Lugemisest ja lõhnadest

 


Paar päeva tagasi skoorisin kasutatud raamatute poest järjekordse kena väikese virna, hinnaga poolteist kuni kolm dollarit köide. Teiste hulgas Anthony Bourdaini „Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly“. Ma, kujutage ette, polnud siiani mitte ühtegi ta raamatuist lugenud. Mitte ühtegi! Kohe ei teagi, mismoodi säärast vahelejätmist õigustada. Nüüd on hammas muidugi verel. Ja see va Kitchen Confidential on ikka nii hea, et. Seda enam, et lehekülgedelt selgub, et Bourdaini tööriistade hulka kuulus sama marki kööginuga, mida minagi igapäevaselt söögivalmistamisel kasutan. Näikse, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud? Hm. Ma tõtt öelda ei kujuta ette, mismoodi Bourdaini üleüldse tõlkida on võimalik, ilma ta maskuliinset köögidialekti kastreerimata. Ja et jutt juba raamatutõlgetele läks, siis tunnistan, et üha vähem ja vähem loen eestikeelset kirjandust. Oih. Äärepealt oleksin kirjutanud „tunnistan häbenedes“. Aga. Kui asjale ausalt otsa vaadata, siis kas ja miks peaksin häbenema? Ma ei tunne emakeelest puudust. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda ei armasta. 

Teemat pisut laiendades: täpselt samamoodi on lood isamaaga. Armastan, aga ei tunne puudust. Siingi peaks kirjutamata reeglite kohaselt ilmselt sellesamuse häbenemise lisama. Kuid ma ei lisa. Sest ei häbene. Tõsi, säärast vaatenurka tuleb nii mõnigi kord selgitada, teinekord ka kaitsta. Just hiljuti oli juhus, kus kaaskodanik (ameeriklane) püüdis must sünnimaa tagaigatsemist vägisi välja pigistada. Sest iga viisakas immigrant igatseb sünnimaale tagasi ju? Hõimuvelledest viltuvaatajaist ma üldse ei räägigi. Vähemasti minu kogemuse põhjal käivad „võõrsil“ elamine ja sünnimaaigatus suure osa mu rahvuskaaslaste meelest kokku nagu särk ja püksid. Kes ei igatse, on südametu. Või muidu imelik. Või noh, kui seda va igatsust kusagilt võtta pole, siis tuleb uues elukohariigis vähemasti teiste väliseestlastega sidet pidada. Paraku ei ole mulle karjavaimu näpuotsagagi antud, ei teagi, kas rõõmustada selle üle, või kurvastada. Paar korda olen veebis vastavaid gruppe (eestlased Põhja-Ameerikas jms) ning nende tegemisi piilunud, aga no ei haagi mitte ühestki otsast. Ma ei saa sinna miksit parata, et ei oska ega taha oma tutvus- ja sõprusringkonda rahvuslikule kuuluvusele üles ehitada. Või oma identiteeti kindlate geograafiliste koordinaatidega siduda. Või... just praegu tuli pähe, et ehk Maarjamaal ilmale tulles juhtusin lihtsalt vales kohas sündima, nii nagu osad inimesed sünnivad vales kehas? Ja ma pole seda minu kohta maamunal veel üles leidnud, sest pole sinna sattunud?

Mõtlesin siin ükspäev muide lõhnade peale, tollesama „kohustusliku“ isamaa-igatsusega seoses. Mõtlesin Eestimaa looduslõhnadest, aprilliõhtustest ja septembrihommikustest, maasikavälustest ja mereäärsetest. Ma armastan ja mäletan kõiki neid lõhnu viimse kui molekulini, soovi korral suudan lausa esile manada. Aga ma ei igatse neid (taga(si)). Täpselt samal moel armastan New Mexico kõrbekuuma kreosoodilõhna, California iidsete sekvoiade vaigumagusat aroomi, Oregoni kadakapuude ja salveipõõsaste vihmajärgset hõngu. Kuid ükski neist ei tekita mus tunnet, et just see koht, see lõhn on mu elu alustala ja keskpunkt, et just nimelt seal tahtnuks ma sündida, elada, surra. Ma... ma ei teagi... ei saa lausa öelda, et teadlikult, järjepidevalt uusi lõhnu otsiksin, kuid ükski mulle tuntuist ja armsaist ei oma minu üle ainuvõimu. 

Oot... mismoodi ma nüüd lõhnade juurde välja jõudsin, Bourdainist tulin rääkima ju? Ahjaa, köögilõhnad, raamatutõlked. Ühesõnaga, jah, nii on, et mu siinse üsna mahuka raamatukogu eestikeelne osa ei täida ühte kasinat riiulivahetki. See eest olen paar tükki neist üsna kapsaks lugenud, näiteks Urve Lageda „Kutsika kasvatamise tarkusi“ ja Triinu Merese „Kuigi sa poovid olla hea“. Tõenäoliselt kapsastub (no pun intended) ka "Kitchen Confidential". 

------------

Why You Should read Anthony Bourdain’s ‘Kitchen Confidential’: The book takes the form of a biography of his time in the industry interspersed with chapters on cooking advice,  the love between a chef and his sous chef & the delusions of owners. The biography takes you through from his childhood and his realisation (in France of course) that food was important, his start in the cooking industry, culinary college, and then working his way up through all the positions a chef can take until eventually running a kitchen with his own, as he puts it, brigades of pirates, degenerates and thieves. Filled with wild anecdotes of kitchen misbehaviour, drugs, sex, rock and roll, more drugs, truffle oil. You get the picture. It captures the combination of awful practices, bleak hours, myriad of injuries, sexual harassment and cursing, simultaneously explaining why people still choose to live that life. There is a particularly powerful chapter towards the end of the book where he goes through blow by blow an average day in the life of a chef. 

‘Kitchen Confidential’ and the Early Days of Anthony Bourdain’s Legend: Bourdain’s incendiary industry tell-all was at once a colossal act of mythmaking and one of self-flagellation. Twenty years after its publication, and more than two years after his death, it feels just as urgent today as it did upon its release.

May 17/2023                          Pildil: Kitchen Confidential ja minu kööginuga

“But I do think the idea that basic cooking skills are a virtue, that the ability to feed yourself and a few others with proficiency should be taught to every young man and woman as a fundamental skill, should become as vital to growing up as learning to wipe one’s own ass, cross the street by oneself, or be trusted with money.” ― Anthony Bourdain, Medium Raw

22 comments:

  1. Ma lisaks siia veel, et ma ei igatse musta leiba, kilu ega heeringt (kuidagi on mulje jäänud, et neid peab ka igatsema). Ma ei tea, kas ma igatseksin Eestit, kui ma seal väga harva käiks, aga ma käin nii tihti, et mis seal igatseda. Mu elu on tihedalt Eestiga seotud, seepärast käib pinda ka kui keegi võtab mind väliseestlaseks nimetada. Minu maailmas olid väliseestlased need, kes läksid nõuka eest pakku. Praegu on kas ajutiselt või alaliselt eemalviibijad. Aga kas ma kunagis eal alaliselt elama hakkan, ei ole teada. Keelest ma ilmselt tunneks puudust, kui ma seda kogu aeg ei kasutaks, aga ma olen ka keelepede ja üleni keelega seotud. Samas küsiks: kas sa tahaksid blogi kirjutada mõnes muus keeles? Mina küll tunnen (kuigi väidetavalt peaks mu inglise keel olema "close to native speaker level" ja seda ei väida ma ise), et üheski keeles peale oma emakeele ei suuda ma end piisava elegantsusega väljendada, kuigi räägin täitsa mitut. Olen mitmeid kordi alustanud blogipostitust inglises, sest muukeelsed sõbrad-tuttavad vahel küsivad, aga suurem jagu jääb neist avaldamata, sest ei tundu mulle küllalt hea. Lugeda tahan küll vahel eesti keeles, aga raamat peab hea keelekasutusega olema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, musta leiba mina tegelikult igatsen. Justnimelt seda poe oma, mingite müstiliste, kindlapeale ebatervislike :) lisanditega. Väga head ja tervislikku musta leiba küpsetab mu oma mees tegelikult ka, aga see pole ikka SEE. Kilu ja heeringas võivad minu poolest olemata olla, neid ei söönud ma Eestiski elades - kui, siis vahel haruharva mõne kiluvõileiva.

      Termin "väliseestlane" kehtib minu jaoks tegelikult eelkõige nende kohta, kes II MS ajal pakku läksid. Nõuka eest? Neid klassifitseeriksin vist kuidagi teisiti juba. Kusjuures sõja eest minejail on, vähemasti minu silmis, täielik õigus sünnimaad taga igatseda, kuna minek suuresti ellujäämisküsimus. Kui mitte kõigi, siis paljude puhul küll. Hilisemad minejad, k.a. ma ise, on minu terminoloogias mugavuspagulased.

      Mis blogimisse puutub, siis emakeel on minugi ainuvõimalik blogimiskeel. Ma ei ole englishis piisavalt pädev ja sõnakas, elegantsist rääkimata :)

      Delete
    2. Täpsustuseks: otse loomulikult on IGAL sünnimaast eemal elaval inimesel "õigus" isamaad taga igatseda. Pidasin silmas seda, et sõja jalust minejail, või mõnel muul eluliselt olulisel sunnil lahkujail on igatsus ehk teist sorti kui neil, kes mugavuse, teenistuse, kliima, suhte (yours truly!) vms ajel lahkuvad. Nende puhul, vähemasti minu arvates, on igatsus, juhul kui seda esineb,
      pigem sihukest "I want to have my cake and eat it too" tüüpi.

      Delete
    3. Ma tegelt nõuka eest põgenejate all mõtlesingi eelkõige II MS ajal läinuid, paljud neist ju läksidki uue saabuva nõukogude võimu eest ära. Väljendasin end pisult ebatäpselt. Loomulikult on igaühel õigus igaseda, mida ta iganes soovib igatseda. Mulle käib veidi pinda, kui seda tehakse liigse paatosega (mis samas ärritab mind iga skontekstis), või siis, et praeguses asukohas on kõik paha-paha, aga vaat, Eestis. Aga MINE siis sinna, ei hoia keegi sind ju väevõimuga siin kinni (vahel näen mõne kolleegi juures).

      Delete
  2. Aitäh meelde tuletamast, et ma tahaks seda raamatut lugeda! Ma pean end ikka Genfi inglisekeelse raamatukogu või CERNi inglisekeelse raamatuklubi liikmeks möllima, et oma riiuleid laiendada. Eriti nüüd, kus Bookdepository kinni pandi :(

    Kodumaa... Mul on ses osas veidi segased tunded. Ma käin Eestis igal suvel ja see pole pelgalt kohusetundest (no osaliselt, et lastel vanavanematega side säiliks ja mingi juurtekimp neid selle paigaga seoks), aga see pole ka igatsus just nimelt selle riigi järele vaid pigem kogum asjadest, mida mul Prantsusmaal-Šveitsis (hetkel) pole.

    Ma tunnen puudust kogemustest, mida ma prantsusekeelses keskkonnas elades hetkel veel täiel rinnal nautida ei saa. Teater näiteks, sest prantsuse keeles ma teatrist aru ei saaks. Ma olen kahel korral käinud Nyonis inglisekeelses teatris, aga sealne programm on limiteeritud. Tõsi, ega ma suviti Eestis ka teatris käia saa :D Täpselt sama moodi ei suuda ma ikka veel (!) kohalikus keeles korralikult nalja teha või suvaliste inimestega jaurata (banter on hea inglisekeelne sõna selle kohta). Jällegi asi mis muutub, kui ma lõpuks prantsuse keele oma inglise keelega samale või ligilähedasele tasemele saan. Ühesõnaga terve hulk pisikesi keelelisi asju, mis mulle eesti- ja inglisekeelses keskkonnas kättesaadavad oleksid, aga siin pigem mitte.

    Ma igatsen vahel loodust ja ma tean, et keegi ütleb kohe, et loll, ise vaatad aknast Alpe, mida sa siin igatsed. Aga, ma ei ütlegi, et ma mägesid ei armasta või seda loodust siin. Mulle meeldib põhjamaine mets ja nagu näed, ütlen ma põhjamaine. See mets on Lätis (olgu, Baltikumi metsa siis :D) sama nagu Eestis ja see on see metsatüüp, kus mulle meeldib hulkuda (ehkki sääsed ja põdrakärbsed mulle EI meeldi). Mägedes olevate metsade "häda" on see, et sa ei saa suvalist rada enamasti võtta, sest järsuvõitu on. Ja sellist sammalt pole nagu Põhja-Euroopas. Sama on merega. Mulle meeldib põhjamaine meri koos oma tormide ja hallikasrohelise värviga, aga jällegi saaks ma sama kogemuse ilmselt Normandiast kätte, aga ma pole Normandias käinud, seega tormine hall meri seostub mulle Tallinnaga :) Lühidalt - ma igatsen elemente, mis minu peas seostuvad Eestiga ehkki neis pole midagi nii unikaalset tegelikult.

    Ma igatsen kohe kindlasti sõpru, sest siia külla ei kiputa mulle eriti tulema (olles just ostnud 1500-euro eest endale ja lastele piletid Eestisse, saan ma sellest ka väga hästi aru...) ja need on inimesed, keda ma tunnen juba 20 aastat. Mul on siin sõpru, aga on teatav suhete sügavuse erinevus. Hetkel veel, see muidugi muutub ajaga.

    Kohalike eestlastega on nii, et olen päris mitmega kohtunud, ühega on tekkinud tihedam suhtlus, sest ta tõesti meeldib mulle inimesena. Teised on... kadunud. Ehkki me lastel on sarnased vanused ja mõtleks milline keelepraktika jne, aga elu on liiga lühike, et suhelda inimestega, kes sulle tegelikult huvi ei paku. Ma ei ole kunagi osanud n-ö kasu pärast tuttavaid hankida ja hoida, inimene peab mind ikka huvitama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, väga nõus sinuga, kohaliku keele valdamise tase on äärmiselt oluline. Mul õnneks tuleb inglisekeelne 'banter' tänaseks juba täitsa ilma pingutamiseta välja. Ja kuna mu abikaasa sõnavara on rikkalik ning värvikas, siis vahel õnnestub mul inglise keelt emakeelena kõnelevaidki üllatada mõne naljaka ja/või imeliku ütlemisega :)

      Aga lähedasi inimesi igatsen muidugi minagi, st. nende füüsilist kohalolu mu elus. Virtuaalsus ei asenda reaalsust. Samas, kuna olen Eestit 12 eemaloldud aasta jooksul vaid 2 korda külastanud, ja ka lähemate aastate jooksul sünnimaad väisata ei plaani, siis järelikult pole mul ehk paslikki sõna "igatsus" kasutada? Muidu ma ju võtaksin tihedamini üle-ookeani reise ette? Kallist piletihinda ei saa vabanduseks tuua, ma ju kulutan suures plaanis samu summasid siin USAs ringi tuuritades, või muudele finantse nõudvatele tegevustele.

      p.s. Su metsakirjeldused ja -selgitused on nii toredad! :)

      Delete
  3. Minu meelest on see supernormaalne, et välismaale elama kolinud ei nuta villastes sokkides, heeringas hambus, Eestit taga. Sest et täpselt - kui nii väga oleks vaja just Eestis olla, siis ka oldaks. Kui ollakse kusagil mujal, siis järelikult seal sobib paremini. Ja ma Eestis olles üldse ei solvu selle peale. Äkki ainult sellepärast, et ma ise olen ka välismaal lühidalt elanud? Kusjuures üldse ei välista, et ma kunagi veel Eestist eemal elan. Me mehega oleme seda mõtet veeretanud mitu korda, et näiteks minna kasvõi sügise eest kuuks-kaheks maapakku.

    Eestikeelsete raamatute osas ma parem üldse ei hakkagi... Või no okei, hakkan. Ma sain kingituseks 300 euro eest Rahva Raamatu (meie üks suurimaid raamatupoode) kinkekaarte. Mõtlesin siis, et hakkaks neid otsast realiseerima. Lappasin Rahva Raamatu kodukat ja no kõik raamatud on nii kuradi kallid, et mul ei tõusnud käsi neid ostma isegi mitte kinkekaardi eest. 25 eurot raamat on täitsa kindlalt kohe. Pigem isegi rohkem. Ja seda pehmeköiteliste eest, mis ennevanasti ikka kõvasti odavamad olid kui kõvakaanelised. Sellise summa eest ma tahaks saada juba mingit sellist raamatut, mis tõesti ehiks raamaturiiulit ja oleks mitmeid kordi kättevõetav. Et ostan, loen korra läbi ja vsjo - no selleks on 25+ eurot minu meelest haigelt kallis. Pika jutu lühike mõte on, et eestikeelsed raamatud on lihtsalt nii kallid, et neid ei tahagi osta. Ja kui tõesti võtadki kätte ja seal sees on veel keeleline porno, siis seda enam teeb meele mõruks. Nii ma neid loengi kas väikse kuutasu eest (äpis) või täiesti tasuta (e-raamatukogu abil).

    Väliseestlase all mina pigem näen inimest, kelle emakeel on võõrkeel, aga kes koduse teise keelena on selgeks saanud eesti keele. Või siis eesti keele nii palju "ära unustanud", et see kvalifitseerub teise keelena. Seega jah inimesed, kes pagesid sõja või Nõukogude Liidu eest ja nende järeltulijad. Neid eestlaste järeltulijaid, kes pole kunagi eesti keelt ära õppinud, ma väliseestlasteks ei pea.

    ReplyDelete
    Replies
    1. "..villastes sokkides, heeringas hambus" - sina ikka oskad :) Itsitasin tükk aega.

      Raamatuhindadest - jah, eestikeelne kraam on kallis, paraku ilmselt ka rahvaarvust (loe: lugejaarvust) tingituna. Siinmail on hinnad muide kah kohati üsna krõbedad, aga samas tehakse pidevalt allahindlusi, ja kui ma ütlen "alla", siis on see ikka jupp maad allapoole, mitte mingi näkane 10-25%. Mitmed raamatupoeketid pakuvad ka nn. ühe-dollari-laudu, st. väljapanekuid, kus raamatud tõesti vaid $1.00 maksavad. Kasutamata raamatud siis, ja tihti lausa hiljuti ilmunud, kuid piisava müügieduta.

      Delete
    2. eesti turg kindlast, Tauno Vahter on sellest mitu korda kirjutanud. nt eesti kontekstis on bestseller see, kui müüakse 2000 eksemplari. Ja suurema osa kirjastamise kulust moodustavad siiski honorarid, mitte paber ja trükivärv; autor, tõlkija, toimetaja ja kujundaja tahavad raha saada olenemata sellest, kas turgu on 2000 või 2 miljonile eksemplarile.

      Riik saaks siin küll aidata sellega, et käibemaks oleks raamatutel väiksem kui suvalisel tarbekaubal, nagu vanasti oligi (toidul ka).

      Mihkel Mutt samal teemal:
      https://www.err.ee/1608843940/mihkel-mutt-marginaliseeruv-eesti-kirjandusilm

      Delete
    3. ja noh, odavkirjastused siis hoiavadki toimetaja ja tõlkija pealt kokku - toimetajat ei võtagi ja tõlkija võtavad sellise, kes on nõus pisihinna (ei saa öelda "võileivahinna", sest raamatute tõlkimise peal elades võileibu küll süüa ei saaks) eest tegema, mis paratamatult tähendab, et ta pühendab sellele vähem aega ja vaeva.

      Delete
    4. Eesti väikese turu puhul ma saan tegelikult aru, miks raamat on nii kallis. Ja kirjastustega eriti hinna üle ei vingu (tähendab, ma mingit dumpingut ei tee ja ega mul rohkemaks aega polegi, kui paar krimkat aastas, aga pilli lõhki ka ei aja.) Sest keegi peab ju ometi eesti süntaksiga tõlkeid ka tegema (yours truly, oma trompetit puhun siin täiesti häbiult). Mul oli Kölnis elades sõbranna, kes tegutseski täiskohaga raamatutõlkijana ja vahel me võrdlesime tiraaže ja noh, tasu ka :-). Aga samas 1 miljon ja 80 miljonit ei olegi võrreldavad.

      Delete
  4. Aa jah, ühte asja tahtsin veel öelda. Seoses teiste eestlastega siin- ja sealpool merd. Mina näiteks ei tahagi igasuguste inimestega tuttavaks saada. See, et ta on eestlane, ei tee teda kohe automaatselt mu hingesugulaseks. Mõelda vaid, kui palju on Eestis inimesi, kellega ma ei sooviks 5 minutitki ühes ruumis veeta, veel vähem juttu ajada. See, et ühel ajal elatakse-viibitakse mingis muus riigis, ei suurenda tõenäosust, et meil midagi ühist on. Näiteks mingi hobiga seoses võid ju ka kusagil FB grupis olla, seega ideeliselt peaks olema midagi ühist, aga kui siis näed, milliseid mõtteavaldusi seal tehakse, saad kiirelt aru, et kindel ei. Mind alati panevad südamest imestama FB-s motikainimeste grupis tehtavad üleskutsed, et sel päeval tol kellaajal olen X kohas või lähen Y kohta, kes ka tuleb? Kuidas inimene viitsib üldse riskida võimalusega, et ta kutsub sinna mingeid täielikke tonte, kellega ei tahaks mingit aega koos veeta? Uskumatu julgus. Mina ei riskiks mitte iialgi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No just - mida ma hakkan peale inimesega, kellega mul peale rahvuse miskit ühist pole?
      FB grupid... jah. Mina võtaks/võtan "saame kokku" riski ainult siis, kui tegemist suurema kambaga, no näiteks nagu meil camperite kokkutulekul oli. Et kui naaber tondiks osutub, lähed ja pargid kuhugi mujale.

      Delete
  5. Mulle meeldis see Bourdaini raamat eestikeelsena ka. Originaaliga küll võrrelda ei oska aga hea oli niimoodi ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda on rõõm kuulda. Head tõlked/tõlkijad on kulda väärt.

      Delete
  6. Ulgueestluse koha pealt ei hakka sõna võtma, kui ikka kogemust pole, siis nii on.
    Aga lõhnad.
    LÕHNAD!
    Äkki on see kuidagi nii, et kui inimesel mõni meel ei ole just parimas vormis, siis võtab tühja ruumi üle muu aistimisoskus? Eluaegse prillipapana (mammana vist ikka) on lõhnad ja kompimisaistingud nii tähtsad, pool mälestustest ongi neile üles ehitatatud. Mitte pilte ei tõmba mõni ammu tuntud lõhn ajust üles, vaid kõigepealt emotsioone ja siis mõnikord mõne pildi ehk ka. Pilt võib tulemata jääda, see polegi oluline. Vanaema lõhn, tite lõhn, äikese lõhn enne ja pärast vihma, piima lõhn, äsjamunetud muna lõhn (ok, juba läheb natuke ruraalseks kätte ära ja siivutumate asjadeni ma vast ei lähekski). Ma lähen alati tagasi aega kus see aisting mulle midagi tähendas, mitte muidugi epileptilselt tardudes - ilmselt jõllitaks ma sel juhul enamiku osa päevast kalapilguga enda ette. On lõhnu, mida igatsen tagasi ja mis ei tule kunagi uuesti, aga nad on mälus.
    See on nii lahe, et inimesed on erinevad.
    Ma oleks arvanud, et lõhnad on kõigil igatsuste käivitajad.
    Võibolla tõesti üks meel asendab teist ja see, mis domineerib ongi igatsuste hoidja?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lõhnad, jaa! Mu lõhnatundlikkus on viimastel aastatel järjest kehvemaks läinud, sest vasomotoorne riniit (krooniline nohu). Aga sellegipoolest olen ma lausa ravinud ennast lõhnade abiga, ma ütleks et vähemalt tol korral oli aroomiteraapia antidepressantidest tublisti tõhusam. Just see - mälestused, tagasikutsutud emotsioonid - mul oli kasutada lõhnasegu, mis tõi mind halbolust hetkega lapsepõlve turvalisusse tagasi. Üks selles segus olnud eeterlik õli on minu jaoks eriti kõnekas - tolu palsam (teatud vaik). Viib otsekohe vanavanemate koju, kus hagudega köetaval puupliidil teeb vanaema pannkooke, kõrvalruumis on vanaisa puutöömasinad ja männivaigu lõhn ning kohe sealsamas ka väike mesilastarvete ruum - taruvaigu, mee ja vaha lõhn, päike paistab läbi tolmunud akna ning tolmukübemed tantsivad pehmetes soojades päiksekiirtes...

      Jah, ma igatsen seda tagasi. Originaalis ei ole see enam ammu võimalik. Teatud lõhnakombinatsioonid toovad aga n-ö. hinge koju. Ma ei pea selleks minema Valgutasse, tungima võõraste inimeste majapidamisse ning avastama, et hagusid ei ole, maja on ümber ehitatud ja toas puutööd ei tehta ning mesilased on ammu unustatud. Selle asemel on mul pisike pudel Tolu palsamit (pluss mitu ebakvaliteetset ja odavat, mis ei ole üldse selle lõhnaga!) ja kui ma peaksin "koju" tahtma (ja kui mulle see õige pudel üldse meelde tuleb), siis piisab ühest hingetõmbest.

      Delete
    2. Oi, mullegi on lõhna-aistingud ülitähtsad!! Raamatuteemaga sidudes – ma olen raamatunuusutaja :) Vähe sellest, näiteks filme vaadates tunnen sündmustikuga seotud lõhnu - need lõhnad eksisteerivad muidugimõista mu peas, mitte ei välju ekraanist, eks.
      Ning ka mul tõmbavad lõhnad emotsioone üles. Pilte ka muidugi, aga jah, emotsioon tuleb kõigepealt. Aga minu emotsioonid pole IGATSUSEGA seotud, ka nende lõhnade puhul, milliseid tean mitte kunagi uuesti kogeda saavat. Lõhnadest tekitet emotsioone võin igasugu muude positiivsete (mõnede puhul muidugi ka negatiivsete) nimedega nimetada, kuid ‘igatsus’? Ei. Äkki seetõttu, et ma olen üleüldse väga kehv nostalgitseja, väga kehv tagasivaataja?

      Delete
    3. Igatsus on tunne, et midagi oleks justkui puudu. Tahaks kuhugi, tahaks midagi, aga ei saa (vähemalt mitte otsekohe sekundipealt). Mul on nähtavasti olnud nii pikalt ja palju aastaid turvatunde puudus, et seda ma igatsen. Valguta majas oli nähtavasti turvaline, soe, hoitud olek, vähemalt kirjeldatud lõhnakomplektis on see soojus, rahu ja turvatunne olemas. Kui mu elukogemus oleks teistsugune, siis ei oleks nähtavasti tekkinud endasse emotsionaalset auku, mille täitmist igatsen ja mida pole päriselt lõplikult suutnud siiani kinni lappida.

      Ma pole Eestist väljas elanud, Eesti siseseltki on mu kolimised olnud 30km raadiuses. Aga ma aiman, mida tunneb inimene, kellel on kodu(maa)igatsus. Ta igatseb midagi, mis on talle oluline, vajalik ja mis on puudu. Muidugi on ka olemas inimesi, kes ei ole mitte kusagil päriselt rahul ega "kohal", kaugelt (kilomeetrid, aastad) tagasi vaadates tundub möödunu ilusam ja armsam, sinna siis tahakski. Ainult et kui päriselt minnaksegi, siis selgub, et ikka on midagi puudu ja olnud enam tagasi ei saa. Kui saakski, küll siis selguks peagi, et mälestus oli ilusam, kui reaalsus. Selle kohta on tabav ütlemine: "hea on seal, kus meid ei ole".

      Sina nähtavasti oled endaga heas tasakaalus, võid olla "kodus" nii siin kui seal.

      Delete
    4. Kui on kehv olla, on igal pool kehv, seda ma olen omal nahal järele proovinud. Aga mis kodumaa igatsemisse puutub, siis käin Eestis nii palju, et ei igatse, pigem igatsen Inglismaad. Jõeäärne rada, sõbralikud inimesed ja koerad, keda patsutada, tohutult väikelinde, oravad ja vesirott Aadu ning väike aiake, kus lilli kasvatada.
      Visuaaliinimesena lõhnad pigem ei meenu, ikka pildid, aga üks lõhn on ja see on Saaremaa kesksuvise loopealse mesine lõhn. Seda saab kogeda ainult seal, ei kusagil mujal. Mitte et ma nüüd suurest nostalgiast saarele tagasi koliksin, võeh, ei, aga suvel pean mina saarele saama, et end aastaks seda lõhna täis laadida.

      Delete
    5. Eks mul läksidki kommenteerides sassi emotsioonid ja mälestused. Nagu sama asi ju või midagi sellist. Igatsus on emotsioon, üks neid, mida lõhnad kõigi muude tunnete seas üles tõmbavad. Mite iga lõhna puhul, aga on hetki, mil...
      Lendaval on õigus - kui tagasi minna, pole miski enam see. Meie pole enam need. Õitsev lilleaas mälestustes võib aastate pärast osutuda plahvatava allergia allikaks ja mõnus vanaemalõhn on pesemata vanuri kibe vina.
      Elagu mälestused ja ajamasina leiutaja peaks minevikku minema ja oma vanaisale vasektoomiat soovitama.

      Delete
  7. Oi jaa, mul võttis ikka mitu head aastat aru saamaks, et see, et teine inimene on samuti eestlane, et tähenda, et ma peaksin automaatselt viitsima suhelda. Alguses oli küll see, et oo, eestlane, meil on ju midagi ühist, me mõistame teineteist, järelikult "minu inimene" Nop. Nii ei käi.
    Mina käin ka Eestis ainult pere ja sõprade pärast. Et lapsed vanavanematega saaks olla ja juuri ei kaotaks. Natuke tunnen küll survet eestlaste poolt, et peaks hullult igatsema ja patrioot olema ega tohi öelda, et ei plaani tagasi kolida. Aga samamoodi nagu Sul, puudub mul ka see häbitunne. See on Sul imekaunilt öeldud, et saab sündida vales kohas (vales kehas sündimise analoogina). No tõesti saab! Ma olen oma koha kindlalt üles leidnud. Samas olid need eesti-ajad ka toredad ja ehk ongi nii huvitavam, olla seal sündinud aga lennelda täiskasvanuna kusagile teise kohta, pesast välja.

    ReplyDelete