Või õigemini, Yarko koerusi ma tegelikult väga ei mäletagi, paar kutsikapõlve keissi välja arvata. Hiljem oli ta sihuke soliidne ja kuulekas isane. Eks ma olin/olen karmi käega koeraomanik kah, loomadele väga interpretatsiooniruumi ei jäta. Seda võib, seda ei tohi - reeglid paigas ühesõnaga.
Aga Lillikene, tema oskab tihtipeale sellest must-valgest kohtlemisviisist mööda hiilida. Ta on tegelikult väga mõistlik kutsikas olnud, mingeid suuremaid sigadusi ei olegi ette näidata, aga jah need väikesed koerused... Lilli nimelt teeb koerust nö. osade kaupa. No võtame näiteks soki-koeruse. Ei ole nii, et varastab soki, närib seda mõnda aega, ja koerus kirjas. Kuna ta jumaldab sokke (ei lõhu neid, kohtleb väga õrnalt), oleme vahel mõne maja peale vedelema "unustanud", looma rõõmuks. Lilli, olles säärase ootamatu õnne avastanud, ei torma aga otsekohe sokki nätsutama. Ütleme, et leidis soki magamistoast. Sel puhul tipib ta (sokki esialgu maha jättes) elutuppa või kööki, et kindlaks teha, kus me Pauliga parasjagu oleme. Inimesed lokaliseeritud, kiirustab Lilli tagasi magamistuppa ning mõnda aega valitseb seal kahtlane vaikus. Selge – miilustab sokiga. Läheb natukene aega mööda, Lilli ilmub uuesti, seekord juba sokk hambus, et me reaktsiooni kontrollida. Nüüd tuleb meie etteaste: küsida naeru tagasi hoides ja päid vangutades pool-etteheitval häälel „Lilllliiiii, mis sul suuuuuus on?“ Mispeale tema taas magamistoa sügavustesse tõmbub, võltsilt süüdlaslik nägu peas, sokk ühes loomulikult. Niimoodi testib ta meid paar korda. Lõpuks ei pea enam vastu, hakkab elutoas ringiratast kihutama, pead selga visates ja sokki õhku loopides, endal silmavalged välkumas. Meie Pauliga oleme selles staadiumis juba võimetud mingeid koolituslikke signaale edastama, sest jubedalt tuleb naer peale, ja no üldiselt nii ontlikule noorele koerale peab ju ometi mingeid krutskeid lubama.
Aga nüüd siis SUUR UUDIS kah: nimelt algas Lillil täna esimene jooksuaeg. Täitsa „õigel“ ajal, paar nädalat enne aastaseks saamist. Lillikese kutsikapõli on ametlikult lõppenud.
October 19/2017
“The greatest pleasure of a dog is that you may make a fool of yourself with him, and not only will he not scold you, but he will make a fool of himself, too.”― Samuel Butler
