Ungru krahvist rääkisin Paulile Hiiumaal. Et kuidas Ungern-Sternberg sellesinase majaka tule rohkem kui korra kustuda lasi, tormiöödel. Ja kuidas Näkimadalatelt matti võttis. Kõpu majaka tipus tuleb väheke kõhe tunne, katus vetrub, on väljapoole kaldu ja piirded pole ka teab mis kõrged. Paul oli vaimustuses. Milline kena kontrast USA kõrgusse pürgivate vaatamisväärsustega; seal üldjuhul käsipuud ja siis veel võrk ja kõige ümber tõenäoliselt ka purunemiskindel klaas, et suitsiidimõtetega kodanikke ohjata. Eestimaal valitseb veel suuremalt jaolt free will. Padise kloostri tornis näiteks ulatus kivipiire vaid poole sääreni; vaatasime hinge kinni hoides, kuidas miski Balkanimaa noored turistid tollel madalal müüril tiirutasid. Vabadus! Anyway. Kõpu majakas on uhke. Mu lemmikmajakas Eestis. Vist seetõttu, et seisab nii kindlalt ja toekalt.
Õllest niipalju, et P on nüüdsest A.Le Coq'i andunud austaja. Proovis üht ja teist, Sakut ja muud, aga ütleb, et tartlaste õllest paremat pole. Ja veel ütleb, et eesti õlled annavad ameerika omadele silmad ette. Yehaa!!!:)
15/05/2013