EVOLUTSIOON.
Olen siin viimastel päevadel oma blogi lugenud, aastatetaguseid postitusi. Igavesti lahe ajaviide, sest mille muu vastu inimese huvi ikka suurem on kui iseenda isiku vastu, eks ole. Teen mõned märkused kah, selle kohta, mis silma hakkas.
5500 on nende 7+ aasta jooksul muutunud küll. Lõviosa esimeste aastate sissekannetest järgib mudelit 'kus käisin, mida nägin'. No sest kõik oli ju nii harjumatu ja avastamist väärt, uues kodus, uuel mandril. Alates kliimast ja loodusest lõpetades poodide toiduvalikuga. Pildistasin muidugi ka nagu hull. Praegu on endalgi põnev neid vanu lugusid lapata - üksjagu kohti ja sündmusi olid mu jaoks juba unustuse hõlma vajunud. Kirjutamisstiil oli toona pisut teine, ja vaatan, et kuritarvitasin 'smile' emotikoni. Järelikult ei osanud sõnu nii seada, et lugeja ilma näpuga näitamiseta aru saaks, et kirjapandu pole surmtõsiselt mõeldud?
Viimastel aastatel, õigemini just viimasel aastal olen hakanud tihedamini ka muudel teemadel sõna võtma kui otseselt mind puudutavatel. Üksiti ka kirjutamise protsessi rohkem nautima. Pole enam nii, et saaks aga uue tüki ruttu valmis, pildid juurde ja veebi üles. Vahel hoian postitust draftina hea mitu päeva, mõtlen ja kohendan, reeglina lühemaks, tihtipeale vähem teravaks ja/või ründavaks, kui mõne mind häiriva ainestikuga tegemist. Kuna süljepritsimine reeglina maailma ei paranda. Ainuke, kellest ma ei suuda rusikaid edukalt eemal hoida, on Trump. Aga no sõnu pean temagi puhul mingil määral valima, sest.
Enamjagu oma eksistentsist pole 5500 tegelikult Googles leitav olnudki, lugesid vaid kutsutud külalised. Alles möödunud aastal tulin kapist välja. Põhjus? Hmm. Esiteks, hakkas tulema küsimisi, et kas võib blogiaadressi jagada. Teiseks, avastan tasapisi suurt ja laia blogimaailma, nii inglise- kui eestikeelset. Inimesed kirjutavad nii andekalt, üllatav hulk blogisid annavad täitsa kirjandusteose mõõdu välja. Ühesõnaga, mul kadus tasapisi tahtmine omaette nurgas kössitada, niisiis tegin linnukese lahtrisse visible to search engines ja lõin ukse valla.
Eks see blogimine ole veidi nagu köielkõnd, et kui palju oma isiklikust elust avalikustad. Minu ja Pauli abielu kajastub enamjaolt vaid nö. ridade vahel. Ses mõttes, et ainult harvadel kordadel on mõningaid üksikasju välja toodud, kuid ma kujutan ette, et püsilugejal on pilt olemas.
Koeravärgi osas olen aga endale vabad käed andnud, kuna Lillikene on nii tänuväärne materjal, ja mulle kohe meeldib tast kirjutada. Pildistada on teda siiski tükk maad keerulisem kui oli Yarkot – Lilli oma kamoflaazh- kasukaga ja musta näolapiga ei ole paraku sama fotogeeniline, eriti kui valgus kehvavõitu.
Kommentaaridega on nagu on. Teisisõnu – kommentaariumi pole ma avanud. Korra proovisin. Paar haput õuna rikkus muidu magusa moosi, mistap loobusin. Vaadake, mina tahan oma blogis ise see tark ja ilus olla, mulle pole siia või(s)tlejaid või teisitiarvajaid vaja :-) (vot see lause lausa küsis emotikoni). Aga never say never, vast kunagi katsetan kommentaaridega uuesti.
Pilt selle loo juurde saagu siis kah juba ennasteksponeeriv. Kusjuures väga kummaline hetk on tabatud – me mõlemad Lilliga justkui tardunud. Mina staatilisse poosi (badass, märkis Paul), Lillikene lendavasse.
January 04/2018
Pauli foto.
“I’ve said it before, and by gosh, I’ll say it again - don’t be afraid to toot your own horn.” - Emlyn Chand
