„Lugupeetud daamid ja härrad, this is your capten speaking. Mul on rõõm teatada, et Lufthansa/United Airlines’ lend nr 906 Frankfurt>Chicago on peale kolmetunnist edasilükkamist stardiks valmis. Rõhutan veelkord, et tegemist polnud tehnilise rikke ega turvariskiga. Eelnenud teadaannetes mainitud putukat kirjeldanud reisija kommentaari põhjal võib oletada, et tegemist oli sajajalgsega. Keegi teine putukat ei näinud. Nimetatud reisija evakueeriti oma istekohalt ning talle pakuti asenduskohta lennuki teises otsas, millest ta loobus. Peale sellekohast teadaannet kasutas lennukist lahkumise võimalust kaheksa reisijat ning neli kabiini teenindusmeeskonna liiget. Hetkel ootame õhkutõusuluba. Tänu kergele taganttuulele kestab meie lend vaid 8 tundi ja 50 minutit, sellegipoolest jõuame Chicagosse kaks tundi nelikümmend minutit planeeritust hiljem. Jätkulendudelt mahajäänud reisijaid assisteerivad peale sihtkohta jõudmist United Airlines’i esindajad. Samuti, kuna tegu polnud ilmast ega tehnilisest rikkest tingitud seisakuga, on teil võimalus täita vorm meie kodulehel ning nõuda hilinemiskompensatsiooni. Meie kabiinimeeskond teeb kõik endast oleneva, et teid lennu jooksul sujuvalt teenindada, hoolimata sellest, et pardal on 11 stjuuardi asemel 7. Tänan teid kannatlikkuse eest ning soovin meeldivat reisi.“
Sündmused enne seda:
Frankfurt. Istume lennukis oma kohtadel, turvavööde kinnitamise märk on antud, turvainstruktsioon tehtud. Lennuk peaks stardirajale rullima, aga seisab. Ja seisab. Ja seisab. 20 minutit. Siis veel 10. Siis algab väike sebimine, oranzhis vestis spetsialist kõnnib ridade vahel ja vahib põrandale. Järgneb jälle jupp passimist. Lõpuks kõlab kapteni teadaanne: „ Lugupeetud reisijad, vabandame viivituse pärast. Lennuki meeskond tegeleb vahetult enne starti ilmnenud probleemiga. Tegemist ei ole rikkega, kuid teie turvalisus on meile oluline ning soovime kõrvaldada pisimagi puudujäägi.“
Taas ca 20 min ootamist. Lennuk hakkab liikuma. Yehaa!! Aga:
„Lugupeetud reisijad, liigume tagasi laadimisvärava juurde. Mul on teile teatada järgmist. Ilmnenud on starti edasilükkav probleem. Lennukis on nähtud putukat. Putukat ei ole õnnestunud kinni püüda, seetõttu on ta hetkel identifitseerimata. Teistelt reisijatelt ja kabiinimeeskonnalt pole nähtule kinnitust saadud. Nagu ütlesin, suundume tagasi väravate juurde, kus kõigil soovijatel avaneb võimalus lennukist lahkuda. Teie pagas laaditakse maha ning teid pannakse kirja järgmistele, teie poolt valitud lendudele. Tänan teid tähelepanu eest.“
Niipalju kui meie silm ulatab, ei raba keegi oma kohvri järele, et putukahirmust kiljudes välja joosta. Vennastutakse. Algavad diskussioonid teemal „Litsunud limuka kannaga laiaks, selle asemel et lärmi tõsta ja mitmesaja inimese lennuplaani pekki keerata!“ või „Terroristidel saab tööpuudus olema, kui lennud üheainsa sitika pärast maha võetakse“ jne.
Taas jupp ootamist.
„Lugupetud reisijad. Nagu näete, seisame endiselt väravas. Teatud arv reisijaid otsustas lendu vahetada. Nende pagasit laaditakse praegu maha. Niipea kui see on tehtud ning tornist stardiluba saadud, rullime tagasi stardirajale. Lennuki meeskond hindab teie kannatlikkust ning vabandab ebameeldivuste pärast“.
Ei no, ega kohvrihunnikust pole kerge paari kodaniku omi üles leida. Niisiis veel ca pool tunnikest. Lennukitäis rahvast on imekspandavalt rahulik ja heas tujus. Mis sa ikka käsi ringutad, eks ole. Kes jätkulennust maha jäänud, seda ei aita enam ussi ega püssirohi ega putukamürk:). Kel sihtkohas Chicagos rohkelt ümberistumisaega nagu meil (5 tundi), need on rahulikud nagunii. Ainult et kõht on tühi, pagan võtaks. Aga filmivalik see-eest täitsa hea. Alustan The Great Gatsby’ga.
Viimaks järgneb kapteni teadaanne, millega postitust alustasin. Täitsa lahedalt jõudsime Chicagos oma passikontrolli ja tolli ära teha. Esimest korda elus kuulsin USA tolliametnikku nalja viskamas. Küsis Paulilt tavapärast „Kas tõite üle seemneid/taimi/putukaid“ (kõik keelatud). Pauli eitava vastuse peale pilgutas silma: „Olete kindel? Aga see sajajalgne?“
11/09/2013
