Nuga

Pauliga koos elades peab arvestama järgmiste asjaoludega: tegemist on mehega, kes a) mitte üksnes ei kuula, mida naine räägib, vaid peab seda ka meeles, ning b) kes armastab naisele üllatusi valmistada. Enam kui üks või kaks korda on juhtunud, et Asi, mis mulle meeldib/huvi pakub, ilmub kui imeväel me majapidamisse, nädal või kaks või kuu aega pärast seda, kui olen oma huvist täiesti möödaminnes, ilma Asja soetamise tagamõtteta märku andnud. Reeglina õnnestub Paulil need üllatused suurejooneliselt välja mängida. Aga üleeile kukkus üllatusmoment kavatsetust kardinaalselt teistmoodi välja. Lugu järgmine.

Mu söögitegemise oskus on sihuke kena keskmine, või veidi ülalpool keskmist, seetõttu ka kokkamisriistade arsenal mõistlikult lihtsavõitu. Mis kokanugadesse puutub, siis mulle sobib „one size fits all“. Juba aastaid on üks ja ainus kööginuga mind truult teeninud, ilma peene brändinimeta, tõenäoliselt maksis kasinad kümmekond dollarit. Lõikab kõike, alates leivast lõpetades lihaga, vaid juurikate jm koormiseks kasutan väheke väiksemat väitsa.
Novot. Mõnda aega tagasi tulid meil Pauliga miskipärast noad jutuks, ja prantslaste Sabatier, ja sepistatud nugade tehnilised peensused. Jutt jäi sinnapaika, nädalad läksid. Kuni üleeile hakkasin lõunat valmistama. Tõmbasin puidust noahoidja sellest lahtrist, kus mu truu kööginuga juba aastaid on elanud, terariista välja ja... hmm. Säärast nagu ei mäletagi me köögis olevat? Tõmbasin järgmise väitsa – ei, ikka pole õige. Minu nuga ei kusagil. Üsna segaduses, suundusin Pauli käest aru pärima, too uus, tundmatu terariist pidetpidi pihus. Kus mu vana hea nuga on?? Paul soovitas mul asja lähemalt vaadata. No kuulge, sellega mind ei püüa. Mul polnud küll prille ees, aga võõra noa ja oma noa vahet teen ka pimesi, nii et paluks otsekohe, OTSEKOHE minu tööriist kohale tagasi panna. Misasja? Tuleb prillid ette panna? Fine. Panin. Ja mida nägin? Meile oli tekkinud ehtne Sabatier! Vähe sellest, noa teisele küljele graveeritud minu nimi! Wow. No hea, et niigi läks. Vähe puudus, et oleksin vana kööginuga taga nõutades peene prantslase oma kallile mehele ribide vahele torganud. Jaa, seekord oleks Pauli üllatuskingitus äärepealt ta enda vastu töötanud.

Too „väike“ nuga pildil, 20 sentimeetri pikkuse teraga, see on minu oma. Paul ostis enda tarbeks natukene suurema. Natukene, ha. Terapikkus tervelt 35 cm. Mina jaksan toda riista hädavaevu tõsta, mu meelest annab noore mõõga mõõdu välja. Ahjaa, seda ka veel, et minu nuga ei ole must. Täitsa puhas on. (Plekid on happest, viilutasin enne pildistamist maguspipart.) Materjaliks high carbon steel, teadupärast tugevam kui stainless steel, ka hoiab paremini tera, vananedes muutub kunstipäraselt mustriliseks, auväärselt tumedaks.

Wikipedia: Sabatier Aîné & Perrier claims to be the oldest Sabatier knife maker still in existence and operated by the descendants of Phillipe Sabatier of Bellevue, Thiers, France. They have operated for more than 200 years and have sold under the brand name Sabatier-k since 1834. First references to the mark "K" can be found in the town archives, engraved on the Silver Tablet of Cutlers, dated 7 June 1813 under number 231. Eight generations of the Sabatier family of Bellevue have been involved in the business.
Among the many Sabatier manufacturers in Thiers, France, most provide high quality cutlery using traditional forging techniques that were developed in the area in the early and mid-19th century. Most of these manufacturers use a "fully forged" technique and a hand shaping and sharpening process using local skilled labour. Fully forged means that three of the four knife parts (blade, bolster, tang and handle) are forged from a single piece of steel. 
April 26/2020
"At the root of many a woman's failure to become a great cook lies her failure to develop a workmanlike regard for knives." ― Robert Farrar Capon