Reisiroog/Riisiroog

 

No see on nüüd küll ennekuulmatu, et mina toidu teemal tarka nägu teen ja retsepte jagan, olles üsna keskpärane kokk, kui sedagi. Tõsi, mu söögitegemisoskused on Eesti-ajaga võrreldes küll üksjagu paranenud, aga... aga Söögist ja Joogist postituse sabas uurisid naised mu reisitoitumise kohta ja küsisid nippe, no panen siis üht-teist kirja.

Camperi- ja seljakotimatkadest rääkima ei hakka, pigem sellest, mis päevaks või kaheks teise linna/riiki reisijale huvi võiks pakkuda. Sest camperiga on ju lihtne: tõstan kaasavõetava kraami elumaja köögi külmkapist camperi külmkappi, ja asi ants. Tõsi, camperi külmik on väiksem, aga sellegipoolest üllatavalt mahukas, ja ma olen tänaseks juba väga kogenud mahutaja. Ning seljakotimatkad looduses on omaette ooper. 

Ühesõnaga. Mina, toiduallergik, reisin alati oma leivakotiga. A-la-ti. Oletame, et lähen pikaks päevaks naaberlinna. Ma ei ole snäki- ega võileivainimene. Mul on tarvis sooja toitu. Kusjuures säärast sooja toitu, mis külmalt kah süüa sünnib. Katse-eksituse meetodil olen avastanud, et kõik mulle sobiva ja maitseva reisitoidu nõudmised täidab riisiroog, mille olen geniaalselt nimetatud... wait for it.. Rice Dish. Roog ise pole muidugimõista minu leiutis, ja seda on imelihtne valmistada. Retsept allpool. Transpordiks kasutan superhästi temperatuuri hoidvat toidutermost, maksis Walmartis 24 dollarit. Kausi- mitte purgikujuline,et saaks inimese moodi süüa. Peale selle on alati kaasas väike, keeratava kaanega anum jogurtit (villin suuremast topsist ümber). Miks ma väikesi jogurtitopse ei osta? Aga seepärast, et vahel tahan vaid paari lusikatäit ampsata, siis on topsi lekkekindel sulgemisvõimalus hea. Enamjaolt on ühes ka miskit magusat, vahel shokolaad, teinekord Must Koer (seda ei või kogu aeg saadaval olla, ma maiustaks ennast surnuks), teinekord röstitud leib. Jah, just leib, mitte sai, või ja moosiga, väikeses konteineris, kaks viilu vastamisi, määrded vahel. Või siis lihtsalt niisama paar tükki paljast leiba, täidab minu jaoks samuti magusa aset. 

Ja muidugi on kaasas kahvel riisiroa tarvis ning lusikas jogurti jaoks. Metallist kahvel ja lusikas. Plastiksöögiriistu ma ei salli. Pluss muidugi termoskruus kohviga, ning vesi ja/või mahl korduvkasutatavas pudelis. Ahjaa, tihtipeale ka viinamarjad, jällegi väikeses, keeratava kaanega plastikkonteineris, nagu jogurtki. Täidavad magusa aset, kustutavad janu, annavad kiiret energiat. Sama repertuaar on mul ühes ka lennureisidel, sans jogurt, seda nad ei luba, väidavad, et vedelik, noh. Lennureiside käsipagasi pakin alati sedaviisi, et saan vähese vaevaga proviandi muust kaasavõetust eraldada, sest iga kord tõmmatakse mind söögi tõttu kõrvale. Seesamune riisiroog erutab iga issanda turva-ametnikku, aga läbi olen alati saanud, ja asjapulkade silmapööritused mind enam ammu ei häiri. Kusjuures mu kokakunsti kohta on ka komplimente on tehtud, nii turvakontrollis kui lennukipardal. Kui termoselt kaane võtan, lööb isuäratav toidulõhn lähedalolijad jalust. Aga mis siin pikalt, panen sellesamuse riisiroa retsepti kirja. Ja kuna juba söögijuttudeks läks, kopeerin ka oma Musta Koera retsepti, üle-eelmise postituse kommentaariumist.

RICE DISH: 

Roog iseenesest on naeruväärselt lihtne valmistada. Saladus peitub ebatraditsioonilises maitsestamises. Ma ei mäletagi, mismoodi avastasin, et igasuguste reeglite vastaselt allnimetet maitseaineid kokku kuhjates saab võrratu lõhna ja maitsega roa. Kusjuures see kukub mul imekombel alati täpselt sama maitsega välja, hoolimata sellest, et maitseaineid lisan nö. vaba käega. Ja sama oluline kui roog ise, on juustu lisamine. Riivitud parmesan. Aga mitte mingil juhul peenelt riivitud, pulbritaoline, vaid selliselt. Juustupurul ja juusturibadel on lõpptulemust arvestades oluline maitsevahe, isegi kui nad on riivitud ühest ja samast juustukamakast. Juust lisada, kui kuum toit kausis. Kaussi, olgu siis too termos või mõni, millest kodus sööd, soovitan eelsoojendada. Ma üleüldse olen nõude eelsoojendamise usku, selleks on mingid peened spets riistad kah, aga mina kasutan lihtsalt praeahju või kuuma vett. Ühesõnaga, riisiroog kaussi, korralik kogus parmesani otsa, kahvliga läbi segada, nii sulab juust mõnusalt pehmeks. 

Nagu öeldud, maitseb Rice Dish jahtunult (näiteks peale väga pikka päeva naaberlinnas, sest ega see termos siis lõpmatuseni kah sooja hoia) sama hästi kui kuumalt. Aga trikk on selles, et valmistamisel ei tohi kasutada rohkem rasva kui vaid supilusikatäis, max kaks oliivõli hakkliha praadimiseks.

Koostisosad:

½ kg võimalikult väherasvast veisehakkliha  

1 tassitäis (1 cup/240 ml) pruuni pikateralist riisi

2 punast, 1 roheline maguspipar (bell pepper)

Maitseained: 

(Naerda ei tohi! Ma ju ütlesin, et ebatraditsiooniline kooslus! Lisan kõiki allolevaid nii umbes teelusikaotsatäis. Ostan jahvatatult, hulgilaost, suurtes purkides. Nõudlikum kokk võib muidugi ise värskest kraamist jahvatada.) 

Ingver

Karri

Pune

Muskaatpähkel

Chili

Pihvimaitseaine (Pole muidugi eriti peen kraam, kuid kasutan mitmeski roas, annab lihtsa vaevaga mõnusat vunki.)

Valmistamine: 

Hauta riis näpuotsatäie soola ja karripulbriga ja säärase koguse veega, et jääb sõmer. Jahuta. Kuuma riisiga tuleb roog pigem sihuke… mömm. Mina keedan riisi eelmisel päeval valmis, või hommikul, kui kokkamine õhtul plaanis. Puhasta maguspiprad ja ja haki ribadeks. Prae hakkliha vähese oliivõli ja maitseainetega (karripulber käib nii riisi kui hakkliha hulka). Kui hakkliha valmis, lisa maguspiprad, kuumuta mõned minutid, pipar peab krõmpsuvõitu jääma. Kõige lõpuks lisa riis (enne lisamist aja kahvliga kohevaks) ja sega roog õrnalt, kuid tõhusalt läbi. Võta pott tulelt ja lase tõmmata - tunnike, paar, kolm, et maitsed mõnusalt seguneksid ja rahuneksid. Head isu! Ja head reisi muidugi ka. 

------------------------------

MUST KOER

Mu isapoolse suguvõsa traditsiooniline retsept. Paraku pole mul Euroopa mõõdustikus retsepti enam alles, kõik koostisosad puha oz’ides ja cup’ides, või on pulkades (butter sticks) jne. Ja mu valmiskogus on üsna suur. Arvestasin grammidesse ja milliliitritesse ringi, veidi ümardasin, loodetavasti ei pannud konverteeringuga mööda. Kes kahtleb, kontrollige igaks juhuks üle.

Koostisosad:

Küpsised – 42oz (1200gr)

Kondenspiim, suhkruga - 56oz (1600gr)

Mage või – 14oz (400gr)

Maapähklid (peanuts) - 2 cups (470ml)

Magustamata kakaopulber, tume, 100% kakao – 12 kuhjaga supilusikatäit

Tume rumm – 1fl oz (30ml)

Valmistamine: 

Küpsised olid Eestis vist Ekstra või Tee või miskit? No need kõige lihtsamad, jahust ja veest. Valmistusvõtteid teate vist niigi – suur pott, või sulatada (NB! keema ei tohi lasta), kondenspiim hulka, lasta soojeneda, siis pott tulelt ära. Segada hulka kakao (soovitan tasahaaval sisse sõeluda, muidu läheb tükki), seejärel purustatud pähklid (mina purustan köögikombainis, koos koortega) ja rumm, jälle segada. Kõige lõpuks peenestatud küpsised (jällegi, kombainin, aga vanal ajal kasutasin taignarulli ja musklijõudu, ja pähklid tagusin kilekotis peeneks, haamriga.) Taigen segada soojalt, mina pruugin algatuseks puulusikat ja seejärel käsi, sest kui tahkuma hakkab, lusikaga enam ei jaksa. Kätega segades on lihtne kindlaks teha, et segu korralikult läbi töötatud, et põhjas enam vedelat kraami pole.

Pätse on lihtsam vormida, kui käed niisked - taigen ei hakka külge. Pakin küpsetuspaberisse, ja siis külmkappi. Life hack: pätse vormides ära potti põhjani puhtaks kraabi, ja otsekohe ära pese, nimoodi saad pool päeva jääkide kallal käia :) Kui tahtejõudu jagub, lase külmikus päevake või kaks laagerduda, kolmandast päevast algab parim maitse. Seisab külmkapis nädalaid, kannatab ka külmkapivälist säilitamist ca 2 nädalat, olen proovinud. Üks mu raudpoltkindlatest reisisöökidest, suurepärane kiire energia allikas. Elupäästja. Nagu pemmikan, noh. Kaloripomm.

August 31/2023

“When in doubt, ingest carbs.” ― Rachel Cohn, Dash & Lily's Book of Dares

Sõna sekka kuumal teemal

 

Disclaimer: see ei ole poliitiline analüüs. See on arvamusavaldus. 

Ma äärepealt poleks tundnudki vajadust kirjutada. Sest esiteks, suvi kestab. Teiseks teen ettevalmistusi pikemaks camperi-reisiks. Ja kolmandaks ning peamiseks leian, et olles oma isikliku oleviku ning tuleviku sünnimaast nö. lahti rakendanud, pole justkui paslik siitpoolt vett näppu viibutada, et ai vai, küll nüüd juhtus pahasti teil seal. Aga. Täna kargas mulle pähe võrdlus Eesti ja USA võimuladvikus toimuva osas.

Ei hakka siin pikalt-laialt USA istuva presidendi perekondlikke finantsfopaasid kirjeldama, igaüks võib huvi korral ise googeldada. Pealegi, ses küsimuses on erapooletut allikat keeruline leida, kuna vasakpoolne CNN ütleb üht, parempoolne Fox News teist, ja tõde on tõenäoliselt kusagil vahepeal. Lühidalt: Joe Bideni poeg Hunter Biden on üks paras pätt ja kaabakas. Narkootikumid, loata relvaomamine, ringihooramine, lihase lapse mittetunnistamine, kahtlased äritehingud välisriikidega, muuhulgas enne-sõjaaegse Ukrainaga ja Hiinaga. Biden juunior kasutas kuulsa isa asepresidenditiitlit (mäletate ju, Biden oli Obama VP) oma äritegevuse edendamiseks, muuhulgas kaasates papat telefonikõnedesse ja ärilõunatesse. Raha tõid sugulussidemed muidugi kenasti sisse nii Hunterile endale kui väidetavalt ka issile, pluss veel mõnelegi lähisugulasele. Kellele ja kui palju, seda praegu vabariiklased hooga uurivad, eelkõige muidugi selleks, et vanal Joel enne tuleva aasta presidendivalimisi vaipa alt ära tõmmata. Ja kuigi mina olen demokraat ja hääletasin Joe pukki, tundub igati õiglane, et mu vastaspartei liikmed tollest sahkermahkerist sotti üritavad saada. Sest mu oma partei topib pead liiva alla ja dokumente kalevi alla. 

Biden ise käitub täpselt samuti nagu Kallas. Tema ei tea midagi, oli puu otsas, kui pauk käis, tema peres äriasjadest ja rahanumbrites sõnagi ei räägita, ja nii edasi. No täpselt Kaja repertuaar, kaasa arvatud küsijate üle irvitamine, valijate mõtlemisvõime alahindamine. Sarnane on ka Bideni ja Kallase fännklubide reaktsioon. “Trump (EKRE) on veel hullem! välispoliitikaga saab ta ju kenasti hakkama! poliitika pole mustvalge! tegemist on üksnes PR ämbriga!” Ja Kallase puhul muidugi ka “meil on tingimata naispeaministrit tarvis!” Ma ei tea, mulle isiklikult see kehva PR-töö vabandus tundub kõige absurdsem. Et saadetagu korda mida tahes, peaasi et kõik pärast kenasti ära silutakse, häbematuile küsimustele “õiged” vastused antakse, “õige” intonatsiooniga jne. 

Oh jah. Ei taha sündmustest ette rutata, Biden ehk ei vea 2024. aasta novembrikuuni, presidendivalimisteni väljagi, aga üks on selge: minu häält ta ei saa. Ja kuna demokraatidel teisi normaalseid kandidaate hetkel pole ning pole ka näha, et tuleks, on täitsa võimalik, et teen esimest korda elus sedaviisi, et jätan ülde valimata. Või siis teen midagi, mille eest die hard parteikaaslased mulle eluaegse needuse peale panevad – hääletan vabariiklasest kandidaadi poolt, juhul kui ta mulle istub. Neil on pink pikem, ja üldse mitte lootusetult paremäärmuslik. Oleneb muidugi, kes sealt pingilt presidendiks kandideerimiseks mandaadi saab. Näiteks Chris Christie poolt hääletaksin iga kell. 

August 26/2023                                                                                   Image: Internet

“If you do not want to be lied to, then you need to stop following politics.” ― Steven Magee

Söögist ja joogist

 

Postitus sündis Ritsikust, Indigoaalasest, Katarinast, Kristallkuulist jt. inspireerituna. 

Ütlen kohe ära, et nädalamenüüd siit ei tule, toidukorvi üksikasjalikku hinnaülevaadet kah mitte. Ma ei ole arvude-inimene, peate leppima. Tuleb pigem säärane üldisem jutt meie pere toiduvalikust, poodlemis- ning sööma- ja joomatavadest. Ja võtke miskit näksimiseks ligi, järgneb pikem heietus.   

ALGATUSEKS: mina ja Paul oleme eraldi leivas. Ei-ei, mitte rahalises mõttes, vaid menüü poolest. Seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi minu toiduallergia, ja peale selle on me kehadel vägagi erinevad ainevahetused, mistap ka erinevad vajadused. Mina kiire, Paul aeglane, kui lühidalt, lihtsustatult väljenduda. Paul on toidu osas avatud, eksperimenteeriv. Mina, nagu Sõnnile kohane, sissejuurdunud harjumustes kinni. Mistap siin majas käivad asjad sedasi, et (kui mõningad erandid välja arvata, pühadesöögid jne) kumbki meist kokkab iseendale ning sööb siis, kui talle sobib. Meil kahel toimuvad igapäevased koosistumised muus vormis, mitte söögilaua taga. Aeglane, mõnulev, kauakestev hommikukohvitamine, kus kõik maailma asjad saavad paika pandud, leiab suveajal aset kanjoniveerel koos Lilliga, talveajal elutoa sügavates tugitoolides, läbi maast laeni akende üle kanjoni ning Rahvuslike Rohumaade kaedes, Lillikene samal ajal köögis oma ööpuuris veel ilu-und magamas. Soojal ajal teeme õues lõunase olengu, mängime koeraga, rüüpame nii- või naasugust jooki. (Eristame kolme sorti päevi: no wine day, low wine day, wine day.) Igaõhtused tund-poolteist kuni paar koosistumist jällegi vastavalt aastaajale – talvel toas, mõnigi kord suure ekraani ees, praeguste suveilmadega teise korruse terrassil, joogid vastavalt sellele, milline päev neist kolmest eelnimetatust juhtub olema. 

MENÜÜ on Paulil enamvähem sihuke... ee... vabakäe keto. Tore magustoidunäide: ants on a log. Varsseller, maapähklivõi, rosinad. Mina käin peanut butterist kauge kaarega mööda, toorest sellerist kah (aga puljongit, seda keedan ohtra selleriga, nagu ka läätsesuppi.). Tunnistan, et Paul on osavam, loomingulisem kokk kui mina. Ning ei, ta ei ole üks neist meestest, kes köögis maavärina + uputuse + tuumaplahvatuse korraldavad, või kel käed küljest kukuvad, niipea kui toit valmis (loe: ei korista enda järelt). 

Minu toitumus? Noh, teate, see on ausalt öeldes üsna ühekülgne. Loen teiste blogijate nädalamenüüsid või muidu toiduteemalisi kirjutisi ja imestan, et kuidas inimesed ometi viitsivad? Kuidas neil aega ja tahtmist ja inspiratsiooni jagub järjepanu uusi roogi leiutada/katsetada? Ma siin enda õigustuseks olen välja mõelnud teooria, et inimkonna algusaegadest saati ongi toiduvalik tegelikult suht üksluine olnud, seesamune „sööme jube mitmekülgselt, iga päev erinevalt“ on uuema aja leiutis, hiiglasliku valikuga toidupoodide tekkimise kaasnähe. Ja mis puudutab soovitusi à la juurikaid olgu X kogus päevamenuüüst, proteiini Y kogus, süsivesikuid Z, muidu tulevad koledad tervisehädad ja sured noorelt – noh, ma siiamaani täitsa elus ja enam-vähem tervegi. Samas usun raudselt, et inimene on see, mida ta sööb, elik toidu(ainete) kvaliteedi suhtes olen vägagi valiv. Ja selles osas jäärapäine, et toit peab minu eelistustega sobima. Mingi „proovi, proovi, see on nii maitsev ja/või kasulik“ jutuga pole mu poole mõtet pöörduda. Veelkord – Sõnn, eks. Ja üleüldse, igapäevane toiduvalmistamine olgu lihtne ja kiire, roog valmigu väheste vahendite ning ajakuluga. Minu kulinaarse filosoofia võib kokku võtta järgmiselt: „I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and say to myself well, that's not going to happen.” (Rita Rudner)

TÄPSEMALT siis kuidas ja mida söön? Hommik, nagu öeldud, algab kohviga. Peale seda tuleb kruusitäis (omakeedetud) kana- või veisekondipuljongit + banaan. Hei, ma näen küll, et te pööritate silmi – buljong ja banaan!!?? Just. Ja seda igal hommikul, juba aastaid. Kui reisin, asendab puljongit jogurt. Enam-vähem kohe järgneb ka hommikusöök (sest puljong/banaan on hommikuoode), milleks minu puhul on sedasorti toidud, mida teised inimesed lõunaks söövad. Kokkan „söögitegemispäevadel“ enda tarvis kaks-kolm erinevat rooga, tõhusad pajatäied, millest saan söönuks mitu head päeva, teinekord nädala. Mõni päev pruugin ühte ja sama toitu lausa kõigiks söögikordadeks. Sel nädalal on käsil a) pajaroog pruunist riisist, hakklihast ja maguspipardest, b) spagetid + marinara, riivitud parmesani ja punega ja c) keedetud-praetud värsked kartulid võiga, kirsstomatid + kodujuust. Kodujuustu ma jumaldan. Ei mäleta, millises blogisabas mainis keegi, et Eestis toodetud kodujuust kõlbab süüa, mujal on sihuke vedel lurr. Võin kinnitada, et meil siin kesk-Oregonis toodetakse ja müüakse täiesti tasemel kodujuustu – tahke, mõnusalt teraline, ei jää Eesti omale alla. (Ahjaa, ja natuke on mul hetkel veel järel brüsseli kapsaid, mida kutsun hellitlevalt „little heads“, neid aurutan kah suuremate portsude kaupa, ülessoojendamiseks lõikan pooleks, praen kergelt oliivõlis, söön või, suureteralise meresoola ja riivitud parmesaniga. Parmesan on muide mu teine kirg, peale kodujuustu.) 

Magustoitudest ja küpsetistest olen võõrdunud, muna-allergia kaasnähe. Kõikvõimalikud munata alternatiivid ei eruta. Minu magustoit on puuviljad. Ja tume shokolaad (70-80% kakaod on parim), või vahel harva jäätis (lihtne, vanilli või shokolaadi oma, ei mingeid kelli ja vilesid palun). Jaa, shokolaadisöömise sain kontrolli alla, tänan küsimast. Imeline, kuidas shokolaadikõht kaob, kui „tahvel päevas“ asemel „tahvel nädalas“ reeglit järgid. Ahjaa, äärepealt oleksin unustanud – magusa poole pealt must koer kah (mõnel pool tuntud kirju koerana.) Söögikorrad on mul vägagi suvalised, liikuvad, kui nii võib öelda. Hommikusöök ainuke kindlalt paika pandud eine, ülejäänud päev kulgeb rütmis „söön siis, kui kõht tühi.“ Mingit traditsioonilisest breakfast/lunch/dinner/supper minu puhul juttu pole. Viimane, õhtune toidukord reeglina üsna tummine, sest tühja kõhuga ei tule magamisest midagi välja. 

REISIMISEST rääkides, toiduga seoses. Toiduallerikuna olen omandanud imelised oskused, säärased, mis enamikel tänapäeva inimestel kuhtunud, sest lihtne on ju nälga kustutada, kui nö. tsiviliseeritud ümbruses reisid, kus söögikohad iga nurga peal. (Kõnnumaad, need on hoopis teine teema, neist ei hakka praegu). Mina reisin alati oma toidumärsiga, nagu muiste, mil vahemaa kahe kõrtsi vahel oli päevateekonna, rohkemagi kaugusel. Kusjuures see pole üldsegi keeruline, kui mõnda aega harjutanud oled, ja harjutanud olen tänaseks juba aastaid. Tuleb lihtsalt pisut ette planeerida, vastavalt sellele, kui kaua reis kestab – päevakese, kaks, kolm. (Pikema reisi puhuks on muidugi teised tehnikad, ei hakka siin üksiasjalikuks minema, postitus veniks lõpmatuseni.) Kasutan väikest, kindlalt väljakujunenud valikut end tõestanud reisiroogi, mis toitvad, lihtne kaasa pakkida, ei rikne kiiresti, kõlbavad süüa jahtunultki. 

Ahjaa, ja toidu kaasavõtmine on teistpidi tingitud ka megakiirest ainevahetusest. Näiteks jalgsimatkal ma mingi powerbari ja pudeli veega päeva vastu ei pea, ärge lootkegi. Kukun kokku, tuleb helikopter järgi kutsuda või midagi. Samas, kang musta koera veab mu kenasti hommikust õhtusse. Juhul muidugi, kui kaaslased mu käsi selja taha ei vääna, toda koera omaenda nälja kustutamiseks ei kasuta, mida mitte üks ega kaks, vaid rohkemgi kordi juhtunud oleks, poleks ma neid helikopteriarvega hirmutanud. Sest minu käe alt tulnud must koer on siinse tutvusringkonna hulgas kõva, väga kõva valuuta. 

POODLEMISEST. Teate seda soovitust, et tervislikult toitumiseks tuleb shopata mööda väljapaneku perimeetrit, selmet sukelduda keskmistesse riiulivahedesse? (Teil sealpool on vist samamoodi, et juurikad, piimatooted, lihakraam müügisaali äärtes, purgikraam, snäkid, magus värk jne keskel, jah?) Novot. Meie Pauliga täpselt nii shoppamegi, mööda poeääri, kuna ostame enamjaolt töötlemata kraami. Ja seda üldse mitte mingist üle mõistuse tervisliku eluviisi taotlusest tingituna, vaid... me lihtsalt ei söö neid snäkke-värke, valmiskastmeid ja muud säärast. Ei taha. Ei maitse. Kuivained, kohvi jms soetame hulgilaost, sellest pikemalt allpool. 

PAKENDITE  osas oleme üsna planeeti säästvad, ma ütleks. Esiteks eelnimetet põhjusel (näksi- ja purgikraami ei pruugi). Teiseks, enamik lihatooteid soetame naabertalunikelt, hakkliha näiteks on poolekilostes, kõigepealt tsellofaani ja siis lihtsalt paberisse mässitud pakkides, tempel peale löödud, kuupäeva ja võikavõitu tapamajanimega „Central Oregon Butcher Boys“. Kui vahel harva juustu või sinki lõikudena ostame (me kumbki pole suuremat sorti võileivainimesed), laseme kraami viilutada nn. deli-letis, seal pakitakse soovi korral rasvapaberisse, ja muidugi saab ka omaenda karpi vms anumat kasutada. Juur- ja puuviljad võib otse omaenda poekotti pakkida, kassas näitad siis sisu ette. Meil siinkandis on juurikaosakondades senini veel väikesed plastikkotid kasutusel, aga naaberosariikides, Californias ja Arizonas kogesin, et mitmed suuremad toidupoeketid on plastiku täiesti välja visanud. Mõnel pool on paberkottidestki loobutud. Väga äge. 

LIHAKRAAMI hangime kohalikelt farmeritelt suuremate kogustena, paneme sügavkülma. Nädalake tagasi ostsime 20 naela (ca 10 kg) hakkliha, maksma läks 162 dollarit (148 eurot). Seda jagub meil umbes pooleteiseks-kaheks kuuks, oleneb asjaoludest. Pisut kallim kui poe-hakkliha, aga see-eest lähinaabruses, rohu peal, heades tingimustes kasvanud, stressivabalt hukatud, või noh, nii stressivaba kui hukkamine olla saab, eks. Tillukestes farmides, säärastes, kust meie liha soetame, käib "tootmine" ühe-kahe veise kaupa. Farmer läheb põllule, läheneb pahaaimamatule loomale, sügab kõrvade vahelt, seejärel tõmbab relva, laseb väljavalitule kuuli pähe. Tapamajaauto ootab seni põlluveeres (sõralised õpivad ruttu ära, mida seesinane sõiduk tähendab, ja ei anna end peremehele kätte, kui "killmobile" silmapiiril) ja sõidab alles siis kohale, kui loom juba surnult maas. Laadib kere autole ning viib töötlemisele. Ei mingit tööstuslikes tapamajades aset leidvat hukkamis-eelset stressi. Pahaaimamatus, pauk, ja valmis. 

Mune ostame vahel naabritelt, vahel poest, kuidas juhtub. Jogurtit valmistab Paul enamjaolt ise, aga teinekord, kui laiskus peal, soetame kaubandusvõrgust. Hapukapsast teeme ise. Leivategu on viimasel ajal kahjuks unarusse jäänud, peab tuurid taas üles võtma. Paul küpsetab väga ausat musta leiba, oskab ise juuretist teha ja puha. 

KUIVAINED soetame  hulgilaost nimega Chief’s Store. Kuna meil on mõnusalt jahe ja ruumikas sahver, siis suurtes kogustes, kuni kümnekilostes kottides. Pruun riis, mitut sorti oad, tatar, herned, läätsed, pasta, kohvi. Maitseaineid suurtes purkides. Kõik see ilu tuleb kätte kordi, no tõepoolest kordi odavama hinnaga kui tasahaaval poest ostes. Pakendivähendamise boonus pealekauba. Hinnanäide: 900 grammine pakk kvaliteetseid kohviube, tume röst (siinpool kutsutakse French Roast) maksab hulgilaos natuke pealt 10 dollari. Poes maksad 8-9 dollarit sama marki kohvi 300 grammise paki eest. 

ALKOHOLIST. Täitsa huvi pärast googeldasin, kuhu asetada oma joomisharjumused tervise-spetsialistide poolt kasutataval skaalal. Kõigepealt sattusin säärasele infole: „Emerging research suggests that there is no level of alcohol use that carries no risk, so the healthiest decision is to not drink alcohol.“ Noh, teate... Eat my shorts, ütlen ma selle peale, Bart Simpsonit tsiteerides. Hiljuti just lugesin, et ühe 102 aastase vanaproua pika ea saladus olla igaõhtune naps või kaks. Mina tõenäoliselt nii vanaks ei ela, kuna kanget alkoholi ei võta juba aastakümneid suu sissegi. Minu jook on vein. Soovitavalt valge, soovitavalt kuiv. Kodustes tingimustes alati jääga, kahe-kolme suure jääkuubikuga, väljaspool kodu tarbin teinekord ka lahjendamata kujul. 

Vaatame siis koguseid kah, paneme mulle diagnoosi, Google abiks. „Moderate drinking: The U.S. Dietary Guidelines for Americans define moderate drinking as one drink per day for women and two drinks per day for men, among legal drinking-aged adults.“ Hm. Kodused veiniklaasid (lõviosa mu alkoholitarbimist leiab aset kodus) on meil mõõdult väiksemad kui „one drink“ (5fl oz; 147ml), jääkuubikud võtavad samuti ruumi. Aga noh, oletame lihtsuse huvides, et mu veiniklaas on „üks drink“. Mõnel päeval läheb kaks-kolm klaasi – näiteks üks lõuna ajal, kaks õhtul, või vastupidi. Mõnel päeval ei ühtegi. Mõni nädal olen üldse veinita, ja siis juhtub nädal, kus vein igapäevases menüüs. Kas mul sobib oma alkoholitarbimist mõõdukaks nimetada? Kirjade järgi olen „moderate“ joone justkui juba ületanud...

Paul paigutub alkotarbimiskoguste poolest suures plaanis samasse lahtrisse kui mina. Armastab nii veini kui õlut, üliharva võtab klaasikese kallist viskit jääga. (Me kangemat kraami sisaldav baarikapp, hästivarustatud ja mitmekesine, seisab pea puutumatult. Pudelid kenitlevad niisama, koguvad kurvalt tolmu, märjukese vähendamise osas saame vaid külalistele loota. Veini-õlut hoiame sahvris.) Mingeid muid alkohoolseid jooke kumbki meist ei pruugi – siidrid, kokteilid, mis iganes. Lihtsad maainimesed, nagu me siin oleme, eks. 

RAHAST. Paradoksaalselt on (söögi pealt) kokkuhoidmine lihtsam neil, kes kokkuhoidu hädasti ei vajakski. Minusugustel. Või vähemasti nii mulle tundub. Sest mul on tahtmise korral võimalik soodushinnaga kraami soetada suuremates kogustes. Teisisõnu, mul on raha, mida panna kraami alla, mida ma otsekohe ei tarbi. Hiljuti juhtus hea näide: pesupesemisvahend, mida pruugime, oli me kodupoe pakkumiste raames müügil tavahinnast pea poole odavamalt ($8 versus $15). Ladusin kuus kolmeliitrist kanistrit (Seventh Generation Liquid Laundry Detergent, made in USA, USDA certified, 0% fragances, dyes, artificial brighteners, recycable canister made from 80% recycled plastic - awww kui planeeti säästev ja teadlik tarbija ma olen!) ostukärusse, sellest jagub hulgaks ajaks. Ostja, kel iga sent arvel, säärast ootamatut kulutust teha ei saa. Ühesõnaga, ei saa nii suurelt säästa kui mina, kel tegelikult säästmist eluliselt tarvis pole. Mis otse loomulikult ei tähenda, et ma säästa ei soovi. Teen seda igal võimalikul juhul, ega ma raha peale vihane ole. Ja siis muidugi need ülalpool mainitud hulgilao-ostud, eks - need toodavad ikka vääääga olulist kokkuhoidu. Kuid jällegi, kehval järjel olevad pered sihukest hamsterdamist, nagu meie Pauliga siin viljeleme, endale lubada ei saa. Ja muidugi on viimasel ajal meiegi pool vett toiduainetele (nagu ka paljule muule) hinda lahke käega juurde keevitatud. Vabanduseks pandeemia, naftahinnad, kuuseis ja mis kõik veel. Eks ta ole. Konn ja tasahaaval soojenev keeduvesi.

FOTOL fragmendid viimatisest poeskäigust. Safeway on kaubandusketi nimi. Põhirõhk toidul, mõningane tööstuskaupade valik. Meil Pauliga on kliendikaart, annavab arvestatavaid allahindlusi ja teenib boonuspunkte, neid kasutame sama keti tanklatest autokütust ostes. Lisasin vaikelule ka ühe noist ülalpool nimetet poolekilostest veisehakkliha pakkidest. Kohvi- ja vahukoort ostame reeglina kartongpakendis, aga sedakorda polnud meie tavapärast marki saada. Ees ootas paaripäevane camperi-reis, mistap haarasime hädaga recyclable plastpudelid.   

August 23/2023

“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” ― Virginia Woolf, A Room of One’s Own

Minu Ameerika

 

Mulle hirmsasti imponeeris, kuidas Katarina mõnda aega tagasi ühte oma postitust alustas:“Teate, see postitus on puhtalt mulle ja kui ma midagi siin targutan või seletan, siis selleks, et ise asjast paremini aru saada ja enda jaoks sõnastada ning lahti mõtestada. Ma ei taha mingit kriitikat kuulda. Takkakiitmine on teretulnud.”

Great minds think alike, nagu meie pool merd öeldakse. Olen juba ammu seda meelt (ning siin, seal ja kolmandas kohas otsesõnu ka väljendanud), et tänaseks peaks kogu meie väikesel blogijateringil selge olema, mismoodi ühes või teises kommentaariumis käituda. 5500s näiteks kehtib suures plaanis Katarina poolt öeldu. Minuga pole mõtet vaielda. Ma kirjutan iseendale, ja tore on, kui meeldib lugeda ja hea sõna sekka öelda, aga mu arvamisi väärama või käsi väänama paluks mitte tulla. Käsiloleva postituse juures iseäranis, sest see on sündinud Ritsiku blogisabas tekkinud mõttevahetuse ajel pluss kõigist neist puhkudest tõugatuna, mil ma tänaseks suht staazhika USA elanikuna olen kommentaariumivestlustes maininud, et Ühendriigid on palju rohkemat kui kiirtoit ja Hollywood, aga sellegipoolest hüüdjaks hääleks kõrbes jäänud. Sest noh, statistika ju ütleb, et USA on pakse, isekaid, rumalaid inimesi tuugalt täis, ja statistika ometigi ei valeta. 

OK, see oli sissejuhatus. Järgneb postitus. Aga vaadake, et te ära ei unusta, mis ma sissejuhatuses ütlesin. :) 

Võin eksida, kuid mulle tundub, et mu rahvuskaaslased on mihklid negatiivsetest eelarvamustest kinni hoidma, kui asi puudutab teisi riike ja/või rahvaid. Näiteks: lätlased on kuue varbaga. Soomlased on aeglased ja kohtlased, joodikud pealekauba. Sakslased on tähenärijad, prantslased liiderdajad. Ja no ameeriklased, neist ärme üldse räägimegi. Kogu maailma patud on USAsse kokku kogunenud või sealt alguse saanud. Vastupidiselt Eestile, eks, sest eestlane, tema on meil holier than thou. Kultuurne, haritud, tervisliku elustiiliga, keskkonnahoidlik jne jne jne – ühesõnaga, on kõike seda, mida ameeriklane ei ole (see ameeriklane, kes eestlase ettekujutustes elab). Aga vaadake, minu ameeriklased on üsna samasugused kui kestahes läänelikku elustiili viljelevad inimesed, olgu nendeks siis eestlased, lätlased, sakslased või prantslased, kes samuti söövad kiirtoitu, lähevad paksuks, sõidavad autodega, lendavad lennukitega. Viimast kahte teevad ameeriklased muidugi rohkem kui näiteks eestlased, kuna riik on pindalalt suurem... või mine sa tea, kliima eest põgenedes pruugivad eestlased ehk ameeriklastest suhteliselt enamgi õhutransporti. Ja selle esimese, kiirtoidu ja kehakaaluga on nii, et... et... noh, ma pole Eestis hea jupp aega käinud, äkki seal tõesti pole enam ühtegi burgeriputkat ega ühelgi mehel õllekõhtu.

Statistikast kui niisugusest. Ritsiku juures ütlesin (selguse huvides editeerin õige pisut sõnastust): “Ühest küljest, jaa, statistika on vajalik, loob suure pildi. Teisest küljest, kehakaalu ja kiirtoitu käsitlev statistika jätab täiesti kõrvale suure osa USAst – võtame kasvõi mu lähima suurema linna Bendi spordi- ja tervisliku toitumise fännidest elanikkonna. (Linna tänavapilt: saledad, heas toonuses inimesed jalgratastel.) Või minu koduvalla farmerinaiste päristoitu täis sahvrid ja kõrgema astme kokakunsti. See, et me kipume teisi riike ja nende elanikke statistika järgi paika panema, laia lauaga löövaid stereotüüpe genereerima, on kurb. Pealegi, USA on nii suur ja nii mitmetahuline riik, et mu meelest on siinne statistiline keskmine tegelikest oludest tükk maad kaugemal kui väiksemate riikide puhul. Mistap kohalikule elanikule nagu mina mõjuvad üldistused üpris silmakriipivalt. Aga ülejäänud maailm tõepoolest ei tee vahet statistika ja tõsiolude vahel. Teisisõnu, maailm teeb Ameerikaga sedasama, mida ameeriklased Euroopaga: pole vahet, Läti või Itaalia, üks Euroopa kõik." 

Mõtisklen. Millise pildi annab üle-euroopaline statistika näiteks Itaalia või Läti elanike pizza-harjumuste kohta, kui kõik riigid ühte patta kokku lüüa, keskmine välja arvutada? Hm? Ah? Ei anna ju tõele vastavat pilti. Itaalia on põline pizzamaa, vaevalt et lätlased neile lähedalegi saavad. Novot. Sama lugu USAga. Võtame näiteks Hawaii ja Alaska osariigid, mis erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Või Arizona ja Maine. Või Louisiana ja Minnesota. Drastilised kliima- ning kultuurierinevused, muuhulgas toitumiserinevused. Kui me teeks kogu USAd hõlmavat statistikat näiteks shaved ice teemal (Hawaiil muide öeldakse ja kirjutatakse shave ice, ilma 'd' täheta), oleks see number väga ebaõiglane nii Hawaii kui Alaska suhtes. Kuid statistika, näe, ütleb, et ameeriklane tarbib X kaaluühikut kraabitud-magustatud jääd aastas - tee selle nüriks nuditud, keskmiseks keeratud teadmisega siis, mida iganes tahad. 

Söögist veel, statistikaga seoses. Kogu see vahukloppimine ameeriklaste fast food ja junk food kire ümber jätab täiesti tähelepanuta need kulinaarsed imed, rahvus- ja regionaalspetsiifilised hõrgutised, mis siin igas maanurgas sünnivad. Täisväärtuslikud, ausad toidud, mida miljonid ameeriklased igapäevaselt söövad. Aga eestlaste blogisabades taotakse USA rämpstoidueelistuse  trummi, sest see on lihtne - võtad kusagilt mingi statistilise näitaja ja ei peagi rohkem süvenema, ameeriklaste toitumisharjumused kenasti ja kiiresti taldrikul ette kantud, kergesti seeditavalt. 

Või siis ülekaalulisuse teema. Jah, meil on palju pakse inimesi siin. Paistavad hästi silma. Statistika armastab neid samuti, sest inimlihamägede kõrval saab igaüks end kleenukesena tunda. Samal ajal kui arvututest supervormis ameeriklastest, kes igapäevaselt matkaradu ja spordikeskusi ummistavad, mägedes ronivad, aerutavad, jooksevad, surfavad, jalgpalli ja tennist mängivad, joogatavad, purjetavad, just name it - neist vaatame lihtsalt mööda, võttes jälle ja jälle ja jälle teemaks sellesamuse arhetüüpse jänki, paksu, pidzhaamas, diivanil lösutava, kel üks käsi kokapurki hoidmas, teine küünarnukini popcornikausis. 

Mistap küsingi endalt, ons mul üldse mõtet suud lahti teha, kui Lady Liberty’t mõnes kommentaariumis taas rappima asutakse? (Küsimus retooriline, otse loomulikult. Eks õunte pealt vaatan, kas teen või ei tee.) Jah, muidugi, ei vaidle vastu, meil siinpool vett on hulgaliselt jamasid. On pakse rämpstoiduõgardeid, on valesid ja veel valemaid poliitilisi otsuseid, nii kohalikus kui maailma mastaabis. Siin elab hulgaliselt mölakaid ja mõrtsukaid, saastame planeeti, toodame kräppi, nii intellektuaalset kui materiaalset. Guilty as charged. Aga Eestis kuidas? Kõik kokkavad kodus ja käivad jala? Ei woldi, ei boldi? Jällegi, retooriline küsimus. Ja ma tegelikult üritan endast seda va whataboutismi välja juurida. Visalt edeneb, visalt. 

August 13/2023                                                                           Image: Internet

“There are three types of lies -- lies, damn lies, and statistics.” ― Benjamin Disraeli

“Whenever I read statistical reports, I try to imagine my unfortunate contemporary, the Average Person, who, according to these reports, has 0.66 children, 0.032 cars, and 0.046 TVs.” ― Kato Lomb

“Statistics are never a substitute for common sense.” ― Amit Kalantri

“Most people use statistics like a drunk man uses a lamppost; more for support than illumination” ― Andrew Lang

"Our eyes have seen great wonders"*

 

Ma ei tea, mis täiskuu tõusmist jälgides teiste inimeste peades toimub, aga mina mõtlen alati, et issake, kui vinge oleks, kui mul poleks aimugi, mis hiigelsuur helendav ring see on, mis horisondi tagant kerkib. (Jah, justnimelt ring, mitte kera - kust ma peaksin teadma, et kuu on kolmemõõtmeline?) Sest noh, täiskuu on niigi imeline loodusnähtus, aga kui ta lisaks sellele veel ka mõistatuslik loodusnähtus oleks…

Tänaseks on mul kaks vägevat loodusnähtuse mõistatuslikkuse kogemust vöö vahel. Tõsi, mõistatuslikkus kestis esimesel korral üksnes paar kasinat sekundit, ja teisel korral viisteist-kakskümmend minutit, aga noid kahte elamust kannan endaga elu lõpuni. Sest teate, teadmatus on teinekord raputavam kui teadmine. 

Esimene grandioosselt mõistatuslik looduselamus tabas mind millalgi selle sajandi algusaastail, aprillikuus. Saabusin ööpimeduses oma toonaseks juba ex-ämma juubelisünnipäevalt. Parkisin auto Nõmme kodumaja ette, kohmitsesin kotist võtmeid otsida, välisust avada, et Yarkot õue pissile lasta. Läksin koeraga kaasa, tõstsin pilgu taevasse, ja mul jäi sõna otseses mõttes hing kinni. Kogu lõunakaar kumas ühtlaselt, intensiivselt vaarikapunasena. No säärast tumedat, ähvardavat sorti vaarikapunasena. Kusjuures päikeseloojang ammu möödas, vaat et kesköö käes, pealegi loojub päike ju läände, eks.

 

Novot. Selle vaatepildi ajal leidsidki aset need eelmainitud paar sekundit, kus seisin täielikus teadmatuses, aru saamata, mis see on, mida ma näen. Ja ärge nüüd naerge, kui tunnistan, et mu peast sähvatas üksteise järel läbi kolm mõtet: 1. tulnukad, 2. maailma lõpp, 3. Jumal ongi olemas, laskub maa peale. Sest virmalisi olin elus ennegi näinud, ikka rohkem kui paar korda, aga mitte iial säherdusi ühtlaselt võbelematuid, justkui oleks keegi vaarikavärvilise, paksu tekiga öötaeva kinni katnud. Ma vist ei annaks toda üürikest teadmatuse-momendi kogemust ära ühegi rahasumma eest. Julgen öelda, et see muutis mind inimesena, vähemasti mõneti. Needsamused kaks sekundit tunnetasin täie teravusega omaenda tähtsusetust, lausa olematust võrreldes kõiksusega. Tunnetades üksiti ka ilmaruumi ning aja mõõtmatut massiivsust, lõpmatust. Nood paar sekundit olid imeliselt vabastavad, kuna teadmatusega ei kaasnenud kübetki hirmu. Kaasnes hoopiski kummaline rahu, tõugatuna iseenese kaduvväiksuse tõdemisest. Et kohe juhtub midagi, toimub midagi suurt, nii suurt, et ei saa mulle isegi mitte valu teha.

Teise “mul pole aimugi, millega vastamisi seisan” looduskogemusega sain õnnistatud paar päeva tagasi. Olime Pauliga järjekordsel lühemat sorti matkal koduosariigis. Päeva veetsime Sunriver nimelise linnakese kunstigaleriisid, poode, restorane ja pubisid traalides. Õhtule jäime jõeäärses metsas. Aeg oli juba hiline, Paul magas mu kõrval camperis õndsat und, Lillikene tegi sama nö. alumisel korrusel, truckis, oma reisipuuris. Mina lugesin. Sooja, tuuletu öö tõttu camperil kõik aknad/katuseluugid pärani lahti. Kakud huikasid, läheduses ragistas magamispaika otsiv mustsaba-hirv. Ja siis millalgi hakkas jõe poolt kostma valje, suhteliselt rütmilisi helisid, justkui rammiks keegi vaiu mudasse. Esialgu püsis mu tähelepanu raamatul (skandinaavia krimka, imeb endasse, teadagi), kuid pikapeale tundus too vaiarammimine nii ajakohatu ja kummaline, et otsustasin kaema minna. Jõeni oli camperiuksest mõni viiskümmend meetrit. Kui kaldani jõudsin, jäid hääled vaiksemaks, justkui minu tulekust häirituna. Pilkases pimeduses paar minutit hiirvaikselt männitüve kõrval seisnud, tundusin rammijatele ilmselt ohutuna, nad võtsid tuurid taas üles - seletamatud, ebamaised, ilmselgelt suuremõõtmeliste olendite poolt tekitatud helid kandusid soisest, rohuga kaetud kaldaservast, mis keskmisel pildil hästi näha. 

Kuna õhtul lõbustasid meid ja Lillit vees hullavad metshaned, sai mu esimene mõte, et ehk on linnud lolliks läinud, solberdavad keset ööd vees. Ei, haned peaksid sel juhul paarisajakilosed olema. Teine mõte: koprad. Aga needki poleks suutnud sedasorti detsibelle tekitada. Kolmas uid (jaa, jaa, täitsa hull, saan ise kah aru): lendõnge-kalamehed öist püüki harrastamas. Kusjuures helid ei tulnud ühest kohast, vaid, kui veelkord keskmist fotot osutada, kogu kalda ulatusest, mis silmale näha. Et siis nagu rivi lendõngitsejaid, jah? Pole justkui loogiline. 

No arvatagi, et lihtsalt pidin teada saama, mis paganama möll see toimub teispool jõge. Camperisse, taskulambi järele. Pauli äratama ei hakanud, sest ohtu kui niisugust ei tajunud, üksnes uudishimu. (Pärast kahetsesin – järgnevale olnuks nii äge koos tunnistajaiks olla.) Ühesõnaga. Rammimine ja veeplärtsatused tõmbusid vaiksemaks, kui tagasi jõe äärde jõudsin. Andsin Olenditele taas aega mu kohaloluga harjuda. Ning kui show uuesti täie võimsuse saavutas, suunasin taskulambi üle vee ja vajutasin lülitile.

Noh, mis te arvate, mida ma nägin? Pilkasest pimedusest vaatas mulle vastu nii umbes 20-25 paari suuri, helendavaid silmi, kõik ühel, justkui joonlauaga tõmmatud joonel, ja see silmaderida ulatus (keskmist fotot kirjeldamisel jälle abiks võttes) pildi ühest servast teiseni. Ei mineid nähtavaid siluette, mis Olendeid identifitseerida aidanuks. Tumemustal taustal helendavad täpid nagu Muski satelliidid taevas, ja haudvaikus, sest valgusest pimestet Olendid olid liikumatuks tardunud. Ja siis – viuh! silmad kadusid, järgnes kõrvulukustav veepladin ja maapinnamüdin, püssipaukudena vali murduvate puuokste ragin, ning paar luust-lihast läbilõikavat, ebamaist röögatust kaugemalt vastaskalda metsasügavusest. 

Olnuks keegi mind sel hetkel nägemas, saanuks ma näoilme eest ilmselt Oscari. Ei oska hinnata, kaua seal kangestunult seisin, silmad suured kui tõllarattad, lõug hämmastusest põlvini. Uduselt meenub, et laususin lausa kõva häälega “what the hell was that???” Kui camperisse tagasi jõudsin, pööras Paul teist külge, temast oli kogu action, kaasa arvatud kõrvulukustav põgenemisragin, mööda läinud. Ja poleks üks Olendeist pisut hiljem, kui Paul poolärkvel oli, veelkord röögatust kuuldavale toonud, arvaks ma tänaseni, et mina ja mu taskulamp päästsime maailma, peletades eemale tulnukad või karja Bigfoote või miskit. Aga jah, see üksik karje oli õnneks hästi ajastatud hetkele, mil mu jahimehekogemustega abikaasa poolärkvel sattus olema, et mõminal deklareerida: “elk”.

Jep. Mul oli au olla tunnistajaks suurearvulise hirvekarja öisele söömaajale jõeäärsel, rammusa rohuga märgalal. Kui vaimustav. Kui harukordne. Kui unustamatu.  

------------

The elk (Cervus canadensis), or wapiti, is one of the largest species within the deer family, Cervidae, and one of the largest terrestrial mammals in its native range of North America and Central and East Asia. The word "elk" originally referred to the European variety of the moose, Alces alces, but was transferred to Cervus canadensis by North American colonists. The name "wapiti", derived from a Shawnee and Cree word meaning "white rump", is also used for C. canadensis.

*Sir Arthur Conan Doyle: The Lost World

August 09/2023                                                                                              Fotod: Paul

“Isn’t that wonderful? That feeling of not knowing too much about something… Incomplete information… Endless possibilities… When you don’t know much about something, it’s the most exciting sensation." ― Erol Ozan, Talus

Kasvatades oma sisemist Karenit

 

Mõned aastad tagasi viisid Sacramentos elavad sugulased meid ühte sealsesse peenesse restorani õhtustama. Kogenud toiduallergikuna olin juba etteruttavalt kõhu enam-vähem täis söönud, ning õnneks ei panda mu lähiringkonnas enam imeks, kui miskit väga väikest ja/või lihtsat menüüst välja valin, või siis roa(d) üleüldse tellimata jätan, vaid klaasi-kahe veiniga piirdudes. Mulle on tänaseks füüsiline heaolu tähtsam kui püüd seltskonnale meele järele (loe: normaalne restoranikülastaja) olla. Anyway. Sedakorda otsustasin siiski ka veinist tahedamat suhu pista, mistap tellisin kausikese sidrunheinaga maitsestatud riisi. Kausikene osutus sõna otseses mõttes sõrmkübaraks - ikkagi kõrgema klassi restoran, eks ole – ning riis tulisoolaseks. No ikka nii soolaseks, et sidrunheinast polnud märkigi. Surusin kuidagimoodi need paar kahvlitäit (jah, ma ei oska siiani pulkadega süüa) kurgust alla, aga tänase päevani kahetsen, et toda hirmkallist, söögikõlbmatut riisi krõbedate sõnade saatel kööki tagasi ei saatnud, vaid üritasin topeltkena inimene olla, esiteks restoranipersonali vastu, ja teiseks armsate sugulaste vastu, kes meid tol õhtul võõrustasid. 

Teine „olen mõistev klient“ näidisjuhtum leidis aset Kauail. Jällegi üüberpeen restoran, aga oma esimest tellitud jooki, klaasitäit Saugvignon Blanci pidin pool tundi ootama (jaa, vaatasin kella). Ja Maui stiilis sibulasupiga oli veel omaette ooper. Selle tellisin krutoonideta, viidates muna-allergiale. Supp toodi lauda, krutoonikuhi uhkelt peal. Tol korral õnnestus mul oma sisemine Karen siiski mingil määral elule äratada, ähvardades, et kui nad portsu kööki tagasi viies vaid saiakuubikud pealt koorivad ja sama kausitäie lauda tagasi toovad, siis tuleb neil 911 helistada, et mulle kiirabi kutsuda. Aga muidu, jah, jätsime Pauliga tol õhtul isegi jootraha, sest noh, me oleme ju kenad inimesed, mõistvad kliendid.

No vot. Nende ja mitmete teiste sarnaste juhtumite tuules olen tänaseks otsustanud, nagu pealkirigi ütleb, enda sisemist Karenit pisut võitlusvalmimaks treenida. Sest peale toda kuramuse koroonat on toitlustusasutuste teeninduskultuur siinmail mõnedes paikades üsna korralikult alla käinud. Teinekord jääb mulje, et eeldatakse tänulikkust selle eest, keegi sind üleüldse lauas teenindab, st. et ise restokööki toidu järele ei pea kaapima. Ja mina „kena inimesena“ muidugi jätan seepeale sellegipoolest iga kord jootraha, sest... noh... kuidas sa ei jäta? Viimati käisime Pauliga peenes linnas Bendis lõunatamas. Tütarlaps, kes meid teenindas, ei olnud kuidagimoodi neid dollareid väärt, mis me talle tipina lauale jätsime. (Kõrvalepõige: tipi-ootused on siin USAs koroonajärgselt igasugused piirid ületanud. Õnneks hakkavad kliendid praeguseks juba üsna aktiivselt vastu, kui teenust ei pakuta, rahalist tänu aga oodatakse sellegipoolest.)

p.s. Kareni teemaga on mul tegelikult ka väike isiklik kana kiskuda, nimepõhine. Üks minu ja Pauli siinseid sugulasi kannab nime Karen. Tore, tark, tolerantne minuvanune naine. Ma pole tihanud küsida, mismoodi ta end antud kontekstis tunneb. Kui järgmine kord kokku saame, võtan ehk südame rindu, pärin. Samamoodi tunnen muide kaasa ka Maalidele ja Heinodele. Ilmselt pole kuigi meeldiv omaenda nime nõmedaks peetavat kultuurifenomeni märkimas näha. 

------------

Karen is a pejorative term used as slang for a middle-class white woman who is perceived as entitled or demanding beyond the scope of what is normal. The term is often portrayed in memes depicting middle-class white women who "use their white and class privilege to demand their own way". Depictions include demanding to "speak to the manager", being racist, or wearing a particular bob cut hairstyle. It was popularized in the aftermath of the Central Park birdwatching incident in 2020. The term has been considered pejorative by those who believe it is racist, sexist, ageist, classist, and controlling women's behavior."

Tipping out of control: Customers and workers today are confronted with a radically different tipping culture compared to just a few years ago — without any clear norms. Although consumers are accustomed to tipping waiters, bartenders and other service workers, tipping a barista or cashier may be a new phenomenon for many shoppers. It’s being driven in large part by changes in technology that have enabled business owners to more easily shift the costs of compensating workers directly to customers. Adding to the changing dynamics, customers were encouraged to tip generously during the pandemic to help keep restaurants and stores afloat, raising expectations.

The shift to digital payments also accelerated during the pandemic, leading stores to replace old-fashioned cash tip jars with tablet touch screens. But these screens and the procedures for digital tipping have proven more intrusive than a low-pressure cash tip jar with a few bucks in it. Customers are overwhelmed by the number of places where they now have the option to tip and feel pressure about whether to add a gratuity and for how much. Some people deliberately walk away from the screen without doing anything to avoid making a decision, say etiquette experts who study tipping culture and consumer behavior. Tipping can be an emotionally charged decision. Attitudes towards tipping in these new settings vary widely.

July 31/2023                                                                                          Image: Internet

“Why should we pay a percentage of the bill in a restaurant as a tip? If I order a beefburger for £12 and you order a steak for £38 does it require any extra effort on behalf of the waiter to bring your steak from the kitchen than it does to carry my beefburger? No, and yet at 12.5% you’ll pay £4.75 tip while I’ll only be expected to pay £1.50. For the same amount of work. And the same holds true if you order a more expensive bottle of wine than me” ― Karl Wiggins, Gunpowder Soup

Mirror mirror on the wall, who's the bravest of them all?

 

Hmm, vaatan, et ma muudkui rõhutan siin ja seal, et tervisest ei kirjuta, kuna privaatne teema, aga seejärel muudkui kirjutan. Ealised iseärasused, või mis? Anyway. Täna räägime (jälle) hammastest. Nõrganärvilised, olge hoiatatud.

Mitmed blogijad on oma hamba-seiklustest pajatanud, ühed põgusalt, looritatult, teised põhjalikult, üksikasjalikult. Ja mitte, et ma siin mingit hambaõuduste võistlust korraldaksin, aga... kui  võistlemiseks läheks, siis see, kel on korraga, st. ühe visiidi jooksul eemaldatud 6 (loe: kuus) hammast, tõstku käsi. Mina, näete, praegu tõstsin. Jaa, eilsest alates on mul kuus hammast vähem suus. Kaks ülemist tarkusehammast, ja neli muud lisaks. Ning kui te nüüd arvate, et ma hambutu suuga naeratan, siis peate pettuma. Kõik need kuus olid lõualuu tagumistes soppides, nii et kui mõningane põsepaistus välja arvata, näen täna, jõhkra protseduuri järgsel hommikul üsnagi salongikõlbulik välja. Magasin suurepäraselt, enam ei tunne ka vajadust valuvaigistite järele. Antibiootikumid, jah, järgmised kümme päeva, aga see pole vist mingi ime. Kusjuures ühtegi õmblust tarvilikuks ei peetud. Kaks kuud paranemiseks, seejärel saavad tühjad kohad täidetud.

Kui mu hambaarst juttu tegi, et tõmbame kõik tõmbamist vajavad ühe hooga, tundus see esialgu täieliku sci-fi horrorina. Et kulla inimesed, mismoodi ma selle ära pean kannatama? Ok, tuimestus saab muidugi peale, aga ikkagi... kuus hammast ühe istumisega?? Kuid kuna tohter on koolituselt hambakirurg, pidasin paremaks spetsialisti soovitusele järele anda. Kusjuures, teate, peale otsuse tegemist kadus ka mu hirm. Polnud isegi mitte väikesi värinad, kuigi protseduuri kuupäevast olin teadlik lausa neli kuud enne selle toimumist. Imelik. Ilmselt olin nii muretu seetõttu, et perspektiiv lebada hambaarstitoolis kuue hamba väljatõmbamise jagu näis liiga sürreaalne, et tõeluseks saada. 

Kogu tegu võttis aega veidi üle tunnikese, osa sellest sai tuimestuse töölehakkamist oodatud. Ühe tarkusehamba tarvis oli asja käigus vaja lisatuimestust, ei tahtnud teine kuidagiviisi välja tulla. Minu soovi kohaselt tegi tohter countdown'i, et teaksin, mitu on tõmmatud, mitu veel tõmbamata: one, two, three, three and a half.... Ja mitte, et hambaravi-vaprus üht persooni teistest kõrgemale tõstev loomuomadus oleks, aga teate, vapper olin ma tõesti. Võib ju vabalt olla, et mu arst ja õde kiidavad iga viimast kui patsienti taevani, kuid vähe puudus, et nad oleksid mulle kangelase medali kaela riputanud. Asja eest, olgu öeldud. (Sest paljud lasevad sarnaseid suuremõõtmelisi dentaalseid protseduure üleüldse üldnarkoosiga teha.) Ma ei viselnud toolis, ei teinud piuksugi, töötasin teadlikult kogu kere lõdvestamise ja ühtlase hingamise kallal. Ainult siis, kui tolle tõrksa tarkusehambaga juurtega jupp aega lõualuus oli ragistatud ja kui ma jupp aega ühe käe sõrmeküüsi teise peopessa olin surunud, pääses suust üksainus väike, kontrollimatu oie. Mispeale muidugi kohe uus tuimestav süst suulakke susati. Tohter oli küll sõnad peale lugenud, et kui valu tunnen, tõstku vasak käsi püsti. Hm, ma nüüd ei teagi, miks ma ei tõstnud? Üritasin kangelast mängida? Asjaga rutem ühele poole saada? Või oli tegemist neiupõlveaegse Tallinna Noorukite Polikliinikust saadud trauma järelkajadega, et olgu kui valus tahes, tuleb ära kannatada, sest tuimestus, juhul kui seda üleüldse raatsitakse anda, ei mõika nagunii? Issake, see polikliinik... halastamatu selgusega meenuvad jalaga käiatav puurimismasin ning võikalt, ähvardavalt tumeroheliseks värvitud koridoriseinad.

Ühesõnaga, Tegu on tehtud. Olen enda üle vääääga uhke. Algab uus elu. Esialgu küll, kuni haavad paranevad, koosneb seesinane uus elu jogurtist ja smuutidest ja muust pehmemast kraamist. Ja antibiootikumidest, millega Sauvignon blanc paraku kokku ei sobi, ja see vaat et kõige hullem kaotus. Tühja neist hammastest, aga et tänasel südasuvesoojal ja -sumedal täiskuuööl pean teise korruse terrassil istudes keefiri luristama, vot see on tõeline tragöödia. 

p.s. Et juba veristamiseks läks: kui nüüd keegi tahab minu jutu peale omaenda hambaarsti-kogemuste teemal südant puista, siis olete teretulnud. Mul on ses osas tugevad närvid. 

August 01/2023                                                                                     Image: Internet

“Charybdis was an orthodontist's nightmare. She was nothing but a huge black maw with bad teeth alignment and a serious overbite, and she'd done nothing for centuries but eat without brushing after meals.” ― Rick Riordan, The Sea of Monsters