Mu praeguse kodu-osariigi Oregoni rannik on imeilus. Säärane karune, kaljune, karmivõitu ilu. Sõbralikult soe pole siinne ookeanivesi isegi mitte suvel. Mis aga ei tähenda, et oregonlased rannamõnusid ei naudiks, mistahes aastaajal kusjuures, mistahes ilmaga. Me Pauliga oleme Oregonis elatud kuue aasta jooksul juba hea mitu pikemat rannikutretti teinud. Jaanuarikuisel road tripl läksime ja vaatasime üle ka Cannon Beachil kõrguva kuulsa monoliidi, Oregoni turismimagneti nimega Haystack Rock. Miks just Heinakuhjakalju, pole vist tarvis pikemalt selgitada, Kahurirand aga on nime saanud 1846. aastal põhja läinud sõjalaevalt USS Shark pärit kahuri järgi, mille ookean randa uhtus.
Ilm meid sedakorda ei soosinud, oli teine pilvisevõitu, sooja see-eest kena paarteist kraadi. Vähene valgus ei meeldinud ka mu päevinäinud fotokale, mistap näppasin veebist paar pilti, et 72 meetrist hiigelkivi teile kogu ilus näidata. Mõõna ajal pääseb kuiva jalaga ka jalamile, kuid otsa ronimine pole lubatud, looduskaitselistel eesmärkidel. Aastakümneid tagasi, kui reeglid veel karmid polnud, sai kalju muidugi vatti mis hirnmus, ta otsa on püütud isegi helikopteriga maanduda. Katse lõppes õnnetult. Paar tüüpi on ronides surnuks kukkunud, üks kaval kinnisvaraarendaja üritas kaljupealset kruntideks jagada ja kalli raha eest maha müüa – ühesõnaga, Haystack Rockil on kirju ajalugu. Õõvastav mereelukas tol pildil, kus pisike Paul suure kivi ees seisab, on tegelikult süütu mererohupundar, bull kelp, millest kirjutasin peale me eelmist ranniku-trippi. Ja nagu kahelt alumiselt fotolt näha, saavad kohalikud elanikud Heinakuhjakivi lausa elutoa-akendest kaeda.
"There are about 30 sea stacks comprised of volcanic basalt rock in the United States that are known, formally or informally, as Haystack Rock. They date back millions of years to the same volcanic activity. In Oregon, Cannon Beach’s Haystack Rock stands about 72 meters tall and is accessible during low tides. It is sometimes claimed locally to be the third-tallest such intertidal structure in the world, but there are no official references to support this. The Haystack Rock tide pools are home to many intertidal animals, including starfish, sea anemone, crabs, chitons, limpets, and sea slugs. The rock is also a nesting site for many sea birds."
April 03/2020
"The secret to walkin´ on water is knowing where the rocks are."
― Bootsy Collins
Maailmas on palju kauneid kohti, paljudest (ei tea mitu nulli) neist ei ole kuulnud ega näinud. Inimene ei jõua neid kõiki oma silmaga kaema. Aitäh jagamast. Käisin kohe internetist lisa uurimas, uudishimu, mis muud.
ReplyDeletePS! Valgus teeb imesid. Mulle meeldis tänava vaade kaljule - ikkagi reaalsus :)
Kui ma vaatasin tänavavaadet ja mõtlesin seal elavate inimeste aknavaatele, siis hakkas miskipärast peas kohe kerima selline ulme- või maagilise realismi motiiv, kus see kalju ühel päeval oleks iks põhjusel kadunud. Ainult see motiiv, ma isegi ei tea, kas see oleks loo algus à la "Oliver heitis aknast pilgu välja ja rüüpas kohvi. Alles siis jõudis tema teadvusse, et midagi on täna teisiti". Või siis oleks mingi suurem maailmanihestus ja selle kalju kadumine oleks üks märgiline sündmus teiste seas.
ReplyDeleteMaagilise realismi võtmes saaks veel nii, et "Oliver heitis pilgu aknast välja. Täna oli kalju omal kohal."
Tere Epp! Tegelikult on selles galeriis ainult üks tõeliselt hea pilt, see esimene Sinu päevinäinud fotoka (alati on võimalus parema vastu vahetada) oma! Seal on meeleolu ja meeldiv koloriit erinevate halli varjunditega, mis mõjub ehedalt! Interneti pildid on üks hullem kui teine: esimesel ainult kivi (emotsioonitu dokument), teisel on eksponeeritud peamiselt rannajoont ja kolmanda on teinud algaja fotohuviline, miks ta muidu on kompositsioonivabalt jätnud esiplaanile põõsanutsakad.
ReplyDeleteMa ei pea ennast asjatundjaks fotograafias aga pildi väärtus on minu jaoks pildi emotsioonis. Ja ma ei pea ennast ka sarikommentaatoriks aga näed ei saanud seekord jätta.
Jaa, Ilme, olen sinuga väga nõus, et see esimene minu tehtud foto on iseloomuga. Ning need internetivõtted on tõesti üsna emotsioonitud. Mul tegelikult käsi alati tõrgub, kui nendesarnaseid postitusele lisan, aga miskipärast olen arvamusel, et lugejat võiks üldvaade huvitada, ja seda saab paraku ainult õhust =)
ReplyDeleteCranberry, jaa, tänava-vaadete valgus tekitab peaaegu mustvalged fotod! Pisukeste rohekate lisanditega.
Notsule – tead, ma mängin samasuguste veidrate maailmanihestuse mõtetega nagu sina. Meie kodu-ukselt paistab selge ilmaga poolkustunud vulkaan, Mount Hood, kolm ja pool kilomeetrit kõrge. Pilvise ilmaga on ta kadunud, ja vahel, kui meil on selge, aga Hoodie kõrval on pilved, tekib sinna justkui uus mäeahelik. Ja neil puhkudel tuleb täpselt see maailmanihestuse tunne peale. „Epp astus uksele, kohvikruus käes. Kanjonist leviv kadakalõhn tundus tugevam kui eales varem. Rüübanud lonksu ning heitnud pilgu põhja suunas, jõudis naise teadvusse, et midagi on täna teisiti. Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, valitses helesinine tühjus.“