Punane Pink nr 2 kannab nime Öökullipink. Eile sai paika. 
Punane pink nr 1 - seda kutsume Pistrikupingiks.
Et miks sedamoodi nimed? No aga sellepärast, et: 

PISTRIKUPINK istub pistrikupaari pesitsuskoha külje all, kanjoni vastaskaldal. Algatuseks sõimasid Härra ja Proua Pistrik meil näod korralikult täis. Yarkol ka. Me ei hakanud end õigustama, hoidsime madalat profiili, rääkisime vaikse häälega, omavaheliste diskussioonide käigus kätega ei vehkinud (tõestatud fakt on, et pingid kanjoniserval soodustavad diskussioone). Ah jaa, täpsemalt Swainson's Hawks. 

ÖÖKULLIPINK, nagu arvatagi võib, sai nime kakupaari järgi. Great Horned Owls, Ameerika kassikakk, ladinakeelne nimi Bubo virginianus, hüüdnimi 'tiigerkakk'. Väääga suured linnud. Vaiksed, tähelepanelikud. Meiega kenasti harjunud juba. Öökullipink on mugavasti majale lähedal. Hommikul kella kuue ajal, täislastis kohvitassiga, hommikumantlis ja plätudes (mis jube sõna!! vast 'varbavahed' oleks parem? Ei tea. Justkui sama jube). Kus ma olingi? Ühesõnaga, varahommikul kulgeb pingini nii umbes kolm minutit. Muul aja, täie teadvuse juures, korrektses  riietuses ning jalanõudes umbes poolteist minutit. 

Eile õhtul õnnistasime Öökullipingi sisse. Kakud ise olid kah kohal, muide. Paarike elab väikeses harukanjonis, selles, mis lõpeb toomingapuude ja grotiga. Päevaloojangu aegu istusid ja häälitsesid X'iga tähistet kadakapuu otsas. Ei olnud tavaline 'uhuu', vaid hoopis kõrgem, justkui vilistav lühike hüüd. Jahihüüd, arvata. Väga privilegeerituina tundsime end. Imeline on sedamoodi loodusest osa saada. 

Foto teeb Õõkullikanjoni sügavusele kahjuks liiga, litsub lamedaks. Nood kadakad seal all on ikka täitsa suured puud ja kanjoniküljed kümme-kaksteist meetrit kõrged, silma järgi. Aga Pistrikupingi on Paul hästi tabanud. Istud seal ning tunned end maa ja taeva vahel hõljuvat. Vaade pole kah kurta.
29/07/2014