Uus aasta

Kuidas teie muidu sünnipäevi tähistate? Mina näiteks käisin selleaastasel sünnipäeval hammast välja tõmbamas. Korraliselt, raviplaani raames. Väga kena kogemus oli. Ma arrrmastan oma hambakliiniku rahvast, ausalt kohe. Nad on seal kõik nii toredad, et. Kogu protseduur kestis vist mingi kasin kaheksa kuni kümme minutit, ehk vähemgi, ma kella ei vaadanud – nende minutite sisse mahtus ka kohaliku tuimestuse tegemine. Taastumine on olnud probleemivaba (ptüi, ptüi, ptüi). Ja teate, mis iseäranis vahva? Et nad ei kirjuta kergekäeliselt tugevatoimelisi valuvaigisteid välja. Sain lausa väikese selgitava bukleti kaasa: „Manage pain without opioids. Here are some reasons you weren't prescribed opioids today.“ Väga mõistlik, arvestades Ühendriikide opioidisõltuvuse epideemiat. 

Aga jätame nüüd selle hambajutu, eks. Räägime hoopiski sünnipäevast. Või õigemini mitte ainult sünnipäevast, vaid ka jõuludest ja jaanipäevast ja tänupühast ja muust sarnasest. Mul, juhuks kui ma seda siiani maininud pole, on juba aastaid, nagu allolev tsitaatki ütleb, „an innate dislike of scheduled celebration and forced jollity“. Ma kohe sugugi ei salli kalendripõhiseid pidutsemisi. No mõnikord on jah tulnud tunne, et teeks suuremat sorti sünnipäevapeo või tähistaks massiivselt jõule või midagi, siis olen käised üles käärinud, kuid selleks peab seesamune tunne peale tulema. Aga muidu... no hakkab sünnipäev lähenema, sõbrad muidugi ääri-veeri peale käima, et läheks ja oleks ja teeks... ja mul vasardab üksainus mõte peas, et jäetagu mind lihtsalt rahule, palun. Kusjuures see ei ole absoluutselt seotud mingi vananemis-vastase kiiksuga. Tunnen iga elatud aasta üle rõõmu, ja vananemine kui niisugune ei heiduta karvavõrdki. Tõestuseks, olge lahked, kuulutan kõva häälega, et sain kuuskümmend kaks. Mis mind hulluks ajab, on see pagana kohustuse-taak, et justkui pead end sünnipäeval teiste meelevalda andma. Ok, mingit peo korraldamist keegi minult, jumal tänatud, ei nõua, inimesed on mõistlikud, aga pakutakse restoranis välja tegemist, või sosistatakse nurgatagustes, sepitsedes mingeid üllatusi, või muud sarnast. Võeh, ma ütlen. Ärge saage valesti aru - mul pole miskit pidutsemise vastu. Aga miks peab seda justnimelt teatud kindlatel kuupäevadel tegema? 

Loodetavasti mu siinsed sõbrad ei pahandanud, kuna sel aastal olin üsna sõnakalt otsekohene: tahan sünnipäeva normaalselt, ilma mingite kellade ja viledeta veeta, mõnusalt kodus asjatades, seda enam, et sünnipäevahommik möödub hambatõmbamise tähe all. Noh, õnneks võeti kuulda, aga nagu ütlesin, väike kartus siiski on, et kurvastasin kalleid kaaskodanikke. Kuigi, kui järele mõelda, peaks sünnipäev ju nimelt tähtpäevalisele rõõmu tegema? Paraku kujuneb tihtipeale nii, et kaaskodanike rõõm rõõmu tegemisest kaalub päevakangelase soovid ja tahtmised üles. 

Oh jah. Äkki kalendritähtpäevade vaenamine on päritud? Sest... hmm... ma ei tea, kas mul on õigust sellest avalikult rääkida, isa käest enam luba küsida ju ei saa... aga noh, räägin. Omaenda sünnipäevade tähistamine oli mu isale üdini vastumeelne. Samas, tal kui suure asutuse juhtival töötajal (Estonia teatri kauaaegsel peakunstnikul) oli vähemasti juubelite puhul keeruline pidustustest kõrvale hiilida. Kõige markantsem hiilimine toimus, kui isa ühel kaunil juunikuu päeval 50 sai. Estonia rahval oli kombeks sünnipäevalapsi nende kodudes tähtsa päeva hilisõhtul üles laulda, häälteks meeskoori vähendatud koosseis pluss teatrijuhid ja nimekad kunstilised jõud. Noh, isa muidugimõista aimas ette, mis teda ootab. Abikaasa ja lapsed kamandati tol õhtul juba varakult tuppa, kardinad tõmmati ette, tuled kustu, jätmaks muljet, et Nõmme maja täitsa tühi. Et tuldagu, lauldagu, mindagu siva minema, pererahvast pole kodus. 

Paraku, paps tegi väikese valearvestuse. Pidulistel, kes Maarjamaa üürikese suveöö esimesel hämaral tunnil kohale ilmusid, oli lauluhäältele lisaks ka proviant kaasas. Laulud lauldud, estoonlaste traditsiooniline kriuh-va-tsiuh skandeeritud, tõdetud, et sünnipäevalast ei kuskil, tegi lõbus kamp omaalgatuslikult meie välikaminasse tule, korkis kaasavõetud pudelid lahti, ja mingist kiirest kojuminekust polnud juttugi. Ega ma väga palju üksikasju tollest ööst ei mäleta, olin toona kõigest üheksa-aastane, küllap murdis uni mu mingil hetkel maha, aga isal-emal tuli ilmselt tundide viisi suletud kardinate taga kükitada. Vot nii võimas oli mu isa sünnipäevade-vastane instinkt. Mistap pole ime, et dislike of scheduled celebration and forced jollity minugi DNAsse sügavalt sisse on kirjutet. 

May 05/2023                                                                                 Image: Internet

“He had an innate dislike of scheduled celebration and forced jollity, and of all inane practices, having ‘Happy Birthday’ sung to him was one of his least favourites.” ― Robert Galbraith