"OUR EYES HAVE SEEN GREAT WONDERS", alustab Sir Arthur Conan Doyle oma “Kadunud Maailma”. Jajah. On meiegi silmad siin kanjonikaldal igasugu imesid näinud. Elukaid saalib maja ümber nii päeval kui öösel. Alates ilvestest ning okassigadest lõpetades madude ja koiottidega. Hakkajamad ronivad tuppagi. Säherdust eksootilist etteastet aga nagu tänane pole minu silmad veel näinud. Lugu järgmine.

Päikeseline laupäevane pealelõuna. Teen kanjoni serval salveipõõsa-harvendust, valmistamaks ette ühte me kümnetest “parim vaade kanjonile” istumiskohtadest. Lilli asjatab läheduses. Kanjonist ootamatult kostuv kõva kisa ei seostu mu kõrvus millegi ennekuulduga. Kaen üllatunult allapoole, ja mida ma näen. Kahte otse minu suunas lendavat väga suurt, eredavärvilist, häälekat lindu - justkui Avatari filmis. Jõuavad minuni, tiirutavad väheke pea kohal, ebaviisakaid kraaksatusi kuuldavale tuues, ning võtavad ühe kõrgema kadakapuu otsas istet.

Sekundiga oli selge, et seekord ma lihtsalt pean mõned fotod saama, muidu ei usu mind küll keegi. Troopikalinnud Kesk-Oregoni kõrbes?! Arvatakse, et liialdasin pärastlõunase veiniga või miskit. Kusjuures tegelikult on mul veinipaast käsil, muide. Veinivabad nädalad. See selleks. Ühesõnaga, spurtisin kanjoniservalt maja poole, fotoka järele, lootuses, et linnukesed veel kohal on, kui tagasi jõuan.

Linnukestel aga polnud plaaniski lahkuda. Kui kaameraga saabusin, oldi parasjagu ametis Lilli sõimamisega. Koer istus puu all, nina taeva poole, tuues vahetevahel kuuldavale solvunud haugatusi. Punasekirjul papagoil (Ara macao?) sai Lillikese vasturääkimisest villand, sirutas tiivad välja ja lendas teise puu otsa. Too oli üldse tükk maad aktiivsem ja julgem, kollasekirju (Ara ararauna?) tundus tagasihoidlikum, püsis rohkem paigal, oli ka vähem jutukas. Temast mul kõlblikku pilti teha ei õnnestunudki.

Aga see pole veel kõik. Kaameraga ametis olles kuulsin ühel hetkel kanjoni vastaskaldalt meeshäälset hõikumist. Noh, nii nagu koeri kutsutakse. Sõnadest kahjuks sotti ei saanud, aga hüüde peale tõusid Punane ja Kollane lendu, võttes suuna kutsujale. Mina uuesti ummisjalu maja poole, sedakorda binokli järele. Ja kujutage ette. Meeskodanik, nagu selgus, jalutas rohumaadel oma… ei, mitte koera. Hoopiski papagoisid. Linnud, olles kutse peale omaniku juurde naasnud, järgnesid talle kuulekalt, lennates mehe peast vaid mõned meetrid kõrgemal. Niimoodi nad mu silmist põhja suunas kadusidki, peremees mööda kanjonikallast kõndimas, linnud järel lehvimas.
January 14/2018
“It doesn't stop being magic just because you know how it works.” ― Terry Pratchett, The Wee Free Men