Okassiga! KAKS okassiga! Eile hommikul! Aga hakkame algusest.
Kohalike suust oleme kuulnud jutte hiiglaslikest okassigadest, ilmuvat välja enamasti pimeduse hakul. Noh, liialdavad, oleme isekeskis arutanud. Pole meile veel ühtegi silma hakanud, kuigi liigume kanjonis tõenäoliselt rohkem kui kõik Madrase ümbruse elanikud kokku. Aga! Paar nädalat tagasi paigaldasime kanjoniveerele järjekordse, kolmanda Punase Pingi. Sedakorda otse maja ette, varahommikuse kohvijoomise tarvis (FOTO 1). Pingi ja kanjoniääre vahele jääb meetri-kahe jagu liivast maapinda. Paul võttis ette sellest õhtuti luuaga üle käia, perimeeter puhas hoida, nagu vene ajal piiri peal tehti. Et piiririkkujate jäljed näha oleks.
Anyway. Hommikuti on pingil kohvi rüübates tore mõistatada, kes maja eest mööda marssinud. Kitsed ja vutid, need on nö. vanad kunded. Ühel hommikul aga jooksis liival pikk rida veidraid jälgi (FOTO 2) Esimene mõte tuli, et konn on kõhuga vajutanud. Siis hakkasid pisikesed varbajäljed silma. Paulil hea jäljeraamat riiulis, tuvastasime - okassiga! Noh, otsekohe tekkis hasart. Käisime päevade viisi ringi, silmad teritatud, binoklid kaelas. Et äkki näkkab. Aga näe, ei näkanud, ning entusiasm kippus vaibuma. Ikkagi ööloomad. Hea, et jälgigi nägime.
Eilne hommik oli vihmane, vaikne ja soe. Koerajalutamiseks ideaalne. Kõndisime kanjonipõhjas, oja veeres. Miski imelik hääl hakkas äkki kostma, ülevalt kanjoni vastaskaldalt. Justkui purjus ronk? Ja justkui salveipõõsas oleks ellu ärganud, liikudes seal üleval, kivirahnude vahel (FOTO 3). Mina vahtisin, suu ammuli, aru ei saanud, mis elukaga tegemist, kuni Paul röögatas: "Porcupine!". No ja oligi! Hiigelsuur! No nii umbes kaks kolmandikku Yarkot, liialdamata. Põhja-Ameerika okassea kehapikkus (peast tagumikuni, saba välja arvatud) võib olla kuni 90 cm, kaal kuni 20 kg.
Iseeenesest mõista polnd meil binoklit kaasas, fotokast rääkimata. Ilmaski ei ole, kui miskit ebaharilikku juhtud nägema. Seisime siis ja imetlesime algul niisama. Viis minutit, kümme. Siga (mis eksitav nimi, okassiga on näriline) ei lasknud end meist vähimatki häirida, tuiutas kivil. Jätsin Pauli ja Yarko ja tegin nii umbes poolekilomeetrise meeleheitliku spurdi, koju tehnika järele. Vaatluspaika tagasi jõudsin muidugi hingetu ja higisena (kanjonis üles-alla joosta pole teab kui kerge), aga nüüd olid meil nii fotokas kui binokkel. Ning ühe asemel KAKS okassiga.
Sel ajal kui mina sporti tegin, ilus teine (arvatavalt emane) kah välja. Paul kirjelduse kohaselt olla väike peretüli toimunud, isane õiendas emasega, algul kasutas verbaalset, seejärel füüsilist vägivalda - hüppas poole meetri kõrgusele õhku, maandudes hetkeks emasele otse selga. Misjärel viimane üsna vagaseks jäi ning salvepõõsa varju tõmbus.
Kuna isane jätkuvalt häirimatu püsis, võtsin kaamera ja turnisin mäekülge mööda ülespoole - aeglaselt, rahulikult. Loom ei liigutanudki, vahtis mind uudishimulikult. Lähemale kui ca kümne meetri peale ma minna ei üritanud. Pildistasin väheke, siis istusin niisama kivil ja ajasin okasseaga rahulikku hommikujuttu. Paul ja Yarko ootasid all, oja kaldal, koer rihmas muidugi. Kui ma püsti tõusin ning laskuma hakkasin, ajas isane end väheke enam püsti, kaela sirutades: "Mis, juba lähedki"?
26/09/2014
