MINU NAABRINAISED, osa 1/7
BETSY
Meie maavaldus siin Oregoni kodus piirneb lõuna- ja lääneküljest Betsy perekonnale kuuluvate põldudega. Ma ei kujuta täpselt ette, kui suur nende farmi pindala on, aga ütleme nii, et üü-ra-tu. Spetsialiseerunud seemnekasvatusele (porgand, erinevad heintaimed), lisaks lutsern ja münt. See viimane kasvab neil aroomiõli tootmiseks, meile Pauliga tõeline kingitus noil hilissuve päevil, kui mündikoristus käsil. Mmmmmilline lõhn!!

Aga tagasi Betsy juurde. Väikest kasvu, vaheda sõnaga brünett, pakun et umbes minuvanune. Poisipea, prillid, kanavarbad päevitunud silmanurkades. Mees, kaks täiskasvanud poega, miniad, lapselapsed. Aga vaadake, lugu järgmine, et Betsy pole traditsiooniline farmerinaine. Jaa, muidugi hoiab ta suurt majapidamist korras ja haldab farmi raamatupidamist, kuid Betsy tõeline kirg ei ole teps mitte põllud, vaid hoopiski maanteed. Sest Betsy, kujutage ette, on arvestataval tasemel maratonijooksja. Boston, Chicago, New York, Philadelphia – need vaid mõned USA suurematest maratonidest, millest ta osa on võtnud.

Mulle jääb mulje, et iga kord, kui me Pauliga linna läheme või sealt tuleme, on Betsy me miilidepikkusel külavaheteel trenni tegemas. Jookseb keskendunult, mööduvatele autodele viipab lühidalt, silmi teelt tõstmata. Kui Betsy meesperet pole ma iial muud riietust kandmas näinud kui teksad, ruuduline särk, nokkmüts ja kobakad saapad, siis tema on justkui teisest maailmast oma neoonvärvides spordiriiete ja vingete tossudega.

Mõned aastad tagasi tabas Betsyt peale Bostoni maratoni finishit südameatakk. „Jumal tänatud, et sattusin suurlinnas olema, kui see juhtus. Siin Kesk-Oregonis poleks ma nii kvaliteetset arstiabi elu sees saanud“, poetas Betsy mokaotsast, kui sellest sündmusest mulle jutustas. Ilma naljata, Bostoni arstid olla öelnud, et jamaks oleks varem või hiljem nagunii läinud, tol päeval hoidis jooksmine tal hinge sees, süda oli nö. sunnitud töötama. Aga jätame nüüd selle haiguse-jutu, sest tänaseks on Betsy taas terve kui purikas ning jookseb jälle, igapäevase väikese ravimiannuse abiga.

Betsy pere erineb (nii teiste naabrite sõnul kui ka me oma kogemusel) ümberkaudsetest elanikest selle poolest, et nad hoiavad väga omaette. Muu kogukond suhtleb päris tihedalt. Meiegi, endised linnavurled, oleme omaks võetud. Aga Betsy ja ta meespere reeglina naabrite potluckidel ei osale. Põhjust ei oska keegi öelda, eks inimesed olegi erinevad. Mul ja Betsil on siiski väike e-maili suhtlus välja kujunenud, asjalikult harv, aga sõbralik. No näiteks Betsy annab teada, kui nad kulu plaanivad põletada, mina just raporteerisin Lilli jooksuajast.

Enne kui me Pauliga siia kanjonikaldale kolisime, olid Betsy pere mehed harjunud meie maadel jahti pidama. Uute naabrite ilmumine tekitas alguses paksu verd stiilis „ma olen eluaeg selles kanjonis kitsi ja oravaid lasknud, nüüd äkki tulevad mingid ilueedid, ise pole põllumehed ega midagi, aga arvavad, et võivad öelda, kuidas asjad käivad“. Noh, arvasime tõesti, ja arvame siiamaani :-) Betsy abikaasa ja pojad paugutavad nüüd oma püsse kaugematel põldudel, ning tundub, et on oma suhtumist meisse väheke muutnud. Et pole need Harmonid kõige hullemad peenutsejad ühti, kõlbavad hädaga naabriteks küll.

Aga see selleks. Betsyga loodan millaski ikka teise või kolmandagi kohvi juua – esimene on meil tehtud, kaks aastat saab vist sellest juba. Noh, eks Betsyl ole keeruline kohvitamiseks aega leida kah, kõige selle farminduse ja maanteemiilide mõõtmise kõrvalt. Küll me jõuame.

p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
October 26/2017

CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
SHARON. Minu naabrinaised, osa 3/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7 
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7