Naaberosariik Washington oli sügistormi täpselt ajastanud, nimelt eilseks, mil me Pauliga, Lilli kaasas, oma truck camperi järele sõitsime. Tehing tehtud, raha makstud, camper eelmiste omanike lahke abiga trucki turjale laaditud, alustasime vastutuules mitmesajamiilist tagasiteed. Tegelikult polnudki teab mis hullu, truck talus kogukat kandamit stoiliselt. Ja no ega me niisama pimesi pahminud kah, kõikvõimalikud (tasa)kaalukalkulatsioonid olid enne tehtud, põhjalikult. Ma ei hakka teid üksikasjadega kurnama, aga USAs ülipopulaarne truck + camper kombinatsioon on paras raketiteadus, kui pole plaanis vedrusid sirgeks vajutada või rehve üle kuumendada vms. Camperil on „kuiv“ ja „märg“ kaal, sõltuvalt sellest, kas kütte- ja veesüsteemid täidetud, ning kalkulatsioonidele tuleb loomulikult lisada ka kogu kaasasveetav kraam (söök, riided, koer ja nii edasi). Meie läksime kindla peale välja, suure kandejõuga truck pluss suhteliselt vähe kaaluv camper.
Täitsa uskumatu, mis kõik on võimalik ahtakese pinna peale ära mahutada, nii et astumiseruumi ka ikka jääb. Interjööri nägemiseks varuge vähemalt paar nädalat kannatust - homsest käärime varrukad üles ja tuunime uut elamist oma maitse ja käe järele. Kui valmis saab, esitlen.
Ahjaa, Lillikest tahtsin kõvasti kiita, eilse pika reisipäevaga seoses. Kuna oli kahtlus, et samal õhtul äkki koju tagasi ei jõuagi, võtsime looma kaasa. Ta veetis nurisemata kümme sõidutundi oma autopuuris, ja veel tunnikest paar pealekauba, selle aja, mil camperi pealelaadimisega tegelesime. Kuna see oli meile Pauliga esmakordne kogemus, kulus rohkem aega ja närvi kui asi tegelikult väärt. Müüjad, tore noorepoolne paar kahe pubeka-eas pojaga olid äraütlemata suureks abiks. Lilli, nagu öeldud, konutas kogu selle aja truckis, vaatas pealt, kuidas pererahva kaks suurt puudlit ringi saalisid. Kuueaastane isane käis Lillikese akna all serenaanaadi laulmas, üheksa-aastane emane majakoer (täpne koerandustermin on 'resident bitch') vaatas sellele tegevusele aga vägagi viltu. Arusaadav.
Koju jõudsime hilisõhtul, surmväsinud. Mis ei takistanud meid veini lahti korkimast, et autokastis asuvas uues elutoas mõnuleda, välisuks lahti, Lilli kurnatult diivani ees lebamas, öökullid all kanjonis märulit tegemas. Oojaa. Ma täitsa elavalt kujutan ette, kuidas me oma maja kuhugi USA inimtühjadesse avarustesse sõidutame, et sinna X ajaks ankrusse jääda, sest noh, miks ka mitte, kui kõik mugavused olemas. Oot, äkki peaks lausa Instagrami konto tegema? „Unistuste töö: noor abielupaar teenib leiba eksootilistes kohtades reisimisega.“ Ma kasvataks juuksed pikaks ja värviks blondiks ja laseks istmikuimplantaadid panna, Paul rähkleks mõned kuud 24/7 jõusaalis, ja kui me seejärel käsikäes türkiissinistesse lainetesse jookseksime, petaksid selja tagant võetud pildid äkki vaataja ära? Ah et pole lootustki? Oh well. Tühja selle Instagrami ja lainetega. Me läheme siis näiteks hoopis talvisesse Death Valleysse, kus tilkagi vett ei ole, nii et püksid võib rahulikult jalga jätta ja mütsi pähe, juuksevärvi- ja pikkust varjama. Korra oleme käinud ka, aga tookord oli Lilli asemel Yarko kaasas, ning truck camperi asemel telk.
Üks asi tuli veel meelde. Kui teile tundub, et truck + camper ei ole teab mis pilku paitav kombinatsioon, on teil õigus. Esteetilisest aspektist vaadatuna on lugematu arv elegantsemaid sõiduriistu. Kuid asja ilu, kulla inimesed, seisneb praktilisuses. Selles, et võid oma neljarattaveoga ja kõrge kõhualusega sõita sinna, kuhu enamik kodanikke ei pääse, nautides samal ajal kodusele elamisele ligilähedasi mõnusid. Aga et te ei arvaks, et ma mingi printsess herneteral olen, lisan ühe varasema ülesvõtte, kus me Pauliga Arizona kõrbes kaktuste keskel ööbime, ilma telgita ja puha. Koer pildil on Yarko. Teine foto on tehtud eilsel kojusõidul, bensiinijaamas, kusagil Washingtoni osariigis.
October 19/2019
“I'm not an expert of cars but I know how they make me feel.” ― Gwen Ro
Mul on siiani trauma su maopüüdmisjuttudest ja kohe kui seda kõrbes oleva madratsi pilti nägin, judistasin õlgu :D
ReplyDeleteAga Instagramiga ei ole sa kohe üldse kursis. Ei saa te midagi käsikäes laintesse kõndida ja selja tagant pildistatud saada. Ainult naispool peab kõndima, käsi taha sirutatud (ise taha vaatamata), mida hoiab mehe käsi. Aga meest ennast ei tohi pildil olla. Ma ei tea, miks see nii on, aga Instas näen. Sellepärast ma ei postitagi pilte meist endist, ainult lapsest, hahaa.
Ja seda tahtsin ka öelda, et hea, et USAs kütus nii odav on (isegi odavam kui Kanadas ju), Eestis läheks terve kuupalk ühe korraga bensukasse.
Nii eksootiline! Meil ju selliseid riistapuid ei ole. Vähemalt mina ei tea, et oleks. Ootan kannatamatult interjööri fotosid!
ReplyDeleteYarko oli ikka nii kena koer.
ReplyDeleteJaa, Leevike, Yarko oli tõesti kena koer. Võiks lausa öelde, et majesteetlik =) Ta on meil siiani väga, väga südames, ja matkamisega seoses tihti jutuks, sest ta reisis koos meiega kõrges vanuses vaat et pool Ameerikat läbi.
ReplyDeleteMariliis, fotod tulevad kindlapeale. Kuigi sisu on praegugi tip-top, tahan kõik tekstiilid ja polsterdused välja vahetada, oma maitse järgi kangaste vastu. Ja Paulil on plaanis igasugu kavalaid panipaiku juurde tekitada, kus kraami hoida, kuigi neid on praegugi üllatavalt palju, nii et saab asjad peitu panna, elamise clutter-free hoida.
Anu, tead, kütusekulu on üllatavalt mõistlik, isegi kui camper kukil. Aga jah, kohalik odav kütus on muidugi boonus.
Maod, hmm, jah.... tegelikult kohtusime rattleritega South Westis elades ja rännates vaid paar korda, kuigi seal on nende elukate paradiis. Siin Oregonis tundub asi hullem olema, vähemalt sel suvel oli. Nii et täna ma jah mõtleksin kaks korda, enne kui maa peale magama heidan =)
Ning tänud insta-nõu eest. Ühesõnaga, Paulil pole siis tarvis trenni tehagi, kui ta nagunii kaadris pole. Aga mina blondidest pikkadest juustest ja kanni-implantaadist ikkagi ei pääseks? Mis seal ikka, jätame siis Insta vahele. Või paneme koerapilte, sest nunnut väikelast meil kusagilt võtta pole, kui just keegi ei laena. Või Pauli pojad asja ette ei võta =)
Kuulge, ma saan aru, et ma elan alternatiivmaailmas, aga kehapositiivsus on instagramis täiesti eraldi hässtääg ehk teemasilt. Ehkki selle alla topitakse ka muidugi silikoonitud modellipilte, aga no sobib muudki.
ReplyDeleteOK, Morgie, tänud kehapositiivse info eest =)
ReplyDeleteEks ma vaatan seda asja... Pean vist oma nutitelefoni lõpuks ikka käima jooksma, lebab teine kurvalt riiulinurgal ja ootab aega, mil olen nõus oma vanast heast klahvidega aparaadist loobuma.