhtu, kus ma mingi Kadrioru suusaraja finishis sõna otseses mõttes hinge vaakusin, selg vastu puud toetatud, veremaitse suus, sest raja läbimine käis aja peale, et kehalise arvestus kirja saada.

Aga nüüd jah sellest rahvastepallist. See oli jäle. Tugevad, kehaosavad klassikaaslased, need, kes mängu nautisid, ei saa ilmselt iialgi teada, mis tundeid see minusugustes tekitas. Ja muidugi olid sihukesed arakesed ja õrnakesed kerge saak, polnud vaja väga sihtidagi, pall lendas pihta nagunii, sest koperdasime valel ajal vales kohas. Rahvastepalli pandi muide mängima siis, kui kehkaõpsil polnud viitsimist tundi anda. Pall kätte, saaliuks selja tagant lukku, et keegi putket ei paneks, ja pedagoogil 45 minutit vaba aega nagu maast leitud.

Ühesõnaga, selle eest, et ma tänasel päeval heas füüsilises vormis olen ja mitut sorti sportlikku tegevust harrastan/armastan, peab küll kõiki ja kõike muud tänama kui kooliajal saadud „füüsilist ettevalmistust“. Kool kui niisugune, rahvastepall kaasa arvatud, töötas minu puhul spordiarmastusele täiega vastu. Ja mis tollesse kanadalaste uurimusse puutub, siis on mu meelest on igati tervitatav, et see diskussiooni on tekitanud. Ei pruugi ju ärakeelamise-äärmusesse laskuda, aga lastele võiks siiski jääda valikuvõimalus, kas nad soovivad palliga valusasti pihtasaamise mängus osaleda või mitte.

PS. Foto tõestab, et olen kooliaegsed spordipsühholoogilised traumad edukalt minevikku matnud. Täiskasvanuna mängin vot sihukest mõõtu pallidega!
Pildistas Paul, Kauail.

PPS. Kaks artiklit, kaks erinevat seisukohta:
Dodgeball Is a Tool of "Oppression" Says New Study
Dodgeball is not oppressing our children, it is teaching them life
October 04/2019
“Once you leave out all the bullshit they teach you in school, life gets really simple.”― George Carlin, Brain Droppings