Porgandikahur



Tõele au andes plaanisin porgandikahuri postituse sisse juhatada tõsisemat laadi endassekaevumisega. Selgitusega, miks ja mismoodi ma otsustan, millest viie tuhande viiesajas kirjutada, millest mitte. Et kui kõrgel või madalal mu privaatsuse-latt asub, mis sorti elujuhtumisi varjan ja millega eputan (no pun intended). Aga paraku juhtus niimoodi, et paar päeva tagasi sai VVNi juures see avalikustamise teema ribadeks lahatud, ning mu harrastuspsühholoogi-vedru on hetkel täitsa maha käinud. Mistap asun joonelt asja kallale, jättes hingesügavustes sonkimise mõneks teiseks korraks.

Et siis PORGANDIKAHUR. Carrot cannon, nagu me Pauliga toda riistapuud nimetame (foto#1). Korrektne nimetus on, tõsi küll, propane cannon. Meie pandud hüüdnimi tuleneb tõsiasjast, et naaberkinnistu farmeriperekond kasutab kahurit porgandiseemnepõldudelt pahaliste peletamiseks, mustsaba-hirvede. Porgandivärgist olen enne kah kirjutanud, kuna Kesk-Oregon, kus me elame, on Ühendriikide suurim hübriidporgandiseemne tootja. Vähe sellest, kraami eksporditakse ka Euroopasse ja Jaapanisse näiteks. Jahedavõitu öödega pikad kuumad suved sobivad nimetet põllukultuurile, ja nii on igal endast lugupidaval farmeril siinkandis porgandiseemnepõld. Ja porgandikahur, millest pole blogis enne juttu olnud, kuigi see tehnikaime on mu elukvaliteedis, või õigemini elukvaliteedi kohatises puudumises üliolulist rolli mänginud.

Ütlen kohe ära, et Oregoni kodus elatud seitsme aasta jooksul oleme põrgu paugupiinu kannatanud ühelainsal suvel. Kaks kahurisuve on olnud väga talutavad, ülejäänud pea pauguvabad. Õnneks on meil ka üksainus farmeritest lähinaabripere, keda muide ennegi maininud olen, postitustesarjas Minu naabrinaised … oot, misasja? Mul sari ju lõpetamata! Seistmendast naabrinaisest kirjutamata! Häbilugu. Tuleb viga parandada. Kus ma olingi? Ahjaa. “Porgandinaabrite” valdustes on sadu hektareid, nii et peab ikka jube halb õnn olema, kui juurikapõld täitsa meie külje alla küntakse. Aga näe, ei naerata õnn iga kord meilegi.

Õuduste suvi leidis aset neli aastat tagasi. Vaatame nüüd kõik palun fotosid #2 ja #3. Punane pink asub me kodu välisukse ees. Taamal paistab porgandipõld ning nooltega tähistet porgandikahur. Jaa, ma juba kuulen, kuidas te imestate, et misasja ma ohin, meie kodu ja kahuri vahele jääb ju hea tükk tühja maad. Aga teritage pilku, kullakesed, ja te näete, et tegemist ei ole lihtlabase “maaga”, vaid kanjoniga. Mille ühel kaldal on meie maja, ja teisel valju heli allikas. Kanjonitel on teadupärast kiviseinad, eks. Ja mida teeb heli, kui ta põrkub vastu kiviseina? Just. Võimendub, ja mitte vähe. Niisiis, kanjon töötas tol koshmaarsel suvel kõlakojana. Minu ja Pauli kõrvatrummidest ning närvidest polnud sügiseks suurt midagi järel.

Nüüd te muidugi uurite, et kas naabritega läbi rääkida ei õnnestunud. Jaa, me proovisime, paar korda, kusjuures väga lugupidavalt. Mis tõele au andes oli tohutu pingutus ja eneseületus, kuid naabritega sõjajalale asumine on teadagi väga, väga, väga libe tee, reeglina kummalegi poolele positiivseid tulemusi ei tooda. Pealegi on USAs selline tore seadus nagu Right To Farm Amendment, mis kümnel juhul kümnest farmerit kaitseb, isegi kui näiteks farmeri propaanikahuri helitase ületab kõik lubatud piirid. (Keda huvitab, siis siin üks lühike selgitus, miks Right To Farm Amendment on suht saadanast). Anyway. Meie viisakad pöördumised ei andnud tulemust, suvi möödus sõna otses mõttes kahuritule all. Paul oli mitut puhku pikalt komandeeringus, ja mul oli täitsa tõsiselt tegemist, et tervet mõistust säilitada (niipalju kui mulle seda tervet mõistust üldse jagatud on, eksju). Nutt tuli peale mitte üks ega kaks korda, vaid rohkem, vihast ja jõuetusest. Aga ühes saagikoristusega lõppesid ka paugud, kahur korjati talvekorterisse, ning järgnevatel aastatel on porgandiseemet kaugematel põldudel kasvatatud, kahurit kanjoniservale pole paigutatud, kuigi seesinane suur maalõhe jookseb läbi kogu naabrite kinnistu, niisamuti nagu läbi meie valdustegi.

Säärast sorti kogemus on muide ka üks põhjustest, miks me Pauliga kinnisvara ei oma. Me rendime paradiisi, aga mõlemale meeldib mõte, et kui tuleb tahtmine või satub sundus, saame suuremate sekeldusteta elukohta muuta. Huvitav, tavaliselt tunduvad just nooremad inimesed liikumisaltimad, kui asi elupaika puudutab? Mul vastupidi. Mida vanemaks, seda juurtetumaks. Paarkümmend aastat tagasi ei kujutanud uneski ette, et kusagil mujal kui Nõmme mändide all elaksin, teise riiki kolimisest rääkimata. Aga täna, näe, pean juba vaikselt plaani, kus meie järgmine kodupaik võiks olla, millises osariigis. Ma ei tea, praeguses eluetapis ei meeldi mulle mõte, et peaksin ühte või teist elukohta nö. igaveseks asupaigaks pidama. Et siin ma nüüd olen, ja siin ma ka suren. Olulist rolli mängib muidugi ka fakt, et USAs on üüriturg hoopis teist mõõtu ja masti kui näiteks Eestis. Siinseid sisustusajakirju lapates olen siiani hämmastunud, kui loen, et elaniku poolt sisekujundaja abiga vingelt tuunitud, kõrgelt auhinnatud korter/maja on (pikaajaline) üüripind.

Mis aga porgandikahuri efektiivsusesse puutub, siis piisab, kui vaatate fotot #4. Üles võetud meie maja eest, kenal päikeselisel-äikeselisel pealelõunal, 2016. aasta juulikuus. Ning ei, me ei saatnud seda pilti naabritele, kuigi näpud hirmsasti sügelesid.
April 19/2020
"You ask me what life is. That's like asking what a carrot is. A carrot is a carrot, and there's nothing more to know." ― Anton Chekhov

9 comments:

Cranberry said...

Kui viimane pilt oleks naabrini jõudnud - toimunuks põllul MS II lahing.
Imestan aegajalt inimeste väheste füüsikateadmiste üle. Paar aastat tagasi paigutati suure maantee äärde (elan sellest 3 km kaugusel) müratõke (sein)...ja istudes õhtul väljas kuulen sõidukite müra...tükk aega juurdlesin, et kuidas see võimalik on. Maantee müra põrkub seinalt tagasi ja kandub edasi. Teisel pool müraseina on vaikus. Põhjamaades on sellest aru saadud ja ehitatud müraseinad mõlemale poole teed.

Lendav said...

Huvitav on lugeda, et üüripinda eelistatakse omandile. Siin on üürimine rist ja viletsus, vähemalt kõik see, mida mina olen kogenud. Üüriturud Eestis ja mujal maailmas on vist täiesti võrreldamatud. Alustuseks hind - üürimine on siin üle mõistuse kallis. Lisaks ebakindlus - kunagi ei tea, millal omanik otsustab kinnisvara maha müüa ja üürilised välja tõsta (olen 2x pidanud sellel põhjusel kiiresti kolima). Ning lõpuks piirangud üürika kasutamisel - tihti ei või naelagi seina lüüa. Mis kodu see on, kus ma ei saa oma äranägemise järgi majapidamist mugavamaks kohendada?!
Kuidas sealmaal üldiselt üürikodudega on? Niisama huvi pärast küsin, kolima ei kavatse hakata :)

Epp said...

Hmm, Lendav, su “kolima ei kavatse hakata” kõlab sama kahtlaselt nagu “asking for a friend” =)
Aga tõsisemalt – jaa, sul on õigus, üüriturg Eestis ja USAs on võrreldamatu. Arusaadav kah, pindala ja rahvaarv jne. Eks siinpoolgi on üüritingimusi seinast seina, mis asukohta ja hinda ja lepingutingimusi puudutab. Mina olen siin elanud kahel üüripinnal, ja üürimisest on üksnes ja ainult positiivsed kogemused. Pikaajalise lepingu puhul puudub võimalus, et sind äkitselt välja tõstetakse, ja mõlemas üürimajas on meil olnud vaba voli lüüa naela täpselt sinna, kuhu ise tahame, piirangud praktiliselt puuduvad. Vähe sellest, me oleme mõlema üürikodus olulisi ümberehitusi teinud, et elamist endale 100% sobivaks kohendada, seda nii toas kui õues. Viisakusest ka omanikke teavitanud, aga mõlemas kodus on landlord üsna ruttu ära tabanud, et meie tegevuse tulemusena ta kinnisvara väärtus tõuseb, mistap “tohib me teeme seda või teist” pole tarvis küsidagi. Pealegi, nagu ma tolles “Rendime paradiisi” postituseski kirjutasin, meiesugused üürnikud on siin kõrges hinnas (vanus, majanduslik kindluistatus, renomee). Nii et jah, vähemasti hetkel küll absoluutselt ei isuta eluaset ostma. Kui kunagi peaks tekkima tunne, et tahaks paikseks jääda, eks siis jõuab ostmisele mõelda.

Epp said...

P.S. Ja mis puudutab üürihindu, siis seda “mõisa” siin Oregonis koos 32 hektari metsa, kanjoni, oja, rohumaade ja fantastilise vaatega, kus juba seitsmendat aastat elame, üürime me rahanumbri eest, mida ma üldse avaldama ei hakkagi, kuna keegi nagunii ei usuks, et see nii väike on. Vähe sellest, kommunaalkulud tasub landlord. Aga noh, tõsi on ka, et suurlinnades on hinnad teistsugused, kui just getos ei taha elada. Kuid meie suurlinna ei kipugi, ei nüüd ega ilmselt ka tulevikus.

Lendav said...

Jajah, Kui SELLISTEL tingimustel on võimalik kodu üürida, siis muidugi.

Loomad harjuvad pideva paugutamisega, see ei ole nende jaoks enam mingi üllatus ega ehmatus. Kui ainult porknapõllu omanik ka seda lihtsat tõde mõistaks...

Kas paugutavaid naabreid ei saaks näiteks külla kutsuda selleks ajaks, kui lahing parasjagu käib? Ei tea, kas nad siis mõistaksid?

Epp said...

Me tegelikult üritasime külla kutsuda, õigemini mina üritasin pereprouat kohvile kutsuda. Ta vabandas end kaks korda välja, ja kolmandat ma enam ei proovinud.
Aga see plaan on mul täisa valmis, et kui säärane õudus nagu 2016. peaks korduma, siis me mitte ei KUTSU naabreid külla, vaid esitame sõbraliku NÕUDMISE, et tuldagu külla.

Morgie said...

Meie väikekoha ümbruse põlde nuhtlevad praegu lõunast saabuvad haneparved ja ka siinkandis kõlab kumedat paugutamist, mis ilmselt nende peletamiseks mõeldud. Kui ma enne mõtlesin, et kes küll kell viis hommikul püssiga põllule jookseb, siis nüüd jõudsin ma järeldusele, et ju siis neil on ka mõni säärane õhukahur.

Lendav said...

Ma ei ole kindel, kas siin mingeid mehaanilisi paugumasinaid on. Pean mehelt järgi küsima. Küll aga on osadel põllumeestel konkreetsete põldude kohta ametlikud kokkulepped kohaliku jahiseltsiga, kes siis aeg-ajalt kooskõlastatult põlluveeres hanesid hirmutamas käivad. Jube bürokraatia on sellega, keegi ei viitsi õieti käia, sest maha võib lasta max 1 hane ja siis tuleb otsekohe täita mingi viis lehekülge dokumentatsiooni surnud hane ja asukoha ja ma ei tea mille kohta.

Epp said...

Meil muide käivad siit kah suured haneparved läbi, kaks korda aastas, veedavad põldudel aega. Aga nende jaoks naabrid kahurit miskipärast ei kasuta. Ju siis pole hanekartlikku kraami kasvamas.