Ma polnud miski paarkümmend aastat Narvas käinud. Me reisiplaani sai see kindlalt sisse kirjutatud. Ameeriklase jaoks eksootiline värk, Venemaa vaat et käega katsuda. Hermanni linnust tahtsime samuti vaadata. See, ja linnuseõu ning jõevaade olid uhked. Aga see oli ka kõik. Narva kui niisugune osutus JUBEDAKS. Juba varasel pärastlõunal (tööpäeval) oli vaat et iga kolmas tänaval vastutulev linnakodanik juua täis. Soole vaatamata, nii mehed kui naised. Ühtegi eestikeelset sõna me ei kuulnud. Räpane, kaootiline, vaene, kärarikas. Liiklus sõna otseses mõttes mõrvarlik. Tänavad...no, kes Tallinna omadega rahul pole, tehke tiir Narvas. Linna peatänavat mööda sisse sõites on seal üks suuremat sorti ristmik, fooriga. Mõlemas suunas, otse fooritule all, on asfalt üles võetud ja teed süvendatud nii umbes 15 cm jagu, risti üle kõikide sõiduradade. Süvend oma pool meetrit lai. Ühtki hoiatavat märki pole. Kohalikud, vaatasin, lajatavad sealt silma pilgutamata läbi. Meie oma väikese Hyunday'ga nägime hirmsat vaeva. Rendiauto küll, aga ei tahtnud teist lausa rappida - vaja ju Narvast minema ka saada. Anyway. Kui teisele poole ristmikku jõuad, haigutab seal samasugune kraav. Kogu kesklinn on enam-vähem samas seisus, vaid kraavide sügavus ja laius varieerub. Enamus juhte piduripedaali ei kasuta, pruugib selle asemel signaali. Hmm. Arvasin senini, et Narva on Eestimaa, aga ei ole teps mitte. Venemaa mis Venemaa. Või veel hullem - sihuke ei kellegi piirilinn. Nagu meie kandi El Paso, USA- Mexico piiril. Kohe piiri taga küürutab hüppevalmilt Mexico narkopealinn Juarez. Ja imede ime - sattusimegi Narvas El Paso nimelisele restoranile. Sisse ei hakanud minema. Polnd nagu erilist usku Narva versiooni mehhiko köögist.
:)
20/09/2013