Lugemisest ja lõhnadest

 

Paar päeva tagasi skoorisin kasutatud raamatute poest järjekordse kena väikese virna, hinnaga poolteist kuni kolm dollarit köide. Teiste hulgas Anthony Bourdaini „Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly“. Ma, kujutage ette, polnud siiani mitte ühtegi ta raamatuist lugenud. Mitte ühtegi! Kohe ei teagi, mismoodi säärast vahelejätmist õigustada. Nüüd on hammas muidugi verel. Ja see va Kitchen Confidential on ikka nii hea, et. Seda enam, et lehekülgedelt selgub, et Bourdaini tööriistade hulka kuulus sama marki kööginuga, mida minagi igapäevaselt söögivalmistamisel kasutan. Näikse, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud? Hm. Ma tõtt öelda ei kujuta ette, mismoodi Bourdaini üleüldse tõlkida on võimalik, ilma ta maskuliinset köögidialekti kastreerimata. Ja et jutt juba raamatutõlgetele läks, siis tunnistan, et üha vähem ja vähem loen eestikeelset kirjandust. Oih. Äärepealt oleksin kirjutanud „tunnistan häbenedes“. Aga. Kui asjale ausalt otsa vaadata, siis kas ja miks peaksin häbenema? Ma ei tunne emakeelest puudust. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda ei armasta. 

Teemat pisut laiendades: täpselt samamoodi on lood isamaaga. Armastan, aga ei tunne puudust. Siingi peaks kirjutamata reeglite kohaselt ilmselt sellesamuse häbenemise lisama. Kuid ma ei lisa. Sest ei häbene. Tõsi, säärast vaatenurka tuleb nii mõnigi kord selgitada, teinekord ka kaitsta. Just hiljuti oli juhus, kus kaaskodanik (ameeriklane) püüdis must sünnimaa tagaigatsemist vägisi välja pigistada. Sest iga viisakas immigrant igatseb sünnimaale tagasi ju? Hõimuvelledest viltuvaatajaist ma üldse ei räägigi. Vähemasti minu kogemuse põhjal käivad „võõrsil“ elamine ja sünnimaaigatus suure osa mu rahvuskaaslaste meelest kokku nagu särk ja püksid. Kes ei igatse, on südametu. Või muidu imelik. Või noh, kui seda va igatsust kusagilt võtta pole, siis tuleb uues elukohariigis vähemasti teiste väliseestlastega sidet pidada. Paraku ei ole mulle karjavaimu näpuotsagagi antud, ei teagi, kas rõõmustada selle üle, või kurvastada. Paar korda olen veebis vastavaid gruppe (eestlased Põhja-Ameerikas jms) ning nende tegemisi piilunud, aga no ei haagi mitte ühestki otsast. Ma ei saa sinna miksit parata, et ei oska ega taha oma tutvus- ja sõprusringkonda rahvuslikule kuuluvusele üles ehitada. Või oma identiteeti kindlate geograafiliste koordinaatidega siduda. Või... just praegu tuli pähe, et ehk Maarjamaal ilmale tulles juhtusin lihtsalt vales kohas sündima, nii nagu osad inimesed sünnivad vales kehas? Ja ma pole seda minu kohta maamunal veel üles leidnud, sest pole sinna sattunud?

Mõtlesin siin ükspäev muide lõhnade peale, tollesama „kohustusliku“ isamaa-igatsusega seoses. Mõtlesin Eestimaa looduslõhnadest, aprilliõhtustest ja septembrihommikustest, maasikavälustest ja mereäärsetest. Ma armastan ja mäletan kõiki neid lõhnu viimse kui molekulini, soovi korral suudan lausa esile manada. Aga ma ei igatse neid (taga(si)). Täpselt samal moel armastan New Mexico kõrbekuuma kreosoodilõhna, California iidsete sekvoiade vaigumagusat aroomi, Oregoni kadakapuude ja salveipõõsaste vihmajärgset hõngu. Kuid ükski neist ei tekita mus tunnet, et just see koht, see lõhn on mu elu alustala ja keskpunkt, et just nimelt seal tahtnuks ma sündida, elada, surra. Ma... ma ei teagi... ei saa lausa öelda, et teadlikult, järjepidevalt uusi lõhnu otsiksin, kuid ükski mulle tuntuist ja armsaist ei oma minu üle ainuvõimu. 

Oot... mismoodi ma nüüd lõhnade juurde välja jõudsin, Bourdainist tulin rääkima ju? Ahjaa, köögilõhnad, raamatutõlked. Ühesõnaga, jah, nii on, et mu siinse üsna mahuka raamatukogu eestikeelne osa ei täida ühte kasinat riiulivahetki. See eest olen paar tükki neist üsna kapsaks lugenud, näiteks Urve Lageda „Kutsika kasvatamise tarkusi“ ja Triinu Merese „Kuigi sa poovid olla hea“. Tõenäoliselt kapsastub (no pun intended) ka "Kitchen Confidential". 

------------

Why You Should read Anthony Bourdain’s ‘Kitchen Confidential’: The book takes the form of a biography of his time in the industry interspersed with chapters on cooking advice,  the love between a chef and his sous chef & the delusions of owners. The biography takes you through from his childhood and his realisation (in France of course) that food was important, his start in the cooking industry, culinary college, and then working his way up through all the positions a chef can take until eventually running a kitchen with his own, as he puts it, brigades of pirates, degenerates and thieves. Filled with wild anecdotes of kitchen misbehaviour, drugs, sex, rock and roll, more drugs, truffle oil. You get the picture. It captures the combination of awful practices, bleak hours, myriad of injuries, sexual harassment and cursing, simultaneously explaining why people still choose to live that life. There is a particularly powerful chapter towards the end of the book where he goes through blow by blow an average day in the life of a chef. 

‘Kitchen Confidential’ and the Early Days of Anthony Bourdain’s Legend: Bourdain’s incendiary industry tell-all was at once a colossal act of mythmaking and one of self-flagellation. Twenty years after its publication, and more than two years after his death, it feels just as urgent today as it did upon its release.

May 17/2023                          Pildil: Kitchen Confidential ja minu kööginuga

“But I do think the idea that basic cooking skills are a virtue, that the ability to feed yourself and a few others with proficiency should be taught to every young man and woman as a fundamental skill, should become as vital to growing up as learning to wipe one’s own ass, cross the street by oneself, or be trusted with money.” ― Anthony Bourdain, Medium Raw