And the winners are...



OK, armas rahvas, vaatame siis nüüd seda asja. Et mis eelmises postituses tõsi oli, mis väljamõeldis. Võtame lõigukaupa.

Tollel hommikul ei suutnud Epp otsustada, kas tempida päeva esimest kohvi viskiga, nagu nädala sees kombeks, või pühapäeva puhul konjakiga. Veekann lasi juba vilet, kui selgus tõsiasi, et kohvivarud on otsas. Viimse kui oani. Heitnud kahetsusega kõrvale mõtte verd korralikult käima saada, sobras naine aaastaid koristamata köögikapi sahtlites, kuni leidis paki odavat puruteed. Teekott tassi, vesi peale, sorts kohvikoort juurde, ja majauks valla, et algavat päeva tervitada.

Tõde: joon regulaarselt hommikuti kohvi, kuid seda viski või konjakiga tempida - no way. Ma ei võta kanget alkoholi suu sissegi, olgu kellaaeg milline tahes. Olukorda, mil kohvivarud otsas, meie majas ei esine, aga vilega veekeedukann on aga täitsa olemas. Koristamata köögikapid ja odav purutee ei ole tõsi. Mu kapid on korras ja tee, nii harva kui seda kohvi-inimesena pruugin, peab olema kvaliteetne. Ning ei tule kõne allagi, et ma teele koort või piima lisaksin. Öäkk!

Rüübanud lonksu lahjat jooki ning heitnud pilgu ümberringi, jõudis ukselseisja poolunisesse teadvusse, et midagi on teisiti kui tavalistel hommikutel. Mitte et muutust oleks sel momendil otseselt näha või kuulda olnud. Ei, ei sugugi. Naabrite põllul paukus, nagu ikka, porgandikahur, värvilised papagoid tiirlesid kriisates kanjoni kohal, koioti väljaheited aurasid majaesisel, hädasti pügamist vajaval murul. Sellegipoolest tõusid Epu epileerimata säärekarvad turri, neoonrohelise pidzhaamajaki all jooksis kerge kõhedusevärin mööda selga.

Farmerist naabrimehe porgandikahur (propane cannon) on kahjuks tõsi. Idee poolest peaksid paugud porgandiseemne põldudelt hirvi eemale peletama. Olen targu vältinud blogis tollest jubedusest kirjutamist, igakevadisest nuhtlusest meie muidu paradiislikus kodukohas. Ütleme nii, et ma ei taha sellest rääkida. Kanjonis kriiskavad papagoid - täitsa tõestisündinud lugu. Koioti väljaheited õuemurul - mu igapäevane reaalsus. Hädasti hooldamist vajav muru on väljamõeldis. Pisike ukse-esine murulapp saab alati kenasti pügatud, põhiliselt seetõttu, et maja juurde eksinud roomajatele pikas rohus otsa ei komistaks. Pöetud on ka mu säärekarvad, niisiis ei saa need turri tõusta, kui mingi jubedus juhtub. Pidzhaamat ma ei kanna, liiatigi neoonvärvi, rääkimata neoonkollasest. Kollane värv on mu garderoobis välistatud, tulgu või maailma lõpp.

“Võta end kokku, inimene”, ütles Epp iseendale poolihääli. “Hommikukohvi asemel tee, ja kohe on maailma lõpp. Naeruväärt.” Tassiga paigaltammumiseks liig närviline, tundus postkastini jalutamine mõistliku mõttena. Esiteks avaneb sealt ookeanile ja dzhunglile parem vaade, teiseks polnud Epp lootust, et Robert Redford temaga taas kirja teel ühendust võtab, veel lõplikult maha matnud. Olles ise väga vilets sõnaseadja ning õigekirjas äärmiselt nõrk, võiks ta vanade mälestuste nimel Robertile isegi erandi teha, kirjale vastata, kuigi pastaka hoidmisest olid sõrmed juba üksjagu võõrdunud, nutitelefoni näppimisest lihaseliseks muutunud pöidlad iseäranis.

Paraku ei avane mu koduse postkasti juurest vaadet ookeanile ega dzhunglile. Ja ma pole väga vilets sõnaseadja, vähemasti enda arvates mitte. Isegi õigekiri õnnestub enam-vähem, arvestades asjaolu, et elan juba jupp aega võõras keelekeskkonnas. Pastakast olen tõesti sutsu võõrdunud, näpud rohkem ikka klaviatuuri küljes kinni. Nutitelefoni ei kasuta, mistap pöidlad on mul suhteliselt normaalse kujuga, pole ekraani sõtkumisest lihaselised ega midagi. Kiri kunagiselt Hollywoodi ilu-Eedilt Robert Redfordilt on aga sulatõsi.

Postkast oli tühi. Naine pööras pilgu Kaskaadide mäeaheliku suunas, otsides silmadega pidepunkti, mis kummalise kõheda tunde taanduma paneks. Paraku! Seal, kus selge hommikutaeva taustal oleks pidanud kõrguma Mount Hood, kolm ja pool vertikaalset kilomeetrit kaljusid, lund, liustikke – seal valitses helesinine tühjus. Mägi oli kadunud nagu tina tuhka, ning paigas, kus ta seisnud oli, keerlesid hiiglaslikud, lillakasroosad, suitsurõngakujulised moodustised. Kui Epp hingetuna maja petlikku turvalisusesse tagasi jõudis, oli Planeedi totaalne ümbersünd juba alanud.

Jutus kadus Mount Hood täielikult maa pealt ära, niisiis tegemist fikstiooniga. Samas, mu New Mexico kodus kadusid mäed teinekord ajutiselt, pilvede või tolmutormi varju. Lillakasroosasid, suitsurõngakujulisi moodustisi olen Mount Hoodi kohal omaenese silmaga näinud. Loo viimast lauset ("Kui Epp hingetuna... ") pean väljamõeldiseks, aga läbi pandeemiaprisma vaadatuna võib seda soovi korral ka tõena võtta.

Ühesõnaga. Kommentaatorid on olnud tõe väljaselgitamisel väga tublid. Igaüks teist pani vähemalt kord täppi, mitmed tabasid korduvalt kümnesse. Mistõttu kuulutan pidulikult välja, et KÕIK VÕISTLEJAD, kes enne tänast kuupäeva oma arvamised avaldasid, SAAVAD AUHINNA!! Et saaksin koormad teele panna, paluks mulle e-maili teel oma postiaadressist teada anda: eppharmon@gmail.com

Mis aga puudutab loo järge, siis... elame, näeme :-)
 April 07/2020
“It is deeply satisfying to win a prize in front of a lot of people.” ― E.B. White, Charlotte's Web

12 comments:

väga väga naine said...

Auhindu! AUhindu!
(Tsitaat Alice'ist, kus ka kõik osalejad auhinna said.)

Aga mul on mure.
Kuskil aasta eest kaotasin ära oma postkasti võtme. Mis tähendab, et ülalt pilust saan kätte ja saan ära visata reklaamid ja kohaliku ajalehe, aga pisemad asjad jäävadki sinna põhja. Ma küll elan usus, et kunagi kampsunivardaga tirin kõik välja, aga seni pole seda juhtunud. S.t. segi proovimist mitte.
Nii et ma loobun oma auhinnast. Kuna seda kohale toimetada ja siis kätte saada oleks liiga keeruline.

Epp said...

VVN, aga kui ma saadan auhinna sulle postipaki kujul? Kuhu sul need asjad lähevad, mida postkasti toppida nagunii ei anna, näiteks kui sa internetist miskit tellid?

väga väga naine said...

Suured asjad tulevad normaalselt, telefoni tuleb teade, et vaja järgi minna, aga aga aga aga ... ah, ise tead =)
Ma kirjutan sulle ja saadan oma kontaktid =)

Kuukala said...

Nii põnev, nii põnev!
* keksib ühelt jalalt teisele

notsu said...

ma ei arvestanud auhinnaga, vaid tahtsin niisama mängida, ma natuke kardan auhindu. Kas minust on inetu auhinda mitte tahta?

notsu said...

(st saksa lambakoera kutsika jutust jäi mulle mulje, et see auhinnaasi on nali.)

Epp said...

VVN, no näedsa, leiduski lahendus. Postipakk!

Notsu, ei, ei oleks inetu auhinda mitte tahta, ma ise olen kah muide enamjaolt mittetahtja, st. mulle ei meeldi, kui koju igasugust mudru tekib. Aga seekord soovitan sul tahta. Jaa, kutsikas oli muidugi nali, nagu ka koormatäis õlut. Tegelikult on auhinnaks väike valik mu enda tehtud kaarte, neid saad saata või edasi kinkida vms, ja ma täitsa häbenemata ütlen, et tegemist on kvaliteetse kraamiga. Nii et pane aga oma postiaadress teele.

ritsik said...

Oh, ma tahaks küll kutsikat ❤️!
Aga olgu, sinu kaardid on ka väga ilusad, tänud ette!

A said...

äkki on kutsikaga kaart? ma tegelikult ei tea, millal julgen jälle koera võtta :(

Epp said...

Ei, A, kaartidel kutsikat ei ole.
Miks su koeravõtmine julgust vajab?

A said...

ma ei ole kindel praeguses eluetapis, milline mu kodu olema saab ning hundikoera (mul oli segavereline, ema oli tal saksa lambakoer) mõõtu tegelast korterisse ikka hästi ei kujuta, eriti kui mu tööpäevad kipuvad pikaks venima. Igatahes tuleb mõelda, vbolla kolin millalgi veel mõneks aastaks eestist ära. Ei tea, mida elu toob.

Epp said...

A, sul on mu meelest väga õiged põhimõtted, mis puudutab koera võtmist - pole õiglane looma ebakindlatesse oludesse tuua.