Minu Ameerika

 

Mulle hirmsasti imponeeris, kuidas Katarina mõnda aega tagasi ühte oma postitust alustas:“Teate, see postitus on puhtalt mulle ja kui ma midagi siin targutan või seletan, siis selleks, et ise asjast paremini aru saada ja enda jaoks sõnastada ning lahti mõtestada. Ma ei taha mingit kriitikat kuulda. Takkakiitmine on teretulnud.”

Great minds think alike, nagu meie pool merd öeldakse. Olen juba ammu seda meelt (ning siin, seal ja kolmandas kohas otsesõnu ka väljendanud), et tänaseks peaks kogu meie väikesel blogijateringil selge olema, mismoodi ühes või teises kommentaariumis käituda. 5500s näiteks kehtib suures plaanis Katarina poolt öeldu. Minuga pole mõtet vaielda. Ma kirjutan iseendale, ja tore on, kui meeldib lugeda ja hea sõna sekka öelda, aga mu arvamisi väärama või käsi väänama paluks mitte tulla. Käsiloleva postituse juures iseäranis, sest see on sündinud Ritsiku blogisabas tekkinud mõttevahetuse ajel pluss kõigist neist puhkudest tõugatuna, mil ma tänaseks suht staazhika USA elanikuna olen kommentaariumivestlustes maininud, et Ühendriigid on palju rohkemat kui kiirtoit ja Hollywood, aga sellegipoolest hüüdjaks hääleks kõrbes jäänud. Sest noh, statistika ju ütleb, et USA on pakse, isekaid, rumalaid inimesi tuugalt täis, ja statistika ometigi ei valeta. 

OK, see oli sissejuhatus. Järgneb postitus. Aga vaadake, et te ära ei unusta, mis ma sissejuhatuses ütlesin. :) 

Võin eksida, kuid mulle tundub, et mu rahvuskaaslased on mihklid negatiivsetest eelarvamustest kinni hoidma, kui asi puudutab teisi riike ja/või rahvaid. Näiteks: lätlased on kuue varbaga. Soomlased on aeglased ja kohtlased, joodikud pealekauba. Sakslased on tähenärijad, prantslased liiderdajad. Ja no ameeriklased, neist ärme üldse räägimegi. Kogu maailma patud on USAsse kokku kogunenud või sealt alguse saanud. Vastupidiselt Eestile, eks, sest eestlane, tema on meil holier than thou. Kultuurne, haritud, tervisliku elustiiliga, keskkonnahoidlik jne jne jne – ühesõnaga, on kõike seda, mida ameeriklane ei ole (see ameeriklane, kes eestlase ettekujutustes elab). Aga vaadake, minu ameeriklased on üsna samasugused kui kestahes läänelikku elustiili viljelevad inimesed, olgu nendeks siis eestlased, lätlased, sakslased või prantslased, kes samuti söövad kiirtoitu, lähevad paksuks, sõidavad autodega, lendavad lennukitega. Viimast kahte teevad ameeriklased muidugi rohkem kui näiteks eestlased, kuna riik on pindalalt suurem... või mine sa tea, kliima eest põgenedes pruugivad eestlased ehk ameeriklastest suhteliselt enamgi õhutransporti. Ja selle esimese, kiirtoidu ja kehakaaluga on nii, et... et... noh, ma pole Eestis hea jupp aega käinud, äkki seal tõesti pole enam ühtegi burgeriputkat ega ühelgi mehel õllekõhtu.

Statistikast kui niisugusest. Ritsiku juures ütlesin (selguse huvides editeerin õige pisut sõnastust): “Ühest küljest, jaa, statistika on vajalik, loob suure pildi. Teisest küljest, kehakaalu ja kiirtoitu käsitlev statistika jätab täiesti kõrvale suure osa USAst – võtame kasvõi mu lähima suurema linna Bendi spordi- ja tervisliku toitumise fännidest elanikkonna. (Linna tänavapilt: saledad, heas toonuses inimesed jalgratastel.) Või minu koduvalla farmerinaiste päristoitu täis sahvrid ja kõrgema astme kokakunsti. See, et me kipume teisi riike ja nende elanikke statistika järgi paika panema, laia lauaga löövaid stereotüüpe genereerima, on kurb. Pealegi, USA on nii suur ja nii mitmetahuline riik, et mu meelest on siinne statistiline keskmine tegelikest oludest tükk maad kaugemal kui väiksemate riikide puhul. Mistap kohalikule elanikule nagu mina mõjuvad üldistused üpris silmakriipivalt. Aga ülejäänud maailm tõepoolest ei tee vahet statistika ja tõsiolude vahel. Teisisõnu, maailm teeb Ameerikaga sedasama, mida ameeriklased Euroopaga: pole vahet, Läti või Itaalia, üks Euroopa kõik." 

Mõtisklen. Millise pildi annab üle-euroopaline statistika näiteks Itaalia või Läti elanike pizza-harjumuste kohta, kui kõik riigid ühte patta kokku lüüa, keskmine välja arvutada? Hm? Ah? Ei anna ju tõele vastavat pilti. Itaalia on põline pizzamaa, vaevalt et lätlased neile lähedalegi saavad. Novot. Sama lugu USAga. Võtame näiteks Hawaii ja Alaska osariigid, mis erinevad üksteisest nagu öö ja päev. Või Arizona ja Maine. Või Louisiana ja Minnesota. Drastilised kliima- ning kultuurierinevused, muuhulgas toitumiserinevused. Kui me teeks kogu USAd hõlmavat statistikat näiteks shaved ice teemal (Hawaiil muide öeldakse ja kirjutatakse shave ice, ilma 'd' täheta), oleks see number väga ebaõiglane nii Hawaii kui Alaska suhtes. Kuid statistika, näe, ütleb, et ameeriklane tarbib X kaaluühikut kraabitud-magustatud jääd aastas - tee selle nüriks nuditud, keskmiseks keeratud teadmisega siis, mida iganes tahad. 

Söögist veel, statistikaga seoses. Kogu see vahukloppimine ameeriklaste fast food ja junk food kire ümber jätab täiesti tähelepanuta need kulinaarsed imed, rahvus- ja regionaalspetsiifilised hõrgutised, mis siin igas maanurgas sünnivad. Täisväärtuslikud, ausad toidud, mida miljonid ameeriklased igapäevaselt söövad. Aga eestlaste blogisabades taotakse USA rämpstoidueelistuse  trummi, sest see on lihtne - võtad kusagilt mingi statistilise näitaja ja ei peagi rohkem süvenema, ameeriklaste toitumisharjumused kenasti ja kiiresti taldrikul ette kantud, kergesti seeditavalt. 

Või siis ülekaalulisuse teema. Jah, meil on palju pakse inimesi siin. Paistavad hästi silma. Statistika armastab neid samuti, sest inimlihamägede kõrval saab igaüks end kleenukesena tunda. Samal ajal kui arvututest supervormis ameeriklastest, kes igapäevaselt matkaradu ja spordikeskusi ummistavad, mägedes ronivad, aerutavad, jooksevad, surfavad, jalgpalli ja tennist mängivad, joogatavad, purjetavad, just name it - neist vaatame lihtsalt mööda, võttes jälle ja jälle ja jälle teemaks sellesamuse arhetüüpse jänki, paksu, pidzhaamas, diivanil lösutava, kel üks käsi kokapurki hoidmas, teine küünarnukini popcornikausis. 

Mistap küsingi endalt, ons mul üldse mõtet suud lahti teha, kui Lady Liberty’t mõnes kommentaariumis taas rappima asutakse? (Küsimus retooriline, otse loomulikult. Eks õunte pealt vaatan, kas teen või ei tee.) Jah, muidugi, ei vaidle vastu, meil siinpool vett on hulgaliselt jamasid. On pakse rämpstoiduõgardeid, on valesid ja veel valemaid poliitilisi otsuseid, nii kohalikus kui maailma mastaabis. Siin elab hulgaliselt mölakaid ja mõrtsukaid, saastame planeeti, toodame kräppi, nii intellektuaalset kui materiaalset. Guilty as charged. Aga Eestis kuidas? Kõik kokkavad kodus ja käivad jala? Ei woldi, ei boldi? Jällegi, retooriline küsimus. Ja ma tegelikult üritan endast seda va whataboutismi välja juurida. Visalt edeneb, visalt. 

August 13/2023                                                                           Image: Internet

“There are three types of lies -- lies, damn lies, and statistics.” ― Benjamin Disraeli

“Whenever I read statistical reports, I try to imagine my unfortunate contemporary, the Average Person, who, according to these reports, has 0.66 children, 0.032 cars, and 0.046 TVs.” ― Kato Lomb

“Statistics are never a substitute for common sense.” ― Amit Kalantri

“Most people use statistics like a drunk man uses a lamppost; more for support than illumination” ― Andrew Lang