Hmm, vaatan, et ma muudkui rõhutan siin ja seal, et tervisest ei kirjuta, kuna privaatne teema, aga seejärel muudkui kirjutan. Ealised iseärasused, või mis? Anyway. Täna räägime (jälle) hammastest. Nõrganärvilised, olge hoiatatud.
Mitmed blogijad on oma hamba-seiklustest pajatanud, ühed põgusalt, looritatult, teised põhjalikult, üksikasjalikult. Ja mitte, et ma siin mingit hambaõuduste võistlust korraldaksin, aga... kui võistlemiseks läheks, siis see, kel on korraga, st. ühe visiidi jooksul eemaldatud 6 (loe: kuus) hammast, tõstku käsi. Mina, näete, praegu tõstsin. Jaa, eilsest alates on mul kuus hammast vähem suus. Kaks ülemist tarkusehammast, ja neli muud lisaks. Ning kui te nüüd arvate, et ma hambutu suuga naeratan, siis peate pettuma. Kõik need kuus olid lõualuu tagumistes soppides, nii et kui mõningane põsepaistus välja arvata, näen täna, jõhkra protseduuri järgsel hommikul üsnagi salongikõlbulik välja. Magasin suurepäraselt, enam ei tunne ka vajadust valuvaigistite järele. Antibiootikumid, jah, järgmised kümme päeva, aga see pole vist mingi ime. Kusjuures ühtegi õmblust tarvilikuks ei peetud. Kaks kuud paranemiseks, seejärel saavad tühjad kohad täidetud.
Kui mu hambaarst juttu tegi, et tõmbame kõik tõmbamist vajavad ühe hooga, tundus see esialgu täieliku sci-fi horrorina. Et kulla inimesed, mismoodi ma selle ära pean kannatama? Ok, tuimestus saab muidugi peale, aga ikkagi... kuus hammast ühe istumisega?? Kuid kuna tohter on koolituselt hambakirurg, pidasin paremaks spetsialisti soovitusele järele anda. Kusjuures, teate, peale otsuse tegemist kadus ka mu hirm. Polnud isegi mitte väikesi värinad, kuigi protseduuri kuupäevast olin teadlik lausa neli kuud enne selle toimumist. Imelik. Ilmselt olin nii muretu seetõttu, et perspektiiv lebada hambaarstitoolis kuue hamba väljatõmbamise jagu näis liiga sürreaalne, et tõeluseks saada.
Kogu tegu võttis aega veidi üle tunnikese, osa sellest sai tuimestuse töölehakkamist oodatud. Ühe tarkusehamba tarvis oli asja käigus vaja lisatuimestust, ei tahtnud teine kuidagiviisi välja tulla. Minu soovi kohaselt tegi tohter countdown'i, et teaksin, mitu on tõmmatud, mitu veel tõmbamata: one, two, three, three and a half.... Ja mitte, et hambaravi-vaprus üht persooni teistest kõrgemale tõstev loomuomadus oleks, aga teate, vapper olin ma tõesti. Võib ju vabalt olla, et mu arst ja õde kiidavad iga viimast kui patsienti taevani, kuid vähe puudus, et nad oleksid mulle kangelase medali kaela riputanud. Asja eest, olgu öeldud. (Sest paljud lasevad sarnaseid suuremõõtmelisi dentaalseid protseduure üleüldse üldnarkoosiga teha.) Ma ei viselnud toolis, ei teinud piuksugi, töötasin teadlikult kogu kere lõdvestamise ja ühtlase hingamise kallal. Ainult siis, kui tolle tõrksa tarkusehambaga juurtega jupp aega lõualuus oli ragistatud ja kui ma jupp aega ühe käe sõrmeküüsi teise peopessa olin surunud, pääses suust üksainus väike, kontrollimatu oie. Mispeale muidugi kohe uus tuimestav süst suulakke susati. Tohter oli küll sõnad peale lugenud, et kui valu tunnen, tõstku vasak käsi püsti. Hm, ma nüüd ei teagi, miks ma ei tõstnud? Üritasin kangelast mängida? Asjaga rutem ühele poole saada? Või oli tegemist neiupõlveaegse Tallinna Noorukite Polikliinikust saadud trauma järelkajadega, et olgu kui valus tahes, tuleb ära kannatada, sest tuimestus, juhul kui seda üleüldse raatsitakse anda, ei mõika nagunii? Issake, see polikliinik... halastamatu selgusega meenuvad jalaga käiatav puurimismasin ning võikalt, ähvardavalt tumeroheliseks värvitud koridoriseinad.
Ühesõnaga, Tegu on tehtud. Olen enda üle vääääga uhke. Algab uus elu. Esialgu küll, kuni haavad paranevad, koosneb seesinane uus elu jogurtist ja smuutidest ja muust pehmemast kraamist. Ja antibiootikumidest, millega Sauvignon blanc paraku kokku ei sobi, ja see vaat et kõige hullem kaotus. Tühja neist hammastest, aga et tänasel südasuvesoojal ja -sumedal täiskuuööl pean teise korruse terrassil istudes keefiri luristama, vot see on tõeline tragöödia.
p.s. Et juba veristamiseks läks: kui nüüd keegi tahab minu jutu peale omaenda hambaarsti-kogemuste teemal südant puista, siis olete teretulnud. Mul on ses osas tugevad närvid.
August 01/2023 Image: Internet
“Charybdis was an orthodontist's nightmare. She was nothing but a huge black maw with bad teeth alignment and a serious overbite, and she'd done nothing for centuries but eat without brushing after meals.” ― Rick Riordan, The Sea of Monsters
Pärast tarkusehammaste oppe/väljalõikamist (mul olid nad veel peidus, nii et 4 erinevat korda sai käia) oli parim toit jäätis, külm tuimestas ja koor toitis 🙂
ReplyDeleteJaa, jäätis on mu suur sõber praegu :)
DeleteAga sul - 4 korda opil käia, no see oli paras katsumus ikka. Kuid mis möödas, see möödas, eks.
Kuus hammast tunniga? Äge :) Ma olen kaotanud kaks, erinevatel kordadel. Esimene lahkus küllaltki kiirelt ja kergelt, aga teisel korral läks üheainsa põletikus hambaga (ei olnud tarkusehammas, vaid tavaline purihammas) koos tuimestuse tegemisega (ja lisasüstiga) tund. Hirmus kangutamine oli, üks juur haaval, aga haiget ei mäleta et oleks saanud.
ReplyDeleteMu jaoks tundub kuue hamba korraga välja tõmbamisest hullem kuue augu paranemine igemetes. Igatahes loodan, et kõik sujub ja veinipaast ei kesta kaua! Hoian pöidlaid!
No sul on siis suu siiani hambaid täis nagu haikalal :) - vaid kaks kadunud. Õnnelik inimene!
DeleteAga jah, see on tõsi, et aukude parandamine on suuremgi ettevõtmine kui väljatõmbamine. Peab hoolas ja puhas ja mõistlik olema. Senimaani on (ptüi-ptüi-ptüi) kõigi elu jooksul juhtunud tõmbamiste puhul küll kiire paranemine olnud. Õnneks on praegused augud strateegiliselt "mugavates" asukohtades, nii et idee poolest saaksin isegi toitu NÄRIDA, mida ma muidugi niipea veel ei ürita.
Vastuseks implantaatide osas - ei. Ja isegi kui ma seda oleksin kaalunud, siis sinu jutu peale ilmselt kõhkleksin kõvasti :) Kõlab väga jubeda kogemusena igatahes. Tunnen kaasa, takkajärgi.
ReplyDeleteMul ka nelja tarkusehamba peale neli visiiti. Ülemised olid lust ja lillepidu, alumised olid ka peidus nagu A-l. Mul ühel juhul läks isegi 1,5 tundi peidus ja põletikus hambaga. Aga ellu jäin ja kusjuures kui oma kirurgi juures viimast korda puhastamas käisin (ma käisin mõlema alumise hambaga u 5-6 korda pärast puhastuses), kirjutaski diplomi ka välja :D Roosa markeriga.
ReplyDeleteMul kah alumistest tarkusehammastest jäänud aukudega oli paranemise protsess pikk. Puhastamiseks kasutasin hambavahede puhastamiseks mõeldud pritsi. Mitte kuidagi teisiti ei ole võimalik neid kraatreid puhastada. Nii et kui sul ka vaja puhastada ja kuidagi ei õnnestu, siis soovitan osta prits.
Lohutasin ennast kogu protsessi vältel sellega, et antud jama tuleb läbi teha ainult korra elus. Kui tarkusehambad läinud, ei pea nendega enam iial tegelema. Ja see on kergendus küll.
Sulle kiiret paranemist!
Aitäh, paranen. Ning jaa, prits täitsa olemas kodus, kasutan kindlapeale, kui tarvis tuleb.
DeleteTõsi, sinulgi oli ju üsna muljeterohke tarkusehammaste eemaldamise periood. Ja said lausa diplomi? Some gals have all the luck... :)
Jah, see läheb pisut liig isiklikuks ja üksikasjalikuks :) Vastan sedasi, et ilmselt nii siin- kui sealpool ookeani sõltub tühjade kohtade täitmine mitmest asjaolust - patsiendi soovist ja rahalistest võimalustest, patsiendi hambumuse iseärasustest jms. Loodetavasti on sul arst, keda usaldad. Minu soovitus oleks talitada tema nõuannete järgi.
ReplyDeleteOma blogis hambavärgist suht palju pajatanud, ei hakka siin üle kordama. Ainus märkimistvääriv moment ehk see, et Toronto ülikooli juures lasin tudengitel juureravi käigus endale paar lisajuureauku lõualuusse puurida. Kui professor küsis miks ma ie protestinud, kuradi valus pidi sul olema. Vastasin, et hambaarsti juures peabki valus olema, et hirmutaks inimesi korralikult suuhügieeniga tegelema - nõuka ajast kooliarsti poolt meeldejäänud õpetus, Üldiselt on hirm vägagi motiveeriv, peale hambaarstil käimist tegeles terve klass agaralt hambapesuga, kellelgi polnud isu uuesti sinna kabinetti sattuda :D Hoopis helgemad mälestused enda ülikooliajast hambaarstiks õppivast tüdruksõbrast, võttis igasuguse tohtrihirmu ära ;)
ReplyDelete