Kasvatades oma sisemist Karenit

 


Mõned aastad tagasi viisid Sacramentos elavad sugulased meid ühte sealsesse peenesse restorani õhtustama. Kogenud toiduallergikuna olin juba etteruttavalt kõhu enam-vähem täis söönud, ning õnneks ei panda mu lähiringkonnas enam imeks, kui miskit väga väikest ja/või lihtsat menüüst välja valin, või siis roa(d) üleüldse tellimata jätan, vaid klaasi-kahe veiniga piirdudes. Mulle on tänaseks füüsiline heaolu tähtsam kui püüd seltskonnale meele järele (loe: normaalne restoranikülastaja) olla. Anyway. Sedakorda otsustasin siiski ka veinist tahedamat suhu pista, mistap tellisin kausikese sidrunheinaga maitsestatud riisi. Kausikene osutus sõna otseses mõttes sõrmkübaraks - ikkagi kõrgema klassi restoran, eks ole – ning riis tulisoolaseks. No ikka nii soolaseks, et sidrunheinast polnud märkigi. Surusin kuidagimoodi need paar kahvlitäit (jah, ma ei oska siiani pulkadega süüa) kurgust alla, aga tänase päevani kahetsen, et toda hirmkallist, söögikõlbmatut riisi krõbedate sõnade saatel kööki tagasi ei saatnud, vaid üritasin topeltkena inimene olla, esiteks restoranipersonali vastu, ja teiseks armsate sugulaste vastu, kes meid tol õhtul võõrustasid. 

Teine „olen mõistev klient“ näidisjuhtum leidis aset Kauail. Jällegi üüberpeen restoran, aga oma esimest tellitud jooki, klaasitäit Saugvignon Blanci pidin pool tundi ootama (jaa, vaatasin kella). Ja Maui stiilis sibulasupiga oli veel omaette ooper. Selle tellisin krutoonideta, viidates muna-allergiale. Supp toodi lauda, krutoonikuhi uhkelt peal. Tol korral õnnestus mul oma sisemine Karen siiski mingil määral elule äratada, ähvardades, et kui nad portsu kööki tagasi viies vaid saiakuubikud pealt koorivad ja sama kausitäie lauda tagasi toovad, siis tuleb neil 911 helistada, et mulle kiirabi kutsuda. Aga muidu, jah, jätsime Pauliga tol õhtul isegi jootraha, sest noh, me oleme ju kenad inimesed, mõistvad kliendid.

No vot. Nende ja mitmete teiste sarnaste juhtumite tuules olen tänaseks otsustanud, nagu pealkirigi ütleb, enda sisemist Karenit pisut võitlusvalmimaks treenida. Sest peale toda kuramuse koroonat on toitlustusasutuste teeninduskultuur siinmail mõnedes paikades üsna korralikult alla käinud. Teinekord jääb mulje, et eeldatakse tänulikkust selle eest, keegi sind üleüldse lauas teenindab, st. et ise restokööki toidu järele ei pea kaapima. Ja mina „kena inimesena“ muidugi jätan seepeale sellegipoolest iga kord jootraha, sest... noh... kuidas sa ei jäta? Viimati käisime Pauliga peenes linnas Bendis lõunatamas. Tütarlaps, kes meid teenindas, ei olnud kuidagimoodi neid dollareid väärt, mis me talle tipina lauale jätsime. (Kõrvalepõige: tipi-ootused on siin USAs koroonajärgselt igasugused piirid ületanud. Õnneks hakkavad kliendid praeguseks juba üsna aktiivselt vastu, kui teenust ei pakuta, rahalist tänu aga oodatakse sellegipoolest.)

p.s. Kareni teemaga on mul tegelikult ka väike isiklik kana kiskuda, nimepõhine. Üks minu ja Pauli siinseid sugulasi kannab nime Karen. Tore, tark, tolerantne minuvanune naine. Ma pole tihanud küsida, mismoodi ta end antud kontekstis tunneb. Kui järgmine kord kokku saame, võtan ehk südame rindu, pärin. Samamoodi tunnen muide kaasa ka Maalidele ja Heinodele. Ilmselt pole kuigi meeldiv omaenda nime nõmedaks peetavat kultuurifenomeni märkimas näha. 

------------

Karen is a pejorative term used as slang for a middle-class white woman who is perceived as entitled or demanding beyond the scope of what is normal. The term is often portrayed in memes depicting middle-class white women who "use their white and class privilege to demand their own way". Depictions include demanding to "speak to the manager", being racist, or wearing a particular bob cut hairstyle. It was popularized in the aftermath of the Central Park birdwatching incident in 2020. The term has been considered pejorative by those who believe it is racist, sexist, ageist, classist, and controlling women's behavior."

Tipping out of control: Customers and workers today are confronted with a radically different tipping culture compared to just a few years ago — without any clear norms. Although consumers are accustomed to tipping waiters, bartenders and other service workers, tipping a barista or cashier may be a new phenomenon for many shoppers. It’s being driven in large part by changes in technology that have enabled business owners to more easily shift the costs of compensating workers directly to customers. Adding to the changing dynamics, customers were encouraged to tip generously during the pandemic to help keep restaurants and stores afloat, raising expectations.

The shift to digital payments also accelerated during the pandemic, leading stores to replace old-fashioned cash tip jars with tablet touch screens. But these screens and the procedures for digital tipping have proven more intrusive than a low-pressure cash tip jar with a few bucks in it. Customers are overwhelmed by the number of places where they now have the option to tip and feel pressure about whether to add a gratuity and for how much. Some people deliberately walk away from the screen without doing anything to avoid making a decision, say etiquette experts who study tipping culture and consumer behavior. Tipping can be an emotionally charged decision. Attitudes towards tipping in these new settings vary widely.

July 31/2023                                                                                          Image: Internet

“Why should we pay a percentage of the bill in a restaurant as a tip? If I order a beefburger for £12 and you order a steak for £38 does it require any extra effort on behalf of the waiter to bring your steak from the kitchen than it does to carry my beefburger? No, and yet at 12.5% you’ll pay £4.75 tip while I’ll only be expected to pay £1.50. For the same amount of work. And the same holds true if you order a more expensive bottle of wine than me” ― Karl Wiggins, Gunpowder Soup

30 comments:

  1. Lihtsalt niisama:
    Nime Heino pole posslastele pandud kümme aastat nagu nime Maaligi.
    Ja Eestis on 59 Karenit.
    Tänu su kirjatükile hakkasin otsima, täitsa huvitav on:
    https://www.stat.ee/nimed/?nimi=&otsi=Otsi

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tänu Vaiksoole on onu Heino laste seas jälle positiivse alatooniga, nii et lootust on. Kui lapsed teda lugema muidugi satuvad, mu ristikad tsiteerivad peast :)

      Delete
    2. Oo, tore link, aitäh!

      Delete
  2. Rääkisin USAs tippimisest just hiljuti sõpradega. Mina ise ei ole USAs kunagi käinud, aga nemad on. Mitmeid kordi töö tõttu (nad on fotograafid). Ja kui tööandja neile hotelle bronnis, siis nad ise palusid tungivalt, et neid ei pandaks 5 tärni hotellidesse. Ma veel imestasin, et miks küll. Vastus oli, et tippimise pärast. Seal olevat iga nurga peal mingi asjapulk, kes, käsi pikkas, raha ootab. Ja kuigi hotellituba on tööandja kulul, võib ennast juba pelgalt igapäevaste liigutuste eest tippimisega rahatuks maksta. Kogu palk kuluks siis jootrahadele. Isegi hommikusöögilauas olevat neis hotellides kombeks ettekandjatele tippi jätta. Täiesti ulme!

    Eestis õnneks sellist lollust ei toimu. Ma jätan alati jootraha, kui kõik on korras, aga mõned korrad, kus ma tõesti olen tundnud, et teenindus oli kehv, ma midagi ei jäta ja õnneks Eestis on mul selleks ka täielik õigus.

    Aga see Karl Wigginsi tsitaat on küll naelapea pihta. Eks ma ise ka arvutan pigem protsendi järgi. Aga kui käiakse suure grupiga ja arve on mitmeid sadu, vot seal saab minu protsendi arvutamine otsa. Ma tõesti ei leia, et ettekandja peaks siis selle laua teenindamise eest a la 50 eurot tippi saama. Kui laudkond täidaks selle tõttu pool või rohkemgi tema vahetuse ajast, siis arusaadav. Aga kui laudkond on seal paar tundi, siis selle eest ulmesummasid puistada mu meelest lihtsalt ei kõla mõistuspäraselt. Vähemalt minu karenliku mõistuse järgi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kolleegidega väljas süües me korjame sulli kokku ja paneme nii umbes-täpselt kui kokku saab. Aga meie söömine ajab alati teenindaja hulluks. Ristkasutus, mitme peale liuad, prooviks seda ja toda, jooke siia ja tänna. Nii et see 50 oleks ilmselt auga teenitud :D

      Ise kui väljas käin, enamasti puhkuse ajal Haapsalus, oleneb kõik sellest, kas mul on sularaha või ei. Eraldi tippimiseks ma küll automaadi juurde ei jookse. Vahel on nii piinlik, et tahaks, aga minu meelest paljudes kohtades seda elektroonilist tippimist ei pakuta ja jar´i ma pole ka näinud. Seega enamasti pannakse sula ikka arvevoldiku vahele peale maksmist. Nii et minu puhul võib vist küll öelda, et mingeid protsente ma ei arvesta. Kui sula pole, siis ei tipi.

      Delete
    2. Perekoolis oli ükskord teema, kus osad rääkisid, et nemad paluvad köögist endale proovisööke tuua. Et kuidas kammkarp ikka maitseb - toodagu enne maitsta ja siis ma otsustan, kas ma tahan seda tellida. Kas teie oletegi need v? :D Ma pole iial sellisest asjast kuulnud ega seda ka oma silmaga näinud.

      Liuad, joogid ja kõik muu, mida menüüs pakutakse - selle kohale tassimine ongi ju ettekandja töö. Ta saab selle eest palka. Tegelt pole ju nii, et me käime restoranis oma tellimustega ettekandjat justkui segamas ja meie teenindamine on ilge vastutulek, mille peaks jootrahaga kompenseerima.

      Meil on tavaliselt nii, et suure kambaga käies maksab üks inimene ja pärast maksavad teised talle oma osa kinni. Selles osas me ettekandjale lisakohustust ei pane. Nii on pigem endile mugavam, sest saab kiiremini ja ei pea midagi seletama, üle kontrollima ja parandada laskma.

      Delete
    3. USAs kah tegelikult pole tipp kohustuslik, vähemast mitte igal pool. Mõnel pool on "gratuity" küll jah juba arvesse sisse kirjutataud, aga neid paiku on võimalik vältida - no nagu sinagi ütled, üüberpeentest hotellidest, restodest jne eemale hoidudes.

      Aga kui maksmiseks läheb, siis siinpool on tore see, et mitu eraldi arvet laudkonna peale pole vähemasti minu kogemuste kohaselt mingi probleem, kui sellest teenindajale aegsasti teada anda.

      Tippida saab siinpool ka kaardiga makstes. Kaardimaksetshekile allkirja andes kirjutad juurde, millise summa tipiks jätad.

      Delete
    4. kohustuslik ei ole, aga tuleb arvestada, et teenindaval personalil ei ole seal tingimata samu õigusi, mis tavalistel töötajatel, näiteks igas osariigis ei kehti neile üldine miinimumpalk, vaid võib vähem maksta, sest algusest peale on eeldus, et nad saavad pool sissetulekut jootrahast (ja maksuamet pidavat seda ka kuidagi hinnanguliselt maksustama, söögikoha käibe järgi näiteks) ja siis ei peagi ju normaalselt palka maksma.

      Ma ise tippisin USAs lakkamatult, sest kogu aeg tiksus mõte kuklas, et nad surevad muidu kohe nälga.

      Delete
    5. Jaa, USA tööseadlusandluse üle võiks pikalt arutleda, ja parandamist oleks siin küllaga, aga see läheb postituse teemast üksjagu välja.
      Minu point oli selles, et ma ei soovi KEHVA teeninduse ja/või toidu eest maksta. Sest kuhu me niimoodi jõuame, kui kõik restokülastajad heategevust hakkavad viljelema, st. halva kvaliteediga toidu/teenindusega sõna lausumata nõus on? Mulle näiteks ei makstaks kopkatki, kui ma oma käsitöö niisama ülekäe valmis viskaksin. Sama lugu ilmselt sinu tõlketöödega.

      Delete
    6. Tipi saab paluda arvele juurde lisada, kui sula pole ja kaardiga maksta. Ma olen nii teinud. Sest sula mul tavaliselt pole aga vahel tahaks väga tippi jätta.

      Delete
    7. ma ei saanudki kehva teenindust, kordagi.

      Ja toidu kvaliteet on juba see, mille eest kas maksta või jätta maksmata restoranile endale, st see on arve maksmise teema, mitte teenindaja jootraha. Ma näen täiesti võimalust, et toit on halb, aga ettekandja, kellest toidu kvaliteet ei sõltu, pingutab, nagu jaksab.

      Delete
    8. Oh, seda on hea kuulda, et sa USAs kehva teenindust ei saanud.
      Ja otse loomulikult ei hakka ka mina ettekandjat toidu kehva kvaliteedi eest "karistama" - kui tema oma töö on hästi teinud, jätan jootraha ka siis, kui road vaat et süüa ei kõlvanud (no nagu see riis, mida postituse mainin.)

      Delete
  3. Ma olen Kareni väike sugulane, olen mustKaaren. Kui ma poleks õppind lollustele vastu hakkama, oleksin juba ammu surnuks pekstud. Paljudel mu klassiõdedel ja vanadel sõbrannadel nii hästi läinud ei ole, sest Kena Naine tähendab teatud yhiskonnakihtides midagi väga...õigusetut. Seega, kui tegu ei ole just harimatu kisakõriga a la lame maa ja chemtrailidtapavadmiljoneidinimesi, on Karen igal juhul elu edasiviiv jõud.
    Kuna olen maalt pärit, siis tean, et reaalne tädi Maali on tyypiline sõjajärgse põlvkonna esindaja, loodusjõudude ja riigikordade kiuste endaga toimetulev isiksus. Aga onu Heinod on väga väheste eranditega sellised onud, eluaegsed jõmmid, kellest naistel tulebki päriselt eemale hoida. Ma räägin isiklikult kohatud sellenimelistest kodanikest, kindlasti on kuskil hoopis teistsuguseid ka, sest mingil kymnendil moes olnud nimi võib kyll iseloomustada terve põlvkonna elukogemust, väärtusi ja käitumisviisi, aga alati on erandeid.

    ReplyDelete
  4. Mina nüüd riskin täitsa vastupidise arvamusega lagedale tulla - mina tegelesin aastaid oma sisemise Kareni mahasurumisega. Sellest ajast, kui aru sain, et see on nõme (ma räägin ainult iseendast, mitte keegi teine ei ole nõme ja igaüks võib olla täpselt selline, nagu soovib.) Tunnen praegugi, et kaugele sisimasse topitud Karen tahab vahel pead tõsta, aga ma annan talle kohe kõvasti vastu nina. Olen juba nii vanaks elanud, et saan aru, et ma ei pea kogu aeg mingit arusaamatut õigust taga ajama. Ma muidugi jätan jootraha, kui vähegi sulli on, teen seda alati, kui teenindus on olnud normaalne, ei jäta siis, kui midagi on tõsiselt viga. Ja ma ei suhtu nii, et "see on tema töö". On küll - ja mis siis? Kui ta on oma tööd teinud hästi ja ma olen rahule jäänud, miks ma siis ei või seda väikese tipiga näidata. Kui ta on olnud ebaviisakas (kähvanud, nähvand või mind sinatanud), siis - oma süü, ei saa. Kui keegi minu tööd heaks peab ja tänab, olen ka rõõmus. Ei, ma ei ole endale kunagi palunud proovitoitu tuua, see oleks ikka hardcore Karen. Mäletan, kui ükskord sõbranna, kes oli tol hetkel ikka eriline Karen, hakkas teenindajaga plõksima, sest meie joogid ei olnud tema arvates piisava kiirusega saabunud - issand, ülejäänud kolm lauas istujat oleks tahtnud maa alla vajuda. Nii et jah - ma ei taha mingit oma õigust maksma panna. Ma tegin seda nooremana ja peamiselt ebakindlusest. Muidugi on kohti, kus tuleb paraku öelda, kuidas asjad on. näiteks sünnitades pidin ühele nõukaaegsele ämmaemandale meelde tuletama, et tema on siin minu, mitte mina tema pärast. Ta oli üllatunud :-). Aga teenindaja, kes on enamasti madalapalgaline noor inimene - temaga küll mitte. Ameerikas pole ma küll käinud, aga kas seal pole mitte nii, et teenindajatel ongi eriliselt väikesed palgad, sest on arvestatud, et nad teenivad jootrahaga teist samapalju juurde? Epp, mis sa selle kohta ütled? Siis peaks eelkõige ju palgamaksjaid kasvatama, et teenindaja töötasu ei saa jätta klientidele suva järgi otsustada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Noo... siinkohal tunnen, et pean end õigustama :) Ma ehk ei väljendanud end piisava selgusega. Kas mu postitusest jäi mulje, et tahan oma (arvatavaid) õigusi maksma panna, ajan mingeid omaenda, teistele arusaamatuid õigusi taga? Mu meelest on üsna reaalne ja normaalne eeldada, et kui restorani lähen, saan sõbraliku teeninduse osaliseks, ning esimest jooki ei pea 30 minutit ootama. Ma ei tea, kuidas Euroopas praegu, aga siinpool on nii, et joogitellimus võetakse otsekohe, kui lauda istud, ja need tuuakse viisaka teenindusega kohtades praktiliselt silmapilkselt ette, siis saad rüübates menüüd uurida. Või kui ma olen oma toiduallergia teenindajale teatavaks teinud, siis on ju normaalne eeldada, et ta arvestab sellega? Kusjuures enamikest kohtadest on mul suurepärased, südantsoojendavad kogemused, sest mu eest on nii hästi hoolitsetud, lausa vahetuse manager on tulnud kontrollima, kas mu toiduga kõik ok on ja kuidas ma end peale paari suutäit tunnen jne.

      Su küsimusele vastuseks: meil siin USAs, jah, on osades toitlustusasutustes (NB! mitte kõigis) nii, et teenindajate palk on väga väike, põhiteenistus tuleb tippidest. No mis ma oskan öelda. Esiteks, mu meelest pole minu kui kliendi asi palgamaksjaid kasvatada, need asjad peaksid mujal, töökaitses vms paika pandud olema. Teiseks, mul pole vähimatki probleemi tippida, kui teenindus on normaalne, no olgu või keskpärane. AGA kui teenindus on kehv, siis tekib ju küsimus, mille eest ma maksan. Selle eest, et too noor madalapalgaline inimene ei oska/ei viitsi oma tööülesandeid täita?

      Delete
  5. Jaa, olen täitsa nõus, et diskrimineeriv. Ka Wikipedia ütleb: "The term has been considered pejorative by those who believe it is racist, sexist, ageist, classist, and controlling women's behavior."

    ReplyDelete
  6. Euroopas on enamjaolt ka nii, jah, et lähed restorani ja joogipakkumine tuleb üsna otsekohe (no nad ikka enne tuua ei saa, kui ütlen, mida tahan).Ma pidasin oma kommentaaris silmas ka eelnevaid arvamusavaldusi, kui õiguste nõudmist nimetasin, mitte niivõrd originaalpostitust. Samuti ei mõelnud ma, et keegi meist, klientidest, peaks kasvatama tööandjaid, vaid mõtlesi pigem töökultuuri kui niisugust üldiselt, vabandan, et ei suuda end selgemalt väljendada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No kuule, ei, pole üldse vaja vabandada, blogisabas ongi raske järge pidada, kes-kellele-mida :)
      Aga selle töökultuuri asjaga (st. et pool või enam töötasu tuleb tippidest) on nii ja naa. Jaa, osalt olen sinu seisukohaga väga nõus, et nimelt palk peaks elamiskõlblik olema, tulgu tippe siis ohtralt või kasinalt. Teisalt aga - mu mehevenna 20 aastane poeg töötab Lõuna-Californias ühes peenepoolses restos kelnerina ja summad, mis ta tippidena teenib, on ikka nii muljetavaldavad, et. Muidugi, poiss ei saa seda raha (üksnes) hea väljanägemise eest, seal on ikka üksjagu tööd ja pühendumist taga.

      Ühesõnaga, mis ma öelda tahan: tipid on USA restoraniskeenel töötasu osana eksisteerinud juba ammustest aegadest, praegu on probleem pigem selles mu meelest, et teeninduskultuur kui niisugune on drastiliselt langenud. Siinkohal ma parem ei hakka teemat laiendama GenZ'le, kelle mõningate esindajate arvates peab kogu maailm peab tänulik olema, et nad üleüldse siia ilma on sündinud :), ja et nad on palju paremat väärt kui nõmedatele vanainimestele toitu-jooki ette kanda.

      Delete
    2. Haha, rokka ETTE KANDA. Söögikohta minnakse ikka terviklikku elamust saama kohast, seltskonnast, toidust, bändist, millest iganes. Lihtsalt ETTE KANDA võivad vanainimesele toidu oma lapsed ka. Ma maksan kogu ELAMUSE, mitte mulle ette tassitud supikausi eest, onjä. Aga mida vanainimene elust ka teab. 😀😃

      Delete
    3. Ma sattusin ükskord twitteris pikemasse eurooplaste ja ameeriklaste vaidlusse, kus eurooplased ei saanud kuidagi aru, miks ei võiks teenindajatele kohe normaalset palka maksta (no kasvõi miinimumpalkagi), nii et jotsa jätmine oleks juba kompliment ja kiitus. Ja (arukamad) ameeriklased jälle seletasid, et teoorias võiks jah, aga harjumused on ka klientidel nii tugevad, et seda oleks raske juurutada.

      Konkreetne näide oli üks väga hea ja populaarne restoran, kes üritaski teha sellist korda, et jootraha ei ole kohustuslik, vaid ekstra kiiduavaldus, ja hinnad on vastavalt piisavad, et teenindajatele saab kohe restoranist talutavat palka maksta. See kõik oli ausalt igal pool kirjas ka, aga kliendid hakkasid ikkagi kaduma, sest isegi kui oli kirjas, et teenindus on juba hinna sees, võrdlesid kunded ikkagi menüüs näha olevaid numbreid teiste restoranide numbriteag ega mäletanud võrdlemise hetkel, mida kummadki hinnad sisaldavad.

      Järeldus oli, et selleks, et see toimiks, oleks vaja seadusandlikul tasemel mingit muudatust, restoranid omal algatusel ei saa sellega hakkama.

      Delete
    4. Ma siinkohal notsule vastuseks ütlen veelkorra sedasama, mis ülalpoolses kommentaaris: jaa, palk versus tipp on tõsine teema. Kuid postitust kirjutades pidasin silmas hoopiski iseenda kasvatamist stiilis "enam ei osta kehva toodet", st ei maksa kehva, hoolimatu teeninduse eest. Ja kui söök on söögikõlbmatu, siis mainin seda (no maksmata just ei jätaks, skandaali ei teeks, aga mainiks.)
      Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin kellegi kehva soorituse alla neelama, nii otseses kui kaudses mõttes. Seadusandlus või see, mil moel restod oma töötajatele palka maksavad, on juba hoopis teine teema, mahukas ja keeruline, mille kohta mul pole piisavalt teadmisi ja infot, et diskuteerida.

      Delete
    5. arusaadav, ma lihtsalt arvasin, et peamiselt Euroopa elanikest foorumis on kasulik ära märkida, sest eestlase loogikas jäetakse jootraha pigem siis, kui teenindus on väljapaistvalt hea või teenindataval eriliselt hea tuju, samas kui ameerika loogikas on jootraha maksmata jätmine pigem just see olukord, et "halva teeninduse eest ei maksa", võrreldav sellega, kui viin praakkauba uuesti poodi ja küsin raha tagasi.

      Delete
    6. Ma vaidlen siinkohal (kohaliku elaniku kogemuste põhjal) vastu. Halva teeninduse puhul jootrahata jätmine pole võrreldav praakkauba poodi tagasi viimisega. Seda enam, et tõepoolest halba teenindust kohtab siin suhteliselt harva (nagu sinagi omal nahal kogesid). Pealegi, toidu eest ma ju maksan nagunii, ei tee nn. külma arvet restoranile. Kui teenindaja oma ametiülesannete kõrgusel pole, on see ta oma viga, tuleb end kokku võtta, või muud ametit pidada. Restoranile kui äriasutusele ma jootraha mittemaksmisega ju miinust ei tooda.

      Delete
    7. ma võrdlesin praakkaubaga just halba teenindust ennast, mitte kõike seda, mida restoranist saadakse.

      Delete
    8. Jaa, ma sain su võrdlusest kah just sedamoodi aru. Kuid minu arvamus on, et see võrdlus ei päde.
      Ja kui päris aus olla, siis ma ei viitsi rohkem sel teemal vaielda :)

      Delete
  7. Jep, ma olen sellega muidugi nõus, et teeninduskultuur on halvenenud. Nagu ma eelnevalt nimetasin, kui kähvab-nähvab-sinatab - siis tippi ei saa. Ja eile näiteks, läksin bensiinijaama, kus teenindaja tervitas mind familiaarselt "hei!" - no mai'tea, jääks ikka tere juurde :-). GenZ - jah, teame seda suhtumist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm, jaa, siinkohal tuleb ilmselt kultuuride erinevus mängu - meil siinpool on teenindaja ja kliendi vaheline familiaarsus pigem reegel kui erand.

      GenZ kohta niipalju lisaks, et ma tõesti ei tahaks vanainimese kombel "noorus on hukas" kaagutada, aga ma pole sugugi ainuke, kes nimetet generatsiooni soovimatust pingutada märganud on. Ja koroona-aeg, mil kodusistumise eest palka maksti, asja muidugimõista ei parandanud...

      Delete
    2. Eestis tundub mulle aga, et noored on just paremad teenindajad. hakatuseks on see näha juba sellest, et üldse saab paremat teenindust kui kakskend-kolmkend aastat tagasi, kus valitses veel nõukaaegne suhtumine, et teenindaja valib, keda ta üldse soostub sisse laskma ja klient olgu õnnelik. Noorem põlvkond pole seda aega näinud, neil pole olnud seda ettekujutust, et teenindaja on ühiskondliku püramiidi absoluutne tipp; samuti pole neil üheksakümnendate aja ettekujutust, et teenindamistöö on häbiväärne vaheetapp, mida keegi endale päris tööks ei taha, see on ainult vahepeatus enne tõelist edu ja elu.

      Delete
    3. Minu parimad restoteenindus-elamused siin mandril jagunevad vanuseliselt umbes 50-50. On heas mõttes eredalt meelde jäänud keskealisi ja vanemaid teenindajaid, ja samapalju noori.

      Viimati Eestis käies (2019) märkasin küll, jah, et noored teenindajad olid palju meeldivamad suhtlejad kui vanemad. USAs, vastupidi, pole ka vanemal põlvkonnal säärast suhtumist, et kelner ja taksojuht on universumi direktorid. Ameeriklased, ütleksin üldistavalt, teevad igasugust tööd entusiasmiga. (Mis räägib vastu mu eelnevale, kehva teenindust siunavale vingumisele, aga suures plaanis on siiski tõsi.)

      Delete
  8. Wööd, mään. Meestekeskses yhiskonnas ongi enda eest seisev naine midagi kohatut ja karistusväärset.

    ReplyDelete