Verandavestlused (porch discussions:) sünnivad ootamatult. Kestavad teinekord tunde. Iga kell, iga ilmaga. Asi algab sellest, et üks meist (Paul või mina) hõikab "I shall have a coffee/beer/glass of wine/cigar on the porch! Can I get you anything/would you like to join me?". Hõigatav üldjuhul jätab käsil oleva tegevuse kus seda ja teist ning kobib samuti porchile. Arvatavalt kümneks -viieteistkümneks minutiks, max pooltunniks. Tööd tahavad ju tegemist, eks ole. Aga enne kui arugi saad, on mõni põhjalikku lahkamist vajav teema ette võetud. Pooltunnist saab tund ja teine ja teinekord kolmaski. Teema tekkimine on müstika – piisab ühestainsast märksõnast või lausekatkest, et laviini veerema panna. Pidama on väääääga raske saada:). Anyway. Eilseks teemaks kujunes Vabadus. (Kuum, pilves, sajune pärastlõuna. Külm valge vein, jääga.).

Vabadus vol 1. Teema-asetus: autosõit. Pealtnäha oled vaba inimene vabal maal, vaba liikuma autoga punktist A punkti B. Oletame, et Paul tahab oma vana hea Chevy Malibu’ga lähimasse toidupoodi sõita. Ah et milles küsimus, istu autosse ja sõida? Mitte sinnapoolegi. Paneme kirja, mida poetretti plaaniv Paul PEAB tegema/EI TOHI teha.
Peab omama juhuliba, liikluskindlustust, tõendit auto aastamaksu ja tehnilise ülevaatuse kohta (mõnedes riikides lisandub ka tervisekontroll), peab mahtuma kindlasse vanusegruppi, peab kasutama sertifitseeritud mootorikütuseid, ei tohi rääkida mobiiltelefoniga (v.a. hands free), autos ei tohi olla avatud alkoholipudeleid, juht ei tohi olla joobes, peab järgima liikluseeskirju ( ka väga aeglaselt sõita on keelatud, rääkimata kiirusepiirangu ületamisest). Loomulikult, kui me nimekirja lugemist tagantpoolt alustame, siis mõistlikud nõudmised. Aga – ikkagi NÕUDMISED.  Vabadust autorooli hüpata ja toidupoodi sõita pole reguleeritud ühiskonnas olemas.

Vabadus vol 2. Teema-asetus: vabadus religioonide ja spirituaalsete liikumiste raames.  Selle  puhus üles mu siinse hea nais-sõbra õetütre case, noorik liitus New Mexicos baseeruva sektiga ja nüüd on kogu suguvõsa muidugi tagajalgadel. Kogu sellest loost võiks romaani kirjutada:), aga jääme siinkohal vabaduse- teema raamidesse. Verandavestlus keerles tegutsemis-ja väljendusvabaduse võimalikkuse ümber säärastes kogukondades. Liitujatel reeglina soov saada Vabaks  (eluraskustest, kinnijooksnud suh(e)test, kinnijooksnud mõtteviisist etc). Kuid kus on su vabadus, kui  sisuliselt vaid ühest kastist teise astud?  Võtame kasvõi nood noored inimesed ülalnimetet sektis. Kõrini perekonna/ühiskonna sotsiaalsetest nõudmistest? Tore. Olen vaba tegema, mida iganes tahan ja õigeks pean. Liituma selle, teise või kolmanda kogukonnaga. Paraku! Vabadus osutub pahatihti vaid näiliseks, manifesteerudes mitte isiksuse avardumises, vaid Karismaatilise Liidri playlisti taasesitamises. Kui kogukonda kuuluda tahad, siis ega muud sulle eriti lubatagi kui ’manuaali’ tsiteerimist. Igal kogukonnal omad mantrad, üks väidetavalt efektiivsem kui teine. Arene, ole lahke, aga vaid selles suunas ja noil tingimustel, mis Juht ette kirjutab. Ja loomulikult selle hinnakirja järgi, mis Juht välja töötanud. Vaimse teadlikkuse tõstmisest on majandusharu kujunenud. Mistap on mõnedel moodsa aja mantratel (spirituaalsuse-turu tugevat konkurentsi arvestades?) lausa trademark ™ juures. Ausalt, oma silmaga olen näinud. Vihjeks: müstiline sanskriti sound OM on täitsa ripakil muide. Registreerimata. Kes ees, see mees...:). Aga ma kaldusin teemast kõrvale, jälle. Ouch.  

Vabadus vol 3. Võime asja ka teise nurga alt vaadata. Autot omada ja sellega toidupoe vahet sõita on Pauli Vaba Valik. Ta võiks ju jala või jalgrattaga minna, aga valib auto. Religioossesse/spirituaalsesse kogukonda kuulumine on kuuluja Vaba Valik. Ta võiks ju omaette otsida, aga valib järgimise. Järelikult on nii Paul kui ka sektiliige siiski Vabad?

Viimaks vihm lakkas. Jätsime veranda ning mõttemängud kus seda ja teist, jalutasime põllule päikeseloojakut vaatama. Läänes, Demingi kohal, kallas ikka veel.
30/07/2013

Kui vihmavesi mägedest alla orgu tulemas, siis pidamist pole. Piltidel oleks justkui kaks kruusateed.  Madalamal olev lõikab teist, kõrgemat.  'Õige' tee on näha fotode vasakus ääres. Tulvavee tulemus, kohati lausa reiesügavune, paremas ääres. Justkui kena siledapõhjaline jõesäng. Tekkinud peale läinudnädalasi paduvihmasid. Teehöövelgi pole veel objektile jõudnud...
29/07/2013

Yucca.
Yucca õis on New Mexico osariigi rahvuslill, muide. Välja näeb nagu hiigelsuur valge küünal.
29/07/2013

 Barrel-kaktus.
Õites nii ilus, et võib lausa mitme postituse kangelane olla. Ogad on hämmastavalt värvilised, kui neid lähemalt vaadata. Üks vanem VIDEO 26sek:  Paul mängib barrel-kaktusel muusikat:)
29/07/2013

Äikesetormid! Viimase nädala jooksul on olnud raske, kui mitte võimatu leida sobivat õhtupoolikut, et tunnike-paar mägede jalamil veeta. Üks aikesetorm ajab teist taga, ning kui välgud väljas, siis mõistlik inimene avamaale ei roni. Ühes eelnevatest postitustest on kõnekas video; siinsed tormid hoiavad stiili. Nii enam vähem välgulöök sekundis. Tõenäosus, et sa pihta EI saa, polegi kes teab kui suur. Niisiis - lõpuks ometi üks päikeseline monsuuni-aegne pärastlõuna. Vein, kana-pastasalat, Koer. Pilved hiilisid jätkuvalt ümberringi...
29/07/2012

Thumbs up! Ühte Orelimägede tippudest kutsutakse Pöidlaks. Näeb sedamoodi välja küll, onju. Paulil õnnestus kahe tormi vahel Pöialt nii positiivis kui negatiivis pildistada. Tänu pilvevarjudele.
29/07/2012

Pauli mäepildid. Imeline valgus ja varjud juulikuu kuumal ja niiskel õhtupoolikul. Üks äikesetorm lahkumas, teine peagi kohale jõudmas.
29/07/2013

Õitseb! Peale suuri sadusid tasub kõrbes ringi kolada.Imeilus. 
27/07/2013


Vihmane varahommik kõrbes. Pilved sõuavad mäetippudest tükk maad madalamal.
27/07/2013


Me elame Roswellile küllalt lähedal. Seetõttu ma suurt ei imestanud, kui eile õhtul taevas hiiglaslikku tulnuka pead nägin,  Orelimägede poole vaatamas. (Kookoni kujulisi kolpasid kaevavad meie kandi arheoloogid ühtepuhku välja, üks autentsem kui teine:)  Anyway. Maavälise olendi üllas profiil heitis taamal olevale pilvele kena varju. Kere kohta ei oska palju öelda, st. mitu kätt-jalga jne, aga kasutage kujutlusvõimet:)
27/07/2013

June Bugs


Meie maja taga on kena puuviljaaed. Ploomid, virsikud. Kuulub kõigile ja ei kellelegi. Niisiis, kes ees, see mees, kui saak valmima hakkab. Vaikival kokkuleppel ei korjata kilode viisi korraga, nopitakse vaid küpseid  vilju, jäetakse piisavalt ka naabritele. Aga. See kena kogukondlik plaan ei ole vettpidav, kui emake Loodus vahele segab. June Bug'ide näol.
Foto1. Jalutan tüünelt viljapuuaias, kausike käes. Puud on viljadest lookas.
Foto 2. Virsikud! Mmmmagusad, mmmmahlased....
Foto 3. Järsku märkan jahmatusega, et hulk virsikuid on  roheliseks moondunud ning ellu ärganud. Liigutavad! Appikene!
Foto 4. Põhjus ja tagajärg. Niimoodi nad rändavad, viljalt viljale. Anna vaid paar päeva aega ja puud on tühjaks söödud. Kui põrnikaid väheke ehmatada, tõuseb terve armaada lendu, kümnetelt ploomidelt/virsikutelt korraga. Helikopteri-taolist häält tehes, raskeid keresid vaevaga õhus hoides. Hirmutav pole, pigem naljakas. Nad ei navigeeri eriti oskuslikult. Kindel, et jääd nii mõnegi mardika lennutrajektoorile:)
26/07/2013

Äikesetorm



Eelmises postituses esitasin iseendale küsimuse. Et mis tunne võiks olla säärast äikesetormi kogeda, milletaolist silmapiiril sähvimas nägime. Noh, ainult küsi, eks ole, ja saad ka vastuse:). Nimelt: eile õhtul märatses sarnane, kui mitte hullem, Las Crucese kohal. Allpool olev video, olgu kohe öeldud, annab edasi vaid kasina murdosa sellest, mis tegelikult toimus. Pimeduse hakul juhtusime lõunataevasse vaatama ja saime aru, et miskit tulekul. Fotokas kaasa ja maja taha, põlluveerde, enne kui liig lähedale jõuab. Siis ei ole enam mõistlik avatud maal olla. Välgufront liikus ähvardava kiirusega lähemale; esialgu oli kõuemürin nõrk, aga nii 20 minutit hiljem, kui torm täiega kohal, ei eristanud enam ühte kõmakat teisest. Kostis vaid lakkamatu, madal ning kõrvulukustav mürin. Välgud sähvisid praktiliselt vahet pidamata, 360 kraadi ümberringi. Tormi kese oli linna kohal umbes tund aega, taevas aga jäi ümberringi välguvalgeks varaste hommikutundideni.
VIDEOLT (1min 18 sek) võib näha, et ma ei liialda siinseid mägedevaheliste avaruste äikesetorme kirjeldades ( 'välk sekundis'). Kui torm kohale jõudis, sähvis igas issanda ilmakaares, ja siis mahtus juba lausa mitu välgulööki sekundisse. Välguvalgel võiks vabalt lugeda, ma ütlen. Kui oleks julgust ja jultumust kesk põldu maha istuda ja raamat lahti lüüa:)
Pildil: järjekordne 'tärkav' äikesetorm. Väljanägemiselt ja olemiselt selline vagur ja süütuke, onju. Aga andke tunnike aega, ja ta on mustjashalliks, möirgavaks, tuld sülgavaks monstrumiks transformeerunud. Ouch, poeetiliseks kiskus jällegi..:)
26/07/1013

Jälle välk ja pauk


Paar päeva tagasi nautisime porchil välgu-vaatemängu. Seda ilu saab nüüd pea igal õhtul.
Eile aga, kui klaasist veinist oli kaks saanud ja hämarus pimeduseks pööranud, läks läänetaevas eriti uhke etendus lahti. Majaümbruse puud varjavad vaadet, mistap võtsime Yarko ligi ning jalutasime põlluveerde, lageda taeva alla. Show käis silmapiiril. Torm oli Pauli hinnangul mitte lähemal kui 40 km ja mitte kaugemal kui 80.  Loendasime vähemalt 45 sähvatust minutis; hiiglasliku äikesepilve all praktiliselt pimedaks ei läinudki. Ma ei kujuta ette, mis tunne võis tolle tormi sees olla. Paul räägib, et on kaks korda elus säärast äikest tunda saanud. Väidab, et lõpuks oli nii hirmus, et surmahirmgi kadus. Välgu eest ära ei jookse. Mis muud kui ole mees ja võta vastu, mis iganes tuleb.
23/07/2013

artriit, geid ja käbid


Paar õhtut tagasi jalutasime Yarkot päikeseloojangu aegu ülikoolilinnakus. Ilmselt olen maininud, et see on üks ta lemmikkohti. Roheline, varjuline, lõhnu kui palju. Järjekordne äikesetorm hiilis lähemale, mõnusalt soe ja hämar oli. Meil on campuses üks kena männi - (ja seetõtti ka käbi) koht teada, seal saab koeraga käbimängu mängitud, avar muruplats justkui loodud selleks. Üldjuhul meie päralt. Seekord aga oli pargipink hõivatud ameleva paarikese poolt. Isegi väga diskreetseks jäädes (st suu ammuli jõllitamata) võis enam kui kindel olla, et kaks noort meestudengit on teineteisest kenakesti sisse võetud. Noh, meie oleme vabameelsed inimesed, mis seal ikka - ruumi jagub kõigile. Paul asus Yarkole käbisid loopima. Ma ei ole küll kindel, aga mulle tundus, et ta püüdis end paarikesest kaugemale positsioneerida - mine tea, mis vallatused noormeestele pähe võivad tulla, kui hea välimusega sookaaslast atleetlikult käbisid loopimas näevad:).

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid käbimängust. Yarko, nagu alati, võttis juba esimese käbi peale tuurid üles, terve mõistus kadus kus seda ja teist. Ainus, mida ta silm seletas, olid õhus vuhisevad käbid. Ühel hetkel ei jõudnud vana liigesehaige esikäpp ülejäänud kolmele jäsemele ja noorele hingele järele. Komistas, hirmus valu lõi sisse, loom toetas end esiteks Pauli sääre vastu, siis kukkus täitsa külili, lastes SIHUKESE huilge lahti, mida mina pole tema suust elu sees kuulnud. No, ta ise on kurt õnneks, muidu oleks omaenda  hääle peale vist südamerabanduse saanud:). Sarnast käpa-värki ennegi juhtunud, see läheb sama äkki kui tekib, aga siiski olin mina ainuke, kes situatsiooni adekvaatselt hindas. Paul näiteks arvas, et looma viimane tunnike on tulnud. Mida nood eelnimetet kaks seksuaalvähemuse esindajat arvasid, võime ainult oletada. Kui koer taas (nii umbes viie sekundi pärast) jalul oli, järgmine käbi juba hambus ja valmis täiel tuuril edasi põrutama, sain mahti paarikese poole vaadata. Seisid seal kui kivinenud, jalgupidi pargipingil püsti, teineteisel käest kinni hoides, ja jõllitasid meie poole. MIKS just sellises poosis, seda teab vaid Issand ise. Kui temagi. Vaesed poisid. Romantiline meeleolu oli tõenäoliselt kogu õhtuks rikutud...:)
22/07/2012
p.s. Foto on illustreeriv ja sel pole ülaloleva jutuga mingit pistmist. Naabri kass meie taga-aias saarepuu otsas.
p.p.s. Ei maksa arvata, et me Yarko artriiti kergekäeliselt suhtume. Ta saab oma glükosamiini ja vajaliku annuse puhkust ja rahu, aga muidu (olen seda ennegi nimetanud) - seni kuni ta ise soovi avaldab minna, teha, joosta, püüda, ronida, mängida - seni peab ta seda ka saama. Me ei jäta peni ometi aastateks elumõnudest ilma üksnes põhjusel, et see või teine häda teinekord looma kimbutab.
7/22/2013

Pilved!



Esimene foto. Viimase nädala jooksul on pea igal õhtul sajuga õnnistatud, yehaa! Ükspäev oli meil Pauliga pilvedest juttu ja märkisin, et New Mexico taevas on ääretu ning pilve-ilu näeb igasugust, kuid selliseid puff-pilvi, mis Eesti suvetaevas sõuavad kuumal päeval - neid pole ma siin veel tabanud. Otsisin netist pildidki, et milline üks õige puff-pilv olema peab. See selleks. Eile hommikul asjatasin parasjagu köögis, kui Paul mind hõikas, fotoka kaasa käskis võtta ja enne õue astumist silmad kinni pigistada ("piiluda ei tohi!!"). Misjärel asus mind kättpidi talutama. Läksime tiira-taara põlluveere suunas, niipalju kui suunataju teada andis. Lõpuks käskis Paul mul peatuda ja pea kuklasse ajada, aga silmad ikka veel kinni hoida. Pidas dramaatilise pausi, misjärel lubas: "NÜÜD võid vaatada - no kas on taevas nagu Eestis?" Endal selline uhke olemine, nagu oleksid pilved ta enda kätetöö:). Hmm. Kui ma poleks teadnud, et New Mexicos põlluveeres seisan, oleks vaadet mulle Eesti pähe võimalik olnud maha müüa küll. Klassikalised põhjamaa suvepilved. Ja roheline rohi ja puha.

Teine foto. Õhtusöögile olime kutsutud Heidi poole. Ta aiast avaneb Orelimägedele imeline vaade. Heidi juures, nagu ikka, sööd ennast neljakandiliseks. Seekord olid grillil kanavardad juurviljadega, ahjus hautati juustu ja küüslauguga kartuleid, magusaks jäätis sulatatud shokolaadi, pruuni suhkru ja kreekapähklitega. Mmmmm....Öö hakul Heidi poolt alla Mesilla orgu, kodu poole sõites nägime sellist välgu-vaatemängu, et. Kogu taevas vahetpidamatut sähvimist täis, nii kaugele kui silm seletas. Üks raksakas oli eriti meeldejääv, ülevalt ilmaruumist otse alla maapinnani välja. Justkui oleks lai juga sinakashõbedast sulatina maa peale kallatud. Wow.
22/07/2013

Sajab!


Vihmaveeloik me maja ees tekib üldjuhul kahel moel. Reeglina kiire ja korraliku äikesetormi tulemusena. Pärast seda on päike taas väljas, kuuma kolmekümne kraadi ringis ning  loik aurustub veel enne, kui kohalikud kassid seda ilmaimet uudistama jõuavad. Teine, eelistatum loigu tekkimise viis on päevapikkune, mõnus, kestev sadu. Kui eriti hästi läheb, sajab järgmisel päeval ka. Ja kui loik kolmandamal päevalgi alles, siis on kõrbekogukond õnnega koos. Tuleb jalad kõhu alt välja tõmmeta ja kõrbesse kaema minna - nüüd peaks rohelust olema nii, et. Siinsetel taimedel pole aega raisata. Paarist vihmapäevast piisab, et viimane kui okkaline põõsas omal moel õilmitsema lööks.
Pildil - naabri Becki poja sumab meie maja esises lombis.
19/07/2013

International Affair


Rahvusvaheliselt tunnustatud autoriks võib Pauli tituleerida, vabalt:). Peale ta teise artikli ilmumist Eestimaal. Esimene kutse kirjutada tuli  hobuajakirjalt  (tänud, toimetajad Aive ja Ago). Nüüd on kord koeranduse käes (tänud, toimetaja Merlin).
7/17/2013
p.s. Tekstiga fotod saab suureks klikkida ja lugeda. Kellel klikkimine ei õnnestu, saab lugeda siit:

Fotokas, uus.



Paul ostis uue fotoaparaadi, ja teleobjektiivi. Nüüd ajab mööda maad ja ilma erineva suurusega objekte taga. Miljon naabri kassi oleksid muidu head modellid, aga liiguvad enamjaolt hämaruses ringi, põrgulised:)
17/07/2013

Veelõbud



Õhtul kell kaheksa on +35C. Pilved kuhjuvad mägede kohal, paariks järgnevaks päevaks lubab korralikke äikesetorme. Koolimaja staadion kastmisveega üle ujutatud, meie majast kiviga visata. Või käbiga:). Vesi püsib umbes kolm päeva. Yarko õnnega koos!
Video 7 sek. 
15/06/2013

Freeeeedooooom!:)



PAUL ON EILSEST ALATES VABA MEES!
Lõpetas tööandjaga omal soovil töölepingu. Kakskümmend kaks aastat viis vähemalt kaheksatunnist päeva nädalas rakette ehitanud ja taevasse lennutanud. Küllalt. See polnud üleöö-otsus, mitu aastat ette valmistatud, vaimselt ja maiselt seljatagust kindlustatud. Oleks ometi Pauli-suguseid rohkem, küllap maailm oleks helgem ja julgem paik. Mille kõigega Lääne ühsikonna kasvandikke hirmu all (st karja koos) ei hoita. "Issand hoia, vaid 10 (või midagi) aastat pensionini, kannatanud ära!". "Issand hoia, kuidas sa tervisekindlustuse küsimuse lahendada mõtled?" "Issand hoia, kust sinuvanune loodab sama tasuvat tööd leida?" Ja nii edasi. Ja muud sarnast. Jättes tähelepanuta paar lihtsat fakti. Nagu selle, et pensionini 'välja venitajad' ja seejärel viletsa tervise all kannatajad või lausa teise ilma kolijad on pigem reegel kui erand. Või selle, et isegi tervisekindlustatul on siin riigis võimalik puupaljana lõpetada, kui juhtud mõne noist tõvedest külge saama (ptüi, ptüi, ptüi) mille kindlustuskompaniid oma peentest paberitest välja on jätnud. Pealegi - need 10 (või midagi) eelnimetet aastat - juhul kui võtad ette hambad ristis ebameeldiva töö/ülemused/mistahes muu jama antud konkreetsel tööpostil välja kannatada - need kirjutad siis oma elust lihtsalt niisama maha või? 10 aasta  pärast eeldatavalt saabuva helge tuleviku nimel?

Kapitalistlik ühiskond hoiab inimest meelsasti pideva töökoormuse all. Eesmärk? Et sa jumala eest oma peaga ei mõtleks, et sa jumala eest võimalikult palju laenaks ja tarbiks. Va masinavärki toidaks. Pärast tööd oled sobivalt väsinud ka, paras teleka ees lösutama ja alla neelama, millega uudistekanalid iganes soovivad sind sööta. Ning põhiliselt, juhuks kui te pole tähele pannud, söödetakse hirmuga. Hirmuga terroristide, viirushaiguste, geneetilise muundamise, kliima soojenemise/jahenemise, maale läheneva asteroidi, maiade kalendri ennustuste jne jne jne ees. Vahet pole mille. Peaasi, et kari väheke kartlik oleks, siis lihtsam seda soovitud suunas ajada.

Anyway. Kiskus väga poliitiliseks. Millest ma tahtsin kirjutada, on see, KUI paljud peavad tegelikult ametit, millest nad on tüdinud, mida ei hinda või lausa silmaotsast ei kannata. Aga joon alla tõmmata - mkmm. Seda reeglina ei tehta. Milleks muidugi on ka objektiivseid põhjusi, aga tihtipeale on põhjuseks siiski vaid hirm mugavustsoonist väljuda, et millegi uue järele ringi vaadata. Ilus eestikeelne sõna ELUKUTSE ütleb tegelikult väga palju, kui selle üle pisut järele mõelda.  Elu Kutse. Kindlapeale ei tähenda see sõna viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas tuima töönühkimist. Einoh, mitte et väga kõrgelennuliseks tahaks minna...aga selle teema üle on vahel kasulik mõtiskleda.
14/07/2013
p.s. Paulile on juba ka pakkumine tehtud samal erialal jätkata. Lepingute alusel. Ja sedakorda juba tema enda seatud tingimustel. Mõnenädalane tööperiood, seejärel mitu kuud vabadust. Otsustamisega ta ei kiirusta. Peab vähemalt aastakese sabatit, alles seejärel hakkab ringi vaatama. Puhanud pilguga.