Reisiroog/Riisiroog

 

No see on nüüd küll ennekuulmatu, et mina toidu teemal tarka nägu teen ja retsepte jagan, olles üsna keskpärane kokk, kui sedagi. Tõsi, mu söögitegemisoskused on Eesti-ajaga võrreldes küll üksjagu paranenud, aga... aga Söögist ja Joogist postituse sabas uurisid naised mu reisitoitumise kohta ja küsisid nippe, no panen siis üht-teist kirja.

Camperi- ja seljakotimatkadest rääkima ei hakka, pigem sellest, mis päevaks või kaheks teise linna/riiki reisijale huvi võiks pakkuda. Sest camperiga on ju lihtne: tõstan kaasavõetava kraami elumaja köögi külmkapist camperi külmkappi, ja asi ants. Tõsi, camperi külmik on väiksem, aga sellegipoolest üllatavalt mahukas, ja ma olen tänaseks juba väga kogenud mahutaja. Ning seljakotimatkad looduses on omaette ooper. 

Ühesõnaga. Mina, toiduallergik, reisin alati oma leivakotiga. A-la-ti. Oletame, et lähen pikaks päevaks naaberlinna. Ma ei ole snäki- ega võileivainimene. Mul on tarvis sooja toitu. Kusjuures säärast sooja toitu, mis külmalt kah süüa sünnib. Katse-eksituse meetodil olen avastanud, et kõik mulle sobiva ja maitseva reisitoidu nõudmised täidab riisiroog, mille olen geniaalselt nimetatud... wait for it.. Rice Dish. Roog ise pole muidugimõista minu leiutis, ja seda on imelihtne valmistada. Retsept allpool. Transpordiks kasutan superhästi temperatuuri hoidvat toidutermost, maksis Walmartis 24 dollarit. Kausi- mitte purgikujuline,et saaks inimese moodi süüa. Peale selle on alati kaasas väike, keeratava kaanega anum jogurtit (villin suuremast topsist ümber). Miks ma väikesi jogurtitopse ei osta? Aga seepärast, et vahel tahan vaid paari lusikatäit ampsata, siis on topsi lekkekindel sulgemisvõimalus hea. Enamjaolt on ühes ka miskit magusat, vahel shokolaad, teinekord Must Koer (seda ei või kogu aeg saadaval olla, ma maiustaks ennast surnuks), teinekord röstitud leib. Jah, just leib, mitte sai, või ja moosiga, väikeses konteineris, kaks viilu vastamisi, määrded vahel. Või siis lihtsalt niisama paar tükki paljast leiba, täidab minu jaoks samuti magusa aset. 

Ja muidugi on kaasas kahvel riisiroa tarvis ning lusikas jogurti jaoks. Metallist kahvel ja lusikas. Plastiksöögiriistu ma ei salli. Pluss muidugi termoskruus kohviga, ning vesi ja/või mahl korduvkasutatavas pudelis. Ahjaa, tihtipeale ka viinamarjad, jällegi väikeses, keeratava kaanega plastikkonteineris, nagu jogurtki. Täidavad magusa aset, kustutavad janu, annavad kiiret energiat. Sama repertuaar on mul ühes ka lennureisidel, sans jogurt, seda nad ei luba, väidavad, et vedelik, noh. Lennureiside käsipagasi pakin alati sedaviisi, et saan vähese vaevaga proviandi muust kaasavõetust eraldada, sest iga kord tõmmatakse mind söögi tõttu kõrvale. Seesamune riisiroog erutab iga issanda turva-ametnikku, aga läbi olen alati saanud, ja asjapulkade silmapööritused mind enam ammu ei häiri. Kusjuures mu kokakunsti kohta on ka komplimente on tehtud, nii turvakontrollis kui lennukipardal. Kui termoselt kaane võtan, lööb isuäratav toidulõhn lähedalolijad jalust. Aga mis siin pikalt, panen sellesamuse riisiroa retsepti kirja. Ja kuna juba söögijuttudeks läks, kopeerin ka oma Musta Koera retsepti, üle-eelmise postituse kommentaariumist.

RICE DISH: 

Roog iseenesest on naeruväärselt lihtne valmistada. Saladus peitub ebatraditsioonilises maitsestamises. Ma ei mäletagi, mismoodi avastasin, et igasuguste reeglite vastaselt allnimetet maitseaineid kokku kuhjates saab võrratu lõhna ja maitsega roa. Kusjuures see kukub mul imekombel alati täpselt sama maitsega välja, hoolimata sellest, et maitseaineid lisan nö. vaba käega. Ja sama oluline kui roog ise, on juustu lisamine. Riivitud parmesan. Aga mitte mingil juhul peenelt riivitud, pulbritaoline, vaid selliselt. Juustupurul ja juusturibadel on lõpptulemust arvestades oluline maitsevahe, isegi kui nad on riivitud ühest ja samast juustukamakast. Juust lisada, kui kuum toit kausis. Kaussi, olgu siis too termos või mõni, millest kodus sööd, soovitan eelsoojendada. Ma üleüldse olen nõude eelsoojendamise usku, selleks on mingid peened spets riistad kah, aga mina kasutan lihtsalt praeahju või kuuma vett. Ühesõnaga, riisiroog kaussi, korralik kogus parmesani otsa, kahvliga läbi segada, nii sulab juust mõnusalt pehmeks. 

Nagu öeldud, maitseb Rice Dish jahtunult (näiteks peale väga pikka päeva naaberlinnas, sest ega see termos siis lõpmatuseni kah sooja hoia) sama hästi kui kuumalt. Aga trikk on selles, et valmistamisel ei tohi kasutada rohkem rasva kui vaid supilusikatäis, max kaks oliivõli hakkliha praadimiseks.

Koostisosad:

½ kg võimalikult väherasvast veisehakkliha  

1 tassitäis (1 cup/240 ml) pruuni pikateralist riisi

2 punast, 1 roheline maguspipar (bell pepper)

Maitseained: 

(Naerda ei tohi! Ma ju ütlesin, et ebatraditsiooniline kooslus! Lisan kõiki allolevaid nii umbes teelusikaotsatäis. Ostan jahvatatult, hulgilaost, suurtes purkides. Nõudlikum kokk võib muidugi ise värskest kraamist jahvatada.) 

Ingver

Karri

Pune

Muskaatpähkel

Chili

Pihvimaitseaine (Pole muidugi eriti peen kraam, kuid kasutan mitmeski roas, annab lihtsa vaevaga mõnusat vunki.)

Valmistamine: 

Hauta riis näpuotsatäie soola ja karripulbriga ja säärase koguse veega, et jääb sõmer. Jahuta. Kuuma riisiga tuleb roog pigem sihuke… mömm. Mina keedan riisi eelmisel päeval valmis, või hommikul, kui kokkamine õhtul plaanis. Puhasta maguspiprad ja ja haki ribadeks. Prae hakkliha vähese oliivõli ja maitseainetega (karripulber käib nii riisi kui hakkliha hulka). Kui hakkliha valmis, lisa maguspiprad, kuumuta mõned minutid, pipar peab krõmpsuvõitu jääma. Kõige lõpuks lisa riis (enne lisamist aja kahvliga kohevaks) ja sega roog õrnalt, kuid tõhusalt läbi. Võta pott tulelt ja lase tõmmata - tunnike, paar, kolm, et maitsed mõnusalt seguneksid ja rahuneksid. Head isu! Ja head reisi muidugi ka. 

------------------------------

MUST KOER

Mu isapoolse suguvõsa traditsiooniline retsept. Paraku pole mul Euroopa mõõdustikus retsepti enam alles, kõik koostisosad puha oz’ides ja cup’ides, või on pulkades (butter sticks) jne. Ja mu valmiskogus on üsna suur. Arvestasin grammidesse ja milliliitritesse ringi, veidi ümardasin, loodetavasti ei pannud konverteeringuga mööda. Kes kahtleb, kontrollige igaks juhuks üle.

Koostisosad:

Küpsised – 42oz (1200gr)

Kondenspiim, suhkruga - 56oz (1600gr)

Mage või – 14oz (400gr)

Maapähklid (peanuts) - 2 cups (470ml)

Magustamata kakaopulber, tume, 100% kakao – 12 kuhjaga supilusikatäit

Tume rumm – 1fl oz (30ml)

Valmistamine: 

Küpsised olid Eestis vist Ekstra või Tee või miskit? No need kõige lihtsamad, jahust ja veest. Valmistusvõtteid teate vist niigi – suur pott, või sulatada (NB! keema ei tohi lasta), kondenspiim hulka, lasta soojeneda, siis pott tulelt ära. Segada hulka kakao (soovitan tasahaaval sisse sõeluda, muidu läheb tükki), seejärel purustatud pähklid (mina purustan köögikombainis, koos koortega) ja rumm, jälle segada. Kõige lõpuks peenestatud küpsised (jällegi, kombainin, aga vanal ajal kasutasin taignarulli ja musklijõudu, ja pähklid tagusin kilekotis peeneks, haamriga.) Taigen segada soojalt, mina pruugin algatuseks puulusikat ja seejärel käsi, sest kui tahkuma hakkab, lusikaga enam ei jaksa. Kätega segades on lihtne kindlaks teha, et segu korralikult läbi töötatud, et põhjas enam vedelat kraami pole.

Pätse on lihtsam vormida, kui käed niisked - taigen ei hakka külge. Pakin küpsetuspaberisse, ja siis külmkappi. Life hack: pätse vormides ära potti põhjani puhtaks kraabi, ja otsekohe ära pese, nimoodi saad pool päeva jääkide kallal käia :) Kui tahtejõudu jagub, lase külmikus päevake või kaks laagerduda, kolmandast päevast algab parim maitse. Seisab külmkapis nädalaid, kannatab ka külmkapivälist säilitamist ca 2 nädalat, olen proovinud. Üks mu raudpoltkindlatest reisisöökidest, suurepärane kiire energia allikas. Elupäästja. Nagu pemmikan, noh. Kaloripomm.

August 31/2023

“When in doubt, ingest carbs.” ― Rachel Cohn, Dash & Lily's Book of Dares