Kasvatades oma sisemist Karenit

 

Mõned aastad tagasi viisid Sacramentos elavad sugulased meid ühte sealsesse peenesse restorani õhtustama. Kogenud toiduallergikuna olin juba etteruttavalt kõhu enam-vähem täis söönud, ning õnneks ei panda mu lähiringkonnas enam imeks, kui miskit väga väikest ja/või lihtsat menüüst välja valin, või siis roa(d) üleüldse tellimata jätan, vaid klaasi-kahe veiniga piirdudes. Mulle on tänaseks füüsiline heaolu tähtsam kui püüd seltskonnale meele järele (loe: normaalne restoranikülastaja) olla. Anyway. Sedakorda otsustasin siiski ka veinist tahedamat suhu pista, mistap tellisin kausikese sidrunheinaga maitsestatud riisi. Kausikene osutus sõna otseses mõttes sõrmkübaraks - ikkagi kõrgema klassi restoran, eks ole – ning riis tulisoolaseks. No ikka nii soolaseks, et sidrunheinast polnud märkigi. Surusin kuidagimoodi need paar kahvlitäit (jah, ma ei oska siiani pulkadega süüa) kurgust alla, aga tänase päevani kahetsen, et toda hirmkallist, söögikõlbmatut riisi krõbedate sõnade saatel kööki tagasi ei saatnud, vaid üritasin topeltkena inimene olla, esiteks restoranipersonali vastu, ja teiseks armsate sugulaste vastu, kes meid tol õhtul võõrustasid. 

Teine „olen mõistev klient“ näidisjuhtum leidis aset Kauail. Jällegi üüberpeen restoran, aga oma esimest tellitud jooki, klaasitäit Saugvignon Blanci pidin pool tundi ootama (jaa, vaatasin kella). Ja Maui stiilis sibulasupiga oli veel omaette ooper. Selle tellisin krutoonideta, viidates muna-allergiale. Supp toodi lauda, krutoonikuhi uhkelt peal. Tol korral õnnestus mul oma sisemine Karen siiski mingil määral elule äratada, ähvardades, et kui nad portsu kööki tagasi viies vaid saiakuubikud pealt koorivad ja sama kausitäie lauda tagasi toovad, siis tuleb neil 911 helistada, et mulle kiirabi kutsuda. Aga muidu, jah, jätsime Pauliga tol õhtul isegi jootraha, sest noh, me oleme ju kenad inimesed, mõistvad kliendid.

No vot. Nende ja mitmete teiste sarnaste juhtumite tuules olen tänaseks otsustanud, nagu pealkirigi ütleb, enda sisemist Karenit pisut võitlusvalmimaks treenida. Sest peale toda kuramuse koroonat on toitlustusasutuste teeninduskultuur siinmail mõnedes paikades üsna korralikult alla käinud. Teinekord jääb mulje, et eeldatakse tänulikkust selle eest, keegi sind üleüldse lauas teenindab, st. et ise restokööki toidu järele ei pea kaapima. Ja mina „kena inimesena“ muidugi jätan seepeale sellegipoolest iga kord jootraha, sest... noh... kuidas sa ei jäta? Viimati käisime Pauliga peenes linnas Bendis lõunatamas. Tütarlaps, kes meid teenindas, ei olnud kuidagimoodi neid dollareid väärt, mis me talle tipina lauale jätsime. (Kõrvalepõige: tipi-ootused on siin USAs koroonajärgselt igasugused piirid ületanud. Õnneks hakkavad kliendid praeguseks juba üsna aktiivselt vastu, kui teenust ei pakuta, rahalist tänu aga oodatakse sellegipoolest.)

p.s. Kareni teemaga on mul tegelikult ka väike isiklik kana kiskuda, nimepõhine. Üks minu ja Pauli siinseid sugulasi kannab nime Karen. Tore, tark, tolerantne minuvanune naine. Ma pole tihanud küsida, mismoodi ta end antud kontekstis tunneb. Kui järgmine kord kokku saame, võtan ehk südame rindu, pärin. Samamoodi tunnen muide kaasa ka Maalidele ja Heinodele. Ilmselt pole kuigi meeldiv omaenda nime nõmedaks peetavat kultuurifenomeni märkimas näha. 

------------

Karen is a pejorative term used as slang for a middle-class white woman who is perceived as entitled or demanding beyond the scope of what is normal. The term is often portrayed in memes depicting middle-class white women who "use their white and class privilege to demand their own way". Depictions include demanding to "speak to the manager", being racist, or wearing a particular bob cut hairstyle. It was popularized in the aftermath of the Central Park birdwatching incident in 2020. The term has been considered pejorative by those who believe it is racist, sexist, ageist, classist, and controlling women's behavior."

Tipping out of control: Customers and workers today are confronted with a radically different tipping culture compared to just a few years ago — without any clear norms. Although consumers are accustomed to tipping waiters, bartenders and other service workers, tipping a barista or cashier may be a new phenomenon for many shoppers. It’s being driven in large part by changes in technology that have enabled business owners to more easily shift the costs of compensating workers directly to customers. Adding to the changing dynamics, customers were encouraged to tip generously during the pandemic to help keep restaurants and stores afloat, raising expectations.

The shift to digital payments also accelerated during the pandemic, leading stores to replace old-fashioned cash tip jars with tablet touch screens. But these screens and the procedures for digital tipping have proven more intrusive than a low-pressure cash tip jar with a few bucks in it. Customers are overwhelmed by the number of places where they now have the option to tip and feel pressure about whether to add a gratuity and for how much. Some people deliberately walk away from the screen without doing anything to avoid making a decision, say etiquette experts who study tipping culture and consumer behavior. Tipping can be an emotionally charged decision. Attitudes towards tipping in these new settings vary widely.

July 31/2023                                                                                          Image: Internet

“Why should we pay a percentage of the bill in a restaurant as a tip? If I order a beefburger for £12 and you order a steak for £38 does it require any extra effort on behalf of the waiter to bring your steak from the kitchen than it does to carry my beefburger? No, and yet at 12.5% you’ll pay £4.75 tip while I’ll only be expected to pay £1.50. For the same amount of work. And the same holds true if you order a more expensive bottle of wine than me” ― Karl Wiggins, Gunpowder Soup