Siinkohal tuleb võrdlevalt juttu USA South West'i ja Eesti peldikutest. WCdest. Tualettruumidest. Kuidas iganes soovite nimetada. Kellele teema ei istu, jätke palun postitus vahele. Äsja turistina kolm nädalat Eestis veetnuna võtan asja lühidalt kokku sedasi: Eestis on krooniline WCde puudus, nad on tasulised ja pahatihti räpased. Nois USA osariikides, kus käinud olen, on WCsid piisavalt, nad on tasuta ning reeglina väga puhtad. Ja nüüd vaatame asja lähemalt.
Mu ettekujutus Tallinna WC- situatsioonist pärines USAsse kolimise eelsest ajast, mistõttu oli pisut aegunud. Arusaadavatel põhjustel. Kui oled kohalik, siis pissid kas kodus, kellegi juures külas olles või kuskil kaubanduskeskuses, kui seal kauem aega peaks minema. Turistina oled aga pisut hädas, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Eestis elades nägin aastate jooksul korduvalt, kuis naisterahvas mõnes kesklinna pargis põõsa tagant püsti tõusis, oma riietust kohendades. Meestest rääkimata. Toona panin selle soomlaste ja õlleturismi arvele, halvustavalt pead vangutades. Enam ei vanguta. Sest olen omal nahal (st. kehal) kogenud, et ei soomlasel ega ka ühelgi teisest rahvusest võõramaalasel, kel funktsioneeriv põis olemas, pole palju valikuid. Kui ikka kempsu ei leia, kvartalite kaupa, siis on põõsas või puutagune ainus võimalus. Söögikohad ju ka niisama lambist oma tualettruume kasutada ei luba, tean nüüdseks omast käest.
Anyway. Turiste on suviti Tallinnas kümnete tuhandete kaupa. Avalikke WCsid vaid käputäis, needki kohalike venelaste käes. Tõenäoliselt nondesamade, kes vanalinna suveniiripoode haldavad. Arvata, et merevaigu-müük ei too piisavalt tulu, sestap on WCd äriplaani sisse kirjutatud. 20 senti igalt kliendilt (kliente päevas tõenäoliselt tuhatkond). Kulud viidud miinimumini. Vetsupaber nii õhuke, et seda sama hea kui polegi. Koristatakse tõenäoliselt vaid paar korda aastas, Vene Föderatsiooni rahvuspühadel. Tjah, võib-olla on olemas ka mõned kenamad vetsud; meie igatahes nägime Toompeal mitut nii jubedat urgast, millist vist isegi vene ajal olemas polnud.
Aga see pole veel kõik. Jätame turistid ja vanalinna ja vaatame sisse Eesti Vabariigi Kodakondsus-ja Migratsiooniameti Sõle tänava kontorisse, kus ma oma passi uuendamas käisin. Kus kodanikud oma elamislubade ja muu säärase järel tundide kaupa järjekorras seisavad. Rahvast tungil ruum suht palav ja õhutu,
jet lag kimbutamas, rüüpad vaikselt oma veepudelist. Mille tulemusena tekib ühel hetkel vajadus tualettruumi järele. Vastavasisulise heauskse küsimusega info-ametniku poole pöördudes saad vastuseks, et klientide tarvis tualettruum puudub. Alla kooliealistel lastel lubatakse vajadusel personali WCd kasutada. No mis sa oskad selle peale kosta. Õnneks lõi minu järjekorranumber ette üsna varsti. Nonde tarvis, kes kauem ootama peavad, on Sõle tänava ääres kasvamas jämedatüvelised paplipuud.
Võtame ette järgmise näite, Haapsalu Piiskopilinnuse. Renoveeritud, konserveeritud, muru niidetud, keskaega imiteerivad lipukesed müüridele riputatud. Juhatavad viidad kenasti väljas, et kus ja mis. WCsse suunav nool kah. WCd aga valvab ja sente (20 per põis) kasseerib varastes kahekümnendates päti välimusega ning olemisega noormees. Kamp tema eakaaslasi kõõlub sealsamas. Meid lähenemas nähes röhatab üks kambaliikmetest: „Guits, sul on kliendid“. Guits jõllitab meid mõnda aega tuimalt, misjärel loivab kassiiri-putka poole, et me kukruid kergendada. Putkat läbimata M ega N sektsioonidesse ei pääse. Vaatame Pauliga üksteisele otsa ja otsustame sõnatult, omavahelist telepaatilist sidet kasutades, et jätame Guitsi neljakümnest sendist ilma. Et NII häda selle asjaga nüüd ka veel ei ole.
Lõpetuseks aga ühest peenest peldikust (vt fotosid). Asub Tartu linnas, Raekoja platsi külje all. Täisautomaatne. Kasutamisõpetus neljas keeles. Suur tükk metallehitist, mida kasutada tohib vaid üks inimene korraga. Maksimaalne asjatoimetusaeg – 20 minutit. Lased sendid pilusse, massiivne uks avaneb aeglaselt, kurjakuulutaval sahinal. Astud sisse. Ukse sulgumise sahin kõlab veelgi kurjakuulutavamalt. Enne kui see täiesti kinni langeb, vahetad (viimse?) paanilise pilgu tänavale ootele jäänud kaasaga. Mine tea, kas näetegi üksteist enam... Uks tihkelt kinni, pöörad end ümber. Suurevõitu ruum meenutab noid õudusfilmide keldreid, kus süütuid näitsikuid piinatakse. Või siis tulnukate katselaborit. Steriilne. Halastamatu, varjudeta valgus. Kraanikauss. Roostevaba teras siin ja seal. Sildid, mis selgitavad, et seesolija on vabast tahtest täiesti ilma jäetud ning järgneva 20 minuti jooksul toimub kõik automatiseeritult. Ei mingit kraaninuppude kruttimist või käte kuivatamist vastu püksitagumikku või enda peeglist vahtimist või muud sellist. Vesi tuleb nii potist kui kraanist selleks ettenähtud ajal. Käed peab ettenähtud kohas paigal hoidma, need puhutakse suruõhuga kuivaks. Järgneb prill-laua, põranda ja tõenäoliselt ka ruumis oleva õhu steriliseerimine, järgmise kasutaja tarvis. Peas hakkab vasardama paaniline mõte – mis siis, kui ma 20 minuti jooksul asja aetud ei saa? Kas ruumis tekitatakse vaakum? Kas kallatakse kogu kupatus (k.a. lahkumisega hiljaks jäänud klient) desinfekstioonivahendiga üle? Või hakkab 15ndal minutil vilkuma punane valgus, taustaks kõlamas meeldiv, kuid emotsioonitu naishääl: „
Attention all clients. You have 4 minutes 59 seconds to leave the lavatory. After that, you will be terminated. Attention all clients. You have 4 minutes 49 seconds to leave the lavatory..."
No, teadmatusse ma jäingi, sest õnnestus enne 15ndat vetsus veedetud minutit päästvale ’TEHTUD’ nupule vajutada. Uks avanes. Väljas paistis päike ja puhus mahe Tartu tuuleke. Paul nõjatus laternapostile, omakeeratud sigaret muretult hambus. Niipalju kui mina aru sain, oli sama päev, sama sajand, sama planeet. Polnud mind tolles õudses metallkuubikus ajas ega ruumis edasi ega tagasi toimetatud, polnud ma ka märgatavat ajupesu või vaimset kirgastumist läbi teinud. Ikka sama vana hea Epp. Huh! Seekord läks õnneks. Toompea räpased käimlad aga tundusid peale säärast läbielatud õudust lausa paradiisina.
18/09/2013
