Söögist ja joogist

 


Postitus sündis Ritsikust, Indigoaalasest, Katarinast, Kristallkuulist jt. inspireerituna. 

Ütlen kohe ära, et nädalamenüüd siit ei tule, toidukorvi üksikasjalikku hinnaülevaadet kah mitte. Ma ei ole arvude-inimene, peate leppima. Tuleb pigem säärane üldisem jutt meie pere toiduvalikust, poodlemis- ning sööma- ja joomatavadest. Ja võtke miskit näksimiseks ligi, järgneb pikem heietus.   

ALGATUSEKS: mina ja Paul oleme eraldi leivas. Ei-ei, mitte rahalises mõttes, vaid menüü poolest. Seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi minu toiduallergia, ja peale selle on me kehadel vägagi erinevad ainevahetused, mistap ka erinevad vajadused. Mina kiire, Paul aeglane, kui lühidalt, lihtsustatult väljenduda. Paul on toidu osas avatud, eksperimenteeriv. Mina, nagu Sõnnile kohane, sissejuurdunud harjumustes kinni. Mistap siin majas käivad asjad sedasi, et (kui mõningad erandid välja arvata, pühadesöögid jne) kumbki meist kokkab iseendale ning sööb siis, kui talle sobib. Meil kahel toimuvad igapäevased koosistumised muus vormis, mitte söögilaua taga. Aeglane, mõnulev, kauakestev hommikukohvitamine, kus kõik maailma asjad saavad paika pandud, leiab suveajal aset kanjoniveerel koos Lilliga, talveajal elutoa sügavates tugitoolides, läbi maast laeni akende üle kanjoni ning Rahvuslike Rohumaade kaedes, Lillikene samal ajal köögis oma ööpuuris veel ilu-und magamas. Soojal ajal teeme õues lõunase olengu, mängime koeraga, rüüpame nii- või naasugust jooki. (Eristame kolme sorti päevi: no wine day, low wine day, wine day.) Igaõhtused tund-poolteist kuni paar koosistumist jällegi vastavalt aastaajale – talvel toas, mõnigi kord suure ekraani ees, praeguste suveilmadega teise korruse terrassil, joogid vastavalt sellele, milline päev neist kolmest eelnimetatust juhtub olema. 

MENÜÜ on Paulil enamvähem sihuke... ee... vabakäe keto. Tore magustoidunäide: ants on a log. Varsseller, maapähklivõi, rosinad. Mina käin peanut butterist kauge kaarega mööda, toorest sellerist kah (aga puljongit, seda keedan ohtra selleriga, nagu ka läätsesuppi.). Tunnistan, et Paul on osavam, loomingulisem kokk kui mina. Ning ei, ta ei ole üks neist meestest, kes köögis maavärina + uputuse + tuumaplahvatuse korraldavad, või kel käed küljest kukuvad, niipea kui toit valmis (loe: ei korista enda järelt). 

Minu toitumus? Noh, teate, see on ausalt öeldes üsna ühekülgne. Loen teiste blogijate nädalamenüüsid või muidu toiduteemalisi kirjutisi ja imestan, et kuidas inimesed ometi viitsivad? Kuidas neil aega ja tahtmist ja inspiratsiooni jagub järjepanu uusi roogi leiutada/katsetada? Ma siin enda õigustuseks olen välja mõelnud teooria, et inimkonna algusaegadest saati ongi toiduvalik tegelikult suht üksluine olnud, seesamune „sööme jube mitmekülgselt, iga päev erinevalt“ on uuema aja leiutis, hiiglasliku valikuga toidupoodide tekkimise kaasnähe. Ja mis puudutab soovitusi à la juurikaid olgu X kogus päevamenuüüst, proteiini Y kogus, süsivesikuid Z, muidu tulevad koledad tervisehädad ja sured noorelt – noh, ma siiamaani täitsa elus ja enam-vähem tervegi. Samas usun raudselt, et inimene on see, mida ta sööb, elik toidu(ainete) kvaliteedi suhtes olen vägagi valiv. Ja selles osas jäärapäine, et toit peab minu eelistustega sobima. Mingi „proovi, proovi, see on nii maitsev ja/või kasulik“ jutuga pole mu poole mõtet pöörduda. Veelkord – Sõnn, eks. Ja üleüldse, igapäevane toiduvalmistamine olgu lihtne ja kiire, roog valmigu väheste vahendite ning ajakuluga. Minu kulinaarse filosoofia võib kokku võtta järgmiselt: „I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and say to myself well, that's not going to happen.” (Rita Rudner)

TÄPSEMALT siis kuidas ja mida söön? Hommik, nagu öeldud, algab kohviga. Peale seda tuleb kruusitäis (omakeedetud) kana- või veisekondipuljongit + banaan. Hei, ma näen küll, et te pööritate silmi – buljong ja banaan!!?? Just. Ja seda igal hommikul, juba aastaid. Kui reisin, asendab puljongit jogurt. Enam-vähem kohe järgneb ka hommikusöök (sest puljong/banaan on hommikuoode), milleks minu puhul on sedasorti toidud, mida teised inimesed lõunaks söövad. Kokkan „söögitegemispäevadel“ enda tarvis kaks-kolm erinevat rooga, tõhusad pajatäied, millest saan söönuks mitu head päeva, teinekord nädala. Mõni päev pruugin ühte ja sama toitu lausa kõigiks söögikordadeks. Sel nädalal on käsil a) pajaroog pruunist riisist, hakklihast ja maguspipardest, b) spagetid + marinara, riivitud parmesani ja punega ja c) keedetud-praetud värsked kartulid võiga, kirsstomatid + kodujuust. Kodujuustu ma jumaldan. Ei mäleta, millises blogisabas mainis keegi, et Eestis toodetud kodujuust kõlbab süüa, mujal on sihuke vedel lurr. Võin kinnitada, et meil siin kesk-Oregonis toodetakse ja müüakse täiesti tasemel kodujuustu – tahke, mõnusalt teraline, ei jää Eesti omale alla. (Ahjaa, ja natuke on mul hetkel veel järel brüsseli kapsaid, mida kutsun hellitlevalt „little heads“, neid aurutan kah suuremate portsude kaupa, ülessoojendamiseks lõikan pooleks, praen kergelt oliivõlis, söön või, suureteralise meresoola ja riivitud parmesaniga. Parmesan on muide mu teine kirg, peale kodujuustu.) 

Magustoitudest ja küpsetistest olen võõrdunud, muna-allergia kaasnähe. Kõikvõimalikud munata alternatiivid ei eruta. Minu magustoit on puuviljad. Ja tume shokolaad (70-80% kakaod on parim), või vahel harva jäätis (lihtne, vanilli või shokolaadi oma, ei mingeid kelli ja vilesid palun). Jaa, shokolaadisöömise sain kontrolli alla, tänan küsimast. Imeline, kuidas shokolaadikõht kaob, kui „tahvel päevas“ asemel „tahvel nädalas“ reeglit järgid. Ahjaa, äärepealt oleksin unustanud – magusa poole pealt must koer kah (mõnel pool tuntud kirju koerana.) Söögikorrad on mul vägagi suvalised, liikuvad, kui nii võib öelda. Hommikusöök ainuke kindlalt paika pandud eine, ülejäänud päev kulgeb rütmis „söön siis, kui kõht tühi.“ Mingit traditsioonilisest breakfast/lunch/dinner/supper minu puhul juttu pole. Viimane, õhtune toidukord reeglina üsna tummine, sest tühja kõhuga ei tule magamisest midagi välja. 

REISIMISEST rääkides, toiduga seoses. Toiduallerikuna olen omandanud imelised oskused, säärased, mis enamikel tänapäeva inimestel kuhtunud, sest lihtne on ju nälga kustutada, kui nö. tsiviliseeritud ümbruses reisid, kus söögikohad iga nurga peal. (Kõnnumaad, need on hoopis teine teema, neist ei hakka praegu). Mina reisin alati oma toidumärsiga, nagu muiste, mil vahemaa kahe kõrtsi vahel oli päevateekonna, rohkemagi kaugusel. Kusjuures see pole üldsegi keeruline, kui mõnda aega harjutanud oled, ja harjutanud olen tänaseks juba aastaid. Tuleb lihtsalt pisut ette planeerida, vastavalt sellele, kui kaua reis kestab – päevakese, kaks, kolm. (Pikema reisi puhuks on muidugi teised tehnikad, ei hakka siin üksiasjalikuks minema, postitus veniks lõpmatuseni.) Kasutan väikest, kindlalt väljakujunenud valikut end tõestanud reisiroogi, mis toitvad, lihtne kaasa pakkida, ei rikne kiiresti, kõlbavad süüa jahtunultki. 

Ahjaa, ja toidu kaasavõtmine on teistpidi tingitud ka megakiirest ainevahetusest. Näiteks jalgsimatkal ma mingi powerbari ja pudeli veega päeva vastu ei pea, ärge lootkegi. Kukun kokku, tuleb helikopter järgi kutsuda või midagi. Samas, kang musta koera veab mu kenasti hommikust õhtusse. Juhul muidugi, kui kaaslased mu käsi selja taha ei vääna, toda koera omaenda nälja kustutamiseks ei kasuta, mida mitte üks ega kaks, vaid rohkemgi kordi juhtunud oleks, poleks ma neid helikopteriarvega hirmutanud. Sest minu käe alt tulnud must koer on siinse tutvusringkonna hulgas kõva, väga kõva valuuta. 

POODLEMISEST. Teate seda soovitust, et tervislikult toitumiseks tuleb shopata mööda väljapaneku perimeetrit, selmet sukelduda keskmistesse riiulivahedesse? (Teil sealpool on vist samamoodi, et juurikad, piimatooted, lihakraam müügisaali äärtes, purgikraam, snäkid, magus värk jne keskel, jah?) Novot. Meie Pauliga täpselt nii shoppamegi, mööda poeääri, kuna ostame enamjaolt töötlemata kraami. Ja seda üldse mitte mingist üle mõistuse tervisliku eluviisi taotlusest tingituna, vaid... me lihtsalt ei söö neid snäkke-värke, valmiskastmeid ja muud säärast. Ei taha. Ei maitse. Kuivained, kohvi jms soetame hulgilaost, sellest pikemalt allpool. 

PAKENDITE  osas oleme üsna planeeti säästvad, ma ütleks. Esiteks eelnimetet põhjusel (näksi- ja purgikraami ei pruugi). Teiseks, enamik lihatooteid soetame naabertalunikelt, hakkliha näiteks on poolekilostes, kõigepealt tsellofaani ja siis lihtsalt paberisse mässitud pakkides, tempel peale löödud, kuupäeva ja võikavõitu tapamajanimega „Central Oregon Butcher Boys“. Kui vahel harva juustu või sinki lõikudena ostame (me kumbki pole suuremat sorti võileivainimesed), laseme kraami viilutada nn. deli-letis, seal pakitakse soovi korral rasvapaberisse, ja muidugi saab ka omaenda karpi vms anumat kasutada. Juur- ja puuviljad võib otse omaenda poekotti pakkida, kassas näitad siis sisu ette. Meil siinkandis on juurikaosakondades senini veel väikesed plastikkotid kasutusel, aga naaberosariikides, Californias ja Arizonas kogesin, et mitmed suuremad toidupoeketid on plastiku täiesti välja visanud. Mõnel pool on paberkottidestki loobutud. Väga äge. 

LIHAKRAAMI hangime kohalikelt farmeritelt suuremate kogustena, paneme sügavkülma. Nädalake tagasi ostsime 20 naela (ca 10 kg) hakkliha, maksma läks 162 dollarit (148 eurot). Seda jagub meil umbes pooleteiseks-kaheks kuuks, oleneb asjaoludest. Pisut kallim kui poe-hakkliha, aga see-eest lähinaabruses, rohu peal, heades tingimustes kasvanud, stressivabalt hukatud, või noh, nii stressivaba kui hukkamine olla saab, eks. Tillukestes farmides, säärastes, kust meie liha soetame, käib "tootmine" ühe-kahe veise kaupa. Farmer läheb põllule, läheneb pahaaimamatule loomale, sügab kõrvade vahelt, seejärel tõmbab relva, laseb väljavalitule kuuli pähe. Tapamajaauto ootab seni põlluveeres (sõralised õpivad ruttu ära, mida seesinane sõiduk tähendab, ja ei anna end peremehele kätte, kui "killmobile" silmapiiril) ja sõidab alles siis kohale, kui loom juba surnult maas. Laadib kere autole ning viib töötlemisele. Ei mingit tööstuslikes tapamajades aset leidvat hukkamis-eelset stressi. Pahaaimamatus, pauk, ja valmis. 

Mune ostame vahel naabritelt, vahel poest, kuidas juhtub. Jogurtit valmistab Paul enamjaolt ise, aga teinekord, kui laiskus peal, soetame kaubandusvõrgust. Hapukapsast teeme ise. Leivategu on viimasel ajal kahjuks unarusse jäänud, peab tuurid taas üles võtma. Paul küpsetab väga ausat musta leiba, oskab ise juuretist teha ja puha. 

KUIVAINED soetame  hulgilaost nimega Chief’s Store. Kuna meil on mõnusalt jahe ja ruumikas sahver, siis suurtes kogustes, kuni kümnekilostes kottides. Pruun riis, mitut sorti oad, tatar, herned, läätsed, pasta, kohvi. Maitseaineid suurtes purkides. Kõik see ilu tuleb kätte kordi, no tõepoolest kordi odavama hinnaga kui tasahaaval poest ostes. Pakendivähendamise boonus pealekauba. Hinnanäide: 900 grammine pakk kvaliteetseid kohviube, tume röst (siinpool kutsutakse French Roast) maksab hulgilaos natuke pealt 10 dollari. Poes maksad 8-9 dollarit sama marki kohvi 300 grammise paki eest. 

ALKOHOLIST. Täitsa huvi pärast googeldasin, kuhu asetada oma joomisharjumused tervise-spetsialistide poolt kasutataval skaalal. Kõigepealt sattusin säärasele infole: „Emerging research suggests that there is no level of alcohol use that carries no risk, so the healthiest decision is to not drink alcohol.“ Noh, teate... Eat my shorts, ütlen ma selle peale, Bart Simpsonit tsiteerides. Hiljuti just lugesin, et ühe 102 aastase vanaproua pika ea saladus olla igaõhtune naps või kaks. Mina tõenäoliselt nii vanaks ei ela, kuna kanget alkoholi ei võta juba aastakümneid suu sissegi. Minu jook on vein. Soovitavalt valge, soovitavalt kuiv. Kodustes tingimustes alati jääga, kahe-kolme suure jääkuubikuga, väljaspool kodu tarbin teinekord ka lahjendamata kujul. 

Vaatame siis koguseid kah, paneme mulle diagnoosi, Google abiks. „Moderate drinking: The U.S. Dietary Guidelines for Americans define moderate drinking as one drink per day for women and two drinks per day for men, among legal drinking-aged adults.“ Hm. Kodused veiniklaasid (lõviosa mu alkoholitarbimist leiab aset kodus) on meil mõõdult väiksemad kui „one drink“ (5fl oz; 147ml), jääkuubikud võtavad samuti ruumi. Aga noh, oletame lihtsuse huvides, et mu veiniklaas on „üks drink“. Mõnel päeval läheb kaks-kolm klaasi – näiteks üks lõuna ajal, kaks õhtul, või vastupidi. Mõnel päeval ei ühtegi. Mõni nädal olen üldse veinita, ja siis juhtub nädal, kus vein igapäevases menüüs. Kas mul sobib oma alkoholitarbimist mõõdukaks nimetada? Kirjade järgi olen „moderate“ joone justkui juba ületanud...

Paul paigutub alkotarbimiskoguste poolest suures plaanis samasse lahtrisse kui mina. Armastab nii veini kui õlut, üliharva võtab klaasikese kallist viskit jääga. (Me kangemat kraami sisaldav baarikapp, hästivarustatud ja mitmekesine, seisab pea puutumatult. Pudelid kenitlevad niisama, koguvad kurvalt tolmu, märjukese vähendamise osas saame vaid külalistele loota. Veini-õlut hoiame sahvris.) Mingeid muid alkohoolseid jooke kumbki meist ei pruugi – siidrid, kokteilid, mis iganes. Lihtsad maainimesed, nagu me siin oleme, eks. 

RAHAST. Paradoksaalselt on (söögi pealt) kokkuhoidmine lihtsam neil, kes kokkuhoidu hädasti ei vajakski. Minusugustel. Või vähemasti nii mulle tundub. Sest mul on tahtmise korral võimalik soodushinnaga kraami soetada suuremates kogustes. Teisisõnu, mul on raha, mida panna kraami alla, mida ma otsekohe ei tarbi. Hiljuti juhtus hea näide: pesupesemisvahend, mida pruugime, oli me kodupoe pakkumiste raames müügil tavahinnast pea poole odavamalt ($8 versus $15). Ladusin kuus kolmeliitrist kanistrit (Seventh Generation Liquid Laundry Detergent, made in USA, USDA certified, 0% fragances, dyes, artificial brighteners, recycable canister made from 80% recycled plastic - awww kui planeeti säästev ja teadlik tarbija ma olen!) ostukärusse, sellest jagub hulgaks ajaks. Ostja, kel iga sent arvel, säärast ootamatut kulutust teha ei saa. Ühesõnaga, ei saa nii suurelt säästa kui mina, kel tegelikult säästmist eluliselt tarvis pole. Mis otse loomulikult ei tähenda, et ma säästa ei soovi. Teen seda igal võimalikul juhul, ega ma raha peale vihane ole. Ja siis muidugi need ülalpool mainitud hulgilao-ostud, eks - need toodavad ikka vääääga olulist kokkuhoidu. Kuid jällegi, kehval järjel olevad pered sihukest hamsterdamist, nagu meie Pauliga siin viljeleme, endale lubada ei saa. Ja muidugi on viimasel ajal meiegi pool vett toiduainetele (nagu ka paljule muule) hinda lahke käega juurde keevitatud. Vabanduseks pandeemia, naftahinnad, kuuseis ja mis kõik veel. Eks ta ole. Konn ja tasahaaval soojenev keeduvesi.

FOTOL fragmendid viimatisest poeskäigust. Safeway on kaubandusketi nimi. Põhirõhk toidul, mõningane tööstuskaupade valik. Meil Pauliga on kliendikaart, annavab arvestatavaid allahindlusi ja teenib boonuspunkte, neid kasutame sama keti tanklatest autokütust ostes. Lisasin vaikelule ka ühe noist ülalpool nimetet poolekilostest veisehakkliha pakkidest. Kohvi- ja vahukoort ostame reeglina kartongpakendis, aga sedakorda polnud meie tavapärast marki saada. Ees ootas paaripäevane camperi-reis, mistap haarasime hädaga recyclable plastpudelid.   

August 23/2023

“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” ― Virginia Woolf, A Room of One’s Own

38 comments:

  1. Väga huvitav lugemine, tänan!
    PS. Eesti teadlane Mihkel Zilmer, muuseas, soovitab samuti sellist mitte igapäev vahelduvat toitumist. lihtsustatult a la et nädal aega söö tatart ja järgmine nädal riisi. Tema argument, kui ma õigesti mäletan, oli see, et organism saaks konkreetse toiduainest kõik vajaliku kätte.

    ReplyDelete
  2. Oli tõesti põnev! Nüüd siis lõpuks on teada, et kõik ameeriklased ei söögi burgerit, höhö.

    Toon raskendatud säästmise juurde veel ühe valupunkti. Isegi kui raha on, ei pruugi olla ruumi varusid hoiustada. Meil näiteks just see mure ongi, et tahaks ka mingeid asju hunnikuga ette osta, aga lihtsalt pole kuhugi panna.

    Sa mainisid mõne üksiku hinna, kuid ma saan kinnitada, et meil siin Eestis on nüüdseks täpselt samad hinnad. Ma pole küll otse talunikult veise hakkliha ostnud, aga mingist talupoest sai küll soodushinnaga just 14 € eest kilo. Ja räägime ikka lihaveise hakklihast, mitte piimalehma hakklihast. Ka lehma hakkliha müüakse meil tavalises toidupoes hinnaga 10+ eurot kg (ulme), aga see ei kõlba süüa. Kahe riigi palgaerinevust ei hakka ma siin esile tooma...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma 100% mõistan seda hoiustamisprobleemi. Ja tegelikult mõtlen juba väikese murega, et kui me lõuna poole kolime, kuidas seal saab? Uut kodu peame muuhulgas ka sahvri olemasolu ja suuruse ja jaheduse järgi valima, sest massiivsete (söögi)tagavaradega elamisega nii harjunud juba.

      Delete
  3. Hahaa - see Rita Rudneri tsitaat on nii hea, sobib mullegi kulinaarse filosoofia kirjeldamiseks :) Meil (ja ilmselt enamikul korteriinimestest) on ka see probleem, et toitu pole kusagil hoiustada. Isegi kartulikott läheb meie soojas korteris juba paari päevaga pehmeks. Ma pole kunagi ostnud lihaveise hakkliha, mis selleks tavalisel hakklihal siis viga on, et see suisa süüa ei kõlba?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lihaveise hakkliha peetakse üldiselt (ja pean ka mina) maitse poolest oluliselt paremaks. Piimaveiseid kasvatatakse eelkõige ikkagi piima saamiseks. Nende liha süüakse samuti, kuid aretatud on nad eelkõige piima jaoks. Pullid süüakse nii öelda tippvanuses, aga lisaks neile tuleb kombinaati ka väga palju lehmasid, keda erinevatel põhjustel enam piima tarbeks pidada ei saa (vanadus, haigused). Neid pakutakse siis meile söögiks.

      Mina tunnen piimalehmade lihal kõrvalmaitset, mis mulle ei meeldi ja seetõttu ma seda süüa ei suudagi. Lihaveise liha on palju parem. Sageli ka väherasvasem.

      Delete
    2. Eestis tuleb paradoksaalselt isegi keskkondlik aspekt lihaveiste kasuks, kuigi muidu on veiseliha jalajälg suurem kui nt kanalihal. Sest nad on ühed neist loomadest, kellega hästi liigirikkaid poollooduslikke kooslusi alal hoitakse. Minu teada piimalehmi kahjuks seal ei peeta.

      Delete
  4. Mul tuli kohe kaks küsimust:
    1) paluks sinu musta koera retsepti (kui see just patendiga kaitstud saladus pole).
    2) väga põnev oleks lugeda kulinaarset reisiettevalmistust ja kaasavõetavate toitude nimekirju (ning miks mitte ka retsepte või lihtsalt koostisosade ja valmistamise lühikirjeldusi).

    Nimelt mina musta koera ei tunne, tean ainult mis asi on kirju koer ja selles on ju küpsised? Muna?
    Reisivärk on aga just aktuaalne, sest tulin reisilt, millisele ma enam minna ei tahaks. Kõige rohkem häiris normaalse toidu puudumine. Viga on muidugi minus endas, et ma lärmi ei teinud ja normaalseid söögipause ei nõudnud, vaid leppisin allaheitlikult mingite ahvikiirusel odavpoest hangitud odavpirukatega. Järgmiseks reisiks tuleks kindlasti midagi ise kodust kaasa valmistada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, ma lugesin su piruka-postitust ja tundsin kaasa...
      Panen reisisöögid kirja. Vaatan, kas mahub kommentaaridesse, või saab eraldi postitus.

      Delete
    2. Ahjaa, unustasin: tõsi, mustas koeras on küpsised. Aga munata küpsised. Teil on neid Eestiski, Ekstra või Teeküpsis või mis nad olidki. Jahu + vesi.

      Delete
    3. need Eesti tavalised küpsised sisaldavad siiski rohkem asju, ja sulle hoiatuseks: vähemalt Ekstra koostisosade loetelust vaatab munapulber vastu. Või ja kondenspiim ka, aga need sind ei ohusta.

      https://kalev.eu/toode/kalev-kupsised-ekstra-teekupsis/

      põgus klõpsutamine teiste Kalevi küpsiste retseptidel andis sama tulemuse (maitsestus on pisut erinev, põhikomponendid samad).

      Selga küpsistega sama lugu.

      Delete
    4. Äitäh hoiatamast! Järelikult on siis koostist muudetud, sest Eestis elades ma tegin muna-allergikuna Musta Koera. Oleks neis munapulber toona sees olnud, olnuks atakk kindlustatud.

      Delete
  5. Tõesti põnev lugeda!
    Seller maapähklivõi ja rosinatega.. see on nii absurdne kombinatsioon mu jaoks, et võibolla isegi peaks proovima.
    Ühinen reisitoitude ja musta koera retsepti soovidega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No ma räägin, et absurdne! Umbes nagu skandinaavlased oma heeringa + moosiga. :)

      Delete
    2. Sellerikombo on absurdne ja kutsub proovima (isegi mind, kes ma maapähklivõid ei armasta, kui pehmelt väljenduda, aga saab ju ka pärast sarapuupähklikreemiga proovida näiteks). Aga heeringas moosiga.... no ma ei tea.... Mis moosiga? Pohlamoosi isegi kujutaks ette vist...

      Delete
    3. mul on toore selleriga umbes nagu Epul, aga kombo on seegipärast huvitav. Vbla saaks salatiks kohendada - sellisel juhul ma blanšeeriks selleritükid ära. Täiesti hämmastav, kui palju selline lihtne protseduur sellerit õrnemaks muudab, igas mõttes, nii maitse kui ka konsistenstsi.

      Delete
    4. Jep, selleri imeline ümbersünd...
      Mul on üks jube hea läätsesupi retsept, ohtra peenekshakitud selleriga, ja rohkem kui paar inimest on öelnud, et oi, ma muidu sellerit üldse ei söö, aga ennäe, selle supi sees maitseb väga.

      Delete
  6. Must Koer? Aga olge lahked. Mu isapoolse suguvõsa traditsiooniline retsept. Paraku mul pole teie maa mõõdustikus retsepti enam alles, kõik koostisosad puha oz’ides ja cup’ides, või on pulkades (sticks) jne. Ja mu valmiskogus on üsna suur. Arvestasin grammidesse ja milliliitritesse ringi, veidi ümardasin, loodetavasti ei pannud konverteeringuga mööda. Kes kahtleb, kontrollige igaks juhuks üle.

    Küpsised olid Eestis vist Ekstra või Tee või miskit? No need kõige lihtsamad, jahust ja veest. Valmistusvõtteid teate vist niigi – suur pott, või sulatada (NB! keema ei tohi lasta), kondenspiim hulka, lasta soojeneda, siis pott tulelt ära. Segada hulka kakao (soovitan tasahaaval sisse sõeluda, muidu läheb tükki), seejärel purustatud pähklid (mina purustan köögikombainis, koos koortega) ja rumm, jälle segada. Kõige lõpuks peenestatud küpsised (jällegi, kombainin, aga vanal ajal kasutasin taignarulli ja musklijõudu, ja pähklid tagusin kilekotis peeneks, haamriga.) Taigen segada soojalt, mina pruugin algatuseks puulusikat ja seejärel käsi, sest kui tahkuma hakkab, lusikaga enam ei jaksa. Kätega segades on lihtne kindlaks teha, et segu korralikult läbi töötatud, et põhjas enam vedelat kraami pole.

    Pätse on lihtsam vormida, kui käed niisked – taigen ei hakka külge. Pakin küpsetuspaberisse, ja siis külmkappi. Life hack: pätse vormides ära potti põhjani puhtaks kraabi, ja otsekohe ära pese, nimoodi saad pool päeva jääkide kallal käia :) Kui tahtejõudu jagub, lase külmikus päevake või kaks laagerduda, kolmandast päevast algab parim maitse. Seisab külmkapis nädalaid, kannatab ka külmkapivälist säilitamist ca 2 nädalat, olen proovinud. Üks mu raudpoltkindlatest reisisöökidest, suurepärane kiire energia allikas. Elupäästja. Nagu pemmikan, noh. Kaloripomm.

    Kogused:
    Küpsised – 42oz (1200gr)
    Kondenspiim, suhkruga - 56oz (1600gr)
    Mage või – 14oz (400gr)
    Maapähklid (peanut) - 2 cups (470ml)
    Magustamata kakaopulber, tume, 100% kakao – 12 kuhjaga supilusikatäit
    Tume rumm – 1fl oz (30ml)

    Muud reisisöögid? Ande pisut aega, panen kirja.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja marmelaadi polegi... 😇

      Ilmselt lasen nüüd džinni välja ja järgneb kirglik arutelu, kas marmelaad kirju koera sisse käib või mitte.
      Noh, mul käib, ohtralt! Eks seda saab oma suva järgi lisada nagunii.

      Delete
    2. Või et siis marmelaadita on must koer ja marmelaadiga on kirju koer.

      Delete
    3. Musta (kirju) koera retseptiversioone on vist umbes lõputu hulk. Meie kodus segati sulavõiga suhkur ja kakao, kondenspiima sinna panekust kuulen esimest korda. Kuukala märgitud marmelaadi meil õnneks ei pandud, kuigi seda versiooni ma olen külas kohanud. Pähklid on ka mu jaoks uus idee. Igatahes ma tänan, küllap võtan õige pea proovida sinu musta koera :)

      Delete
    4. Ah, ja rummi asemel käis konjak :) Meil vist ei olnudki nõukaajal kunagi kodus üldse mingit rummi, aga konjakisorts võis isegi leiduda.

      Delete
    5. Jaa, olen kursis - eksisteerib kaks kirglikku koolkonda: koer marmelaadiga ja koer marmelaadita. Mina ei pane marmelaadi Koera sisse, hoidke või relva mu meelekohal :) Aga rummi asemel võib jah vabalt konjakit kasutada, või viskit. Ise olen viskiga teinud, väga hea sai.

      Delete
    6. ma kah kuulsin kondenspiimavariandist esimest korda.

      Delete
    7. Ja näe, mina jälle ei teadnudki, et ilma kondenspiimata Koera-variante olemas on. Keegi võiks Eestis kasutusel olnud/olevatest erinevatest Musta Koera retseptidest lausa raamatu kokku panna?

      Delete
    8. Koer läks külmikusse ja potijääkidest juba süda läigib.

      Aga ma jäin seda mõtlema, et kui palju see koer (olgu must või kirju, kondenspiimaga või marmelaadiga) üldse on ilmas levinud maius. Mu arust on see siinne neist maiustest, mis sündis NL aja vaestes aga viljastavates tingimustes, sest vahelduse tarvis oli vaja ise välja mõlda miskit, mida vähestest kättesaadavatest asjadest kokku keerata (nagu ka kass Artur, hapukoor kakao ja suhkruga, triigitud sai jms).

      Delete
    9. Ma üleilma ei oska öelda, aga USAs on sarnane kättesaadavates asjadest kokkumiksitud, küpsetamata maius jupp aega juba populaarne olnud. Kutsutakse "fudge". Ja igaüks kiidab muidugi justnimelt omaenda retsepti.
      Mul naabrinaised siin kah teevad fudge, aga minu Must Koer on siiani siiski kõige kuulsam ja söödum :)
      https://en.wikipedia.org/wiki/Fudge

      Delete
    10. Väga pinnapealse googledamisega leidsin, et kirju koera taoline maius on levinud mujalgi https://en.wikipedia.org/wiki/Chocolate_salami

      Delete
    11. Shokolaadisalaami, nii lahe, ma polnud kuulnudki sellest!

      Delete
  7. Pildil olevast enamus tuttav kraam, ilmselgelt sööme globaalsete suurfirmade toodangut :D Seller sealt ainus, mida ei söö, ei teagi miks aga maitse hakkab vastu. No ja ilma lihata on raske päeva mööda saata.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah, mine sa ka, TT. Mis täpsemalt sul seal pildil „globaalsete suurfirmade toodang“ on? Oregoni kohalikud kartulid? Tomatid? Maguspiprad? Oregoni jogurt? California viinamarjad? Oregoni juust ja naabertalu hakkliha?
      Sa ajad mul pea iga kord oma kommentaaridega tuju halvaks. Hoia mu blogist eemale, kui sul midagi peale suskamiste öelda pole. „Globaalsed suurfirmad“, my ass. Ja vaidlema ära tule, pole mõtet, kustutan su kommentaari ära, no nii kõrini on, ausalt.

      Delete
    2. TT on purjus vist. Ära täna enam peale võta.
      Ma tundsin ainsa brändina ära Minute Maid mahlapaki, kõik ülejäänud on ju kohalik ja/või vapsee värske kraam.

      Delete
    3. No just, et kohalik ja/või värske kraam :)

      Darigold ja Tillamook näiteks on vanad ja vahvad US North West tootjad, meil siin lausa külje all mõlemad. Tillamooki juustuvabrikut oleme juba mitu aastat plaaninud väisata, sel sügisel teeme ehk teoks. Saab kena paaripäevane camperi-reis.

      Minute Maid, olen tuvastanud, on siin meie kandis saadaolevaist parima kvaliteedi-hinnasuhtega apelsinimahl. Toodetud Georgias, Coca Cola Company jaoks, niisiis ainuke asi pildil, mida "globaalsete suurfirmadega" seostada saab. Paraku, nii advanced ma kah pole, et ise värsket mahla pressiks, kuigi press täitsa olemas... Või oot, kui press soetatud sai, siis mingi aeg isegi pressisin, kuid see hoog läks üsna ruttu üle :)

      Delete
  8. Säästmisest - vt ka Vimesi saapateooria
    https://en.wikipedia.org/wiki/Boots_theory

    "The reason that the rich were so rich, Vimes reasoned, was because they managed to spend less money. Take boots, for example. ... A man who could afford fifty dollars had a pair of boots that'd still be keeping his feet dry in ten years' time, while a poor man who could only afford cheap boots would have spent a hundred dollars on boots in the same time and would still have wet feet."

    ReplyDelete
    Replies
    1. No nii ongi. Mina ja mu pesupesuvahend, eks.
      "Saapateooria" on tore termin.

      Delete
  9. See olin mina, kes vedela kodujuustu üle vingus :))) AGA, ma pole kunagi muidugi Oregonis käinud ja kui hakkan hoolikalt järele mõtlema, siis üldse vist kunagi USAs kodujuustu söönud... Ja ma väga armastan kodujuustu, nii et, Epp, sa võid mulle lahkelt sealt Orengonist suure paki kodujuustu siia Kanadasse saata - see kõlab nagu unelm.
    Ja mis veelgi rohkem kõlab nagu unelm, on sinu ja Pauli hommikukohvi rituaal. Õhhhhhh..... tahan ka!

    ReplyDelete
    Replies
    1. USPS ei lase riknevaid toiduaineid saata, muidu paneks kodujuustu sinu poole teele. Seesama Lucerne Large Curd, mis pildil, on mu lemmik muide.

      Aga mis noisse hommikukohvidesse puutub, siis jaa. Unelm tõesti. Käigus me tutvuse algusest saati. Paul töötas siis veel täiskohaga, kodunt lahkus hommikul kell kuus, tõusime kell neli, et saaks pikalt ja mõnuga kohvitada.

      Delete
  10. Väga põnev, kosutav ja kaunis, palun jätkake!
    Mulle meeldib syya ja viimasel ajal isegi kokata, aga sellest kirjutada viitsin haruharva. Vabandust.

    ReplyDelete
  11. Ikka võib küsida!
    Kondipuljongit teen veise puhul, kanapuljongit keedan poolest kanast. Valge liha mulle, ülejäänu Lillile.
    Veisekondid valin nii, et oleks jupp toruluud (üdi) ja kamakas suhkrukonti (kallerdis, liigestele hea). Keedan 8-liitrise potiga, kontide kogukaal kilo või sutsu vähem. Jaa, röstin konte ahjus, ca tunnike, fooliumis, ilma ajab üdi jubedalt suitsu.
    Valmispuljongi jagan väiksemateks portsudeks, säilitan sügavkülmas. Üles soojendades vett ei lisa. Veisekondipuljongit pruugib põhiliselt Paul, talle maitsebki sihuke paks ja tummine, minu jaoks on see pisut liig. Kui enda jaoks portsu üles sulatan, siis kaabin vahukulbiga rasva enne soojendmist pealt ära.
    Kanapuljong poolest kanast ja samast kogusest veest (8L pott) tuleb minu jaoks paras, pole liiga „kange“.

    ReplyDelete